) § 9 lg-le 3 MTA-lt tõendit selle kohta, et ta on kolm viimast aastat tegelenud Eestis põllumajandustoodete tootmisega.
lg-t 3 ja § 9 lg-t 3, on jätnud nõuetekohaselt täitmata uurimispõhimõtte ning 20.02.2023 otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, 10.
-is ega muudes õigusaktides ei ole seadusandja sätestanud täpsustavaid tingimusi ega avanud „põllumajandustoodete tootmise“ definitsiooni
-i mõistes. Küll aga tuleneb
lg-st 3, et tõendi selle kohta, et isik on tegelenud eelnenud kolmel aastal põllumajandustoodete tootmisega või metsa majandamisega metsaseaduse tähenduses, väljastab Maksu- ja Tolliamet. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajal on viimasel kolmel aastal olnud müügikäivet põllumajandustoodete tootmisest. Kaebaja müügitulu põllumajandustoodete tootmisest 2020. aastal oli 53 eurot, 2021. aastal 48 eurot ja 2022. aastal 2298,88 eurot. Kuna seadusandja ei ole mingeid piirmäärasid sätestanud, tuleb isiku igasuguses mahus põllumajandustoodete tootmist käsitleda põllumajandustoodete tootmisena
Seadusandja on Maksu- ja Tolliametile andnud pädevuse kontrollida, kas isik on tegutsenud põllumajandustoodete tootmisega, kuid seadusest ei nähtu, et vastustajale oleks antud pädevust hinnata, millises mahus põllumajandustoodete tootmist saab käsitleda põllumajandustoodete tootmisena. Kui isik on tegelenud põllumajandustoodete tootmisega, sõltumata selle mahust, vormist, kasumlikkusest vms, siis tuleb jaatada põllumajandustoodete tootmisega tegelemist ja maksuhalduril puudub alus keelduda
11. Kaebaja märgib, et olukorras, kus vastustajal tekkis taotluse väljastamise menetluses väidetavalt kahtlus selles, kas kaebajal on pädevust põllumajandusmaad sihtotstarbeliselt ja jätkusuutlikult kasutada, ei ole vastustaja võtnud selgitusi ega viinud läbi vestlust kaebaja juhatuse liikmetega, et kontrollida äriühingu teadmisi ja pädevust põllumajanduse valdkonnas. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu põhjendusi, kuidas on maksuhaldur jõudnud veendumusele, et kaebaja ei ole tegelenud Eestis põllumajandustoodete tootmisega. Otsusest nähtuvalt hindas maksuhaldur üksnes müügikäibe suurust ja tegi sellest järelduse, et sellises mahus põllumajandustoodete tootmist ei saa käsitleda põllumajandustoodete tootmisena. Samas jätab vastustaja aga tähelepanuta, et seadusandja ei ole
-is sätestanud tingimusi mitte äriühingu müügikäibe olemasolule või selle suurusele, vaid põllumajandustoodete tootmise faktile. Põllumajandustoodete tootmise fakti sidumine müügikäibega on oma olemuselt selgelt ebaõige. 12. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, mille kohaselt põllumajandustoodete tootmisega ei ole tegemist olukorras, kus isik on põllumajandustoodete tootmiseks ostnud põlluharimisteenust. Seadusandja ei ole
-is sätestanud tingimust, mille kohaselt peaks isikul endal olema palgalised töötajad või isikule kuuluma eritehnika põllumajandustoodete tootmiseks. Seadusandja ei ole piiranud isiku õigust kasutada
lg 3 mõistes põllumajandustoodete tootmiseks kasutada põlluharimisteenust, mida kaebaja ka
-i tõlgendamisel järjepidev ning maksuhalduri seisukohad on olnud 2 ajas muutuvad. Nimelt väljastas vastustaja kaebajale 20.06.2022 tõendi, milles kinnitab, et kaebaja tegeles aastatel 2019, 2020 ja 2021 põllumajandustoodete tootmisega. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, kuidas on vastustaja 2023. aasta taotlusele vastates jõudnud vähemalt 2020. aasta ja 2021. aasta osas teistsugusele seisukohale. Siinjuures ei nõustu kaebaja maksuhalduriga selles, et varasem tõend oli antud vastuolus
Olukorras, kus kaebaja tegevus ei ole sisuliselt muutnud ja
lg-tes 3-5 sätestatud tingimused ning MTA on jätnud põhjendatult kaebaja 23.01.2023 taotluse rahuldamata. 16. Vastustaja märgib, et seadusandja on maksuhaldurile andnud pädevuse
lõikes 3 nimetatud tõendi väljastamiseks, mistõttu saab maksuhaldur nimetatud ülesande täitmisel lähtuda ennekõike seaduse eesmärgist, mida on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas. Vastustaja arvates ei saa
lõikest 3 teha järeldust, et MTA peab iga juhul, kui taotleja näitab majandusaasta aruannetes mõningast põllumajandustoodete müüki eelneval kolmel aastal, vastava tõendi väljastama. Sellise tõlgenduse korral muutuks piirangu mõte – tagada, et maa omandaja on põllumajandustoodete tootmise kogemusega – sisutuks. Põllumajandustoodete realiseerimist väga väikeses mahus, ei saa lugeda põllumajanduslikuks tootmiseks
lg 3 tähenduses, kuna see ei vasta eelnõu seletuskirjas kirjeldatud eesmärgile ega veena vastustajat selles, et kaebaja kogemused põllumajandustoodete tootmisel on piisavad, hoidmaks üle 10 hektari suurust põllumajandusmaad eesmärgipärases ja jätkusuutlikus kasutuses ning vältimaks põllumajandusmaa põllumajanduslikust kasutusest väljaminekut, lähtuvalt sama seaduse eesmärgist.
lg-st 3 tulenevalt peab põllumajandustoodete tootmise kogemus olema just taotlejal endal, mitte aga näiteks taotleja juhatuse liikmetel või teistel viimaste juhitud ettevõtetel. Seega ei saa asjaolu, et kaebaja juhatuse liikmetel on väidetavalt pea 10-aastane kogemus põllumajandusliku tootmise valdkonnas, asjas määravat tähtsust omada. Nimelt ei nähtu antud juhul, et kaebaja juhatuse liikmed ise Gero Grupp OÜ-s põllumajandusliku tegevusega tegeleksid. Kaebaja ise ei ole 2022. aastal põllumajandustoodete tootmisega tegelenud, vaid on vastavat teenust sisse ostnud – sellise teenuse sisseostmine ei saa kaebajale luua põllumajandustoodete tootmise kogemust. Kuigi kaebaja juhatuse liikmed on põllumajanduse valdkonnas kogenud isikud, ei ole nad Gero Grupp OÜ juhtimisel oma kogemust kasutanud – kaebaja ei ole põllumajandustoodete tootmisega sisuliselt tegelenud.
lg-st 3 tulenevalt peab põllumajandustoodete tootmise kogemus olema just taotlejal endal. 17. Vastustaja möönab, et maksuhaldur on tõesti oma praktikat tõendite väljastamisel muutnud, kuid praktika seadusega kooskõlla viimine ei saa kuidagi kellegi õiguskindlust rikkuda. Isikul ei saa olla õiguspärast ootust olukorra muutumatuna säilimiseks, vaid halduspraktika põhjendatud muutmine on täiesti lubatav ja legaalne. Maksu- ja Tolliamet on muutnud oma senist praktikat
Tõendite väljastamise põhimõtted on viidud kooskõlla seaduse eesmärgiga, mida on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas. Oluline on vältida põllumajandus- või metsamaa sattumist isikute kätte, kes ei oska või ei soovi seda vastavalt sihtotstarbele majandada. Seega üksnes asjaolu, et 3 kaebajale on eelnevatel aastatel tõend väljastatud, ei tähenda, et kaebajale pidanuks tõendi väljastama ka
) § 4 lõigetele 3-5 ja § 9 lõikele 3. 20. Vastavalt
lõikele 3 on lepinguriigi juriidilisel isikul õigus omandada põllumajandusmaad 10 hektarit või rohkem sisaldav kinnisasi, kui ta on kinnisasja omandamise tehingu tegemise aastale vahetult eelnenud kolm aastat tegelenud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete, välja arvatud kalatoodete ja puuvilla tootmisega. Sama paragrahvi neljanda ja viienda lõike kohaselt on lepinguriigi juriidilisel isikul õigus omandada metsamaad 10 hektarit või rohkem sisaldav kinnisasi, kui ta on kinnisasja omandamise tehingu tegemise aastale vahetult eelnenud kolm aastat tegelenud metsa majandamisega metsaseaduse tähenduses või põllumajandustoodete tootmisega ning omandada kinnisasi, mis sisaldab põllumajandusmaad vähem kui kümme hektarit ja metsamaad vähem kui kümme hektarit, kuid põllumajandus- ja metsamaad kokku kümme hektarit või rohkem, kui ta on kinnisasja omandamise tehingu tegemise aastale vahetult eelnenud kolm aastat tegelenud põllumajandustoodete tootmise või metsa majandamisega.
lg 3 sätestab, et isik, kes on sama seaduse § 4 lõigetes 3-5 või § 5 lõikes 1 või lõigetes 3-5 sätestatud nõuete kohaselt tegelenud Eestis põllumajandustoodete tootmisega või metsa majandamisega, esitab notarile, kohtutäiturile, pankrotihaldurile või kinnisasja asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele selle kohta Maksu- ja Tolliameti tõendi. 21. Nähtuvalt vaidlustatud haldusaktist Maksu- ja Tolliamet kaebajale antud juhul
lõikes 3 nimetatud tõendit ei väljastanud, sest äriregistrile esitatud majandusaasta aruannete kohaselt oli taotleja deklareerinud
eesmärki silmas pidades kuna minimaalne tegevus ei tõenda ega taga valdkonnapõhist pädevust. Eelnevalt välja toodud vastustaja põhjenduste ning kokkuvõtva seisukohaga ei ole põhjust mitte nõustuda. 22. Mis puutub kaebaja väidetesse seonduvalt sellega nagu ei olnuks haldusorganil õigust esitada tõendi saamiseks nõndanimetatud lisatingimusi ega hinnata tootmismahtu, siis ei ole need põhjendatud. Lähtuvalt kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse esimese paragrahvi esimesest lõikest sätestatakse 4 eelnimetatud seadusega avalikust huvist tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja ning riigi julgeoleku kaalutlustest lähtuvad kinnisasja omandamise kitsendused, kusjuures avalik huvi selle seaduse tähenduses on eelkõige põllumajandus- ja metsamaad sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja sihtotstarbelise ja jätkusuutliku majandamise edendamine. Maksu- ja Tolliameti 20.02.2023 otsuses nr 8-8/005544 on samuti piirangute eesmärki selgitatud, märkides, et enam kui kümne hektari suurune põllu- ja/või metsamaa ei tohiks sattuda juriidiliste isikute kätte, kellel ei ole pädevust seda maad sihtotstarbepäraselt ja jätkusuutlikult kasutada ja et seetõttu on seadusandja kehtestanud nõude, mille kohaselt peaks Eestis asutatud juriidilisel isikul olema vähemalt kolme aastane valdkonnapõhine kogemus (
lõiked 3-5) või siis tuleb konkreetse kinnisasja omandamiseks taotleda luba kohalikult omavalitsuselt. Kaebaja ei ole pidanud põhjendatuks, et põllumajandustoodete tootmise kogemust hinnati läbi tootmismahu, sest seadusandja ei ole mingisuguseid piirmäärasid kehtestanud ning seetõttu peaks igasuguses mahus põllumajandustoodete tootmist käsitama põllumajandustoodete tootmisena
Sisuliselt järeldub kaebaja sellekohasest seisukohast, et vastustajal peaks üldse puuduma
lg-s 3 nimetatud loa väljastamise eeldusena
Eelnimetatuga ei saa siiski nõustuda.
lg 3 eeldab ka küsimuse (sisulist) kaalumist, sest vastasel korral peaks Maksu- ja Tolliamet praktiliselt kõigile vastava tõendi väljastama kui kolme aastase kestusega tootmist või majandamist väidetakse. Sellest, et varem on tõend kaebajale sarnastel või mingil määral võrreldavatel asjaoludel väljastatud, ei saa järeldada, et taoline praktika peaks jätkuma kui selleks ei ole alust. 23. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Vaidlustatud haldusakti puhul on haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eelduslikud tingimused täidetud. Vastustaja võis küsimust kaaluda ning kaebaja näidatud tootmismahu hindamisel põllumajandustoodete tootmise tähenduses vastavalt
Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga. 24. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustajal menetluskulusid ei ole või siis ei ole nende väljamõistmist taotletud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.