Obsah (8)

§ 21§ 101§ 20§ 23§ 22§ 2§ 1§ 18

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-23-1578 14. ok

) § 1 lg-d 1 ja 2). Maagaasiturul tegutsemiseks on ette nähtud tegevusloa kohustus (

4. ptk). Loa väljastamisel piiritletakse muu hulgas võrguettevõtjate tegevuspiirkonnad (

§ 21lg 2).

Turuosalisel tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastada nt lepingu tüüptingimused (

§ 101

lg 5) ning võrguga liitumise tasu metoodika (

§ 20

lg 31) ja võrguteenuste hinnad (

§ 23lg 4).

Seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet (

5. ptk). Lisaks on

§ 22

lg 16 kohaselt võrguettevõtja üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses ning teatud tingimustel elutähtsa teenuse osutaja (

§ 22lg 15).

Sel juhul tuleb tagada maagaasiga varustamise toimepidevus (hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lg 11 p 2). 14. Võrguteenust osutavad võrguettevõtjad (

§ 2

p 9).

§ 23

lg 1 kohaselt on võrguteenus selle seaduse tähenduses võrgu kaudu gaasi ülekande või jaotamise teenuse osutamine.

§ 22

lg 1 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud tagama võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga sama seaduse, tegevusloa kõrvaltingimuste ja sõlmitud lepingu kohaselt. Erakapitalil põhinevad võrguettevõtjad sisenevad turule vabatahtlikult ja võivad sealt ka lahkuda, ehkki lahkumisele on seatud mõned eritingimused (vt nt

§ 22

lg 6; vt ka

§ 21lg 4).

HOS § 38 lg-st 1 nähtub, et maagaasiga varustamine võib teatud tingimustel olla avalik ülesanne. Lähtudes kolleegiumi senistest seisukohtadest avaliku ülesande määratlemisel, tuleb maagaasiga varustamist käsitada erandina avaliku halduse ülesandena ulatuses, milles võrguettevõtja täidab avalikes huvides riigi või kohaliku omavalitsuse ees tekkinud kohustust (kolleegiumi otsus nr 3-20-1313/52, p 19 ja määrus asjas nr 3-3-1-49-12, p 23), nt kui turutõrke tõttu tekiks vajadus määrata võrguettevõtjaks riigi või omavalitsusüksuse äriühing või riigihankemenetluses leitav ettevõtja. Ainuüksi see, et riik reguleerib raamistiku loomise kaudu võrguettevõtjate tegevust turul, ei tähenda, et riik on andnud ettevõtjale võrguteenuse osutamise üle riikliku ülesandena.

1. Ühelgi juhul ei teosta ettevõtja võrguteenuse osutamisel riigivõimu volitusi ega astu tarbijatega sellest tulenevalt avalik-õiguslikesse suhetesse. Võrguteenuse osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on riik, võrguettevõtja ja tarbija (vrd kolleegiumi määrus nr 3-20-1313/52, p 19). Gaasiturgude ja -võrkude reguleerimisel põhinev riigi ja võrguettevõtja vaheline õigussuhe on avalik-õigusliku iseloomuga. Sellel on siiski mõju ka tarbija ja võrguettevõtja vahelisele eraõiguslikule suhtele.
2. Lisaks eelnevale tekivad vastastikused avalik-õiguslikud õigused ja kohustused võrguteenuse reguleerimisega seoses ka tarbijate ja riigi (Konkurentsiameti) vahel. Sellise õigussuhte sisuks on Konkurentsiameti õigus teha vajaduse korral ka tarbijate huvides järelevalvet võrguettevõtjate üle. Seega omab konkreetse võrguettevõtja olemasolu selle õigussuhte raames tähtsust. Kaebajal on õigus nõuda, et riik kutsuks vajadusel korrale võrguettevõtja, kes peaks konkreetses piirkonnas osutama võrguteenust, tagama gaasitarne ja ligipääsu gaasiturule ning hoidma oma võrgu toimimas ja korras (

§ 22). Kui tarbijal puudub ligipääs toimivale gaasivõrgule, pole võimalik talle tagada ka gaasivarustuskindlust. 4

§ 22lg 2).

Kaebaja on asjakohaselt viidanud

§ 22

lg-le 6, mille kohaselt võib võrguettevõtja oma tegevuse lõpetada ainult juhul, kui ta on andnud samast paragrahvist tulenevad kohustused üle teisele võrguettevõtjale. 18. Kohtuasja praeguses staadiumis ei saa välistada ka võimalust, et vaidlusalune gaasitarnetorustik jääb võrgu suhtes teisele poole liitumispunkti ning on sellest tulenevalt Miiduranna piirkonna elanike ühine tarbijapaigaldis (

§ 2p 3).

III

1. Kaebajal on tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi. Kaebaja on Miiduranna küla piirkonna gaasitarbija ning on selgitanud, et esineb oht, et gaasitarned talle võivad katkeda. Kuigi Konkurentsiameti väitel on käesoleval ajal tarned tagatud, on siiski piisavalt tõenäoline, et see oht võib realiseeruda tulevikus. Võimaliku võrguettevõtja kohustuste mittetäitmine võib tuua kaasa ka selle, et gaasitarneks vajalik torustik amortiseerub ning selle kasutamine gaasitarneks ei pruugi olla enam võimalik. Võrguettevõtja tuvastamisel võib eeldada, et võrguettevõtja asub oma kohustusi täitma või tagab Konkurentsiamet nende kohustuste täitmise riikliku järelevalve meetmetega. Seega aitaks tuvastamiskaebus selle rahuldamise korral kaasa kaebaja õiguste kaitsele.
2. Varasema haldustegevuse tähtaegne vaidlustamata jätmine ei muuda tuvastamiskaebuse esitamist lubamatuks. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-31-14, p 20). Tuvastamiskaebuse esitamise ajal puudus kaebajal kaebetähtaja ületamise tõttu efektiivne õiguskaitsevahend, et Konkurentsiameti senist tegevust vaidlustada ja enda õigusi muul moel kaitsta. Samas puudub mõistlik vajadus suunata kaebajat esitama Konkurentsiametile uut taotlust järelevalvemenetluse läbiviimiseks. Kaebaja on Konkurentsiameti poole korduvalt pöördunud ning Konkurentsiamet on seniajani olnud seisukohal, et Miiduranna küla piirkonnas puudub võrguettevõtja. Puudub alus arvata, et ilma kohtu poolt võrguettevõtja tuvastamiseta muudaks Konkurentsiamet uue taotluse esitamisel oma seisukohti.
3. Halduskohus tagastas seega kaebaja kaebuse ebaõigesti. Eelneva tõttu tühistab kolleegium kohtute määrused menetlusõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 5 p 3 ja § 234) ning saadab asja tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks (HKMS § 238 lg 2 neljas lause).
4. Kolleegium selgitab, et ettevõtja, kellega seoses on asjaolu tuvastamise nõue esitatud, tuleb vaidlusse kaasata kolmanda isikuna (HKMS § 20 lg 1). Vastustajaks on sellise nõude lahendamisel haldusorgan, kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist kaebuses taotletakse. Praegusel juhul on selliseks haldusorganiks Konkurentsiamet. IV 23.

§ 22

lg 3 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud arendama võrku selliselt, et oleks tagatud tema võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine. Konkurentsiameti hinnangul ei ole Miiduranna gaasitrasside piirkond käsitatav võrgupiirkonnana ja seal puudub võrguettevõtja 5

-i tähenduses (

1. jaanuari
2. a kiri, lk 11). Vajaduse korral tuleb selle hinnangu paikapidavust käesoleva asja lahendamisel kontrollida. Kolleegium märgib, et kuigi

§ 21

lg 1 järgi piiritleb võrguettevõtja oma võrgupiirkonna, ei toimu see õiguslikus vaakumis. Võrguettevõtja privaatautonoomia on avalikust huvist tulenevalt piiratud kohustusega arvestada

-i põhimõtteid (mh võrdne kohtlemine, efektiivsus ja tarbijate vajaduste arvestamine –

§ 1lg 2).

Võrgupiirkonda ei tohi piiritleda võrguettevõtja positsiooni kuritarvitades või tarbijate huve kahjustades, jättes sellest meelevaldselt välja üksikud kohad, kus paiknevad võrguettevõtja tarbijad, kes on võrguga ühendatud ja kellele gaasivarustus tuleb tagada. Võrgupiirkonna ülesanne pole piiritleda võrku tarbijapaigaldistest, vaid võrke ja nende arendusalasid omavahel (vt ka

§ 21lg 4).

Teatud piirkonna tarbijate väljajätmine võrgupiirkonnast ja seeläbi õigusest gaasivõrgu arendamisele võiks kõne alla tulla siis, kui piirkonna energiavarustus tagatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös muul kohasel viisil, nt kaugküttega, iseäranis kui sellist lahendust toetavad ka energiatõhususe ja kliimasäästlikkuse kaalutlused. 24. Eelnevast tulenevalt ei tohiks võrgupiirkonna ja võrgu arendamise kohustuse piiriks üldjuhul määrata liitumispunkti tarbijaga. Nende nõuete järgimist tuleb kontrollida tegevusloa andmisel (

§ 2p 4, § 28 lg 2).

Vajaduse korral tuleb tegevuspiirkonna kanne loal muuta tagantjärele nõuetele vastavaks. 25. Liitumispunkt on

§ 2p 6 kohaselt mh võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht.

Liitumispunkt määratakse kindlaks võrguettevõtja väljastatavate liitumistingimustega (

§ 18

lg 4 ja lg 6 p 1) ning need peavad vastama tarbija huve kaitsvatele põhimõtetele, olles mh üheselt mõistetavad ja võrgu arendamise huve arvestavad (

§ 18lg 5).

Võrguettevõtja ei tohi survestada tarbijaid leppima kokku ebamõistlikus liitumispunktis. Konkurentsiameti pädevuses on teha järelevalvet ka nende nõuete üle. 26.

§ 22

lg-s 3 sätestatud arendamiskohustus võib tähendada ka kohustust korraldada ühendamine ümber selliselt, et muutub senise liitumispunkti asukoht ning seni tarbijapaigaldise koosseisu kuulunud gaasitorustik hõlmatakse osaliselt või tervikuna võrguga. Võrguettevõtjal võib niisuguse liitumistingimuste muudatuse korral tekkida õigus saada põhjendatud liitumistasu (

§ 20lg 1).

Sellise muudatuse kasuks võiks rääkida ka senise tarbijapaigaldise ajalooliselt kujunenud keerukas struktuur, millele viitab torustiku kulgemine läbi paljude tarbijate kinnistute. Konkurentsiameti ülesanne on konstruktiivse koostöö, kuid vajaduse korral ka järelevalve käigus võtta meetmed, et võrguettevõtja neid asjaolusid kohaselt arvestaks.

1. Kui omandisuhted on segased ja neid ei ole mõistliku aja ja pingutuse juures võimalik selgitada, võib kõne alla tulla võrguettevõtja kasuks torustikule koostöös kohaliku omavalitsusüksusega sundvalduse seadmine (kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus § 1 lg 6, § 4 lg 1 p 2 ja lg 2; vrd kolleegiumi otsus nr 3-20-1313/52, p 21).
2. Kolleegium ei lahenda praeguse määrusega haldusasja sisuliselt ega hinda kaebaja sellekohaseid väiteid, vaid lahendab üksnes kaebeõiguse küsimuse. Kuivõrd haldusasja menetlus jätkub halduskohtus, ei võta kolleegium kaebaja kassatsiooniastmes esitatud tõendite suhtes seisukohta. Halduskohtul tuleb asja edasise menetluse käigus hinnata, kas esitatud tõendid on asjakohased, ning vajaduse korral lisada need toimikusse.
3. Menetluskulude jaotuse otsustab halduskohus asja edasisel lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 6