§-st 133 ning vastavalt
lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja juhtis 30.12.2022.a. kella 18:34 ajal Harjumaal, Tallinnas, Pärnu mnt, Paide tn ja Vineeri tn vahel, suunaga Vineeri tn mootorsõidukit Ford Mondeo, reg nr xxx kiirusega 110 km/h +/- 4 km/h, antud teelõigul oli suurim lubatud kiirus 50 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 56 km/h. Seda kaebuse esitaja ka ei eita (tl 64) ning need asjaolud nähtuvad üheselt väärteoasjas uuritud kirjalikest tõenditest. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist (lk 2) ja kiiruskaamera LaserCam 4 salvestuse andmete väljatrükist (lk 3) nähtub, et mootorsõiduk Ford Mondeo, reg nr xxx 30.12.2022.a kell 18:34 sõitis väärteoprotokollis nimetatud kohas kiirusega 110 km/h +/- 4 km/h, lubatud suurim sõidukiirus oli seal 50 km/h. Mõõtmine teostati taadeldud seadmega (lk 6) ning mõõtja oli läbinud pädeva mõõtja koolituse (lk 7). Kohus on seisukohal, et nimetatud tõendid on lubatavad ja omavahel riimuvad ning neis pole alust kahelda. Kaebuse esitaja rikkumine on tõendamist leidnud eelrefereeritud tõenditega, samuti tema poolt süü tunnistamisega, samuti on kaebuse esitaja tegevus fikseeritud ka 30.12.2022.a. koostatud väärteoprotokollis (lk 1). Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine P.G’i poolt. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud P.G’i poolt väärteootsuses märgitud liiklusseaduse nõude rikkumine, rikutud on LS § 15 lg 1 p 2 nõuet. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h. Käesoleval juhul rikkus P.G antud liiklusseaduse normi. 3 Liiklusseaduse rikkumine on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi, s.o mootorsõidukijuhi poolt suurima sõidukiiruse ületamine 41 kuni 60 km/h. Kohus asub seisukohale, et P.G ’i poolt LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 14). Ka on kaebuse esitaja tutvunud oma õiguste ja kohustustega väärteomenetluses (lk 5), mõõtetulemus teostati taadeldud seadmega (lk 6) ning mõõtja oli läbinud vastava koolituse (lk 7). Samuti ei leidnud kohtuliku menetluse käigus tuvastamist see, et asjas esineks õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et P.G on talle süüks pandava väärteo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhina pidi P.G võimalikuks pidama, et paneb toime lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ning seda ka möönma. Sõidukiiruse ületamine tuvastamist leidnud ulatuses (mitte vähem kui 56 km/h üle lubatu) pidi olema isikule tajutav, eriti arvestades asjaolu, et lubatud suurimaks sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kohus märgib, väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas
sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud
Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud (
p 2) ning selle on toime pannud kaebuse esitaja (
Kuna kaebuse esitaja rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteona vastavalt LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (
MS §-st 202, mis on
Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Arvestades, et isik ületas asulasisesel teelõigul lubatud piirkiirust vähemalt kahekordselt ning samuti asjaolu, et teo toimepanemise kohas on üldteadaolevalt suur liiklustihedus (Pärnu mnt), niisamuti kinnitas isik ise, et sel ajal oli liiklus tihe (tl 65), on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kaebuses on märgitud, et kaebuse esitaja tunnistab oma süüd, kahetseb, kuid otsuse koostamisel pole isiku kahetsust arvestatud. Kohus märgib, et Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-18-14 p 11). Käesoleval juhul ei saa arvestada isiku kahetsust, kuivõrd kaebuse esitaja pani käesoleval juhul etteheidetava väärteo toime vaid paari kuu möödudes peale eelmist samaliigist väärtegu, ka tuleb arvestada, et kaebuse esitaja ületas rohkem kui kahekordselt lubatud piirkiirust. Seega ei saa rääkida isiku puhtsüdamlikust kahetsusest. Kohtuvälise menetleja oma otsuses on arvestanud süü suurusega ja tehioludega. Kiiruseületamine 56 km/h on LS § 227 lg 3 ülemise piiri läheduses, lisaks pandi rikkumine toime asulasisesel teel. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja süü on keskmisest suurem. Kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel arvestanud ka nii eri- kui üldpreventiivsete asjaoludega ning piisava põhjalikkusega karistuse osa motiveerinud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega P.G ’ile määratud karistus, põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks on põhjendatud. LS § 227 lg 3 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. 4 Kaebuse esitaja märkis kohtule esitatud kaebuses, et palub talle mõista karistuseks rahalise karistuse maksimaalses ulatuses, kuid kohus on seisukohal, et P.G ’i karistamine rahalise karistusega ei kannaks karistuse eesmärke. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt karistati isikut 12.09.2022.a otsusega LS § 227 lg 3 alusel maksimaalse võimaliku rahatrahviga, s.o 800 euroga. Seega on kohus seisukohal, et leebem karistusliik (rahatrahv) ei kannaks karistuse eesmärke, kuna isik jätkas väärtegude toimepanemist ja pani kaebuse aluseks oleva teo toime vaid mõne kuu möödudes peale eelmist otsust. Kaebuse esitaja selgitas kaebuses, et juhtimisõigusest ilmajäämisel kaotaks ta töö ning ta ei saaks maksta ka elatusraha oma ülalpeetavatele lastele. Kohus märgib, et nimetatud asjaolud oli isikule teada ka väärteo toimepanemise ajal, seega pidi isik arvestama võimalusega, et jääb juhtimisõigusest ilma. Ka märkis kaebuse esitaja, et tema tervislik seisund on käsitletav KarS § 50 lg 2 mõistes liikumispuudena. Kaebusele on lisatud dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang (tl 25-35). Kohus märgib, et KarS § 481 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohus on varem andnud juhiseid selle kohta, kuidas rakendada KarS § 50 lg-t 2, mis sätestab lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise puhul samasisulise liikumispuudest tuleneva erandi. Kolleegiumi hinnangul laienevad samad põhimõtted mutatis mutandis ka olukorrale, kus juhtimisõigus võetakse ära põhikaristusena (RKKKo 4-20-2705 p 7). Kohus juhib kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (edaspidi PISTS) § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise ja psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 23 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinuid isikuid. Käesoleval juhul on kohtule esitatud dokumentatsioon, mis ei ole kooskõlas ülalnimetatuga. Kaebusele on lisatud dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang, milline on koostatud Q A AS-i poolt. Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-08, p 7). Mootorsõiduki kasutamine peab olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus asjas nr 31-1-91-07, p 7) (RKKKo 4-20-2705 p 7.1). Esmalt peab kohus välja selgitama, kas inimesel on tuvastatud liikumispuue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Seejärel peab tuvastama, kas mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu on inimese jaoks liikumispuudest tingitult hädavajalik. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti inimese töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka inimesele kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-70-14, p-d 7.1 ja 7.2) (RKKKo 4-20-2705 p 7.2). Käesoleval juhul ei ole P.G’il tuvastatud liikumispuuet kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega, mistõttu ei ole P.G 1 ’il tuvastatud liikumispuuet KarS § 48 lg 2 mõttes ning seega KarS § 481 lg-s 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Seonduvalt lastega suhtlemise võimalikkusega ning elatise maksmisega märgib kohus, et Eestis on heal tasemel nii linnadevaheline kui ka linnasisene ühistranspordiühendus ning isik saab perioodiks, mil juhtimisõigus on ära võetud, otsida töö, milline ei eelda juhtimisõiguse olemasolu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus, s.o põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks vastab kaebuse esitaja süü suurusele, 5 arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid, samuti arvestab võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse kergendamise. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus juhindub
Merle Parts Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.