← Eesti

1-24-3333/53

Obsah (14)§ 27§ 258§ 2052§ 274§ 390§ 195§ 10§ 266§ 339§ 397§ 398§ 400§ 95§ 393

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakoh

) § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus seoses X.X. i süüdimatusega ning talle kohaldati statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Kohtu seisukohad olid lühidalt järgmised.

  1. Maakohus luges tõendatuks, et X.X. on toime pannud KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 järgi õigusvastased teod.
  2. Kohus refereeris X.X. ile tehtud ekspertiisi ja selle tulemust. Luululine häire – eriti koos düssotsiaalse isiksushäirega – soodustab tahtest olenematut käitumist, sh enda ja teiste ohustamist ning sellest ta ei parane ilma psühhiaatrilise ravita. X.X. ei näe endal ravivajadust ja tema suhtes on tarvis kohaldada psühhiaatrilist ravi kontrollitud ravikeskkonnas. X.X. pani õigusvastased teod toime süüdimatusseisundis ja ta on psüühikahäiretest tingituna ohtlik iseendale ja teistele. Ka kaitsja leiab, et X.X. i käitumine on agressiivne ja ilma psühhiaatrilise sundravita pole võimalik ravi tagada. Ehkki ekspertiisiaktist nr 13 nähtub, et X.X. it saab ravida ka vanglas, tuleb vajaliku ravimi ja selle doseerimise koguse määramiseks kohaldada tema suhtes esialgu statsionaarset psühhiaatrilist sundravi ning alles seejärel võib tulla kõne alla karistuse kandmise jätkamine ja ravimine vanglas. MÄÄRUSKAEBEMENETLUS RINGKONNAKOHTUS Määruskaebus, selle täiendused ja taotlused
  3. Viru Maakohtu
  4. juuli
  5. a määruse vaidlustas X.X. . Ta leiab, et kuna üheks kannatanuks on Viru Maakohtu kohtunik Liina Naaber-Kivisoo, tulnuks kriminaalasja

§ 27lg 1 järgi arutada teise ringkonnakohtu piirkonda kuuluvas maakohtus.

Samuti pidanuks kohus korraldama eelistungi

§ 258

lg 1 p 2 alusel, kuna süüdistusakt ei vasta

§-s 154 sätestatud nõuetele. Süüdistusaktis on kirjas, justkui X.X. pole kuhugi sisse kirjutatud ja ta ei tööta. X.X. on aga sisse kirjutatud Narva linnas asuvale X aadressile ja töötab täisühingus X . X.X. palub ka hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju 10 miljonit eurot. 9. 30. juulil 2024 täiendas X.X. määruskaebust. X.X. keeldus lühimenetluse kohaldamisest, sest ta pole sellist taotlust väidetavalt esitanud ja palub menetluse

§ 2052alusel lõpetada.

  1. juulil esitas X.X. järgmise määruskaebuse täienduse, milles on kirjas, et X.X. i ekspertiisi ei teinud spetsialistid. Viru maakohus pole pädev talle ravi määrama, sest selleks peab olemas olema ka tema nõusolek, kuid X.X. sellega nõus ei ole. Samuti nõuab X.X. talle tekitatud kahju 10 miljonit eurot.
  2. augustil 2024 esitas X.X. taotluse, paludes täitmiskohtunikul end vanglast vabastada, sest Riigikohus mõistis ta ühes kriminaalasjas õigeks. X.X. ilt võeti vabadus alusetult ning kohtunikud, prokurörid ja uurijad tegutsesid kuritegelikult.
  3. augustil 2024 esitas X.X. määruskaebuse täiendused kahju hüvitamise nõudega, nõudes 1 miljard eurot.
  4. augustil 2024 saatis X.X. ringkonnakohtule kaks määruskaebuse täiendust. X.X. palus lõpetada

§ 274

2 alusel kriminaalmenetluse seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja nõudis 10 miljonit eurot kahjuhüvitiseks. Muu hulgas nõudis X.X. kriminaalasja üle andmist Riigiprokuratuuri, lubas tekitada kahju Viru Maakohtu kohtunikule ja üldsusele.

  1. augustil 2024 esitas X.X. määruskaebuse täienduse koos kahju hüvitamise nõudega enda au ja väärikuse kahjustamise tõttu.
  2. augustil 2024 nõudis X.X. Viru Maakohtu kohtunikult ja riigilt 1 miljon eurot süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Lisaks kohtunikule on X.X. i õigusi rikkunud prokurör ja uurija, kui nad keeldusid X.X. i taotletud toimingute (nt ekspertiisi) läbiviimisest.
  3. augustil 2024 nõudis X.X. taas kahjuhüvitist, seekord prokuröri ja kohtuniku väidetava tegevuse 3

(11)pärast, sest ta saadeti psühhiaatrilisele sundravile enne Viru Maakohtu
  1. juuli
  2. a määruse jõustumist. X.X. i õigusi kahjustavad Viru Maakohtu
  3. juuli ja
  4. juuli
  5. a määrused. Talle pole tõlgitud kohtumääruseid.
  6. augustil 2024 taotles X.X. kohtumenetluse kiirendamist. Samuti nõudis ta kahjuhüvitist ning Tartu Ringkonnakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsuse asjas nr 121-3195 ja Viru Maakohtu
  9. juuni
  10. a otsuse tühistamist. X.X. kaebas ka tõlgi peale, sest osa tema tekstist, sh vanaslaavi loitse ja needusi, tõlgiti valesti.
  11. augustil 2024 taotles X.X. menetluse lõpetamist, kuna kõik teod vastavad väärteo tunnustele ja kõikide kannatanute ütlused on paljasõnalised.
  12. augustil 2024 esitas X.X. avalduse, et hakkab saatma tõendeid vanglatöötajate tekitatud kahju kohta, samuti taotles ta kohtuvigade parandamist, kaitsja ja prokuröri taandamist ning Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku Erkki Hirsniku taandamist.
  13. augustil 2024 esitas X.X. kuriteokaebuse kolme vanglavalvuri kohta ja nõudis kahju hüvitamist.
  14. ja
  15. augustil 2024 esitas X.X. kaitsja taandamistaotluse ning nõudis ka lühimenetluse taotluste tagasivõtmist. X.X. taotles lisaks prokuröri taandamist. Samuti taotles X.X. kohtunik E. Hirsniku taandamist. Maakohtu määruseid ei tõlgitud talle arusaadavasse keelde.
  16. augustil 2024 taotles X.X. taas prokuröri ja kohtuniku taandamist ning kohtumääruse vigade parandamist, lisaks palus ta võtta kohtuasja juurde hulga kohtuasjade materjalide. X.X. nõudis uuesti ka 1 miljon eurot kahjuhüvitiseks. Väidetavalt tekitati talle lisaks muule vanglas kahju. X.X. nõudis kriminaalmenetluse algatamist prokuratuuri suhtes.
  17. augustil 2024 esitas X.X. järjekordse kohtuniku ja prokuröri taandamise taotluse.
  18. X.X. esitas taotlusi ka pärast
  19. augustit 2024, sh saatis X.X. ringkonnakohtule taotluse, millega ta loobub määruskaebusest. Ringkonnakohtu määrused
  20. Tartu Ringkonnakohus andis
  21. augusti
  22. a määrusega määruskaebemenetluse pooltele võimaluse esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti määruskaebuse kohta ning taandusi ja muid taotlusi kuni
  23. augustini
  24. Ühtlasi tegi ringkonnakohus teatavaks määruskaebust läbivaatava kohtukoosseisu.
  25. Tartu Ringkonnakohtu
  26. septembri
  27. a määrusega jäeti rahuldamata X.X. i taotlused ringkonnakohtu kohtuniku E. Hirsniku taandamiseks. Kaitsja kirjalik seisukoht
  29. augustil 2024 esitas määruskaebuse suhtes seisukoha kaitsja, kes nõustub maakohtuga ja palub jätta X.X. i kaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (a) Sissejuhatus
  30. Ringkonnakohus jätab läbi vaatamata X.X. i taotlused, mille ta esitas pärast Tartu Ringkonnakohtu
  31. augusti
  32. a määrusega antud kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamise tähtaega ehk siis pärast
  33. augustit
  34. Seetõttu ei võta kolleegium vastu ka määruskaebusest loobumise taotlust, sest see on ringkonnakohtule esitatud peale märgitud kuupäeva. Seda leides tugineb ringkonnakohus

§ 390lg-le 1, § 331 lg-le 11, § 333 lg-le 1 ja analoogia korras § 358 lg-le 1.

Samuti jäävad läbi vaatamata X.X. i kuriteokaebused, mille ta esitas ringkonnakohtule käimasolevas määruskaebemenetluses, sest need tulnuks saata

§ 195lg 1 järgi uurimisasutusele või prokuratuurile.

X.X. on taotlenud kriminaalasja materjalide juurde erinevate teiste kohtuasjade materjali lisamist. Ringkonnakohus jätab need vastu võtmata, kuna X.X. i taotletust ei nähtu, et see materjal seostuks menetletava asjaga. 4

(11)
  1. Kolleegium ei vaata sisuliselt läbi ka X.X. i
  2. augustil 2024 kirja pandud ja Viru Maakohtule
  3. augustil 2024 laekunud taotlust Viru Maakohtu
  4. juuli
  5. a määruse tõlkimise kohta. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et maakohus saatis pärast selle taotluse saamist Viru Maakohtu
  6. juuli
  7. a määruse tõlkimiseks. Tõlke valmimisel saadetakse see X.X. ile. Ringkonnakohus osutab ka sellele, et X.X. kirjutas selgesõnalise taotluse Viru Maakohtu
  8. juuli
  9. a määruse tõlkimiseks
  10. augustil 2024, seega pärast vaidlustatud määruse 15-päevast kaebetähtaega, mis hakkas kulgema siis, kui ta sai selle määruse kätte
  11. juulil
  12. Juba enne seda oli ta esitanud Viru Maakohtu
  13. juuli
  14. a määruse peale määruskaebuse ja selle mitu täiendust ning veel erinevaid taotlusi. Kuigi Viru Ringkonnaprokuratuuri
  15. juuni
  16. a määruse järgi on X.X. i emakeel vene keel, nähtub ringkonnakohtule esitatud taotlustest, et osa neist on X.X. kirjutanud suuresti arusaadavas eesti keeles (vt nt
  17. septembril 2024 esitatud taotlused). Kolleegium järeldab sellest, et X.X. ei vaja tingimata tõlget (vrd

§ 10

lg 5 ja RKKK 19.11.2021, 1-206129/42, p 9) ja kuna ta esitas selge taotluse Viru Maakohtu 26. juuli 2024. a määruse tõlkimiseks pärast ette nähtud määruskaebuse esitamise tähtaega, ei mõjuta maakohtu määruse tõlke kättesaamine kaebetähtaja kulgu. Seda ei muuda ka tõsiasi, et X.X. kirjutas käsilolevas asjas 27. juulil 2024 (ehk siis enne seda, kui talle toimetati kätte Viru Maakohtu 26. juuli 2024. a määrus) maakohtule kirja, taotledes prokuröri ja kohtuniku taandamist ning 10 miljoni euro ulatuses kahju hüvitamist selle eest, et talle pole tõlgitud selles asjas tehtud maakohtu määrusi. Samuti ei mõjuta öeldut samal kuupäeval kirja pandud X.X. i taotlus, kus ta räägib esmalt prokuratuuri määrustest ja palub seejärel mingid dokumendid tõlkida, mida taotluse järgi võib pidada prokuratuuri määrusteks. 16. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et X.X. on toime pannud talle omistatud õigusvastased teod, aga ta oli nende tegude ajal süüdimatu ja talle tuleb kohaldada statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Samas täiendab kolleegium vaidlustatud määruse põhjendusi. Ringkonnakohus käsitleb esmalt X.X. i taotlusi prokuröri, kaitsja ja Viru Maakohtu kohtuniku taandamiseks (

  1. b)ning kujundab seejärel seisukoha määruskaebuse ja selle täienduste suhtes (c). Siis peatub kolleegium maakohtu määrusel (
  2. d)ning esitab lõpetuseks määruskaebemenetluse kokkuvõtte ja lahendab menetluskulu küsimuse (e). (
  3. b)Taotlused prokuröri, kaitsja ja maakohtu kohtuniku taandamiseks 17. Peale Viru Maakohtu 26. juuli 2024. a määrust on X.X. esitanud hulganisti taotlusi praeguse asja prokuröri ja kaitsja, aga ka Viru Maakohtu 26. juuli 2024. a määruse teinud kohtuniku taandamiseks. Lisaks nendele taotlustele on X.X. saatnud ringkonnakohtule arvukalt teisigi taotlusi. Paljud X.X. i taotlused kordavad juba varem esitatud taotlusi, vahepeal on ta ringkonnakohtule esitanud lausa järjestikustel päevadel või kõigest mõnepäevase vahega sisult samasugused taotlused. Ühtlasi on taotlustes öeldu kohati ilmselgelt eksitav, ainetu ja asjasse puutumatu (vt käesoleva määruse p 8). Taotluste hulka ja sisu silmas pidades on X.X. hakanud menetlusõigusi kuritarvitama ja kohtutööd lubamatult koormama. Võttes arvesse ka X.X. il tuvastatud raskeid psüühikahäireid, saab öelda, et ta pole võimeline kriminaalmenetluses adekvaatselt osalema. Kolleegium jätab X.X. i taandamistaotlused analoogia korras

§ 266

lg 1 p-le 5 tuginedes läbi vaatamata.

§ 266

lg 1 ls 2 sätestab, et kohus tagab ausa kohtumenetluse põhimõtete järgimise ja menetlusosaliste õiguste kaitse ega luba menetlusosalistel kohut eksitada ega menetlusõigusi kuritarvitada.

§ 266

lg 2 ls 3 järgi võib kohtunik muu hulgas jätta vastuväite või taotluse, sealhulgas taandamistaotluse läbi vaatamata, kui see on esitatud põhjendamatu viivitusega või kordab juba lahendatud taotlust või vastuväidet, ehkki menetluslik olukord pole vahepeal oluliselt muutunud. X.X. ilmselgelt kuritarvitab menetlusõigusi, samuti esitas ta prokuröri, kaitsja ja maakohtu kohtuniku taandamistaotlused põhjendamatu viivitusega alles ringkonnakohtule ning kordab mitmel korral samu taotlusi. Lisaks 5

(11)maakohtu kohtunikule osalesid ka prokurör ja kaitsja juba maakohtu menetluses. Neil kaalutlustel jäävad X.X. i taandamistaotlused läbi vaatamata. (b) Määruskaebus ja selle täiendused 18. X.X. peab vaidlustatud määrust ebaseaduslikuks ja põhjendamatuks, sest üheks kannatanuks on Viru Maakohtu kohtunik Liina Naaber-Kivisoo, mistõttu tulnuks kriminaalasja

§ 27lg 1 alusel arutada teise piirkonna ringkonnakohtu piirkonda kuuluvas maakohtus.

Kolleegium märgib, et maakohtu kohtuniku ähvardamist puudutavas osas tulnuks asja tõesti arutada

§ 27lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu tööpiirkonda kuuluvas kohtus.

See ei too aga kaasa Viru Maakohtu

  1. juuli
  2. a määruse ebaseaduslikkust. Sellist juhtu ei saa pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 1 p 1 mõistes, mil kohtulahendi oleks teinud ebaseaduslik kohtukoosseis.

Riigikohus on selgitanud, et otsustamaks, millisel juhul saab kõneleda ebaseaduslikust kohtukoosseisust, tuleb arvestada ühest küljest seda, millised nõuded seab menetlusseadus kohtukoosseisu moodustamisele, teisalt aga hinnata kohtulahendi tegemist reguleerivaid sätteid. Kohtukoosseisu moodustamise formaalsed nõuded on sätestatud

§des 18–20. Kohtulahendi tegemisel on koosseisu puhul oluliseks, et sama koosseis lahendaks asja algusest lõpuni (vt RKKK 08.04.2020, 1-15-6483/415, p 24 jj). Kriminaalmenetluse seadustikust ei nähtu, et eksimust kohtualluvuses tuleks käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg-te 1 või 2 mõistes, mis tingiks vajaduse vaidlustatud kohtulahend tühistada.

Kolleegium märgib sedagi, et menetletavas asjas puudutab maakohtu kohtunikku vaid üks episood kuuest. Praegu ei saa kõneleda sellest, et kohtualluvusega eksimine rikkus X.X. i õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. 19. X.X. i sõnul pidanuks asjas

§ 258

lg 1 p 2 alusel korraldama eelistungi, kuna süüdistusakt ei vasta tema väitel

§-s 154 sätestatud nõuetele. X.X. põhjendab seda sellega, et erinevalt süüdistusaktis märgitust on X.X. tegelikkuses sisse kirjutatud aadressile X, Narva, ja ta töötab täisühingus X . Kolleegium selgitab kõigepealt seda, et isegi kui süüdistusakt sisaldaks X.X. i eluja viibimiskoha ning töökoha kohta ekslikke andmeid, ei mõjutaks see tema suhtes tehtud Viru Maakohtu

  1. juuli
  2. a määruse seaduslikkust ja põhjendatust. Lisaks osutab kolleegium, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses esitab prokuratuur kohtule kriminaalasja kohtusse saatmise määruse karistusseadustikus sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks (

§ 397lg 2).

Prokuratuuri määrusesse märgitakse muu hulgas õigusvastase teo toime pannud isiku elu- ja töökoht (

§ 398lg 1 p 4).

Elukoha all peetakse silmas seejuures mitte seda, kuhu on isik parasjagu sisse kirjutatud, vaid tema tegelikku viibimiskohta. Prokuratuuri määruses on kirjas, et X.X. „kannab karistust Viru Vanglas, Ülesõidu 1, Jõhvi“, mis ongi X.X. i tegelik viibimiskoht. Töökohaks on selles määruses märgitud, et „vangistuse ajal ei tööta“, mis on samuti õige, sõltumata sellest, kas X.X. on vangistuse kandmise ajal ka mõne äriühingu osanik või juhatuse liige. 20. X.X. leiab, et asja ei tohtinuks lahendada lühimenetluses, sest ta pole selleks nõusolekut andnud, lisaks esitas ta avalduse lühimenetlusest loobumiseks. Kolleegium selgitab, et psühhiaatrilise sundravi menetluses kohaldatakse

§ 400

lg 1 alusel lühimenetluse sätteid, arvestades psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse peatükis sätestatud erisusi. Selle jaoks pole tarvis süüdistatava nõusolekut. Vaid juhul, kui prokurör või kaitsja seda taotlevad, järgitakse

§ 400lg 1 kohaselt kohtulikul arutamisel üldmenetluse sätteid.

Sellist taotlust pole prokurör ega kaitsja ringkonnakohtule teadaolevalt aga esitanud. 21. Põhjendamatud on ka X.X. i taotlused lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. X.X.ile omistatud õigusvastased teod toimusid ajavahemikul 6

(11)
  1. oktoobrist 2021 kuni
  2. aprillini
  3. Kohtusse saadeti kriminaalasi
  4. juunil
  5. Võttes arvesse materjali arvestatavat hulka ja menetluse senist kestust, samuti asja keerukust ning X.X. i arvukaid taotlusi ja kirju, ei saa rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest.
  6. X.X. ei pea talle ekspertiisi teinud eksperte spetsialistideks. Kolleegium märgib, et ekspertiisiaktist nr 13 ei nähtu midagi sellist, mis kergitaks esile kahtluse ekspertide asjatundlikkuses ja erapooletuses. Ekspertiisi tegi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ülesandel Toompargi Vaimse Tervise Keskus.

§ 95

lg 2 näeb ette, et ekspertiisi määramisel eelistab menetleja riiklikku ekspertiisiasutust, milleks on Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 10 lg 2 järgi Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. EKEI võib ekspertiiside tegemise anda ülesandeks ka pädevale lepingupartnerile. Ekspertiisiasutuse lepingupartneri eksperdid peavad vastama KES § 13 lg 4 alusel KES § 7 lg 1 p-des 1–5 ja lg-tes 2–5 sätestatud kohtueksperdile esitatavatele nõuetele. Menetletavas asjas on X.X. i ekspertiisi teinud EKEI lepingupartneri eksperdid psühhiaater Margus Lõokene ja psühholoog Kristel Stamm, kelle vastavuses eksperdile esitatud nõuetele pole põhjust kahtluse alla seada (vt I kd, tl 201 pd ning 210 jj).

  1. Ringkonnakohus jätab pikema tähelepanuta X.X. i öeldu, et tema teod vastavad hoopis väärteotunnustele. Esiteks esitas X.X. selle arvamuse alles pärast kaebetähtaega ja see ei seostu ühegi määruskaebuse väitega. Lisaks on kõnealune väide ka ainetu, sest vaidlustatud määruses on nõuetekohaselt tuvastatud, et talle omistatud õigusvastased teod vastavad kuriteokoosseisudele.
  2. Vastuseks X.X. i väidetule, et Viru Maakohus ei saa talle ravi määrata, sest selleks peab olema tema nõusolek, märgib kolleegium, et nii see siiski pole. Psühhiaatriline sundravi ei eelda

§ 393järgi süüdistatava nõusolekut sundraviks.

X.X. i puhul on sellise ravi kohaldamise eelduseks

§ 393

alusel õigusvastase teo toimepanemine, tema ohtlikkus endale ja ühiskonnale ning psühhiaatrilise sundravi vajadus.

  1. X.X. on esitanud arvukalt kahju hüvitamise nõudeid 1 miljonist eurost kuni 1 miljardi euroni. Ringkonnakohus jätab need taotlused süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 13 lg 3 alusel läbi vaatamata, sest X.X. il puudub ilmselgelt õigus nõuda tema väidetud kahju hüvitamist. X.X. nõuab kahjuhüvitist näiteks seetõttu, et väidetavalt on riivatud tema au ja väärikust, kuna Riigikohus on ta õigeks mõistnud. X.X. i au on tema sõnul riivatud ka valede tõlgetega ning kohus ja prokuratuur on hoopis ise pannud toime kuriteod. X.X. toob muidki põhjuseid, miks ta on väidetavalt käimasolevas menetluses kahju kannatanud. Kolleegium leiab, et ka need taotlused on ainetud. X.X. i kirjapandust ei nähtu midagi sellist, mis võimaldaks rääkida talle psühhiaatrilise sundravi menetluses tekitatud kahjust. (d) Maakohtu määrus
  2. Kolleegium nõustub maakohuga, et X.X. on toime pannud õigusvastased teod, ta oli tegude toimepanemise ajal süüdimatusseisundis ja on ohtlik teistele ning tema suhtes tuleb kohaldada statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Ringkonnakohus täiendab aga vaidlustatud määruse põhjendusi psühhiaatrilise sundravi eelduste ja aluste täidetuse kohta. 27.

§-s 394 on ette nähtud tõendamiseseme asjaolud, mis tuleb isiku psühhiaatrilisele sundravile allutamiseks kindlaks teha. Nii on vajalik tuvastada, et isik, kelle suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamist taotletakse, on toime pannud õigusvastase teo (p 1), tema süüdimatusseisund õigusvastase teo toimepanemise ajal, haigestumine pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist või haigestumine kohtueelse menetluse või kohtumenetluse ajal (p 2), tema vaimne seisund kriminaalmenetluse ajal (p 3), tema edasise 7

(11)käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale (p 4) ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus (p 5). Seega tuleb sundravi üle otsustamisel esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund (KarS § 86 lg 1 alt-d 1, 2 või 3). Kui need eeldused on täidetud, tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et olemas on ka sundravi alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. (Vt nt RKKK 31.03.2017, 3-1-110516, p-d 16 ja 17.) Õigusvastaste tegude toimepanemine
  1. Maakohus luges tõendatuks, et X.X. on toime pannud õigusvastased teod KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3, § 274 lg 2 p 3 järgi. Kolleegium nõustub vaidlustatud määruses toodud tõendite analüüsiga, mis puudutab X.X. i õigusvastaste tegude objektiivset koosseisu (vt maakohtu määruse lk 5 jj). Samas pole maakohus korrektselt tuvastanud subjektiivset koosseisu. Kohus leidis KarS § 121 lg 2 p 3 subjektiivse koosseisu täidetust hinnates järgmist: „kuivõrd X.X. oli algusest peale ärritunud ning arvestades ka tema kriminaalset minevikku vägivallakuritegude osas, tegutses ta otsese tahtlusega. See tähendab, et arsti näkku lüües sai X.X. ilmselgelt aru, et ta paneb toime süüteo.“ (vt määruse lk 7). Tuvastades X.X. i subjektiivset külge KarS § 120 lg 1 järgi, märkis kohus seda: „X.X. i eesmärk ei pruukinud olla ilmtingimata ähvardamise kuriteokoosseisu täitmine, s.t. panna subjektiivse koosseisu mõistes tegu toime kavatsetusega. Arvestades aga tema vägivallakuritegudega seotud minevikku, pidi ta aru saama, et tema tegu võib vastata kuriteo tunnustele ja tekitada kannatanutele trauma ning seega tegutses ta [--] otsese tahtlusega.“ (vt määruse lk 9). KarS § 274 lg 2 p 3 subjektiivse koosseisu osas sõnas maakohus järgmist: „X.X. pidi kõigil juhtudel aru saama, et tema tegu võib vastata kuriteo tunnustele (võttes arvesse ka tema vägivallakuritegudega seotud minevikku), ning seega tegutses ta kõikidel juhtudel otsese tahtlusega.“ (vt määruse lk 12). Kolleegium selgitab, et maakohtu kasutatud sõnastus „sai ilmselgelt aru“ ja „pidi aru saama“ ei näita tahtluse olemasolu. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKK 03.05.2019, 1-17-5883/77, p 13). Arusaamisvõime puudutab süüdivust (vt KarS §-d 34 ja 35), aga mitte tahtlust. Kolleegium osutab sellelegi, et sõnad „pidi aru saama“ ei räägi mitte tahtlusest, saati otsesest tahtlusest (mis eeldab kindlat teadmist), vaid hoopis võimalikust hooletusest (vt ka RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p-d 14 ja 15). Lisaks asus maakohus süüdimatust tuvastades mõneti vastuolulisele seisukohale, et X.X. pole võimeline enda tegudest aru saama, ehkki oli enne seda tahtlust hinnates leidnud sisuliselt vastupidist (vt määruse lk 13).
  2. Maakohtu määruse puudujäägile vaatamata on kolleegium seisukohal, et X.X. tegutses õigusvastaseid tegusid toime pannes tahtlikult ja täpsemini saab rääkida kavatsetusest KarS § 16 lg 4 järgi. Seda leides märgib kolleegium, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ei saa subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest, vaid raske psüühikahäire eripärast tingituna tuleb arvesse võtta ka isiku enda ettekujutust (vt RKKK 13.04.2016, 3-1-1-108-15). Vaidlustatud määruses tuvastatud asjaoludel võib öelda esiteks seda, et
  3. jaanuaril 2022 oli agressiivseks muutunud X.X. il V.P. it kaks korda tugevasti rusikaga näkku lüües eesmärk tekitada talle valu ja tervisekahjustused (punetuse ja turse) ning X.X. ka teadis, et rusikahoobid näkku tekitavad valu ja tervisekahjustused (KarS § 121 lg 2 p 3). Teiseks saab rääkida KarS § 120 lg 1 järgi sellest, et
  4. oktoobril 2021 agressiivselt käituva X.X. i äkilise ja ilmselgelt ähvardava kehaliigutusega V.P. i suunal oli X.X. i eesmärk V.P. i ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega, mille tõttu tundis viimane end ohustatult. X.X. pidas vähemalt võimalikuks, et selliselt V.P. i suunal käitudes ähvardab ta tervisekahjustuse tekitada ja et selle 8
(11)täideviimist oli alust V.P. il ka karta. Lisaks kirjutas X.X. Viru Maakohtu kohtunikule üksikasjaliku kirja lubadusest saata palgamõrvar teda tapma, millest tingituna tundis kohtunik hirmu (vt kirja kohta maakohtu otsuse lk 8). Ka selles osas tegutses X.X. eesmärgiga ähvardada kohtunikku tapmisega, mille täideviimist oli kannatanul alust karta. X.X. teadis, et lubadus saata keegi tapma tekitab teises hirmu. Kolmandaks saab kavatsetuse tuvastada ka KarS § 274 lg 2 p 3 järgi järgmistel asjaoludel: 1) X.X. il oli eesmärk
  1. märtsil 2022 ähvardada vanglatöötajat V.T. it tervisekahjustusega, kui ta lubas kannatanu võtta pantvangi ja visata pärast tema pea eriüksusele, ning X.X. teadis, et see kätkeb tervisekahjustusega ähvardamist ja seda on vanglatöötajal alust karta; 2) X.X. il oli eesmärk ka
  2. ja
  3. veebruaril 2023 vanglatöötajat T-M,A. nat tervisekahjustusega ähvardades, kui ta lubas kannatanut lõigata ja võimalusel rünnata ning tegi löögiliigutuse kannatanu suunal ja andis teisele vanglatöötajale teada, et tapab kannatanu; seda tehes teadis X.X. , et sellised ähvarduses on kannatanu jaoks tõsiseltvõetavad ja tal on alust karta nende täideviimist; 3) X.X. il oli eesmärk
  4. ja
  5. märtsil 2023 vanglatöötajat H-H.H. i ähvardada ja ta teadis seda, kuna ta väitis kannatanule tehtud pöördumises
  6. märtsil, et lõikab kannatanu kõri läbi, ning
  7. märtsil, et tapab kannatanu, mida kannatanu võttis tõsiselt, hakates elu ja tervise pärast kartma.
  8. Kolleegium lisab, et näiteks V.P. i sõnul on X.X. näidanud üles agressiivsust seetõttu, et ta pole täitnud X.X. i soove (tl 28). X.X. i eesmärki näitab seegi, mil viisil ja kui sageli on ta lubanud erinevatele ametnikele kahju tekitada eesmärgiga neid hirmutada, et enda tahtmisi saada (vt tl 57, 137–138). Suur osa X.X. i saadetud kaebustest, taotlustest ja kirjadest erinevatele ametiasutustele (nt
  9. a märtsis ja aprillis saadetud kirjad Viru Ringkonnaprokuratuuri, vt ekspertiisiakti nr 13 lk 6) sisaldavad ilmselgeid kahju tekitamise lubadusi, mis on kantud vihast erinevate inimeste vastu ja arvamusest, et teda diskrimineeritakse. Seda saadavad luululised kujutelmad sellest, kuidas tegelikkuses on Riigikohus ta õigeks mõistnud ning teised õiguskaitseasutused kiusavad teda taga. Süüdimatusseisund
  10. KarS § 86 lg 1 järgi määrab kohus psühhiaatrilise sundravi muu hulgas siis, kui inimene on pannud õigusvastase teo toime süüdimatusseisundis. Süüdimatusega on tegu siis, kui esinevad nii süüdimatuse meditsiinilised kui ka juriidilised tunnused. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Kui meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus seejärel hindama ka süüdimatuse juriidiliste tunnuste olemasolu ehk õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Kohtul tuleb kindlaks teha, kas inimesel tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada selles küsimustes enda seisukoht. See tähendab eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järeldusi arvesse võtva üldhinnangu andmist toimepanija käitumisele enne ja pärast õigusvastast tegu ning selle ajal. (Vt RKKK 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 20.)
  11. Maakohus jaatas süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu, tuginedes ekspertiisiaktile (vt maakohtu määruse lk 12 ja 13). Samas ei analüüsinud kohus süüdimatuse juriidilisi tunnuseid. Kohus ei hinnanud ka seda, kas X.X. il tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Piiratud arusaamisvõime ja piiratud 9
(11)kontrollivõime võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga (vt RKKK 20.06.2022, 1206745/88, p 33). Sama tuleb leida ka puutuvalt nende võimete puudumisse: kui kellelegi pole juba arusaamisvõimet, ei saa juba formaal-loogiliselt hakata kontrollima, kas ta suudab oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida – nagu KarS § 34 sätestab. Kolleegium saab kõnealused puudused kõrvaldada.
  1. Ringkonnakohus leiab X.X. i (tõsise) luululise häire ja tema senise käitumise põhjal (nii talle omistatud õigusvastaste tegude toimepanemise ajal kui ka käimasolevas menetluses), et ta polnud õigusvastaste tegude ajal ega ole ka praegu võimeline aru saama, et see, mida ta tegi, on keelatud. Kriminaalasja materjalist nähtub, et X.X. näitas õigusvastaste tegude ajal agressiivselt välja enda rahulolematust millegi suhtes või nõudis midagi ning tarvitas selleks näiteks vanglatöötajate kallal vägivalda ja ta mõistis ise, et käitub vägivaldselt, ent ta pidas seda õigustatuks, sest enda ettekujutuse järgi X.X. sisuliselt kaitses ennast. Lisaks ilmneb X.X. i kirjadest, kuidas ta katsub kohati üksikasjalikult selgitada enda tehtu põhjuseid. Samuti peab X.X. enda kirjades ja taotlustes ringkonnakohtule näiteks prokuröri ja kaitsjat, keda ta on väidetavalt ähvardanud, kannatanuteks. Ekspertiisiaktist nr 13 selgub, et X.X. il diagnoositud luululine häire võib avalduda nii üksiku luulumõttena kui ka luulumõtete kompleksina. Ekspertiisil väljendas X.X. muu hulgas paranoiliseid mõtteid, kuidas ta on tapmise eest alusetult süüdi mõistetud ja prokuratuur tegutseb tema suhtes vaenulikult, samuti, kuidas ta on tegelikkuses väga rikas (I kd, tl 219 ja 220) ja Liivimaa Ordu rüütlite järeltulija (I kd, tl 214). Ekspertiisiaktis on selgitatud, et X.X. i tahteaktiivsus on mõjutatud temal esinevatest paranoilistest mõtetest (pidev kirjade saatmine, ähvardused jm) (I kd, tl 220). Maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et X.X. hakkas vahepeal õigusvastaste tegude ajal kontrollimatult karjuma ja sõimama ning esitas igasuguseid ähvardusi, käitudes ilmselgelt ebaadekvaatselt (vt nt maakohtu määruse lk 7 ja 10). Neil asjaoludel leiab kolleegium, et X.X. il puudus õigusvastaste tegude ajal ja puudub ka praegu võime saada aru enda tegude keelatusest. Ohtlikkus ja ravivajadus
  2. Kuna sundravi kohaldamise eeldused on täidetud, tulnuks maakohtul järgmisena hinnata sundravi kohaldamise aluseid: toimepanija ohtlikkust ja psühhiaatrilise sundravi vajadust. Maakohus piirdus ohtlikkuse hindamisel ekspertiisiakti refereerimisega ja kaitsja kirjaliku seisukohaga. Ravivajadust kindlaks tehes piirdus kohus aga ekspertiisiakti refereerides põhimõtteliselt vaid sellega, et X.X. vajab „psühhiaatrilise iseloomuga sunnivahendeid sundravi kohaldamise näol“ (vt maakohtu määruse lk 13).
  3. Kohtul tuleb ohtlikkust hinnates näidata konkreetsete asjaolude põhjal, milles see väljendub. Muu hulgas saab kohus tugineda ekspertiisiaktile, menetlusaluse senisele käitumisele, talle omistatud õigusvastastele tegudele, kohtumenetluses ilmnenule ning kohtuniku enda vahetule hinnangule toimepanija seisundi kohta. Sealhulgas tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele (ühiskonnale), ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb.
  4. X.X. i ohtlikkus avaldub ohtlikkuses ühiskonnale. Seda tõendab eeskätt tema toime pandud tegude iseloom: pidev vägivalla tarvitamine, sealhulgas nii tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardused kui ka füüsilised rünnakud ning väga agressiivne käitumine. X.X. it on varemgi vägivalla eest karistatud. Kolleegium leiab ekspertiisiaktile tuginedes, et X.X. i ohtlik käitumine võib tuleneda düssotsiaalsest isiksuse häirest ja luululisest häirest, mille ilming on muu hulgas paranoidsete luulukomplekside esinemine selle kohta, kuidas õigussüsteem teda taga kiusab. Senine vägivaldne käitumine ja ekspertiisiaktis toodud prognoos võimaldavad väita, et X.X. kujutab jätkuvalt ohtu teistele inimestele. 10
(11)
  1. Ravivajaduse puhul tuleb hinnata seda, kas toimepanijal esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Ravi sisuline vajadus on eraldi kriteerium, mille täidetust tuleb täiendavalt hinnata. Kui sisuline ravivajadus on kinnitust leidnud, peab kohus hindama, kas toimepanija ohtlikkus ja selle kontrolli all hoidmise perspektiiv eri ravirežiimide puhul tingib statsionaarse või ambulatoorse sundravi määramise. Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne abinõu. Kohus peab kontrollima, kas konkreetsel juhul on statsionaarne sundravi kinnises asutuses põhjendatud ja vältimatult vajalik. (Vt RKKK 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p-d 25 –33.)
  2. Ekspertiisiakti nr 13 järgi vajab X.X. esialgu antipsühhootilise toimega ravimeid ja ilma selle ravita tema seisund ilmselt ei parane. Sellest võib järeldada, et X.X. i psüühikahäireid on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et X.X. ile tuleb kohaldada just statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Asja materjalidest selgub, et X.X. pole enda raviga nõus, sest ta peab end terveks. X.X. on varem ekspertiisi tegemisele ilmumisest keeldunud (I kd, tl 194, 201 ja 217). Selleks et X.X. i ravi oleks võimalikult tulemuslik ja tagatud oleks X.X. i võimalikule vastuseisule vaatamata rangelt kontrollitud keskkonnas järelevalve selle üle, et X.X. saaks vajalikku ravi, tuleb talle praegu kohaldada statsionaarset sundravi. (e) Kokkuvõte ja menetluskulu
  3. Eelnevatel põhjustel ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, muudab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 26. juuli 2024. a määruse põhiosa Kar

S § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 274 lg 2 p 3 subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva määruse põhjendustega. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 40. Kaitsja esitas taotluse määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi tasu 263,52 eurot (sh käibemaks 47,52 eurot) hüvitamiseks. Taotluse järgi kulus kaitsjal määruskaebuse ja selle täiendustega tutvumiseks ning seisukoha koostamiseks 180 minutit. Kolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna X.X. ile on riigi õigusabi antud hüvitamiskohustuseta, jääb menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.