Obsah (12)

§ 121§ 55§ 93§ 94§ 96§ 131§ 88§ 28§ 2§ 199§ 201§ 100

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk 11.09.2024, Tartu 3-21-2219 Haldusasi Jaak Re

§ 121

lg 2 p 21 alusel (kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Kohus leidis, et kaebajal puudub subjektiivne õigus konkreetsel ajal jalutuskäigu nõudmiseks, meditsiinilist näidustust õhtupoolikul jalutamiseks ei ole ning kohtu hinnangul ei ole usutav, et und soodustavate tablettide tõttu ei ole kaebaja võimeline hommikuti jalutama minema. Tartu Ringkonnakohus märkis kaebaja määruskaebuse lahendamisel, et arst ei ole viidatud hinnangu andmisel tuginenud üksnes asjaolule, et kaebaja võtab õhtuti und soodustavat ravimit, vaid on arvestanud kõikide kaebaja poolt manustatavate ravimitega, viidates olemasolevale raviskeemile. 5.

1. Kaebaja väidetest seoses lühiajaliste kokkusaamistega saab kohus lõppkokkuvõttes aru nii, et vastustaja keeldumise tõttu on ära jäänud üks lühiajaline kokkusaamine ning ärajäämise põhjuseks olid koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud piirangud. Rohkem lühi- või pikaajalisi kokkusaamisi ei ole kaebaja Viru Vanglas taotlenud. Vastustajale ei saa ette heita väheseid võimalusi kokkusaamisteks, kui kaebaja ei ole neid taotlenud. Vanglas kehtinud piiranguid seoses koroonaviiruse leviku tõkestamisega on kohtupraktikas peetud õiguspärasteks. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et õige ei ole vastustaja väide 15.10.
2. a kokkusaamise toimumise kohta. Kohus märgib, et sel kuupäeval ei olnud kaebaja veel Viru Vanglas. Vastustaja selgitas, et ta tugines vangiregistri andmetele. Kuna tegemist on vaadeldavast perioodist välja jääva kuupäevaga, siis ei ole kokkusaamise toimumisel või ärajäämisel sisulist tähtsust. Eeltoodu kinnitab, et asjas ei esine vastustaja õigusvastast tegevust või tegevusetust. 5.
3. Kaebaja esitas tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kaebaja väidetud tervisekahjustuseks on see, et tema vaimne tervis halvenes. Tõendid kaebaja väidet ei kinnita. Tervisekaardi andmetest nähtub, et kaebaja tarvitas vanglasse saabumisel regulaarselt mitmeid ravimeid (Lyrica, Cyclodol, Olanzapin, Haloperidol, Quetiapine, Ambrolan) ja tal oli arvukalt diagnoose (sh F20.0 paranoidne skisofreenia, korduvhaigestumine; F23.0 äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta; F33 korduv depressiivne häire, korduvhaigestumine; F10.3 võõrutusseisund (kuulub jaotisse alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired), korduvhaigestumine; F10.31 võõrutusseisund krampidega, korduvhaigestumine; T42.4 mürgistus bensodiasepiiniga, korduvhaigestumine. Psühhiaater korrigeeris kaebaja raviskeemi vaadeldava perioodi jooksul 15.11.2020, 15.02.2021 (nähtub kandest 04.03.2021), 15.07.2021 (nähtub kandest 20.07.2021). Viimases kandes on öeldud, et hetkel arsti vastuvõtul kaebaja räägib, et kuuleb peas mingeid hääli, magab ravi foonil normaalselt, hommikuti kirjeldab kerget uimasust, muus osas kinnipeetav arsti vastuvõtul ei kaeba midagi. Kaebaja diagnoos on alates 15.02.2021 F22.0 luululine (paranoidne) häire. Pärast vaadeldava perioodi lõppemist on arst H. Silvet teinud tervisekaarti järgmised kanded: 03.08.2021 kaebajal tarbitavate ravimite osas pretensioonid puuduvad, soovib sama raviskeemi jätkumist, räägib, et ravi toimib. Obj igakülgselt õigesti orienteeritud, psühhoosile viitavat ei tuvasta; 12.10.2021 kurtis kaebaja ikka unehäireid, hääli peas ning arvas, et vajab psühhiaatri vastuvõtul raviskeemi ülevaatamist. Obj arsti vastuvõtul igakülgselt õigesti orienteeritud, psühhoosi pole. Jutt aruselge, adekvaatne; 16.12.2021 ravi toimub vastavalt psühhiaatri soovitustele, objektiivselt kaebaja arsti vastuvõtul orienteerus igakülgselt õigesti, psühhoosile viitavat ei tähelda, suitsidaalsusele viitavat ei tähelda. Eeltoodu näitab, et kaebajal olid vanglasse saabumise ajal diagnoositud erinevad tervisehäired. Vaadeldava perioodi ajal asendusid varasemad diagnoosid (mille hulgas olid F20.0 paranoidne skisofreenia ja F23.0 äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta) uue diagnoosiga F22.0 luululine 5 (paranoidne) häire. Meditsiinikirjanduse põhjal kuuluvad kõik need diagnoosid haiguste gruppi skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired ning nende kõigi puhul võivad esinda kuulmishallutsinatsioonid (hääled) (vt näiteks valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm). Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et skisofreenia ja muud luululised häired on rasked kroonilised haigused, mida on ravimitega võimalik kontrolli all hoida, ning õige raviskeemi leidmine võib nõuda aega. Kaebaja puhul saavutati vaadeldava perioodi kestel rahuldav tulemus ning pärast vaadeldava perioodi lõppemist hea tulemus - 16.12.
4. a seisuga kaebaja orienteerus igakülgselt õigesti ning psühhoosile viitavat arst ei täheldanud. Kokkuvõttes ei ole täidetud kaks olulist kahju hüvitamise eeldust - puudub vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus ja kaebajal tervisekahjustuse tekkimine. Muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimine sel juhul vajalik ei ole. Kohus jätab seetõttu hüvitamiskaebuse rahuldamata. 5.
5. Kohus jätab

§ 55

lg 3 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks, kuna tegemist on samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses osalemiseks) esitatud korduva taotlusega. Kaebaja väitis 24.01.2022 kohtusse jõudnud riigi õigusabi taotluses, et ta ei ole võimeline end tõhusalt kaitsma. Kaebuse põhjal oli kohtule ühtlasi teada, et kaebaja tervislik seisund on halb (16.02.

1. a määruse p 3). Kohus jättis 24.01.
2. a määrusega (resolutsiooni p 5) kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. 15.02.2022 kohtusse jõudnud teises riigi õigusabi taotluses tugines kaebaja taas sellele, et tema tervis on halb, sh on tal psüühikahäire ja ta on ravimite mõju all. Kohus jättis 16.02.
3. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja esitas korduva taotluse samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses osalemiseks). 28.11.2023 kohtusse jõudnud kolmandas riigi õigusabi taotluses ei ole kaebaja välja toonud uusi asjaolusid, mida saaks siduda riigi õigusabi taotlusega. Tegemist on korduva taotlusega. Uueks asjaoluks ei ole see, et kaebaja soovib esindaja abil hinnata perspektiivikust kohtuniku taandamise taotluse esitamiseks. Tegemist on ühega paljudest võimalikest menetlustoimingutest. See, et kaebaja kaalub kohtuniku taandamise taotluse esitamist, ei anna kaebajale eelist riigi õigusabi saamisel. KIS-i andmetel on kaebaja kohtuniku taandamise taotlusi iseseisvalt koostanud ja esitanud (kohtuasjad 3-21-988 ja 3-21-1708). 5.
4. Kohus jätab

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse menetluse peatamiseks.

Taotlus on puudustega ja seda ei ole võimalik puuduste kõrvaldamise teel lubatavaks muuta. Menetluse peatamise võimalikud alused on sätestatud

§ 93- 951.

Kaebaja avalduses toodud asjaolud ei ole neist ühegagi seostatavad, sh ei ole kohaldatav

§ 94, mis lubab menetluse peatada poolest tuleneval mõjuval põhjusel.

See, et kaebaja kohtuasja ei mäleta, ei ole mõjuv põhjus. Taotlus ei ole tegelikult käsitletav menetluse peatamise taotlusena, vaid pigem on tegemist vastuväitega kohtu tegevusele menetlustähtaegade määramisel. Ka ei ole avalduse põhjal kaebaja eesmärgiks saavutada menetluse peatamine, so olukord, kus ükski menetlusosaline ei saa teha menetlustoiminguid (

§ 96lg 2).

Vastupidi, taotluse aluseks on kaebaja väide, et ta soovib teha menetlustoiminguid. 5.

1. Kohus tõlgendab kaebaja 28.11.2023 kohtusse jõudnud avaldust nii, et kaebaja esitas vastuväite kohtu tegevusele menetlustähtaegade määramisel ja kirjaliku menetluse määramisel. Kaebaja väitel tuli kohtu 17.11.
2. a määrus (kirjaliku menetluse ja menetlusdokumentide esitamise tähtaegade määramine) talle üllatusena, kuna kaebaja ei mäleta kohtuasja ja selle faktilisi asjaolusid ning ei ole selle kohta teinud märkmeid. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kaebaja sai 23.11.2023 kätte kohtu 17.11.
3. a määruse, vastustaja vastuse kaebusele ja selle lisad. Määruses antud tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks olid 04.12.2023 (uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavad avaldused ja tõendid) ning 13.12.2023 (muud menetlusdokumendid). Kohtumäärus ja vastus kaebusele kajastasid põhjalikult kaebaja nõude sisu ning väiteid, mida kaebaja menetluses on esitanud. Kaebaja tutvus toimikuga 07.12.
4. 6 Kohus möönab, et asja menetlus on veninud pikaks. Kuid sellele vaatamata on ka kaebajal kohustus olla oma kohtuasjadega kursis, säilitada talle saadetud menetlusdokumente, vajadusel teha endale märkmeid jms. Kaebajal oli võimalus 23.11.2023 talle kätte toimetatud dokumentide alusel asja sisu meelde tuletada. Kaebajal jäi uusi asjaolusid sisaldavate avalduste esitamiseks 11 päeva (23.11-04.12) ja muude menetlusdokumentide esitamiseks 20 päeva (23.11-13.12). Kaebaja on teadlik võimalusest taotleda menetlustähtaja pikendamist. Kaebaja on seda teinud käesoleva asja raames (24.01.2022 kohtusse jõudnud kaebaja taotlus ja kohtu 24.01.
5. a määrus). Tõendamiskoormist ja vajadust esitada tõendeid selgitas kohus käesoleva asja raames juba 17.01.
6. a kohtumääruses ning kaebaja vastas 03.02.2022 kohtusse jõudnud avaldusega. Kohus püstitas 17.11.
7. a määruses pooltele ainult ühe täpsustamist vajava küsimuse - millistel perioodidel oli kaebaja kambris üksi ja mitu erinevat kambrikaaslast on kaebajal olnud. Vastustaja vastas sellele küsimusele. Kohus leiab eeltoodust lähtudes, et kaebajal oli piisav võimalus osaleda menetluses ja soovi korral esitada oma seisukohti. Kohus põhjendas 17.11.
8. a määruses, miks on õige vaadata asi läbi kirjalikus menetluses. Kohus jääb nende seisukohtade juurde. Kohus ei väitnud selles määruses, et kaebaja on kirjaliku menetlusega nõus. Kohus määras kirjaliku menetluse

§ 131lg 1 p 2 alusel.

See säte võimaldab lahendada asja kirjalikus menetluses ka kaebaja nõusolekuta, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus istungi korraldamist nõuda. Kaebaja ei ole vastuväites esile toonud asjaolud, millest võiks järeldada, et need eeldused ei olnud täidetud. 5.10. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotlused ärakirjade saamiseks.

§ 88

lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et seda õigust piirab

§ 28lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada.

Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Kaebaja soovib ärakirju dokumentidest, mille ta on ise koostanud (vastustajale ja kohtule esitatud kaebaja avaldused) või mis on talle haldus- või kohtumenetluses juba edastatud (kohtueelses menetluses tehtud vastustaja otsus, kohtumäärused). Kaebaja on toimikuga tutvunud. Kaebaja ei ole piisavalt põhjendanud vajadust saada ärakirju tema enda koostatud või talle varem juba edastatud dokumentidest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Jaak Reinomägi esitas 10.01.2024 apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 19.12.
2. a otsuse tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks, tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks halduskohtu toimingud (pikk menetlustähtaeg, asja lahendamine kirjalikus menetluses ja vastamiseks lühikese tähtaja määramine) ning saata talle koos ringkonnakohtu otsusega koopia tema poolt esitatud apellatsioonkaebusest. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.
3. Halduskohus rikkus otsuse tegemisel

§ 2lg-te 1-2 ja 4-6 nõudeid.

Halduskohus ei lahendanud asja mõistliku aja jooksu. Kaebus esitati kohtule 26.09.2021 ja kuni

1. a novembris tehtud määruseni mingit menetlust ei toimunud. Siis anti aga menetlusosalistele alla kuu aja vastamiseks, kuid kaebajal polnud vajalikke dokumente ja asja sisu polnud ka meeles. Kõik kaebaja taotlused jättis kohus rahuldamata. 6.
2. Halduskohus jättis läbi vaatamata taotluse riigi kulul advokaadi saamiseks, kuid oleks pidanud selle läbi vaatama. See oli nimetatud taotluse puhul uus asjaolu, et soovisin esitada kohtuniku vastu taandamistaotlust, kuid selle vajaduse hindamiseks oli vaja advokaati. Kohus peab enne otsuse tegemist ise välja selgitama, kas kaebaja tahab taandamistaotlust esitada või ei. Seda kohus ei teinud. 7 6.
3. Halduskohus jättis läbi vaatamata taotluse peatada menetlus

§ 94alusel.

Esitasin taotluse selleks, et koguda vajalikke tõendeid. Halduskohus põhjendas taotluse läbi vaatamata jätmist sellega, et

§ 55

lg 2 mõttes oli tegemist puudustega avaldusega ja isegi nende kõrvaldamise teel ei saa avaldust lubatavaks muuta. Kohus oleks pidanud andma tähtaja avalduses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. 6.

1. Kohus jättis rahuldamata vastuväite vastamistähtaja ja kirjaliku menetluse määramise osas. Kuna kohtu poolt edastatud dokumendid olid puudulikud, siis ei saanud kaebaja nii lühikese tähtaja jooksul oma seisukohti esitada ja vangla seisukohtadele vastu vaielda, millega rikuti kaebaja menetluslikke õigusi. Et neid õigusi piirata, vaadati asi läbi kirjalikus menetluses. 6.
2. Halduskohus ei rahuldanud taotlust koopiate saamiseks kaebaja enda esitatud dokumentidest ja neist dokumentidest, mis on kaebajale varem juba edastatud, rikkudes sellega

§ 88lg 1 nõudeid.

See säte ei kohusta põhjendama, miks koopiaid vajatakse ja halduskohus ei ole varasemalt selgitanud, mida tähendab sellise vajaduse piisav põhjendamine. 7.Viru Vangla peab esitatud vastuses apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse normi, halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, apelleeritavas kohtuotsuses on halduskohus õigesti ja vajalikus mahus hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid, kohtuotsuse kujunemine on jälgitav ning loogiline. Menetlus halduskohtus on olnud äärmiselt põhjalik, kogutud on kaebuse menetlemiseks vajalikud tõendid, otsuse kujunemine on jälgitav ning otsus on põhjendatud, uusi sisulisi asjaolusid ei ole apellandi poolt esile toodud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet või tõendit pole jäetud tähelepanuta. Halduskohus ei rikkunud vaidlusaluse otsuse tegemisel ka menetlusnorme, mis annaks

§ 199

järgi aluse kaebaja esitatud taotluse, tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks, rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse kõigi põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Kuna kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, vaidlustamaks halduskohtu 19.12.2023. a otsuse põhjendusi, mille alusel jättis halduskohus esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamata (halduskohtu otsuse põhjendava osa p-d 6-14), siis juba viidatud

§ 201

lg 4 alusel ringkonnakohus kõnealuseid halduskohtu otsuse põhjendusi ja seisukohti käesolevas otsuses ei korda, nõustudes nendega täielikult.

1. Kaebaja vaidlustab halduskohtu 19.12.
2. a otsust väitega menetlusnormide rikkumise kohta seonduvalt sellega, et halduskohus lahendas otsusega seni lahendamata taotlused, jättes need rahuldamata või läbi vaatamata. Kaebaja viitab

§ 2lg-te 1-2 ja 4-6 ning § 88 lg 1 nõuete rikkumisele halduskohtu poolt.

Nagu juba märgitud, ei leia ringkonnakohus, et halduskohus oleks 19.12.2023. a otsuse tegemisel rikkunud kohtumenetluse norme selliselt, et see tõi kaasa sisult ebaõige lahendi tegemise. Kuna kaebaja menetlusnormide rikkumist väidab, siis selgitab ringkonnakohus käesolevas otsuses seda, miks ta kaebaja vastavate väidetega ei nõustu. 10.

§ 2

lg 1 järgi on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel.

§ 2

lg 2 kohaselt peab haldusasja lahendama muuhulgas mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. 8

§ 2

lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele; kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse.

§ 2

lg 6 järgi tagab kohus kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid.

§ 88

lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. 10.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks käesolevat asja lahendades kuidagi eiranud oma ülesannet tagada isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. See, et vahistatu poolt esitatud hüvitamiskaebus Viru Vangla vastu jäeti rahuldamata, ei tähenda

§ 2lg-st 1 tuleneva halduskohtu ülesande täitmata jätmist.

10.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust Tartu Halduskohtule ette heita ka seda, et asja lahendamisel ületati mõistlikku menetlusaega, millega rikuti

§ 2lg 2 nõudeid.

Kaebaja väide, et pärast kaebuse esitamist 26.09.2021 kuni halduskohtu poolt 17.11.

1. a määruse tegemiseni asjas sisuliselt menetlust ei toimunud, ei ole õige. Asja materjalidest nähtuvalt
2. a septembris esitas halduskohus nõude vastustajale;
3. a jättis kaebuse käiguta ja hiljem võttis menetlusse ning jättis kaebaja esitatud riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata;
4. a märtsis saabus asjas vangla vastus esitatud hüvitamiskaebusele. Sealt edasi u 1,5 a jooksul halduskohus tõesti menetlustoiminguid ei teinud ja järgmine menetlustoiming, mis tehti, oli 17.11.
5. a määrus. Lõpplahendini jõudis halduskohus
6. a detsembris. Selle tegemiseni kulus halduskohtus seega üle kahe aasta alates kaebuse esitamisest kohtule, kuid ka üle kahe aasta kestva menetluse puhul ei ole alati ja igal juhul tegemist mõistliku menetlusaja ületamisega. RKÜK 22.03.
7. a otsuses asjas nr 3-3-1-85-09 märgitakse näiteks (p 78), et mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste, mida EIK on sisustanud praktikas. EIK pole näinud ette kindlaid ajalisi piire, vaid lähtunud asjas menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved (EIK 25.03.
8. a otsus kohtuasjades Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, avaldus nr 25444/94, punkt 67; König vs. Saksamaa, otsus 28.06.1978, p-d 99 ja 111; Kudła vs. Poola, p 124; Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus 03.06.2010, p 42). Haldusasjas nr 3-18-2199 tehtud ja jõustunud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustes leiti näiteks, et Harju Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja puhul ei ole alust rahuldada esitatud kaebust ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks olukorras, kus esimese astme menetlus kestis 2 aastat 5 kuud ja 26 päeva. Seega leidis halduskohus, et sellist menetlust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Nimetatud haldusasjas vastustajaks olnud Justiitsministeerium oli eelnevalt samuti keeldunud isiku kahjunõude rahuldamisest, leides, et kohtumenetluse kestusele hinnangu andmisel tuleb võtta arvesse ka Harju Maakohtu kohtunike suurt töökoormust ja üle kahe aasta kestnud tsiviilasja menetlus ei ole ebamõistlikult pikk. Ringkonnakohtule teadaolevalt oli ka Tartu Halduskohtu kohtunike töökoormus kõnealusel perioodil suur, sest alates
9. a algusest töötas Tartu Halduskohtus senise 10 kohtuniku asemel vaid 8 kohtunikku ja neist Jõhvi kohtumajas 3 kohtunikku. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellises olukorras töötanud kohtu puhul olla välistatud menetlusaegade pikenemine ja pika menetlusajaga asjade arvu kasv ning seega ei ole käesoleval juhul haldusasja lahendamine u 2 aasta ja 3 kuu jooksul käsitletav mõistliku menetlusaja ületamisena. Kui kaebaja leidis, et tema hinnangul on kaebuse menetlus kestnud liiga kaua, oleks ta saanud

§ 100lg 1 alusel esitada halduskohtule menetluse 9 kiirendamise taotluse, mida J.

Reinomägi asja materjalidest nähtuvalt teinud ei ole. Samuti väidab kaebaja esitatud apellatsioonkaebuses, et ta vabanes vahepeal vanglast (29.11.2022) ning ta vahistati uuesti 22.08.

1. Nimetatud ajavahemik jääb sellesse perioodi, mil halduskohus käesolevas asjas menetlustoiminguid ei teinud. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et käesoleval juhul esitati halduskohtule vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise kaebus, mille menetlemine ka pikema menetlustähtaja jooksul ei ohusta kaebaja jaoks menetluses kaalul olevaid võimalikke hüvesid väga suures ulatuses. Lisaks eeltoodule nähtub halduskohtu 17.11.
2. a määrusest ka see, et halduskohus püüdis pikalt menetluses olnud asjadega seotud probleeme lahendada, jagades neid kohtu esimehe käskkirja alusel ümber. 10.
3. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas halduskohus 28.11.2023 kohtusse jõudnud kaebaja avaldust põhjendatult nii, et kaebaja esitas selles vastuväite kohtu tegevusele menetlustähtaegade määramisel ja kirjaliku menetluse määramisel. Kaebaja väitis nimelt, et 17.11.
4. a määrus (kirjaliku menetluse ja menetlusdokumentide esitamise tähtaegade määramine) tuli talle üllatusena, kuna ta ei mäletanud seda kohtuasja ja selle faktilisi asjaolusid ning ei ole selle kohta teinud ka märkmeid. Asja materjalidest nähtuvalt sai kaebaja 23.11.2023 kätte halduskohtu 17.11.
5. a määruse, vastustaja vastuse kaebusele ja selle lisad (tl 68). Määruses antud tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks olid 04.12.2023 (uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavad avaldused ja tõendid) ning 13.12.2023 (muud menetlusdokumendid). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 17.11.
6. a määrus ja Viru Vangla vastus kaebusele kajastasid samuti põhjalikult kaebaja esitatud nõude sisu ning väiteid, mida kaebaja menetluses esitas. Lisaks eelnevale rahuldas halduskohus kaebaja taotluse toimiku materjalidega tutvumiseks ja J. Reinomägi tutvus käesoleva haldusasja toimikuga 07.12.2023 (tl 77). Seega oli ka pärast toimikuga tutvumist kaebajal veel 13.12.2023 aega soovi korral omapoolsete sisuliste seisukohtade või muude menetlusdokumentide esitamiseks halduskohtule, kuid seda kaebaja ei teinud, esitades toimikuga tutvumise päeval halduskohtule üksnes taotluse saada koopiaid toimiku materjalidest. Tõendamiskoormist ja vajadust esitada tõendeid selgitas halduskohus käesoleva asja raames kaebajale juba 17.01.
7. a kohtumääruses ning kaebaja vastas sellele 03.02.2022 kohtusse jõudnud avaldusega. Kaebajal oli seega piisav võimalus osaleda menetluses ja soovi korral esitada oma seisukohti. Väide, et talle kätte toimetatud dokumendid olid puudulikud, on põhjendamata. 17.11.
8. a määruses toodud vastamistähtaegadega seoses ei esitanud kaebaja näiteks ka taotlust tähtaja pikendamiseks, kuigi oli seda samas asjas teinud varasemalt (kaebaja taotlus ja halduskohtu 24.01.
9. a määrus, tl 16 ja 18). Kuna kaebaja esitas halduskohtule oma seisukohti ja põhjendusi sisaldava kaebuse ning talle oli saadetud vastustaja vastus kaebusele koos lisadega ning kaebaja on korduvalt vanglas tutvunud käesoleva haldusasja toimikuga, siis ei ole alust tema väitel, et 17.11.
10. a kirjaliku menetluse määruses antud tähtajad olid liiga lühikesed, millega rikuti

§ 2

lg-s 6 toodud kohtu kohustust tagada asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka kirjaliku menetlusvormi määramine riivanud kaebaja põhiõigusi isegi olukorras, kus ta osales menetluses ilma esindajata. Sisuliselt ei olnud käesoleva asja asjaolusid arvestades istungi korraldamine halduskohtus vajalik. Halduskohus on seda kaebajale ka selgitanud (17.11.2023. a määrus ja vaidlustatud otsuse p 15.3). Ringkonnakohus nõustub seal esitatud põhjendustega, viitab nendele ega pea vajalikuks neid korrata. Ka esitatud apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks jäänud mõni oluline asjaolu kohtuistungi korraldamata jätmise tõttu esitamata. Menetluse läbiviimine halduskohtus kirjalikus menetluses ei võtnud iseenesest kaebajalt ära võimalust esitada omapoolseid seisukohti või tõendeid. Halduskohtus andis kaebajale võimaluse esitada oma seisukohad ja esitatud väiteid kinnitavad tõendid ning kaebaja vastas halduskohtule (tl 14, 24).

§ 2

lg 4 sätestab, et kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kuna kaebaja käesolevas asjas ühtegi tõendit ise ei esitanud ja ei taotlenud 10 nende kogumist ka kohtult põhjendusega, et ta ei saa mingil põhjusel neid ise esitada, siis tagas halduskohus vastustajale esitatud kohtunõude abil ning vanglalt kaebusele vastust ja asjakohaste tõendite esitamist nõudes (tl 5 ja 26) omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, sh vajalike tõendite esitamise. Eeltoodu pinnal ei ole alust asuda seisukohale, et halduskohus oleks käesolevat asja menetledes rikkunud

§ 2

lg-st 4 tulenevaid nõudeid või

§ 2

lg-t 5, mille järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. 10.4. Halduskohus jättis samuti igati põhjendatult

§ 55

lg 2 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse menetluse peatamiseks, kuna selline taotlus oli esitatud puudustega ja seda ei olnud võimalik ka puuduste kõrvaldamise teel lubatavaks muuta. Menetluse peatamise võimalikud alused tulenevad

§-dest 93 - 951. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja taotluses toodud asjaolud ei seostu ühegagi neist alustest, sh ei ole kohaldatav

§ 94, mis lubab menetluse peatada poolest tuleneval mõjuval põhjusel.

Kohtupraktikas peetakse selliseks mõjuvaks põhjuseks eelkõige isiku rasket haigust või muid ettenägematuid asjaolusid, mis kestavad sedavõrd pikalt või ettenägematu aja, et need ei ole näiteks menetlustähtaja pikendamisega kõrvaldatavad. See, et kaebaja väidetavalt kohtuasja asjaolusid enam ei mäleta, ei ole mõjuv põhjus asjas menetluse peatamiseks ning nimetatud asjaolu on kõrvaldatav toimiku materjalidega tutvumisega, mida kaebaja pärast halduskohtu 17.11.

1. a määruse saamist ka tegi. Nagu varasemalt öeldud, oli kaebajal võimalik taotleda ka viidatud määruses menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks antud tähtaja pikendamist, kui ta leidis, et see on liiga lühike, et haldusasja sisu meelde tuletada ja halduskohtule 17.11.
2. a määruses toodud tähtajal vastata või dokumente esitada. J. Reinomägi ei taotlenud halduskohtult 17.11.
3. a määruses toodud menetlustähtaegade pikendamist. 10.
4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega, et 28.11.2023 halduskohtusse jõudnud kolmanda riigi õigusabi taotluse näol oli tegemist samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva taotlusega, mis tuli

§ 55

lg 3 alusel jätta läbi vaatamata ning uueks asjaoluks ei olnud põhjust lugeda seda, et kaebaja soovis väidetavalt esindaja abil hinnata perspektiivikust kohtuniku taandamise taotluse esitamiseks. Samuti ei tulene

§-st 13 ega ka TsMS §-dest 23-30 kohtule (kohtunikule) sellist kohustust, et ta peab enne asjas otsuse tegemist välja selgitama, kas kaebaja soovib kohtuniku vastu taandust esitada või ei. Kui menetlusosalisele on teada asja lahendava kohtuniku nimi, siis on see menetlusosalise enda otsustada, kas esitada kohtuniku taandamise avaldus või mitte. 10.6.

§ 88

lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Halduskohus leidis põhjendatult, et nimetatud õigust piirab

§ 28

lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada ning õigus ärakirju saada on piiratud, kui tegelik vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks. Riigikohus on samuti juba varasemalt selgitanud, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest endale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15). Kuna kaebaja soovis ärakirju dokumentidest, mille ta oli ise koostanud (vanglale ja halduskohtule esitatud avaldused) või mis olid talle haldus- või kohtumenetluses juba edastatud (kohtueelses menetluses tehtud vastustaja otsus, kohtumäärused) ning kaebaja tutvus toimikuga 07.12.2023, siis leidis halduskohus õigesti, et sellist olukorda arvestades ei ole kaebaja piisavalt põhjendanud vajadust toimikust veel ka vastavaid ärakirju saada. Apellatsioonkaebuse väited ei mõjuta kuidagi halduskohtu kõnealuse seisukoha põhjendatust ega lükka seda ümber. 11 Kuna vastupidiselt kaebaja väidetele ei rikkunud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel menetlusnorme, mis annaks

§ 199järgi aluse 19.12.2023.

a otsuse tühistamiseks ja asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saatmiseks, siis jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 19.12.2023. a otsus muutmata. 11. Ringkonnakohus jätab

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata J.

Reinomäe taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks halduskohtu toimingud (pikk menetlustähtaeg, asja lahendamine kirjalikus menetluses ja vastamiseks lühikese tähtaja määramine), kuna tegemist on menetluslikult lubamatu taotlusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg 3 kohaselt algatab kohus menetluse kohtuotsuse või –määruse edastamisega Riigikohtule, sama paragrahvi lg 1 järgi kontrollib Riigikohus õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavust põhistatud taotluse, kohtuotsuse või -määruse alusel. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. PSJKS ei anna Riigikohtule ega ka alama astme kohtutele alust hinnata halduskohtu toimingute vastavust põhiseadusele. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja vastava taotluse

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata.

1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse saata talle koos ringkonnakohtu otsusega ka koopia tema poolt esitatud 10.01.
2. a apellatsioonkaebusest.

§ 88

lg 1 näeb ette, et menetlusosalisel on õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Nagu juba märgitud, selgitas Riigikohus juba varasemalt, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu ning menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest endale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15). Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtu hinnangul kaebajal vajadus enda õiguste kaitseks saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud apellatsioonkaebusest ning kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12