Obsah (5)

§ 175§ 180§ 126§ 130§ 306

Kriminaalasi nr. 1-12-11654 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Harju Maakohus Liivalaia Kohtuma 05.02.2013.a. Tallinnas Kohtukoosseis kohtunik Aime Ivanson rahvakohtuni

§ 175lg 1 p.

9 alusel sundraha – 800 eurot 2)

§ 175lg 1 p.

4 alusel määratud kaitsjale määratud tasu 1420,80 eurot 3)

§ 175lg 1 p.

3 alusel isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 84 eurot, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi maksumus 350,63 eurot ja DNA ekspertiisi maksumus 741 eurot, kokku ekspertiiside eest 1175,63 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrata L.M kriminaalmenetluse kulude tasumine 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi a/arvele nr. 10220034796011 SEB või 221023778606 Swedbank.. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-12-11654 ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Asitõendid: 1)CD-plaat baari „Gilan“ turvakaamera salvestusega –

§ 126lg 3 p. 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde 2)

L.M-i riided – T-särk, dressipüksid, aluspüksid, sokid –

§ 126lg 3 p 2 alusel tagastada otsuse jõustumisel L.M-ile 3)

DNA-proovid 12 karbis ja nuga –

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitada Apellatsiooni esitamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajas tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Süüdistus L.M süüdistatakse selles, et tema 04.augustil 2012.a. kella 03 paiku Harju maakonnas Maardu linnas Keemikute 37/Kallasmaa 15 baaris „Gilan“ terassil ründas noaga armukadeduse motiivil temale vähetuttavat KD´t (s XXX.a.) ning lõi teda noaga paljukordselt ja kiiresti rindkere piirkonda, sh ka rindkere vasakule ehk südamepiirkonda, millega põhjustas K.D tahtlikult ühe rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava rindkerel vasakul ja 3 kõhuõõnde tungivat torke-lõikehaava kõhu eesseinal peensoole ja kõhuaordi vigastusega ehk eluohtliku tervisekahjustuse, samuti ühe torke-lõikehaava paremas küljes keskmisel kaenlajoonel, 1 torkelõikehaava vasakul ülakõhus ning torke-lõikehaavad paremal labakäel ja randmel ehk püüdis selliselt K.D tappa, kuid L.M ei õnnestunud kannatanult eluvõtvat käitumist jätkata ja lõpetada vaid läheduses viibinunud inimeste kiire sekkumise tõttu, kes ta K.D ´st eemale tõmbasid ja kutsusid koheselt kannatanu elu päästma kiirabi, kes ka kiiresti saabus ja K.D elu päästiski. Kirjeldatud käitumisega pani L.M toime K.D tahtliku tapmise katse ehk KarS § 113 – 25 lg 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Otsuse põhjendus Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et

1. augusti 2012.a. varahommikul kella 3 paiku viibisid Maardus asuvas baaris „Gilan“ kannatanu KD, süüdistatav L.M ja süüdistatava abikaasa (tol ajal elukaaslane) NN. Tõendamist on leidnud ülalnimetatud isikute ja tunnistaja GH ütlustega ja baari turvakaamera videosalvestuse vaatlusprotokolliga ja videosalvestuse vahetu vaatlusega kohtuistungil, et kannatanu tantsis süüdistatava abikaasaga. Vaidlus puudub selle üle, et süüdistatav lõi baari terrassil kannatanut noaga, kui viimane peale nende omavahelist vestlust laua tagant püsti tõusis, et lahkuda, kuna L.M hakkas häält tõstma ja tema suhtes jämedalt väljenduma. Isiku ekspertiisiakti nr. 181 kohaselt oli noalööke mitu ja neist kolm kõhuõõnde tunginud ning üks rinnaõõnde tunginud torke-lõikehaav olid eluohtlikud vigastused. Lisaks nimetatutele oli mitteeluohtlikke vigastusi paremal küljel keskmisel kaenlajoonel, vasakul ülakõhus, paremal käel. Süüdistatav L.M kannatanu noaga löömist tunnistas, kuid eitas tapmise tahtlust. 2 Kohus nõustub süüdistatava teotahtluse analüüsimisel prokuröriga, kes viitas süüdistuskõnes Riigikohtu lahendile nr. 3-1-1-128-06, milles märgitakse, et kui isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost või kui toimepanija tegu iseloomustab toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. K.D l tuvastati neli eluohtlikku tervisekahjustust. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 13.08.2002.a. määruse „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 lõikest 1 on eluohtlik tervisekahjustus selline, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Seega ei olnud välistatud selliste tervisekahjustuste puhul ka K.D surma saabumine. Kannatanule hulgaliste noahaavade tekitamine, sealhulgas löögid elutähtsatesse piirkondadesse – rindkere ja kõhuõõne piirkond, kus asuvad inimese elutähtsad organid ning asjaolu, et ründe lõpetas mitte süüdistatav ise, vaid kõrvaliste isikute poolt kannatanu ja süüdistatava teineteisest eemaltõmbamine, annavad tunnistust süüdistataval esinenud tapmistahtlusest. Lisaks süüdistatava poolt toimepandud teo välisele teopildile tugineb kohus ka tunnistajana ülekuulatud politseitöötaja Dmitri Budnikovi ütlustele. Nimelt küsis tunnistaja süüdistatava hilisemal kinnipidamisel temalt, et kas ta teab, mida korda saatis ja mis saab siis, kui mees ära sureb, mille peale süüdistatav vastas, et lõi teda mitu korda ja oleks rõõmus, kui ta kärvaks. Eeltoodud asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistataval oli kannatanu tapmise soov ja ta tegutses K.D korduvalt noaga lüües eesmärgipäraselt ja seega kavatsetult. L.M-i tegevus jäi katsestaadiumi. Tänu kõrvaliste isikute sekkumisele ja kiirabi kiirele tegutsemisele päästeti kannatanu elu ja surm jäi saabumata. Kuigi süüdistatav eitas kohtus tapmise tahtlust, leidis ka kaitsja, et K.D tema kaitsealuse poolt eluohtlike kehavigastuste tekitamine on kvalifitseeritav tapmise katsena. Mitte nõustudes prokuröri poolt teole antud juriidilise hinnanguga, taotles kaitsja L.M-i tegevuse ümberkvalifitseerimist provotseeritud tapmise katsele, s.o. KarS §-le 115 - § 25 lg 1,
2. Taotlust põhjendas kaitsja sellega, et süüdistatav pani kuriteo toime spontaanselt ja endast välja viiduna oma elukaaslase ja kannatanu liialt lähedase suhtlemise pärast, kuna oli armukade. K. D ei arvestanud asjaoluga, et N.N oli baaris koos L.M-iga ning selline käitumine võis olla süüdistatavale solvav. Kaitsja leidis, et oluline on ka arvestada asjaoluga, et L.M püüdis pärast teo toimepanemist end üles puua, mille tagajärjel viibis koomas. See viitab tema ebastabiilsele psüühilisele seisundile ja tugevale emotsionaalsele ärritusele. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud sellised tehiolud, mis sisuliselt välistavad süüdistatava käitumise kvalifitseerimise provotseeritud tapmise katsena. Provotseeritud tapmisega on tegemist juhul, kui tapmine on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Tugeva hingelise erutuse seisund on kõrgest emotsionaalsest pingest tingitud seisund, mille tõttu isiku võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on piiratud. Sellise seisundi teke süüdlasel peab olema põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivalla või solvamisega. Süüdistatava ütlustest ei tulene konkreetset põhjust, miks ta K.D noaga lõi, kuid ta tunnistas, et talle ei meeldinud, et kannatanu tantsis tema naisega. Süüdistatava sõnul nad tantsimise ajal rääkisid ja naeratasid teineteisele ning talle jäi mulje, et kannatanu soovib midagi enamat. Süüdistatav tunnistas, et muutus armukadedaks. 3 Lähtudes süüdistatava ja N. L.M-i ütlustest loeb kohus tõendatuks süüdistataval esinenud armukadeduse seonduvalt tema naise ja kannatanu tantsimisega ja suhtlemisega tantsu ajal. Kuna tunnistaja GH ütlustest tulenevalt ütles ka kannatanu peale vigastuste saamist, kui temalt küsiti juhtunu kohta, „armukadedus“, järeldab kohus, et kuriteo toimepanemise põhjuseks oligi armukadedus. Tulenevalt süüdistatava ja tema abikaasa ütlustest, et L.M ongi üldiselt armukade inimene, nõustub kohus kaitsjaga selles, et armukadedusest tingituna oli L.M ärritunud. Seda kinnitab ka ekspertide arvamus, mille kohaselt oli L.M tõenäoliselt tugeva emotsionaalse erutuse/ärrituse seisundis. Kohus ei nõustu aga kaitsjaga selles, et ainuüksi sellise seisundi tõttu tuleks toimepandud tapmise katse kvalifitseerida provotseeritud tapmisena. Nagu juba eelnevalt öeldud on provotseeritud tapmise eelduseks kannatanupoolne vägivald või solvamine. Solvamise all mõistetakse inimväärikuse alandamist nii sõnades kui tegudes. Provotseerivaks solvamiseks tuleb pidada ainult niisugust tegevust, mida peetakse ühiskonnas üldiselt mitteõiguspäraseks. Tantsimine on õiguspärane tegevus, ka võõra naisterahvaga tantsimist ei peeta mitteõiguspäraseks. Puudub igasugune alus käsitleda K.D ja N.N pelgalt tantsimise fakti kannatanupoolse solvamisena, veelgi enam provotseeriva solvamisena. K.D ütluste kohaselt ei teadnudki ta, et L.M on temaga tantsinud naisterahva mees, Nadežda sellest talle tantsu ajal ei rääkinud. Kannatanu ja NN ütlustest tulenevalt ning ka videosalvestuselt on näha, et omavahel tantsisid nad vaid ühe tantsu ja sedagi teineteisest lahus, teised tantsud tantsiti grupis koos teiste inimestega. Ka omavaheline suhtlemine ehk rääkimine ja naeratamine tantsimise ajal on täiesti loomulik tegevus, milles ei ole midagi taunimisväärset. Kannatanu ja süüdistatava abikaasa liialt lähedane suhtlemine ei ole tõendamist leidnud. NN kinnitas, et nad lihtsalt tantsisid ja ka tunnistaja GH, kes oli baari omanik ja jälgis baaris toimuvat, ütles, et peale tantsimise kannatanu ja NN omavahel ei suhelnud, ei vestelnud ega käinud ka kahekesi kuskil ära ning talle ei jäänud muljet, et nad oleksid teineteisest huvitatud. Seega, kui süüdistatav pidas tantsimist liialt lähedaseks suhtlemiseks, siis oli see vaid tema ettekujutus, mitte tegelikkus. Eeltoodud analüüsi tulemusena puudub kohtul igasugune alus kvalifitseerida kuritegu provotseeritud tapmisena, sest puudub kannatanupoolne süüdistatava solvamine, mis on provotseeritud tapmise eelduseks. L.M-i näol on tegemist emotsionaalse ja armukadeda meesterahvaga, keda ärritab isegi abikaasa tantsimine võõra mehega ning seda ärritust ja viha K.D suhtes süvendas 4.augustil 2012.a. baaris „Gilan“ ka alkoholijoove. Kuna provotseeritud tapmise koosseis eeldab, et tugeva hingelise erutuse seisundi teke süüdlasel oleks põhjuslikus seoses kannatanupoolse solvamisega ning kui selline solvamine puudub, kohaldatakse KarS §
3. Tulenevalt K.D käitumises L.M provotseeriva solvamise puudumisest, on välistatud L.M-i poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimine provotseeritud tapmise katsena. Tsiviilhagi K.D esitas L.M-i vastu tsiviilhagi summas 5500 eurot. Kannatanu põhjenduse kohaselt koosneb tema nõue saamata jäänud kolme kuu töötasust (august, september, oktoober) ja laenust 2000 eurot, mida ta pidi võtma, et maksta ära kommunaalmaksed, liisingud jm. maksed. Prokurör ja kaitsja leidsid, et sellises suuruses varalise kahju nõue ei ole põhjendatud ning kohus nõustub nende seisukohaga. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p. 2 tulenevalt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seoses kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. 4 Kriminaalasjas leidis tõendamist L.M-i süü kannatanule varalise kahju tekitamine seoses tema tervise kahjustamisega, järelikult peab ta ka hüvitama kannatanul tekkinud kahju. VÕS § 130 lg 1 sätestab muuhulgas kahjuna osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, mis on tingitud sissetulekute vähenemisest. Kuna tervisekahjustus tekitati 04.08.2012.a., mis oli laupäev, oli ta haiguslehel järelikult
4. augustist kuni 01.oktoobrini (K.D ütluste kohaselt asus ta tööle 1.oktoobril 2012.a.). Seega ei ole õige kannatanu väide, et ta ei saanud töötasu kolme kuu eest. Kuna ta oktoobris juba töötas, maksti oktoobrikuu palk välja novembrikuus. Järelikult jäi töötasu saamata osaliselt augustikuu ja täielikult septembrikuu eest. K.D pangakonto väljavõttest nähtub, et talle maksti Haigekassa poolt töövõimetushüvitist ajutiselt töölt puudutud aja eest 3.oktoobril 2012.a. kokku 229.94 eurot. Töövõimetusest tekkinud kahjuks tuleb lugeda saamata jäänud töötasu ja töövõimetushüvitise vahet. Tsiviilhagile lisatud tõenditest nähtuvalt oli K.D töötasu tervisekahjustuse tekkimise eelselt 2012.a. mais 1251,64 eurot, juunis 1356,19 eurot, juulis 1225,39 eurot, kokku 3833.22 eurot. Kuna nendes kuudes oli kokku 65 tööpäeva, oli keskmine päevatasu 59 eurot. Haiguslehel oli K.D 39 tööpäeva. Kui ta oleks nendel päevadel töötanud, oleks ta saanud töötasu 2301 eurot. Saamata jäänud töötasust ajutise töövõimetuse toetus maha arvatuna, jääb sissetulekute vähenemisest tekkinud kahjuks 2071 eurot. Umbes sellises summas (2000 eurot) nõustus hagiga ka süüdistatav. Seoses sissetulekute puudumisega töövõimetuse perioodil võttis kannatanu 01.09.2012.a. oma kulutuste katmiseks laenu 2000 eurot, mida tõendab ka kirjalik allkiri. Kohus leiab sarnaselt prokuröri ja kaitsjaga, et selle laenu hüvitamise nõudmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Kui K.D suhtes ei oleks kuritegu toime pannud ja ta oleks saanud augustis ja septembris töötada, oleks ta maksnud maksud oma töötasust ja ei oleks olnud vaja laenu võtta. Kuna saamata jäänud töötasu ja ajutise töövõimetuse toetuse vahe, mis on samas suurusjärgus võetud laenuga, on süüdistatav kohustatud hüvitama, saab kannatanu sellest summast laenu kustutada. Seega ei saa võetud laenu 2000 eurot käsitleda kannatanule tekkinud kahjuna. Eeltoodu alusel on tsiviilhagi põhjendatud summas 2071 eurot ja sellises summas rahuldab kohus ka hagi. Karistus Karistamise aluseks on süü, millele lisaks arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Elu on inimese tähtsaim õigushüve. Selle kaitse tuleneb EV põhiseaduse §-st 16, mis sätestab igaühe õiguse elule. Seetõttu on eluvastaste rünnete eest ette nähtud väga ranged karistused. Järelikult on tapmiste puhul tegemist alati ka suure süüga. KarS § 113 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Sellest karistusraamist lähtub ka kohus L.M-ile karistuse mõistmisel. Kuigi tapmise toimepannud isiku süüd peetakse üldjuhul suureks, tuleb L.M-i puhul arvestada asjaoluga, et kannatanu surm jäi saabumata. Seda küll tänu kõrvalistele isikutele ja meedikutele, kuid sellele vaatamata on tegemist tapmise katsega, mis muudab süü väiksemaks ja mida tuleb arvestada karistuse mõistmisel. L.M on küll varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid mitte kordagi vägivallakuritegude eest. Karistust kergendavaks asjaoluks on ka puhtsüdamlik kahetsus ja vabandamine kohtus kannatanu ees. Eeltoodu alusel nõustub kohus prokuröri karistusettepanekuga ja mõistab L.M-ile karistuseks 7-aastase vangistuse, s.o. alla sanktsiooni keskmise. Kohus aga ei nõustu rahuldama prokuröri taotlust vahistada L.M vangistuse kandmise tagamiseks koheselt kohtuotsuse kuulutamisel. Prokurör põhjendas taotlust sellega, et on esinenud avalikkuse õiglustunnet riivanud juhtumeid, kui raske kuriteo eest pikaajalise vangistuse saanud süüdimõistetud enne kohtuotsuse jõustumist jätkavad raskete kuritegude toimepanemist. 5

§ 130

lg 41 järgi võib vabaduses viibiva süüdistatava vahistada kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Kuna seda tehakse kohtuotsuses, aga kohtuotsus peab olema põhistatud, siis tuleb kohtuotsuses ära näidata kohese vahistamise motiivid ehk need asjaolud, mis on aluseks järeldusele, et süüdistatav võib hakata kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoidma. Süüdistatava karistamine vangistusega iseenesest tõkendi muutmiseks alust ei anna. Uute kuritegude toimepanemise võimalikkus peale kohtuotsuse kuulutamist ei saa samuti olla kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärgil süüdistatava vahistamise aluseks kohtuotsuse kuulutamisel. L.M on korralikult tema kriminaalasja kohtulikust arutamisest osa võtnud, ei ole hoidunud kõrvale kohtuistungitest, mistõttu kohtul puudub alus arvata, et ta hakkab ka talle mõistetud karistuse kandmisest kõrvale hoidma. Seega puudub kohtul alus L.M-i vahistamiseks kohtusaalis kohtuotsuse kuulutamisel. Kohus juhindub

§ 306, § 309 lg 3.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 25.02.2013.a. Kohtunik Aime Ivanson Rahvakohtunikud: Malle Missing Rene Kask 6