KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg 27. august 2024 Tsiviilasja number 2-23-2236 S P hagi J Pi vastu S P lahusvara tuvastamise nõudes Tsiviila

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne
2. juulit 2010 PKS
3. Enne
4. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne
5. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS
6. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne
7. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS
9. Riigikohus on lahendis 3-2-1-31-14 märkinud, et enne
10. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt ka nt Riigikohtu
11. märtsi
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17).
13. Ostu-müügi lepingust (tl 3) nähtub, et hageja on ostnud xxx asuva korteri 05.12.1994 ning korteri eest on tasutud rahvakapitali obligatsioonidega väärtuses 12 600 krooni. Hageja väitel lõppesid poolte abielusuhted aastal 1991, s.o enne korteriomandi soetamist. Hageja esitatud tõendist (tl 5 ja tõlge tl 41, kostja vastus abielu lahutamise menetluses) nähtuvalt on kostja kinnitanud abielu lahutamise menetluses kohtule, et poolte kooselu lõppes aastal
15. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et vaidlusalune korter (registriosa nr xxx, kantud registrisse 24.07.2002 kinnistamisavalduse alusel 10.04.2003) on soetatud pärast poolte abielusuhete lõppu. Seega tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-31-14 ja PKS1995 § 15 lg-st 1 ning § 18 lg-st 2 tuleb 2 2-23-2236 tuvastada korteriomandi xxx (registriosa nr xxx) kuulumine hageja lahusvara hulka ja seda ei saa jagada poolte ühisvarana. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. 9.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 164lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Kuivõrd praeguse menetluse esemeks oli abikaasade varasuhtega seotud nõue, on tegemist abieluasjaga. Kohus jätab menetluskulud

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 3