← Eesti

1-16-2729/19

Obsah (5)§ 424§ 66§ 50§ 56§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-2729 (15230201071) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Sten Lind,

§ 424

järgi üldmenetluses Kriminaalasja lahendamise viis Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse Kirjalik menetlus Põhja Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav O.B, kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 28. aprilli 2016 otsus kriminaalasjas nr 1-16-2729 osaliselt, nimelt O.B-le

§ 424järgi mõistetud põhi- ja lisakaristuse määra osas.

Teha selles osas uus otsus, millega mõista O.B-le karistuseks rahaline karistus 265 päevamäära (päevamäära suurus 16 eurot), s.o 4240 (neli tuhat kakssada nelikümmend) eurot.

§ 66

lg 1 ja 3 alusel määrata, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi 10 (kümne) kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ühes kuus kuulub tasumisele 424 (nelisada kakskümmend neli) eurot.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võtta O.B-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 (kaheksaks) kuuks.

  1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  2. Esitatud apellatsioon rahuldada täielikult. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. O.B tunnistati Harju Maakohtu
  4. aprilli 2016 otsusega üldmenetluses süüdi

§ 424

järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära (päevamäära suurus 16 eurot), s.o 2400 eurot.

§ 66

lg 1 ja lg 3 alusel määrati, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi 10 kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ühes kuus kuulub tasumisele 240 eurot.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võeti O.B-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on O.B kohustatud 5 tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. Menetluskuludena mõisteti O.B-lt riigieelarve tuludesse välja sundraha 645 eurot ja toksikoloogiaekspertiisi kulu 50 eurot, mis tuleb tasuda 10 kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ühes kuus kuulub tasumisele 69.50 eurot.

  1. O.B oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 01.11.2015 kella 10.20 ajal juhtis tahtlikult Tallinnas Pärnu mnt-l - Lõo tänaval - Kadaka pst-l - Seedri tänaval kuni Seedri 11 mootorsõidukit Toyota Land Cruiser reg. nr xxx xxx, olles joobeseisundis (etanooli veres 1.83 mg/g). O.B rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1/ alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid.
  2. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et O.B juhtis 01.11.2015 kella 10.20 ajal Pärnu mnt-l - Lõo tänaval - Kadaka pst-l - Seedri tänaval kuni Seedri 11 sõidukit alkoholijoobe seisundis. EKEI ekspertiisiakti nr 2491 01.11.2015 kohaselt mõõdeti O.B veres etanooli sisalduseks 1,89 +/- 0,06 mg/g. Hinnates süüdistatava käitumist, leidis kohus, et olukorras, kus süüdistatav, nähes käimasolevat politseioperatsiooni, muudab oma liikumissuunda ja püüab politseiametniku eest kiirust suurendades ära sõita, oli O.B oma seisundist teadlik ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see otsesest tahtlust. Arvestades süüdistatava isikut ning temal kehtiva karistuse puudumist, pidas kohus võimalikuks karistada O.B rahalise karistusega alla sanktsiooni keskmise määra ja anda talle võimaluse rahalise karistuse ositi tasumiseks. Lisakaristuse kohaldamisel arvestas kohus asjaoluga, et tegemist ei olnud mitte harjumus-, vaid juhusüüteoga, mistõttu on põhjendatud võtta O.B-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse ära üheks kuuks.
  3. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokuratuur, vaidlustades otsuse O.B-le mõistetud põhija lisakaristuse osas, kuivõrd need ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Prokurör leiab, et põhi- ja lisakaristuse määra valikul ei ole piisavalt arvestatud

§ 56

lg 1 nõuetega, mille tulemusena on kohus mõistnud O.B-le liiga leebe põhi- ja lisakaristuse. Prokurör leiab erinevalt kohtust, et joobeseisundis teadlikult autorooli istumine ja mootorsõiduki juhtima asumine on teo toimepanemine kavatsetusega. Süüdistatava veres oli alkoholi oluliselt üle kriminaalse joobe piiri. Arvestades asjaoluga, et väärteona on antud tegu karistatav alates 0,2 mg/g, siis ületas süüdistatav seda piiri üle 9 korra. Süüdistatav, nähes politseioperatsiooni, üritas politsei eest põgeneda vaiksete ning kitsaste kõrvaltänavate kaudu, ületades oluliselt ka lubatud sõidukiirust ja seades sellega ohtu Lõo tn-l, Kadaka pst-l ja Seedri tn-l liikuda võivad või elavad süütud inimesed. Prokuratuur leiab ka, et O.B on kohtule kõigi asjaolude kohta valetanud. Lähtudes Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-18-11 väljendatust on O.B süü kuriteo toimepanemise asjaoludest lähtuvalt suur. 2

(6)Prokuratuuri hinnangul vastab süüdistatava süü sanktsiooni keskmisele määrale (rahaline karistus 265 päevamäära), mitte alla keskmise nagu on tuvastanud maakohus. Samuti on kohus lisakaristuse määra mõistmisel olnud põhjendamatult leebe. Et liiklusseadus näeb väärteojoobes (LS § 224 lg 3) mootorsõiduki juhtimise eest ette lisakaristusena miinimumina juhtimisõiguse äravõtmise alates kolmest kuust, siis ei ole loogiline, et kuriteo toimepanemise eest mõistetav lisakaristuse määr on väärteo eest mõistetava lisakaristuse määrast lühem. Süüdistatav võttis teadlikult riski ning asus kuritegu toime panema ning ta peab ka tagajärgede eest ise vastutama. Prokuratuur palub vaidlustatud otsus O.B-le mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas tühistada ning teha uus otsus, millega mõista O.B-le põhikaristuseks rahaline karistus 265 päevamäära, s.o 4240 eurot, mis kuulub tasumisele ositi 10 kuu jooksul igakuisete maksetena võrdsetes osades, arvates kohtuotsuse jõustumisest ning võtta lisakaristusena O.B-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 kuuks.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. mai 2016 määrusega määrati prokuröri apellatsioon läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas apellatsioonile kirjaliku seisukoha süüdistatava kaitsja. Kaitsja leiab, et ka väärteomenetluses on võimalik isikut karistada rahatrahviga oluliselt väiksemas määras kui 300 trahviühikut, seda eriti juhul kui isikul on veres tuvastatud alkoholisisaldus kuni 1,49 mg/g, mis erineb O.B tuvastatud määrast kõigest 0,34 mg/g võrra. Rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses ei saa pidada põhjendamatuks ja kohus on seda kaitsja arvates piisavalt põhjendanud. Et ka väärteomenetluses võib LS § 224 lg 3 kohaselt aga ei pea vältimatult juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldama, tuleks lubada süüdlast just esmase rikkumise korral leebemalt karistada. Kohus ongi seda teinud, leides, et O.B puhul oli tegu juhusüüteoga. Kaitsja palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses süüdistusasja materjalide, apellatsioonis ja kaitsja kirjalikes seisukohtades esitatud väidetega leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb O.B-le mõistetud põhi- ja lisakaristuse määra osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.
  4. Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohtadega selles, et maakohus, tunnistades O.B

§ 424

järgi süüdi, on vaatamata otsuses O.B süü suurust mõjutavatele asjaoludele antud hinnangule, mõistnud talle sellegipoolest väga leebe põhi- ja lisakaristuse, mis ei vasta tuvastatud süü suurusele. Kuriteo asjaolud, vastupidi, viitavad ka kohtukolleegiumi hinnangul pigem O.B suuremale süüle, sest üritades lubatud sõidukiirust ületades politsei eest põgeneda ja olles samal ajal tugevas alkoholijoobes, rikkus O.B sellise käitumisega LS § 69 lg-s 1 ning § 50 lg 5 p-s 2 sätestatud liiklusnõudeid kavatsetusega, mis on raskeim tahtluse liik. 8. Karistuspoliitika kujundamisel on üks olulisemaid kriteeriume karistuste mõjusus. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-58-13 märgitu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Tulenevalt Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-40-04 ja 3-1-1-99-06 sätestatust, tuleb karistuse eripreventsiooni eesmärgi saavutamiseks arvestada ka süüdlase isikuga. O.B-le inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest näeb seaduseandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kohus on küll põhjendatult karistanud O.B

§-s 424 sätestatud kergemaliigilise karistusega, kuid põhjendamatult võtnud karistusmäära valikul arvesse süüdistataval olemasolevaid rahalisi kohustusi ja süüdistatava isikust 3

(6)tulenevaid asjaolusid ning asunud kohtukolleegiumi arvates ekslikule seisukohale, et kehtivate karistuste puudumisel tuleb O.B lugeda õiguskuulekaks isikuks. Kuigi süüdistatav ei ole oma süüd tunnistanud ega kahetsust avaldanud, on tema süü tõendamist leidnud. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast äärmiselt suurt ohtu ka kaasliiklejatele. Lähtudes üldpreventiivsetest kaalutlustest, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata veelkord Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-26-03 märgitule, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, s.h eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Maakohtu poolt mõistetud rahaline karistus 150 päevamäära ei vasta selgelt O.B poolt toime pandud süüteo raskusele ja süüdistatav on talle etteheidetud käitumisega näidanud üles ääretult ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et sellele raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski oma käitumisega ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab kohtukolleegium põhjendatuks karistada O.B

§ 424

sanktsiooni keskmääras, s.o rahalise karistusega 265 päevamäära, lugedes päevamäära suuruseks 16 eurot. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 9. Arvestades O.B varasemate ja ka peale 1.11.2015 toime pandud süüteo muude süütegude puudumist, on maakohus hinnanud 1.11.2015 toime pandud süüteo mitte harjumus-, vaid juhusüüteoks ja sellest tulenevalt pidanud vajalikuks ja põhjendatuks võtta O.B-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 1 kuuks. Ka lisakaristuse määra leebuse osas nõustub kohtukolleegium apellandiga. Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Liiklusalaste süütegude eest mõistetavate karistuste puhul peab just juhtimisõiguse äravõtmine omama tugevat mõju eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, vältimaks liiklusnõudeid rikkunud isiku poolt uue samalaadse karistuse kartuses uue analoogse rikkumise toimepanemist. Kohtukolleegium möönab, et seadus võimaldab isiku

§ 424

järgi süüdimõistmisel mõista talle lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise minimaalmääras, s.o 1 kuu, kuid lähtudes seaduse loogilisest sõnastusest ja koostoimes Liiklusseadusega, on käesolevas kriminaalasjas lisakaristuse mõistmine minimaalmääras kohtu poolt põhjendamatu ega täida karistuse eesmärki.

§ 50

lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmääraks kuni 3 aastat ja lg 2 väärteo korral kuni 1 aasta. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod ja on üldteada, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi. Tulenevalt eeltoodust peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu liiklusseaduse § 224 lg-s 3 sätestatule, mis näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäära esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud. Seega ei saa kuriteos süüdimõistmise korral juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks pidada õiglaseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et seaduse mõistliku ja loogilise tõlgendamise korral peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus ja see ei saa mingil juhul jääda alla väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammäära ehk alla 3 kuud. Maakohus on lisakaristust mõistes olnud teadlik sellest, et mootorsõiduki juhtimise õigus pole süüdistatavale igapäevaselt vajalik elatise hankimiseks ega vajalik kehalise puude tõttu, mis eeldab juhtimisõiguse olemasolu ja et tal on ülalpidamisel alaealine laps. Kohtukolleegiumi arvates ei ole 4

(6)need asjaolud piisavad, et kohus ei või/pea lähtuvalt karistuste võrdlevast raskusest mõista kuriteos süüdimõistmisel lisakaristust määras, mis ületab samalaadse väärteo toimepanemise eest määratava lisakaristuse alammäära. Vastasel juhul tekiks olukord, kus ohtlikuma teo toimepanemise eest tuleks määrata kergem lisakaristus, mis ei oleks aga kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga, sest sellisel juhul tekiks olukord, kus raskema süüteo toimepanemine kergendaks süüdlase olukorda oluliselt. Alaealise lapse ülalpidamise kohustus ja mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu vajalikkus olid süüdistatavale teada ka siis, kui ta otsustas, olles ise joobes, minna mootorsõidukit juhtima, s.t antud asjaolud ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad paratamatult mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 2 sätestab, et juhil on keelatud olla joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule. Süüdistatavat varasemalt süütegude eest karistatud ei ole. Samas ei olnud tema joobeaste ka mitte väärteo ja kuriteo piiripealne ega lähedane. Süüdistatava veres oli alkoholi 1,83 mg/g, seega oluliselt rohkem kui kriminaalse joobe piir (veres alkoholi 1,50 mg/g). Arvestades, et väärteona on antud tegu karistatav alates 0,2 mg/g, ületas O.B fikseeritud joove seda piiri 9 korda. Et apellatsioonikohus ei saa ületada prokuröri apellatsiooni piire e. mõista süüdistatavale lisakaristust raskemas määras, kui seda taotleb prokurör, peab kohtukolleegium põhjendatuks võtta O.B-lt üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt

§ 50lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 kuuks. 10. Eelnevast lähtudes ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 4 p 4 rahuldab kohtukolleegium apellatsiooni, tühistab Harju Maakohtu 28. aprilli 2016 otsuse O.B-le mõistetud põhi-ja lisakaristuse osas ning teeb uue otsuse. Prokuratuuri apellatsiooni rahuldab täielikult. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Sten Lind Orvi Tali 5

(6)6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.