KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 09. september 2024; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-209 Haldusasi X kaebu
§ 43lõigetele 2, 3, 31 ja 5 ning § 44 lõikele 6.
20.
§ 43
lg 2 kohaselt lõpetatakse relvaloa kehtivuse peatatus peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel või loa kehtetuks tunnistamisel sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt oli varasemalt ehk 04.12.2020 vormistatud relvaloa kehtivuse peatamise alused seoses kriminaalasja menetluse lõpetamisega 28.02.2022 ära langenud ning Politsei- ja Piirivalveamet pidas vajalikuks hinnata kas esineb muid relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseid vastavalt
§ 43
lõigetele 3 ja 31.
§ 43
lg 5 reguleerib soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise, kehtivuse peatatuse lõpetamise või loa kehtetuks tunnistamise vormistamisega seonduvat ning § 44 lõge 6 relvaloa kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamisega kaasnevatesse tagajärgedesse-, iseäranis relvade üleandmisse ja võõrandamisse puutuvaid aspekte. Need aga ei ole käesoleva vaidluse puhul olemuslikud, sest selles osas menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Sisuliselt baseerub vaidlustatav haldusakt
§ 43lg 31.
21. Nähtuvalt haldusasja materjalist, sealhulgas vaidlustatud haldusaktist ning vastavast vaideotsusest tunnistati relvaluba kehtetuks
§ 43
lg 31 alusel.
§ 43
lg 31 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Kaebaja ei pea relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustust põhjendatuks, sest seda ei ole põhjalikult motiveeritud, vastustaja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel võtnud piisavalt arvesse kaebajat iseloomustavaid asjaolusid ega tõendanud kaebajast lähtuvat ohtu ning selle võimalikku realiseerumist. Politsei- ja Piirivalveamet omakorda vaidleb kaebusele täiel määral vastu, leides, et vaidlustatud haldusakt ja vaideotsus on ammendavalt põhjendatud, et järelduse turvalisust ohustava käitumise kohta võib teha ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Seejuures märgib vastustaja, et relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ei ole kaebajale ette heidetud süütegude toimepanemist, vaid konfliktset ja vägivaldset käitumist, mille kohta on politsei andmebaasis POLIS informatsioon alates 2010.aastast, kusjuures PPA ei pea veenvalt põhjendama seda, et kaebaja suure tõenäosusega asub edaspidi käituma ohtu tekitavalt, vaid piisab, kui kaebaja käitumine ei anna vastustajale alust teda relvaloa kui eriõiguse omamiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.
- Lähtuvalt eeltoodust on vaja menetlusosaliste vastandlikke positsioone hinnata, kuid kaebuse rahuldamiseks ei ole antud juhul siiski alust. Kohus lähtub seonduvalt eelnimetatuga ühtlasi ka sellest, et Politsei- ja Piirivalveametil on relvalubade väljastamise ja kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusruum. Vastustaja pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on tegelikult ka mõningal määral üldse piiratud ning kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Kaebaja on märkinud, et objektiivselt vaadatuna saaks lähtuda sellest, et isikul puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, kaebaja osas lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteediga ning vastustaja hinnang juhtumitele põhineb piiratud teabel. Samas ei ole see ainutähenduslik. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohtu vastavasisulise 28.04.2021 lahendi punktis 9 haldusasjas nr 3-20-1675 selgitatud, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse ja et seonduvalt eelnimetatuga peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva jätkuvalt omada ja kasutada. 4
- Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 loetakse haldusaktid õiguspärasteks kui nad on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Haldusakti õiguspärasuse eelduslikud tingimused võib lugeda käesoleva vaidluse puhul täidetuks. Vaidlustatud haldusakti lehekülgedel 4-6 ning vaideotsuse teisel leheküljel on vastustaja kaalutlused piisavas ulatuses välja toodud ja isegi sel juhul kui asuda seisukohale, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne olla või et midagi võis ka mõnevõrra teistsugusel viisil toimuda, siis kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ning motiive ka ilmselgelt põhjendamatuks pidada. Seda, et vastustaja motiive ei saa ilmselgelt põhjendamatuks pidada, ei lükka ümber ka kaebaja kohta antud kolme isiku iseloomustused, mille kaebaja 26.03.2024 haldusasja materjali juurde esitas. Vaidlstatud otsuse esimesel ja teisel leheküljel on toodud välja hulgaliselt erinevaid juhtumeid. Kaebaja ei ole väitnud, et taolisi juhtumeid ei oleks üldse aset leidnud, kuigi juhtumitega seonduvatele asjaoludele või põhjustele võivad erinevate isikute hinnangud mõnevõrra erineda. Teatavate aspektide või nende tähenduse osas on alati võimalik vaielda, kuid sellega, et kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud põhjust etteheiteid teha, ei saa sisulist vaidlust olla. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt on haldusmenetluse seaduse §s 54 sätestatuga kooskõlas ja ilmselgeid kaalutlusvigu selles täheldada ei saanud, ei ole haldusakti ega ka vastava vaideotsuse tühistamiseks alust.
- Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustajal menetluskulusid ei ole või siis ei ole nende väljamõistmist taotletud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5