← Eesti

1-24-5498/5

Obsah (6)§ 187§ 199§ 61§ 7§ 30§ 208

1-24-5498 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2024, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-5498 (20259000495) Kohtunik Pavel Gontšarov Vai

§ 187lg 1 alusel mõista nimetatud menetluskulu XX kasuks välja Eesti Vabariigilt.

Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 14.07.
  2. a alustati kriminaalmenetlust KarS § 209 tunnustel selles, et ajavahemikul 05.06.2020–12.06.2020 kasutas LJ (endine N) koos VS elukaaslase AS ettevõtte XX hallatava hotelli HHS (Xxx, Rakvere) teenuseid, paludes kasutada tasumiseks broneerimisel sisestatud krediitkaardi andmeid. Hiljem selgus, et kaarditehingud olid teostatud ilma kaardivaldaja loata, mistõttu need tühistati ning mille tulemusena jäid tasumata XX teenused kogusummas 5249,95 eurot.
  3. 25.03.2021 ühendati kriminaalasjaga nr 20259000495 kriminaalasi nr
  5. 28.06.
  6. a lõpetas Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuur osaliselt kriminaalmenetluse LJ suhtes

§ 199lg 1 p 1 alusel. 4. 22.07.2024. a registreeriti Riigiprokuratuuris XX lepingulise esindaja vandeadvokaat K. Urb

Semjonovi kaebus, milles kaebus palutakse rahuldada, tühistada kriminaalmenetluse osaline lõpetamine ning kohustada Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust ka LJ osas. 1

(9)1-24-5498 Riigiprokuratuuri määrus
  1. Riigiprokuratuuri abiprokurör tutvudes Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega, kriminaalmenetluse osalise lõpetamisega, ning asjas olevate teiste materjalidega, leidis, et esitatud kaebus kuulub rahuldamata jätmisele.
  2. Sissejuhatavalt selgitas abiprokurör, et süüdistuskohustusmenetluses kuulub kontrollimisele, kas kriminaalmenetluse asjaolude väljaselgitamiseks on võimalik ja otstarbekas teha täiendavaid menetlustoiminguid, kas menetluse lõpetamisel esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad seadusele ning kohtupraktikale, sh kas tõendite hindamine on toimunud nõuetekohaselt ehk nende kogumis hindamise teel. Tuleb märkida, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa aga menetlejale ette kirjutada seisukohti teo tõendatuse osas: riiklikku süüdistust esindab prokuratuur, kes peab isikule süüdistuse esitamiseks olema tõsikindlalt veendunud teos kuriteo tunnuste esinemises.
  3. Seonduvalt võimalike täiendavate tõenditega on kaebuses välja toodud, et tuleks välja selgitada, kas LJ pidi tõepoolest hotellist lahkuma tööga seotud põhjustel ja oleks võimalik hankida tõendid selle kohta, kas ja kus LJ sel ajal töötas. Selles osas märkis abiprokurör, et 22.08.2022 ülekuulamisel on LJ öelnud, et ta lahkus hotellist ilma välja registreerimata, kuna oli purjus. Samuti on kaebuses on märgitud, et ei ole arusaadav, miks ei ole kahtlustatavana üle kuulatud ASt. Kuna AS on üle kuulatud tunnistajana siis on tema ütlused menetlejale teada ja tema ülekuulamine kahtlustatavana ei muudaks kuidagi tõendit või tõenditele kogumis antavat hinnangut. Abiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda, ja seega asus seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud.
  4. Kaebuses on leitud, et LJ osas tuleks alternatiivselt kontrollida ka KarS § 209 koosseisu esinemist. KarS § 209 lg 1 kriminaliseerib teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab esmalt pettust. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel satub teine inimene eksimusse (S J. KarS Komm vlj
  5. § 209/ p 3). Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib olla tegemist isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-98-09, p 13; RKKKo 3-1-1-28-12, p 7). Teisalt eeldab kelmuse objektiivne koosseis varakäsutust. Varakäsutus tähendab faktilist või õigusliku sisuga tegu, milleks võib olla nt lepingu sõlmimine, teenuse osutamine. Kolmandaks eeldab kelmus varalist kahju. Varalise kahjuna saab käsitleda samuti seda, kui klient saab teenuseid, kuid jätab nende eest tasumata. Lisaks peab pettuse ja varakäsutuse vahel olema põhjuslik seos, st isik teeb varakäsutuse selle tulemusena, et sattus eksimusse pettuse tagajärjel. Seega peab eksimusse langenud isik või muu isik (nn kolmnurkklemuse puhul) hakkama osutama teenust olles kindel selles, et hiljem tasutakse osutatava teenuse eest. KarS § 213 on kelmuse (KarS § 209) n-ö derivaat. Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (vt RKKK 3-1-194-14, p 212). Arvutikelmuse koosseisu tuleb tõlgendada kelmusespetsiifiliselt (vt J. Sootak. KarS. Komm. vlj. 2021, § 213/p 3). Erinevalt kelmusest ei eelda KarS § 213 objektiivsed tunnused varalise kasu saamisel pettuslikku tegu, vaid üksnes ebaseaduslikku sekkumist andmetöötlusprotsessi (vt 3-1-1-36-15, p 13). Sarnaselt KarS §-ga 209 eeldab KarS § 213 varalise kasu saamise eesmärki. Praegusel juhul viitab abiprokuröri hinnangul LJle esitatud kahtlustuse tekst KarS §-le 209 s.o kelmuse põhikoosseisule, kuna peale pangakaardi andmete sisestamist ei tekkinud tal automaatselt võimalust ööbida hotellis ja kasutada hotelli teenuseid, vaid eksimusse viidi hotelli töötajad, kes võimaldasid tal ööbida hotellis ja kasutada hotelli teenuseid. 2
(9)1-24-5498
  1. Selline eksimine kahtlustuse kvalifikatsioonis ei too kaasa aga kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist. Määruses on põhjalikult analüüsitud LJ tegevuse kohta kogutud tõendeid ja jõutud järeldusele, et tema süü ei ole leidnud tõendamist ja sisuliselt on ka analüüsitud tema tegevuses kelmuse esinemist. Sealhulgas on käsitletud tema lahkumist ilma teenuste eest tasumata. LJ väitel eeldas ta, et teenuste eest tuleb temal tasuda VSle, kes omakorda maksab hotellile.
  2. Suuremas osas kaebusest on välja toodud erinevaid põhjuseid, miks kannatanu ei nõustu prokuratuuri hinnanguga tõenditele. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Käesolevas menetluses on üle kuulatud kõik võimalikud teadaolevad isikulised tõendiallikad ning uuritud dokumentaalseid tõendeid.

§ 61näeb ette juhised, kuidas peab toimuma tõendite hindamine.

Ka kohtueelses menetluses tuleb lähtuda kohustuslikest tõendite hindamise põhimõtetest, milleks on, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Abiprokurör leidis, et tõendeid on hinnatud objektiivselt nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid põhjendamatult teistele. Kui aga tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (RKKK 3-1-1-24-06 ja 3-1-1-78-05). Nii on ka antud juhul toimitud. Menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatult lähtutud ka

§ 7

lg-st 3, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

  1. 23.09.
  2. a esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele XX esindaja Kristiina Urb-Semjonov, kes palub määrus tühistada, kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust LJ suhtes ja jätta menetluskulud riigi kanda.
  3. Esmalt toob kannatanu esile, et prokuratuuri hinnangul on antud juhul täidetud objektiivne koosseis ning küsimus on seega subjektiivses koosseisus. Kannatanu on seisukohal, et prokuratuur ei ole antud juhul subjektiivse koosseisu hindamisel võtnud arvesse kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti. Nimelt on kohtupraktikas leitud, et isiku teoeelne ja teojärgne käitumine võib anda teavet süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt 3-1-1-142-05, p 20). Kahtlustatavate teoeelse ja teojärgse tegevuse kohta ei ole isegi mitte proovitud objektiivseid tõendeid leida. Näiteks ei ole menetluses üldse kontrollitud VS ja LJ omavahelist suhtlust ega nende suhtlust ASga (nt suhtlust Telegramis, facebookis, SMS-de vahetamist jms) enne kannatanute teenuste kasutamist ega pärast seda. Kusjuures näiteks LJ on väitnud, et edastas kannatanult saadud arve VSle, kuid isegi seda asjaolu ei ole kontrollitud, kuigi tegemist on objektiivselt kontrollitava asjaoluga. Riigiprokuratuuri määruses on märgitud, et abiprokurör ei tuvastanud vajadust täiendavalt tõendeid koguda. Vastavat üldsõnalist väidet ei ole määruses seostatud kannatanu poolt esile toodud ettepanekutega/etteheidetega.
  4. Kriminaalasjas on tõendid selle kohta, et LJ hiljemalt juunis 2020 teadis, et A hotellis on jäetud tasumata nii ööbimise kui teenuste eest. Sellele vaatamata jätkas LJ samasugust käitumisviisi veel vähemalt kahel korral – 1) 17.08.2020 – 25.08.2020 OHT OÜ-s ja 2) 25.08.2020 – 08.09.2020 TCA OÜ-s. Seega olukorras, kus LJ teadis, et hotelli arvete maksmisega on probleeme, jätkas LJ hotellide teenuste kasutamist, tehes seda enda sõnul VS vahendusel.
  5. Samuti on oluline, et LJ jätkas kannatanute teenuste kasutamist olukorras, kus tema enda majanduslik olukord seda ilmselgelt tegelikult ei võimaldanud ning ta pidi ka ise olema teadlik sellest, et ta ei suuda nende teenuste eest tasuda. Nimetatu viitab sellele, et LJl oligi algusest peale 3

(9)1-24-5498 kavatsus kannatanute teenuseid kasutada ning nende eest mitte tasuda. Kannatanu esitas Riigiprokuratuurile ka internetist vabalt kättesaadava teabe selle kohta, et suvel 2020 olid LJl majanduslikud raskused, kus ta jäi korteri üüri eest võlgu. LJ majanduslikku seisu suvel-sügisel 2020 ei ole menetluses proovitud välja selgitada, kuigi tegelikkuses on seda võimalik üsna lihtsalt teha. Kohtupraktikas on kelmuse puhul peetud oluliseks hinnata kahtlustatava/süüdistatava majanduslikku seisu, kuna see võib anda olulist infot ka teo subjektiivse külje kohta (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 08.08.2024 otsus asjas nr 1-23-5675). Käesoleval juhul teadis kannatanu hinnangul LJ ka ise, et tema majanduslik seis ei võimalda tegelikult kannatanute juures ööbida ega nende lisateenuseid kasutada, kuid sellele vaatamata ta tegi seda. Kusjuures LJ ei ole siiani pakkunud kannatanutele, et ta nende teenuste eest tasuks, kuigi ta ise neid kasutas ning talle on teada, et tema poolt kasutatud teenuste eest on tasumata. Kui tegemist oleks olnud pelgalt eksitusega, siis oleks LJ, saades teada, et ta on teenuste eest võlgu jäänud, teenuste eest kas tasunud või vähemalt pakkunud teenuste eest tasumist.
  1. Samuti on oluline, et ajaliselt lähestikku (suvel 2020) toimus vähemalt kolm sarnast juhtumit, kus LJ saadud teenuste eest ei tasunud. Nimetatu kinnitab, et tegemist on LJ käitumismustriga – kasutada teenuseid ning jätta nende eest tasumata. See ei saa olla juhuslik. Kannatanu hinnangul oli LJ ka teadlik broneeringute tegelikust maksumusest – nii teadis ta nt isegi broneerimisel kasutatud pangakaardi numbri lõppu ja kehtivusaega, samuti on ta ise esitanud (küll poolikult) tõendid selle kohta, et tal oli tegelikult ka broneeringute info.
  2. Vaidlus puudub selles, et LJ lahkus A hotellist ilma tasumata ning ühtlasi ilma ennast hotellist välja registreerimata. Tegemist on samuti asjaoluga, mis kinnitab seda, et LJ sooviks oli kannatanule teenuste eest mitte tasuda. Riigiprokuratuuri määruses on siinkohal märgitud, et LJ väitel eeldas ta, et teenuste eest tuleb temal tasuda VSle, kes omakorda maksab hotellile. Kui LJ hinnangul oleks tasumisega kõik korras olnud, siis puudunuks tal põhjus salaja hotellist lahkuda, s.o kui LJ oleks päriselt arvanud, et hotellile esitatud pangakaardi andmed on korrektsed, siis inimesena, kellele teadaolevalt on maksmisega kõik korras, oleks olnud eluliselt usutav, et ta registreerib end hotellist välja.
  3. Prokuratuur ei ole järginud ka kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Nimelt tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on andnud samasisulisi või lahknevaid ütluseid. Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab arvesse võtma kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid (vt nt RKKKo 1-20-1208, p 39). LJ on menetluses kahtlustatavana ütluseid andnud mitmel korral ning tema ütlused on omavahel vastuolus. Samuti on tema ütlused vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega.
  4. XX registreerimiskaardilt nähtuvalt on LJ märkinud saabumise kuupäevaks 05.06.2020 ning lahkumise kuupäevaks 12.06.
  5. Kusjuures enda kasutuses olnud toa nr 333 toakaardi pidi ta olema andnud endaga koos olnud isiku – AS (menetluses tuvastatud kui AS) – kätte, sest pärast LJ lahkumist kasutas AS koos oma perega kahte tuba. Tunnistaja MV selgitas LJ, et pidi äkitselt hotellist lahkuma tööga seotud põhjustel. Hiljem on LJ väitnud, et lahkus hotellist ennast välja kirjutamata, kuna oli purjus. LJ on 14.12.2020 kahtlustatavana ülekuulamisel väitnud, et AS ja VS pakkusid talle võimalust minna Rakverre spaase, millise pakkumisega oli LJ nõus – „mõtlesin, et oleks tore olnud minna Rakveresse kaheks ööks, st reedel minna ja pühapäeval tagasi tulla, sest mul oli vaja tööle juba esmaspäeval minna. Ometigi märkis LJ hotelli registreerimiskaardile lahkumise kuupäevaks 12.06.2020, mitte pühapäeva 07.06.
  6. Samas 22.08.2022 ülekuulamisel on LJ vastuolus varasemaga väitnud, et temal endal tekkis soov veeta aega Rakvere spaas ning ta uuris V käest, kas oleks võimalik soodsalt seda broneeringut teha. Nagu kannatanu ka varasemalt välja tõi, siis ei selgitatud menetluses välja seda, kas LJ ka tegelikult pidi tööle minema või mitte. Nimetatu 4
(9)1-24-5498 võib aga omada tähendust selle hindamisel, kas LJ kavatses algusest peale
  1. juunil lahkuda või mitte.
  2. Samuti ei ole LJ ütlused kooskõlas tunnistaja AS ütlustega. Tunnistaja AS ütluste järgi tegi LJ ettepaneku minna koos peredega Rakverre – „L väitis, et hotellis on juba kahe toa eest ajavahemikul 05.06.2020 kuni 12.06.2020 makstud“, tubade eest olevat tasunud L rikas vene mees ning kõik pidi olema nende (L ja selle mehe) kulul. Samuti rääkis tunnistaja AS, et võttis LJga seoses hotellist väljaregistreerimisega ühendust ning LJ olevat öelnud, et välja ei ole vaja AS mehel (s.o VSl) registreerida, kuivõrd L tegeleb ise sellega. Samuti ei võtnud LJ ASga ühendust hotelli arve tasumise teemal.
  3. Ühe toa maksumus üheks ööks A hotellis oli juunis 2020 129 eurot. Lisaks kasutas LJ ka erinevaid kannatanu juures pakutavaid teenuseid. VI kontole on LJ 05.06.2020 teinud ülekande summas 95 eurot selgitusega „ülekanne“. 95 eurot ei ole isegi mitte piisav selleks, et katta ühe öö ööbimise maksumust, rääkimata mitmest ööst ja erinevatest teenustest. Seejuures olid LJl booking.com andmed, millest tegelikkuses oleks pidanud nähtuma ka maksumus (booking.com kinnitustel nähtub teadaolevalt ka broneeringu maksumus). LJ on pooliku broneeringu kinnituse menetlejale edastanud, kuid menetluses ei ole kontrollitud, millal LJ tegelikult broneeringu kinnituse sai ning milline oli broneeringu kinnituse täielik sisu. Kannatanu hinnangul pidi LJle olema teada hotellis ööbimise tegelik maksumus, kuid ta lihtsalt ei soovinud seda summat maksta. Isegi näiteks kui ta sai vastavast maksumusest teada alles (kannatanu hinnangul oli siiski tegemist eelnevalt kooskõlastatud ja etteplaneeritud tegevusega) hotelli sisse registreerudes, oli talle teada, et 95 euro eest (selgitusega „ülekanne“, mitte „ööbimine“ või „hotell“ vms teenusega seostatav makseselgitus) ei saa ta isegi ühte ööd kannatanu hotellis ööbida. Sellele vaatamata kirjutas ta ennast hotelli sisse ning asus ka hotelli teenuseid tarbima, mille eest ta kannatanule ei tasunud ega kavatsenudki tasuda. Kui menetluses kontrollitaks seda, millal täpselt sai LJ broneeringu kinnituse ning milline oli selle täpne sisu, siis oleks võimalik ühtlasi jõuda järeldusele, et LJ teadis väga hästi veel enne hotelli sisse registreerimist, et kannatanu hotellis ei saa ta 95 euro eest ei ööbida ning kindlasti mitte lisateenuseid kasutada.
  4. Prokuratuur on jätnud tähelepanuta asjaolu, et LJ teadis konkreetselt näiteks OHT OÜ episoodis krediitkaardi numbri lõppu ja kehtivusaega. Nimelt kinnitas LJ OHT OÜ-le 07.09.2020 järgmist: „Mina, LN, kinnitan, et elasin Oldhouse apartments korteris [...] Broneeringut tegi mees Booking.com kodulehel. Minu teada kaardi lõpp oli 5591, kehtib kuni 03/
  5. Mees asub Venemaal, ei ole veel õnnestunud teda reedest kätte saada. Telefon on levist väljas“. Samas kolm kuud hiljem toimunud (s.o 14.12.2020) ülekuulamisel jättis LJ mulje, et broneerimine toimus VS kaudu ja tema, LJ, ei tea asjast midagi. Kuidas LJ teadis konkreetsel juhul kaardi lõppu ja kehtivusaega, ei ole menetluses välja selgitatud. Samas tõendab viidatud 07.09.2020 kinnitus seda, et LJ oli tegelikult broneeringute tegemisega seotud. LJ poolt menetluses antud mitmes osas vastuolulised ütlused ei lükka seda ümber.
  6. LJ ütlused hotellist lahkumise osas on vastuolulised: ta on väitnud, et pidi äkitselt lahkuma seoses tööga, samas on ta väitnud ka, et ei teavitanud enda lahkumisest hotelli töötajaid, sest oli purjus ja tal oli juba igav, aga ka et tal ei olnud võimalust välja registreerida, sest VSl oli olnud väidetavalt kiire linnas kellegagi kohtumisega ja registratuuris olevat olnud palju rahvast. Seejuures oleks menetluses võimalik kindlaks teha, mis ajahetkel ning millistel tingimustel LJ hotellist lahkus (nt kas vastab tõele, et registratuuris oli palju rahvast või kas LJ lihtsalt jalutas inimtühjast registratuurist välja vms, mis võib anda olulist infot tema teo subjektiivse külje kohta). Nimelt andis tunnistaja M. V kõik videosalvestused perioodi 05.06.2020 kuni 12.06.2020 kohta menetlejale üle, kuid tunnistaja ise ei olnud jõudnud kõiki üle vaadata. Kuivõrd vastavate videosalvestuste kohta pole vaatlusprotokolli koostatud, siis pole ühtlasi kontrollitud LJ lahkumisega seonduvaid asjaolusid. 5
(9)1-24-5498
  1. LJ väitis 14.12.2020 ülekuulamisel, et „ütlesin, et mina viibisin kohapeal ainult kaks ööd ja mina pole seal kohapeal mingeid teenuseid tarbinud“. Alles 22.08.2022 ülekuulamisel kinnitas LJ varasemaga vastuolus olevalt, et tarbis siiski ka kohapeal teenuseid.
  2. Olukorras, kus kahtlustatava ütlused on vastuolus nii kahtlustatava enda varasemate ütlustega kui ka teiste asjas kogutud tõenditega, ei saa rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kahtlustatava kasuks. Selleks, et üldse tekiks põhjendatud kahtlus sh ka

§ 7

lg 3 tähenduses, millele viitab Riigiprokuratuur, peab esmalt esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et aluseks tuleks ilmtingimata võtta kahtlustatava/süüdistatava jaoks soodsaim versioon, kui puuduvad tegelikult kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt täpsemalt nt RKKKo 7.11.2019 asjas nr 1-8-86, p 58). Praegusel juhul tundub, et prokuratuur lähtub justkui põhimõttest, et kui kahtlustatav eitab süüteo toimepanemist, siis ainult sellest piisabki, et tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada.

  1. 12.07.2024 prokuröri määruses leiti seoses kannatanu lisateenustega, et „kuivõrd LJ kasutaski lisateenuseid, siis võib öelda, et ta jäi VSle võlgu.“ Vastav väide on täiesti meelevaldne ega ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Riigiprokuratuur ei ole nimetatu osas seisukohta võtnud. Tegelikkuses kasutas LJ kannatanu ning mitte VS teenuseid ja jäi kannatanule ja mitte VSle lisateenuste eest võlgu. 19.09.2020 ülekanne, millele prokurör viitas, ei ole seostatav kannatanute teenuste eest tasumisega. Veelgi enam - ka VS ei ole seda seostanud kannatanute teenuste eest tasumisega. Seejuures ei ole menetluses LJlt 19.09.2020 ülekande kohta selgitust küsitudki. Veel enne
  2. septembrit oli kannatanu (täpsemalt juunis 2020) LJ poole võlgnevuse tasumiseks pöördunud, kuid kannatanule ei hüvitanud LJ mitte midagi. Eluliselt ei ole usutav, et LJ oleks sellises olukorras hoopis VSle kannatanute teenuste eest tasunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, leiab, et kaebuse rahuldamine on põhjendatud ning kriminaalasjas tuleb menetlust jätkata.
  4. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt

§ 30

lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda kaebaja selles, et kahtlustatavate (sh LJ) teoeelse ja teojärgse tegevuse kohta ei ole proovitud objektiivseid tõendeid leida. Näiteks ei ole menetluses kontrollitud VS ja LJ omavahelist suhtlust ega nende suhtlust ASga enne kannatanute teenuste kasutamist ega pärast seda. Ka on asjakohane kaebaja viide sellele, et LJ on väitnud, et edastas kannatanult saadud arve VSle, kuid ka seda asjaolu ei ole kontrollitud, kuigi seda saaks objektiivselt teha. Ei menetleja ega riigiprokurör pole välja toonud, miks eelviidatut tehtud ei ole, tuvastanud, et see oleks võimatu või mis põhjusel neid toiminguid võiks pidada asjakohatuks. Kuivõrd menetluse jooksul on ringkonnakohtu hinnangul tõusetunud mitmeid vastuolusid, võiks eelviidatust vähemalt saada mingisugust informatsiooni sellest, millist avaldatud versiooni pidada tõenäolisemaks või kelle ütlusi saab nende pinnalt pidada usaldusväärsemateks.
  2. Kaebaja etteheite kohaselt ei ole menetluses proovitud LJ majanduslikku seisu suvel-sügisel 2020 välja selgitada, see annaks kannatanu esindaja hinnangul teavet sellest, kas tal oli üldse võimalik majanduslikult hotellis ööbida ning et kohtupraktikas on kelmuse puhul peetud oluliseks hinnata kahtlustatava majanduslikku seisu, kuna see võib anda olulist infot ka teo subjektiivse külje 6

(9)1-24-5498 kohta. Ringkonnakohus küll nõustub kaebuses väljatooduga, et teatud olukordades võib isiku majandusliku seisundi väljaselgitamine anda täiendavat objektiivset informatsiooni ka teo subjektiivse külje kohta, kuid praegusel juhul võttes arvesse, et LJ on ise kinnitanud, et tal olid sel ajal rahalised raskused, ei pruugi tema majandusliku seisundi täpsem tuvastamine anda täiendavat informatsiooni, mis muudaks kuidagi juba avaldatut.
  1. Praeguseks kogutud materjalide pinnalt väidab kahtlustatav, et soovis peatuda HHSs kaks päeva ning VS vahendusel arvas ta saavat soodsamat hinda, kui ise broneerides ning soodustuse suuruseks olevat lausa 60%. LJ sõnul tasus ta selle ööbimise eest VS elukaaslase ema kontole. Nähtuvalt kriminaalmenetluse lõpetamise määruses avaldatust, ongi tuvastatud, et LJ on kandnud 05.06.2020 üle 95 eurot, 08.06.2020 veel 100 eurot. Küll aga on vastuolu selles, milliseid teenuseid ja kas üldse LJ HHSs kasutas, st algselt on ta avaldanud, et ei tarbinud lisateenuseid, hiljem aga avaldanud, et tarbis lisateenuseid ja allkirjastas kviitungeid nende teenuste kohta eeldades, et nende eest tuleb tal hiljem VSle täiendavalt tasuda. Ajaliselt võib seostada tema poolt tehtud kahte eelpool viidatud makset summas 195 eurot just HHSs viibitud ajaga ja selle teenuse eest tasutuks. Olukorras, kus ta aga võis tarbida lisateenuseid ja eeldas, et selle eest tuleb tal täiendavalt maksta, ei saa pidada seda summat ka juba elulise usutavuse pinnalt piisavaks kõige katmiseks. Seejuures ei saa nõustuda ringkonnaprokuratuuri poolt avaldatuga sellest, et kuivõrd LJ kasutaski lisateenuseid, siis võib öelda, et ta jäi võlgu VSle. VS on andnud ütluseid, et ta selgitas LJle, et lisateenuseid võib võtta, kuid nende eest tuleb lisaks tasuda. Isegi kui aga eeldada, et LJ hinnangul võis ta olla võlgu VSle, ei nähtu, et ta oleks ka talle selle võla tasunud ning kuigi LJ sai teada 2020 juunis, et tema suhtes on hotellil nõue, ei ole ta seda ka hotellile hüvitanud. Samuti tekitab kahtlusi kaebaja poolt väljatoodu, et LJ teadis hiljemalt juunis 2020, et A hotellis on jäetud tasumata nii ööbimise kui teenuste eest, jätkas ta sellele vaatamata samasugust käitumisviisi veel vähemalt kahel korral. Menetleja pole välja selgitanud, mis asjaoludel pidas kahtlustatav võimalikuks uuesti VS kaudu majutusteenust kasutada, kuigi juba esimese tema kaudu broneeritud majutusega tekkisid tasumisel probleemid.
  2. Nagu kaebaja välja tõi, on ka isikute versioonid toimunu osas erinevad. Nii väidab LJ, et ettepaneku Rakverre sõita tegi VS lubades seejuures, et lisateenused tasutakse krediitkaardilt, mis hiljem tuleb hüvitada. Samas on AS selgitanud, et neid kutsus Rakverre hoopiski LJ, kes ise avaldas, et kogu puhkuse eest tasub tema Venemaal elav mees. Asjaolu, kes kelle Rakverre kutsus ja tasuda lubas, ei pruugi iseenesest olla menetluse seisukohalt keskse tähendusega, kuid näitab, et isikute ütlused on omavahel põhimõttelises vastuolus ja menetleja pole põhjendanud, miks ta peab just LJ versiooni usutavamaks. Siinjuures on oluline seegi, et LJ avaldatud versioonid erinevad kohati omavahel, st tema ütlused toimunu kohta ei ole olnud järjepidevad. Seda lisaks ka lisateenuste kui ka hotellist lahkumise osas. Vaidlustatud määrusest ega kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusest ei selgu üheselt, millist versiooni menetleja tõenäoliseks peab, st isegi, kui menetleja peab LJ poolt avaldatut usutavaks, siis pole jälgitav, milliseid väiteid täpsemalt ja mille pinnalt. Arusaadav on üksnes see, et menetleja hinnangul oli LJl ilmselt tahe viibida HHSs kaks päeva ning et ta ilmselt tasus ka nende eest VSle. Samas pole selge, millisele seisukohale asutakse tarbitud lisateenuste osas, st LJ lisateenuseid kasutas või mitte ja juhul kui ta seda tegi, siis mis summa ulatuses ning millest menetleja järeldab, et nende eest tekkis kahtlustataval võlgnevus justnimelt VS ees, mitte AH OÜ ees. Selline olukord võiks tekkida juhul, kui VS oleks esitatud arve tasunud, kuid praegusel juhul on kaebaja kinnitanud, et seda pole endiselt keegi teinud.
  3. Kuigi ringkonnaprokuratuur leiab, et kuriteo toimepanemise tahtluse vastu räägib ka see, et LJ registreeris toa enda nimele ja allkirjastas ainult kviitungeid enda kasutatud teenuste eest tehes seda kuni 07.06.2020 ning hiljem tarbis tema nimel teenuseid edasi VS perekond, jääb sellega seonduvalt selgusetuks, miks siis LJ end lahkudes hotellist välja ei registreerinud. Ka selles osas on menetluses avaldatud erinevaid seisukohti, mille osas pole selge, millist menetluse lõpetamisel siis tõenäoliseks peetakse. Kui prokurör leiab, et see, et LJ vormistas toa eraldi enda nimele ja allkirjastas tšekke 7
(9)1-24-5498 teenuste eest, mida tarbis, siis oleks olnud loogiline, et registreerib ka end välja, mis oleks teinud omakorda võimatuks tema nimele lisateenuste võtmise teiste poolt. Enda nimele broneeritud toa kaardi pidi LJ tunnistaja MV ütluste kohaselt andma AS kätte, kuna pärast LJ lahkumist asusid nad perega kasutama kahte tuba. Kuigi menetleja leiab, et sellest, et LJ allkirjastas kviitungeid kuni 07.06.2020, saab järeldada, et ta sooviski olla hotellis lühema perioodi, ei toeta seda väidet ka hotelli registreerimisel LJ poolt täidetud registreerimiskaardile märgitud informatsioon, kus ta on ise kirjutanud lahkumise kuupäevaks 12.06.
  1. Asjakohane on siinjuures kaebaja poolt väljatoodu sellest, et kannatanu on andnud menetlejale üle turvakaamerate salvestised perioodil 05.06.2020 – 12.06.2020, kuid pole selge, kas neid on üldse vaadeldud ja mis sealt nähtus, kuivõrd nagu kaebaja märgib, pole koostatud selles osas vaatlusprotokolli. Samuti pole salvestisi ringkonnakohtule edastatud kriminaalasja materjalide hulgas. Pole välistatud, et nende vaatlus võib anda täiendavat objektiivset informatsiooni, mis annaks alust isikute ütluste usaldusväärsuse hindamiseks.
  2. Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et menetleja otsustus kriminaalmenetluse osaliseks lõpetamiseks põhineb asjaolude valikulisel käsitlemisel ning jääb arusaamatuks milliste tõendite koosmõjus hindamisel menetleja just sellisele lõpptulemusele jõudis. Ringkonnakohus ei välista, et menetleja poolt tehtud järeldus võib paika pidada, kuid leiab, et käesolevalt on menetluses liialt palju vastuolusid, mis seavad selle kahtluse alla. Pigem saab pidada menetleja otsustust hetkel peamiselt oletustele rajanevaks, millest annab mh näiteks aimdust seegi, et kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse põhjendustest on märgitud, et ei saa välistada, et LJ poolt 1000 euro tasumine VS elukaaslase ema kontole võib olla tasu broneeritud majutuste eest. Seda tõesti ei saa välistada, kuid selliseks järelduseks ei ole ka mingisugust muud alust, kui üksnes oletus. Nii näiteks ei ole LJ ise avaldanud, mille eest täpselt ja millised summad ta kandnud on (s.o pole välja toodud kolme etteheidetava majutuse osas, millised summad millise majutuse katmiseks on). Selgusetuks jääb seegi, kui palju ta üldse VSle väidetavalt tasuma pidi, st millistes summades kokku lepiti. VS ise on avaldanud, et LJ on talle endiselt võlgu ning 1000 eurot oli võlgnevuse tasumiseks. Isegi, kui eeldada, et kõik LJ poolt tehtud ülekanded on seotud üksnes tema poolt VS kaudu broneeritud ööbimistega, ei kata need vaidlusaluse kolme ööbimise kulutusi (materjalidest võib teha järelduse, et lisaks HHSs ööbimisele, on LJ broneerinud ööbimisi väidetavalt VS kaudu pea 1800 euro ulatuses (kui lähtuda majutusasutuste esitatud nõuetest)). Ülekandeid on LJ aga kokku teinud perioodil 05.06.2020-19.09.2020 summas 1399 eurot. Seejuures rääkimata HHSs kasutatud (juhul, kui neid kasutati) lisateenuste hindadest. Riigiprokuratuur on sisuliselt märkinud üksnes, et kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruses on käsitletud LJ lahkumist ilma teenuste eest tasumata ning et kahtlustatava väitel eeldas ta, et teenuste eest tuleb temal tasuda VSle, kes omakorda maksab hotellile. See väide võiks iseenesest tõesti anda aimdust LJ kavatsustest, kuid seda eelkõige olukorras, kus ta on VSle ka tasunud. Seda aga praegusel juhul eeltoodust tulenevalt tõsikindlalt väita ei saa. Vähemalt ei ole toodud välja jälgitavat arutluskäiku selle kohta, et menetleja hinnangul on LJ tasunud tema poolt tarbitud teenuste eest täies ulatuses VSle. 34.

§ 208

lg 6 kohaselt kui kohtunik leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks on alust, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja kohustab Riigiprokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus XX esindaja Kristiina Urb-Semjonovi määruskaebuse, tühistab Riigiprokuratuuri 22.08.

  1. a määruse ja kohustab Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama.
  2. XX esindaja vandeadvokaat Kristiina Urb-Semjonov on taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaebusele lisatud arvest nähtuvalt on menetluskulude summaks 610 eurot. Arvest nähtuvalt on kaebuse koostamisele kulunud 2,5 tundi ja esindaja töötunni hinnaks on 200 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et taotletav tunnitasu on arvestades seda, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka probleemiga, liiga kõrge. Ringkonnakohus loeb esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 180 eurot ilma käibemaksuta. Kaebemenetlusele kulunud aega 2,5 h saab pidada 8

(9)1-24-5498 iseenesest mõistlikuks. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et vastavalt Riigikohtu korduvalt avaldatud seisukohale võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKK nr 3-1-1-38-16, p 76; RKKK nr 1-21-8988, p 40; RKKK nr 1-18-5023/12, p 30). Esindaja ei ole viidanud, et käibemaksukohustuslasest arve saajal pole võimalik õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Äriregistrist nähtuva kohaselt on XX käibemaksukohustuslane, mistõttu on ringkonnakohtu hinnangul taotlus käibemaksu osas alusetu. Seega on kokku põhjendatud menetluskuluks ringkonnakohtu hinnangul esindajatasu 450 euro ulatuses.

§ 187lg 1 alusel kannab määruskaebe lahendamise menetluses määruse tühistamise korral menetluskulud riik. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.