RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 424lg 2 ja § 329 järgi Tartu Ringkonnakohtu 10.

mai

1. a otsus Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma, kassatsioon Simo Jõe kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk
2. september 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsus Simo Jõele mõistetud karistuse osas.
6. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
7. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
9. Mõista Eesti Vabariigilt Simo Jõe kasuks välja 732 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Simo Jõe anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 424 lg 2 ja § 329 järgi selles, et ta juhtis

1. veebruaril 2022 maastikusõidukit ATV alkoholijoobes, kuigi teda karistati Viru Maakohtu
2. septembri
3. a otsusega

§ 424

lg 2 järgi ja temalt võeti lisakaristusena viieks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

1. Viru Maakohtu
2. aprilli
3. a otsusega mõisteti S. Jõe

§ 329järgi õigeks.

Ta tunnistati süüdi

§ 424

lg 2 järgi ja teda karistati kaheaastase vangistusega, millest kaks kuud määrati

§ 74lg 2 alusel kohe ärakandmisele.

Ülejäänud karistusest vabastati ta tingimisi kolmeaastase katseajaga.

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti talt ära maastikusõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks.

Kohus leidis, et lisakaristusena ei saa S. Jõelt ära võtta mootorsõiduki juhtimise 1-22-6248 õigust, kuna see oli temalt juba ära võetud Viru Maakohtu

1. septembri
2. a otsusega, mis jõustus
3. oktoobril
4. Maastikusõiduki juhtimise õigus oli tal
5. veebruaril 2022 aga olemas ja selle saab talt ära võtta.
6. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, kes palus tunnistada S. Jõe süüdi ka

§ 329

järgi, karistada teda 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus S. Jõe õigeksmõistmises

§ 329

järgi ja ta tunnistati lisaks maastikusõiduki juhtimisele joobeseisundis süüdi ka karistuse kandmisest kõrvalehoidumises. Samuti tühistati kohtuotsus karistuse ja lisakaristuse osas. Süüdistatavat karistati

§ 63

lg 1 alusel kaheaastase vangistusega, millest määrati kohe ärakandmisele kaks kuud. Ülejäänud vangistus jäeti tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. 5. Lisakaristusse puutuvalt leidis ringkonnakohus, et S. Jõelt maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmine ei ole seaduslik, kuna sellist juhtimisõiguse liiki liiklusseadus ette ei näe. Rahuldada ei saa ka prokuratuuri taotlust võtta S. Jõelt ära mootorsõiduki juhtimise õigus, kuigi

§ 424

lg 4 p 2 kohaselt oleks selle õiguse äravõtmine kohustuslik ja praegusel juhul ka igati põhjendatud. Riigikohtu seisukoha järgi eeldab juhtimisõiguse äravõtmine selle õiguse olemasolu teo toimepanemise ajal. Isikult ei ole võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal ei ole. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Prokuratuur taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamata jätmise ning põhikaristuse osas ning asja tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab järgmist.
2. Kohtud kohaldasid S. Jõed vangistusest osaliselt tingimisi vabastades vääralt materiaalõigust.

§ 69

lg-st 7 tuleneb, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, tuleb karistuseks mõista reaalne vangistus. Seega ei saa S. Jõed vangistuse kandmisest osaliselt tingimisi vabastada, kuna ta pani kuriteo toime eelmise kohtuotsusega määratud üldkasuliku töö tegemise ajal. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et ta oli maakohtu otsuse tegemise ajaks sooritanud kõik töötunnid. Ka ei olnud S. Jõe karistuse tingimisi kohaldamata jätmine võimalik seetõttu, et ta pani kuriteo toime katseajal. 8. S. Jõe põhikaristus on liiga leebe. Ta on pannud süütegusid varem toime vaatamata korduvale karistamisele ning ka praeguse kuriteo sooritas ta katseajal. Talle tuleb mõista reaalne vangistus

§ 424lg 2 sanktsiooni keskmisest raskemas määras.

1. Jättes S. Jõelt mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtmata, kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust. Olukord, kus S. Jõelt oli eelmise kohtuotsusega juhtimisõigus ära võetud ajutiselt viieks kuuks, erineb sellest, kui isikul ei ole juhtimisõigust kunagi olnudki ja ta saab selle pärast kuriteo toimepanemist. Mootorsõiduki juhtimisest joobeseisundis on hukkamõistetavam see, kui sõidukit juhitakse joobeseisundis ja lisaks ka juhtimisõiguseta.
2. Kaitsja palub jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja hinnangul on vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmine S. Jõe puhul põhjendatud. Ka ei sätesta

§ 69

lg 7, et üldkasuliku töö tegemise ajal uue kuriteo toimepanemise korral tuleb vangistus täielikult täitmisele pöörata.

§ 69lg 7 sisuks on kohtuotsuse tegemise ajaks ärakandmata karistuse 2

§ 424

lg 4 p 2 näeb ette, et kohus peab isikut mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi korduva joobeseisundis juhtimise eest süüdi mõistes võtma temalt igal juhul lisakaristusena ära juhtimisõiguse. Seda möönis ka ringkonnakohus ja märkis ühtlasi, et arvestades S. Jõe korduvaid liiklusrikkumisi oleks see ka igati vajalik. Siiski ei pidanud apellatsioonikohus lisakaristuse kohaldamist võimalikuks, kuna leidis selles vastuolu Riigikohtu praktikaga.

1. Ringkonnakohus välistas S. Jõelt juhtimisõiguse äravõtmise seetõttu, et kuigi tal oli juhtimisõigus olemas maakohtu otsuse tegemise ajal, ei olnud tal seda teo toimepanemisel
2. veebruaril
3. See õigus oli süüdistatavalt lisakaristusena viieks kuuks ära võetud Viru Maakohtu
4. septembri
5. a otsusega. Tema juhtimisõigus taastus
6. märtsil
7. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu (RKKK 26.10.2009, 3-1-1-86-09, p 7.4; hiljem mainitud ka: RKKK 15.03.2010, 3-1-1-11-10, p 7 ja 17.09.2014, 3-1-1-39-14, p 9).
8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus tugines S. Jõele lisakaristust kohaldamata jättes ekslikult Riigikohtu praktikale. Riigikohtu ülalviidatud seisukoht ei ole ülekantav praegusele kriminaalasjale. Põhimõtet, et juhtimisõigust ei saa ära võtta isikult, kel vastavat õigust teo toimepanemise ajal ei olnud, selgitas kriminaalkolleegium asjas nr 3-1-1-86-09 lahendi tegemise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) kontekstis, märkides ühtlasi, et seadusandjal on soovi korral võimalik kehtivat regulatsiooni muuta (p 8).
9. juulil 2011 jõustuski uus liiklusseadus, milles seadusandja reguleeris juhtimisõiguse äravõtmise järelmeid varasemast oluliselt üksikasjalikumalt, sätestades muu hulgas LS § 98 lg-s 3, et esmast juhiluba ei väljastata isikule, kellelt on juhtimisõigus LS § 125 kohaselt, s.o liiklusalase süüteo korral, põhi- või lisakaristusena ära võetud. Niisiis nägi seadusandja otsesõnu ette, et ära saab võtta ka sellise juhtimisõiguse, mida isikul ei ole. Samuti sätestab alates
10. novembrist 2017 kehtiv

§ 424

lg 4 p 2, et sõiduki korduva joobes juhtimise korral on juhtimisõiguse äravõtmine kohustuslik. Seega on õiguslik olukord oluliselt muutunud. 15. Seisukoht, et sõiduki juhtimise õigust ei ole võimalik ära võtta isikult, kes on liiklussüüteo toimepanemise ajal sellest õigusest karistuseks ilma jäetud, ei ole kolleegiumi hinnangul kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Sarnast arusaama peegeldab juba ka ülalviidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-39-14, milles rõhutati, et uute õigusrikkumiste toimepanemine ei saa isiku olukorda kergendada ega lisakaristuse mõistmist takistada (p 9).

§ 50

lg 1 esmane eesmärk on, et liiklusalase süüteo eest süüdi mõistetud isik ei saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. Seaduse täiendamine

§ 424

lg 4 p-ga 2 oli tingitud vajadusest pöörata teravdatud tähelepanu korduvrikkujaile kui liikluses enim ohtlikele juhtidele (vt karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse) seletuskiri eelnõu algatamisel (328 SE, Riigikogu XIII koosseis), lk 15). Säte seadustas ühtlasi Riigikohtu kauaaegse praktika, mille kohaselt tuleb korduvalt mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest karistatud isikult üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt nt RKKK 28.10.2016, 3-1-1-75-16, p 9 koos edasiste viidetega). 3

§ 69lg 7 kohaldamisse selgitab kolleegium aga järgmist.

19. Prokuratuur leiab, et S. Jõe vabastamine

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt vangistuse kandmiselt on vastuolus

§ 69lg-s 7 märgituga.

Samuti tuleb prokuratuuri hinnangul süüdistatava vangistus täielikult täitmisele pöörata, kuna ta pani kuriteo toime katseajal. Need seisukohad on ekslikud. 20.

§ 69

lg 7 näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa

§ 69

lg-s 6 sätestatud vahekorras ja mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65lg-s 2 sätestatule.

Kolleegium selgitab, et osundatud säte rakendub kahe eelduse täidetuse korral, s.o isik paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo ja üldkasulik töö on tal kas osaliselt või täielikult tegemata. Sel juhul tuleb tegemata üldkasulik töö asendada vangistusega ning mõista tuleb liitkaristus. S. Jõe täitis üldkasuliku töö tegemise kohustuse enne maakohtu otsuse tegemist 18. aprillil 2023. Seega

§ 69lg 7 tema suhtes ei kohaldu.

21.

§ 69

lg 7 ei välista võimalust jätta

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata.

Prokuratuuri vastupidine seisukoht tugineb Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsusel nr 3-1-1-104-
3. Otsuses leiti, et süüdistatava tingimisi karistuse kandmisest vabastamine

§ 74

alusel on vastuolus

§ 69lg-ga 7 (p 9).

Selle otsuse tegemise ajal ei võimaldanud

§-d 73 ja 74 tõepoolest katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisel

§ 65lg 2 järgi moodustatud liitkaristusest uuesti tingimisi vabastada.

Seetõttu tuligi tahtlike kuritegude korral uus liitkaristus vältimatult täitmisele pöörata. 1. jaanuaril 2015 jõustunud seadusmuudatustega on olukord aga muutunud:

§ 73

lg 4 ja § 74 lg 5 muudatused lisasid sellise võimaluse tahtlike kuritegude puhul, kui isik määratakse elektroonilise valve alla. Seega on Riigikohtu varasemale seisukohale tuginemine ekslik.

1. Kolleegium märgib sedagi, et S. Jõe ei pannud kuritegu toime katseajal. Viru Maakohtu
2. septembri
3. a otsusega karistati teda

§ 424

lg 2 järgi vangistusega 1 aasta 4 kuud, mis asendati

§ 69alusel 479 tunni üldkasuliku tööga.

Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine (

§-d 73 ja 74), ehkki ka sellega kaasneb kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita kohtu pandud kohustusi (

§ 75

). See on karistuse kohaldamise erivorm – asenduskaristus (RKKK 15.10.2020, 1-20-2476/18, p 17). Tulenevalt ülalmärgitust ning

§ 69

lg-test 3 ja 4 ei määrata isikule katseaega, vaid aeg üldkasuliku töö tegemiseks. 23. Seega kohaldas ringkonnakohus käesolevas asjas materiaalõigust ebaõigesti üksnes süüdistatavale

§ 50lg 1 p-s 1 sätestatud lisakaristuse mõistmata jätmisel.

Siiski tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks saata S. Jõe karistuse osas tervikuna. Lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kogumis 4