← Eesti

1-20-4384/17

Obsah (9)§ 391§ 73§ 121§ 83§ 184§ 114§ 199§ 200§ 209

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 16. veebruar 2021 Kohtuasja number 1-20-4384 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Koht

) § 391 lg 1 – § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

  1. oktoobri 2020 otsus Apellant K.U kaitsja vandeadvokaat Margo Normann Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled süüdistatav K.U . Isikukood XXX; elukoht XXX; töökoht AS Enefit Kaevandused; keskeriharidusega; kriminaalkorras karistamata prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  2. oktoobri 2020 otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Maakohtu otsus
  3. Viru Maakohus tunnistas
  4. oktoobri 2020 otsusega K.U

§ 391

lg 1 – § 25 lg 2 järgi süüdi salakaubaveo katses ja karistas teda 120 päevamäärase ehk 3156 eurose rahalise karistusega, mida vähendas lühimenetluse toimetamise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra, st 80 päevamäära ehk 2104 euroni. See karistus jäi

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel aastast katseaega seades täitmisele pööramata. Ühtlasi konfiskeeriti 1

(7)K.U-lt

§ 391lg 4 ja § 83 lg 2 alusel sularaha 68 655 eurot.

Maakohtu peamised seisukohad olid niisugused.

  2. jaanuaril 2019 kell 18:42 tuli K.U jalgsi Venemaalt Narva Peterburi tee 1 piiripunkti kaudu Eestisse. Ta tegi seda rohelise koridori liiklusribal, kinnitades sel moel, et tal ei ole deklareerimisele kuuluvat kaupa ega sularaha. K.U otsiti tolliseaduse §-de 64 ja 65 alusel läbi ja tema jope taskust leiti neljas pakis kokku 68 655 eurot sularaha. Selle oleks pidanud deklareerima: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu (EÜ) määruse nr 1889/2005 ühendusse sisse toodava või ühendusest välja viidava sularaha kontrollimise kohta art 3 lg 1 kohaselt peab iga ühendusse sisenev või ühendusest lahkuv füüsiline isik, kellel on kaasas sularaha 10 000 euro väärtuses või rohkem, selle summa deklareerima selle liikmesriigi pädevatele asutustele, mille kaudu ta ühendusse siseneb või sealt lahkub. Kuivõrd deklareerimata sularaha oli üle 40 000 euro, oli tegemist suure kogusega

§ 121p 2 ja § 391 lg 1 tähenduses.

3. K.U tegevust ei saa pidada lõpule viidud salakaubaveoks

§ 391lg 1 mõttes, sest K.U jäi kontrollpunkt läbimata.

4. Küll aga saab kõneleda salakaubaveo katsest

§ 391lg 1 – § 25 lg 2 tähenduses.

K.U oli tal kaasas olnud rahast teadlik. Ka teadis ta seda, et selline kogus raha on tarvis deklareerida. Ühtlasi oli ta teadlik rohelise ja punase koridori tähendusest. Sellest hoolimata eiras ta reegleid eesmärgipäraselt ja tegutses kavatsetusega.

  1. K.U selgitusi kohus ei uskunud.
  2. Süüdistatav väitis, et tema ees ja taga oli palju inimesi ja ta ei soovinud nonde kuuldes valjuhäälselt öelda, et tal on sedavõrd palju raha. See pole usutav. Nimelt oli K.U oma sõnul lahkunud sama päeva hommikul Eestist sellesama sularahaga, viibinud päeval Peterburis ja kasutanud päeva jooksul mitu korda ühistransporti. Pole loogiline, et inimene ei muretse raha pärast ühistranspordis olles ja suurlinnas ringi liikudes, ent piirikontrolli ajal hakkab ta järsku sellist hirmu tundma. Lisaks eitas K.U raha olemasolu ka veel siis, kui ta oli juba teistest inimestest eemal tollikontrolli ruumis. Ka tuleb märkida, et tavaliselt deklareeritakse sularaha juba eelnevalt interneti teel.
  3. Ka tõi süüdistatav välja, et raha võttis ta hommikul Peterburisse suundudes kaasa selleks, et osta Peterburis korter – päeva sisustaski ta koos sugulasega kortereid vaatamas käies. Korteri ostmine oleks kõige turvalisem pangaülekannet tehes. Seega on suure koguse sularahaga ringi kõndimine korteri ostmise plaaniga tavapäratu, mistõttu pole K.U väited veenvad. 8.

§ 391

lg 4 kohaselt võib kohus kohaldada

§-s 391 sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt

§-s 83 sätestatule. Praegu tulebki raha konfiskeerida ja seda sellistel kaalutlustel.

  1. Pole vaidlust selles, et raha on K.U oma. Raha oli K.U valduses ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
  2. Kui süüteo kvalifitseerimisel

§ 391

lg 1 – § 25 lg 2 järgi ei ole raha legaalsusel või illegaalsusel tähendust, siis konfiskeerimisotsustuse tegemisel on teisti. Nimelt kriminaliseeris seadusandaja sularaha salakaubaveo selleks, et tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist ning kaitsmaks finantssektori stabiilsust ja toimimist, sh laiemalt majanduse toimimist, aga ka avalikku julgeolekut. 2

(7)
  1. K.U ja tema kaitsja väitsid, et K.U-lt ära võetud sularaha näol on tegemist K.U aastate jooksul kogutud säästudega. Sedagi väidet kohus ei uskunud. Menetluses vaadeldi dokumente K.U ja tema leibkonna vara kohta alates
  2. jaanuarist
  3. K.U peamine sissetulek oli töötasu AS-st Enefit Kaevandused. K.U igakuine netopalk oli
  4. aastal ca 431 eurot,
  5. aastal ca 962 eurot,
  6. aastal ca 1045 eurot ja
  7. aastal ca 1051 eurot. Muid legaalseid sissetulekuallikaid ei nähtu. Ka K.U abikaasa T.T. sissetuled on madalad: tagasihoidlik töötasu ja maksed Töötukassalt ning Haigekassalt. K.U oli mitmeid finantskohustusi. Süüdistatava väitel tasus ta igakuiselt 270 euro suurust autolaenu, telefonide järelmaksuks ja sideteenuste eest kokku 200 eurot, remondilaenu 100 eurot, mööbli järelmaksuna 70 eurot ning tolmuimeja järelmaksuks 40 eurot. Lisaks tuli tal tasuda kaskokindlustuse ja kütuse eest ning osa raha kulus ka toidule. Ka kirjalikud tõendid kinnitavad, et perioodil 2014–2019 tasus K.U oma pangakontodelt laenumakseid kogusummas 37 818,59 eurot ja täitis järelmaksulepinguid summas 1425,49 eurot. K.U abikaasa sõlmis tarbijakrediidilepingu 5500 eurole, intressimääraga 22,90%. K.U aga sõlmis veel
  8. jaanuaril 2019 ehk vaid mõni aeg enne piiriületust järelmaksulepingu, krediidisummaks 733,90 eurot. Ei ole usutav, et 68 655 euro suuruste säästude juures sõlmib inimene erinevaid järelmaksulepinguid, sh tolmuimeja, telefonide ja mööbli soetamiseks. Selline finantskäitumine ei kõnele minimaalselgi määral säästlikust ja kokkuhoidlikust majandamisest. Seega on selge, et G. Tševozrovilt ära võetud raha ei saanud K.U säästa.
  9. K.U väitis sedagi, et ta sai raha Venemaal töötamise eest. Seda väidet aga arvesse võtta ei saa. Nimelt kujutab see endast aktiivse kaitseõiguse realiseerimist ja niisugusel puhul tuleb esitatavaid väiteid tõendada või luua menetlejale võimalus nende kontrolliks. Praegu pole esitatud mingeid tõendeid K.U Venemaal töötamise ja sealt sissetuleku saamise kohta.
  10. Seega pole tõendatud, et ära võetud raha on legaalne. Konfiskeerimisega seatud eesmärki arvestades tuleb K.U-lt ära võetud raha kui süüteo objekt

§ 391

lg 4 ja

§ 83lg 2 alusel konfiskeerida.

Sularaha konfiskeerimata jätmine looks soodsa pinnase sularaha salakaubaveoks ning hoogustaks seda. 14. Karistuse mõistmisel arvestas kohus järgmisi asjaolusid.

§ 391näeb ette nii vangistuse kui ka rahalise karistuse.

K.U-le ei saa mõista vangistust, nagu taotles prokurör. K.U on varem karistamata. Salakaubaveost

§ 391

mõttes saab rääkida alates 40 000 sularaha vedamisest ehk K.U ei ületanud vajalikku lävendit kuigivõrd suurelt. Prokuratuuri vangistuse taotlus on mõistmatu ka seetõttu, et prokuratuur oleks olnud nõus oportuniteediga – kui K.U oleks olnud päri temalt sularaha ära võtmisega. Seetõttu tuleb K.U karistada rahalise karistusega. K.U süü pole suur. Veelkord: raha polnud 40 000 eurost piirmäära väga palju ületavas mahus. Ka tunnistas K.U oma süüd ja kahetses siiralt. Ka tuleb karistust mõnevõrra vähendada mõistliku menetlusaja ületamise tõttu: tegemist on üheepisoodilise lihtsa asjaga, kus pole ka kuigivõrd tõendeid, ent sellest hoolimata on menetlus kestnud küllaltki pikalt. Seetõttu tuleb K.U karistada 120 päevamäärase rahalise karistusega, st 3156 eurot. Et toimus lühimenetlus, peab selle karistuse vähendama 80 päevamäärani, st 2104 euroni. Et K.U on karistamata ja et tema süü on väike, jääb see karistus aastast katseaega kohaldades täitmisele pööramata. Apellatsioon ja vastus sellele 15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.U kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, kes vaidlustab konfiskeerimisega seonduva. Täpsemalt märgib kaitsja järgmist. 3

(7)Konfiskeerimine on kaalutlusotsus. Seetõttu peab kohus konfiskeerimise kasuks otsustades oma otsustust põhjendama. Praegu kohus seda selgelt ei teinud. Kohus leidis, et K.U süü pole suur ja otsustas ometigi sularaha konfiskeerida. Selliselt eksis kohus proportsionaalsuse põhimõtte vastu. Konfiskeerimine on karistusliku iseloomuga. Piltlikult tegutses kohus teeröövli põhimõttel: „Anna raha siia ja me laseme sul minna“. Kui süü ei ole suur, on karistuse funktsiooni teostamine läbi konfiskeerimise ebaseaduslik. Proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidi kohus prognoosima sarnase teo kordumise tõenäosust. Tõsi, lahendist saab järeldada, et konfiskeerimise kasuks otsustas kohus seetõttu, et ei pidanud usutavaks K.U väidet raha säästmise abil kogumise kohta. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Kohus analüüsis K.U rahalist seisu alates
  1. aastast. G. Tševožerovil on aga tööstaaži 27 aastat. Raha säästmist alustas K.U juba
  2. aastal, säästes nii oma palgalt kui ka „haltuura“ abil teenitut. Käesolevas asjas ega haldusmenetluses ei ole toimetatud maksumenetlust ja pole alust tõstatada sularaha legaalsuse küsimust. konfiskeerimismenetlus on aktsepteeritav vaid juhul, kui konfiskeerimine toimub kitsalt preventiivsel eesmärgil tsiviilkäibes keelatud esemete kasutamise vältimiseks. Tõenäosus, et K.U paneb sellise teo uuesti toime, on null. Raha pole tsiviilkäibes keelatud ese. Aastatega kogutud sääste ei tohi ühe minetuse pärast konfiskeerida. Seetõttu tuleb raha kas üldse konfiskeerimata jätta või konfiskeerida sellest vaid 20%, st 13 731 eurot.
  3. Prokuratuur leiab apellatsioonivastuses, et konfiskeerimine on seaduslik. Nõuetekohaselt deklareerimata sularaha kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on proportsionaalne ja vältimatu, kuna takistab süüdistataval uute samalaadsete kuritegude toimepanemist. On väga tõenäoline, et K.U sarnaseid tegusid jätkab: oma sõnul viis ta raha sarnasel moel ka
  4. jaanuari 2019 hommikul Venemaale. Konfiskeerimisega on välditav raha ringlusesse tagasi jõudmine ning seeläbi finantssektori stabiilsuse ja toimimise ning avaliku julgeoleku kahjustamine. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Apellandi hinnangul ei ole maakohus selgelt põhjendanud, miks ta otsustas raha konfiskeerida. Ringkonnakohus möönab, et maakohus oleks võinud oma otsustuse aluseks võetava raskuspunkti mõneti selgemini välja tuua. Teisalt on see maakohtu otsust n-ö mõttega lugedes kõigiti arusaadav. Nimelt on esimese astme kohus lähtunud sellest, et salakaubaveo objektiks olnud raha konfiskeerimise puhul on määrava tähtsusega raha päritolu. See ilmneb raha päritolu kohta läbi viidud analüüsist (maakohtu otsuse p-d 13–16), aga tegelikult juba maakohtu otsuse p-s 12 öeldust: „Kui süüteo kvalifitseerimisel

§ 391

lg 1 – § 25 lg 2 järgi ei evi tähendust rahaliste vahendite päritolu – legaalsus või illegaalsus - siis vara legaalsuse küsimus tõusetub konfiskeerimisotsustuse tegemisel. Nimelt kriminaliseeris seadusandaja sularaha salakaubaveona eesmärgiga tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist ning kaitsmaks finantssektori stabiilsust ja toimimist, sh laiemalt majanduse toimimist aga ka avalikku julgeolekut.“ Ringkonnakohus sellise lähenemisega soostub ja märgib täiendavalt järgmist. 18. Valikulise konfiskeerimise puhul on keskse tähendusega proportsionaalsuse põhimõte: tuleb hinnata, kui tugevasti riivab vara äravõtmine isiku omandiõigust (Sarv –

. Kommentaar. 4. trükk, § 83, komm 8.1). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on konfiskeerimise proportsionaalsust hinnates võtnud arvesse mitmeid asjaolusid. Väga oluline on aga olnud just raha päritolu: EIK on pidanud konfiskeerimist ebaproportsionaalseks olukordades, kus kurjategijalt võetakse ära raha, mille ta on saanud seaduslikult (vt viiteid: Sarv –

. Kommentaar. 4. trükk, § 83, komm 8.2). Kui kujutada ette skaalat, mille ühes otsas on seaduslik raha (mida vähemalt üldjuhul (vähemalt suures ulatuses) konfiskeerida ei tohiks), paikneb selle skaala teises äärmuses kuritegelikult omandatud raha: nt uimasteid müües (

§ 184

) või kellegi palgamõrva sooritades (

§ 1144

(7)lg 1 p 5 alt 2) teenitud raha
  1. Niisugustel juhtudel tuleb raha omaniku (uimastikaupleja või palgamõrvari) huvi selle raha vastu pidada õiguslikult irrelevantseks, mistõttu ei takista proportsionaalsuspõhimõte selle raha täiemahulist konfiskeerimist. Peab kehtima põhimõte, et kuritegevus ei tohi end tasuda. Sellega seoses on oluline seegi, et kriminaaltulu konfiskeerimisel ei ole konfiskeerimise karistuslik mõju domineeriv (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend asjas nr 3-1-1-62-14, p 16.2): kuriteoga hangitu tuleb igal juhul ära võtta ja see ära võtmine ei tingi (vähemalt kuigivõrd) isikule mõistetava karistuse kergendamist. Ringkonnakohtu hinnangul on mõeldav seegi, et raha paikneb viidatud skaala kusagil keskmises osas. Nii võib näiteks olla palgaks saadud rahaga, millelt pole tasutud makse (n-ö ümbrikupalk): niisugusel juhul võib olla proportsionaalsuspõhimõtte pärane see, et raha konfiskeeritakse maksmata jäänud maksude ulatuses. Eelmärgitu tähendab ühtlasi seda, et õige pole kaitsja väide uute kuritegude ohu kohta: vähemalt kuritegelikku päritolu raha saab täies mahus konfiskeerida isegi siis, kui retsidiivsusoht on niivõrd madal, et seda võib pidada pelgalt teoreetiliseks.
  2. Järgnevalt tuleb selgitada, kuidas on raha päritolu osas jaotunud tõendamiskoormis. 2 Konfiskeerimisega seoses tunneb seadus n-ö ümberpööratud tõendamiskoormist:

§ 83

lg 1 ls 2 kohaselt ei kohaldata kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel konfiskeerimist sellele varale, mille suhtes isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. Praegu aga ei ole tegemist kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisega. Käesoleval juhul aktuaalne

§ 83midagi tõendamiskoormise kohta ei ütle. Seega tuleb lähtuda kriminaalmenetluses rakenduvast üldisest Kr

MS § 7 lg-s 3 sisalduvast põhimõttest, et mingi (isiku jaoks ebasoodsa) asjaolu peab tõendama riik. Niisiis pole muu hulgas võimalik öelda, et raha on kuritegelikku päritolu – ja seetõttu tuleb see täies mahus konfiskeerida.

  1. Käesoleva otsuse kahes eelmises punktis öeldu tähendab praeguses asjas järgmist.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et K.U väited raha päritolu kohta ei ole usutavad. Maakohtu öeldut ei lükka ümber ka apellatsioonis märgitu. Prokuratuur leiab apellatsioonivastuses õigesti, et valdavalt kordab apellant juba maakohtus esitatud argumente, mille maakohus on kummutanud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu seisukohti korrata ja lisab üksnes järgmist.
  3. Kaitsja väidab sisuliselt seda: K.U kogus (teenis) suure osa (või suisa kõik) talt ära võetud rahast enne aastat 2014 (umbes alates
  4. aastast). See väide ei veena kolleegiumit kuidagi.
  5. Mitmed maakohtu nimetatud asjaolud annavad alust öelda, et K.U ei olnud üldse kuigivõrd raha – ei enne ega pärast
  6. aastat teenitut. Maakohus tuvastas, et K.U oli erinevate järelmaksude jms näol mitmeid pikaajalisi rahalisi kohustusi. Pole usutav, et kümneid tuhandeid eurosid kogunud inimene sõlmiks sellised lepingud: hoopis mõistlikum oleks asja või teenuse eest kõik kohe ära maksta, et vältida intressi jms näol lisaraha kaotamist. Sama saab öelda puutuvalt T.T. ülikõrge intressimääraga tarbimislaenu: kui K.U oleks olnud tõesti kümneid tuhandeid eurosid, ei oleks T.T. pidanud laenama väga ebasoodsatel tingimustel 5500 eurot.
  7. Puutuvalt palgarahalt säästmisse enne
  8. aastat väärib märkimist ka järgnev. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli K.U kuine netopalk
  9. aastal ca 431 eurot,
  10. aastal ca 962 1 Siia ritta ei sobitu nt varastatud (

§ 199

), röövitud (

§ 200

) või välja petetud (

§ 209

) raha: et sellisel juhul ei sõlmi varas/röövel/kelm raha omanikuga (tsiviilõiguslikult arvesse võetavat) omandi üleandmise kokkulepet, ei muutu kurjategija asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg-st 1 tulenevalt raha omanikuks. Varguse või röövimise korral ei ole võimalik isegi kolmanda isiku poolne heauskne omandamine: vt AÕS § 95. 5

(7)eurot,
  1. aastal ca 1045 eurot ja
  2. aastal ca 1051 eurot. Niisiis teenis K.U võrdlemisi Eesti keskmise palga lähedaselt või natuke alla selle: keskmine netopalk oli Statistikaameti andmetel2
  3. aastal ca 866 eurot,
  4. aastal ca 920 eurot,
  5. aastal ca 1059 eurot ja
  6. aastal ca 1091 eurot. On alust eeldada, et umbes samas suurusjärgus sai K.U 3 palka ka enne
  7. aastat. Eesti keskmine kuine netopalk oli Statistikaameti andmeil nt aastal 2000 ca 227 eurot, aastal 2004 ca 342 eurot, aastal 2008 ca 626 eurot ja aastal 2012 ca 706 eurot. Niisiis oleks ca 69 000 euro kogumiseks kulunud nt
  8. aasta keskmist palka teenides üle 25 aasta ja
  9. aasta keskmist palka teenides üle 9 aasta – ilma ühtegi senti millelegi muule kulutamata. Seega on selline stsenaarium juba iseenesest täiesti mitteusutav. Eriti mitteusutav on see aga K.U puhul, kes on viimastel aastatel kulutanud palju raha toidule, eluasemele, autole, järelmaksudele jne. On absoluutselt mitteusutav, et enne
  10. aastat elas K.U teistsugust elu ja säästis kõik oma teenitu (või lõviosa sellest).
  11. Seoses väidetega, et K.U teenis ka „haltuurat“ tehes, kordab ringkonnakohus maakohtu poolt väidetavalt Venemaal teenitu kohta öeldut: K.U pole oma väiteid kuidagi tõendanud ja seetõttu jäävad need tähelepanuta.
  12. Niisiis tuleb tõdeda, et raha päritolu pole teada. Konfiskeerimise eeldustesse puutuvalt (vt käesoleva otsuse p 18) tuleb aga küsida, kas saab täielikult välistada, et raha pole kuritegelikku päritolu. Vaid juhul, kui saab täie kindlusega öelda, et raha päritolu on kuritegelik, on raha täiemahuline konfiskeerimine võimalik. Ringkonnakohtu meelest saabki öelda, et raha oli kindlasti kuidagi kuritegelikult hangitud. Esiteks viitab sellele see, et K.U väited raha täielikult legaalse (ametliku palga kogumine) või osaliselt legaalse („haltuura“ tegemine, st palgalt maksude tasumata jätmine) iseloomu kohta on väärad: vt ülal. Et K.U pidas vajalikuks mõelda välja vale raha kogumisest või isegi raha n-ö osaliselt mustalt kogumisest, võimaldab öelda, et raha taust on kuritegelik. Lisaks tuleb meeles pidada, et vaidlusalune rahasumma oli väga suur. Suuri rahasid liigutatakse salaja tihtipeale just (organiseeritud) kuritegevuses. Seaduslikult suure hulga raha teenimist üldjuhul ei varjata. Kõige tõenäolisem näib, et tegemist on kellegi poolt kusagil Venemaal toime pandud kuriteoga (kuritegudega) hangitud rahaga – ja kurjategija või mõni tema käsilane palus K.U (tasu eest) raha Eestisse tuua (sellisel juhul saaks ilmselt kõneleda K.U poolsest rahapesust). Mõeldav on seegi, et K.U pani raha saamiseni viinud kuriteo (kuriteod) toime ise (selliselgi juhul võib raha Eestisse toimetamine kujutada rahapesu, aga ei pruugi seda teha (Riigikohus on isiku omaenda kuriteoga saadud raha pesemisele seadnud kõrgemad nõudmised kui kellegi teise kuriteoga hangitud raha pesemisele)). Päriselt ei saa välistada sedagi, et K.U ei teagi, millisel viisil raha hangiti ja tal ei olnudki tahtlust selle raha kuritegeliku päritolu kohta (mis muudaks võimatuks temale rahapesuetteheite tegemise). Et raha saamiseni viinud kuriteo täpsemad asjaolud pole teada, raha konfiskeerimist aga ei väära: on kindel, et see raha on kuidagi kuritegelikult hangitud ja see on piisav.
  13. Täidetud on ka

§ 83

lg 2 see eeldus, et konfiskeeritav objekt peab kuuluma teo toimepanijale (ehk praegusel juhul K.U-le). Tõsi, eelnevast lähtuvalt tuleb teoreetiliselt kõne alla, et raha ei olnudki K.U oma. Nt kui see varastati, rööviti vms, jäi kuriteo ohvriks langenud isik endiselt raha omanikuks: vt joonealune märkus

  1. Siiski võis kuriteo toime panija olla ka raha omanik: nt kui keegi teenis selle 69 000 eurot narkootikume müües ja palus selle raha K.U Eestisse viia, ei ole raha omanik mitte K.U , vaid narkootikume müünud inimene. Samas aga on võimalik ka see, et raha oli tõepoolest K.U oma. Nt võis K.U selle teenida kellelegi ise narkootikume müües. Ka tuleb 2 Statistikaameti veebilehel tuuakse ära brutopalk. Keskmise netopalga 2014., 2015.,
  2. ja
  3. aasta kohta arvutas ringkonnakohus lähtuvalt sellest, et brutopalgalt tuleb tasuda 20% tulumaksu. 3 Nendes arvutustes lähtus ringkonnakohus sellest, et 2000.,
  4. ja
  5. aastal oli tulumaks 26% ja
  6. aastal 20%. 6

(7)kõne alla see, et mõni mingi kuriteo teel raha omanikuks saanud isik kinkis selle raha mingil põhjusel K.U-le . Ja lähtuda tulebki just sellest viimasest variandist – raha on K.U oma. Nimelt viitas maakohus korrektselt AÕS § 90 lg-le 1: vallasasja omanikuks loetakse selle valdajat.
  1. Eeltoodust tulenevalt on raha konfiskeerimine seaduslik ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. oktoobri 2020 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  3. K.U valitud kaitsja esitas ringkonnakohtule ka kaitsjatasutaotluse. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks selle taotluse osas seisukohta võtta. Nimelt peab taotluses kajastatud summa jääma vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 niikuinii K.U kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.