Obsah (9)

§ 5§ 72§ 14§ 89§ 87§ 70§ 71§ 77§ 78

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karolin Soo Määruse tegemise aeg ja koht 30.09.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2092 Haldusasi SA Päikesekodu Teenused kaebus

) § 70 jj, § 87). Sotsiaalteenuste osutamise, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmise kohustus tuleneb omavalitsusüksusele

§ 5

lg-st 1 ja ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1.

§ 72

lg 1 järgi on igapäevaelu toetamise teenuse rahastamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud ülesanne. TST-le kui kohaliku omavalitsuse üksusele tuleneb

§-st 89 kohustus hüvitada igapäevaelu toetamise teenuse osutamiseks kasutatavate ruumidega seotud kulutused. 6.

1. Ruumidega seotud kulutuste hüvitamise kaudu antakse isikule sotsiaaltoetusi ning seeläbi toetatakse talle sotsiaalteenuste osutamist. Tegemist on isikule antava mitterahalise soodustusega kui hüvitisega sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS) § 14 p 1 tähenduses (vt ka SÜS § 2). Seda ei muuda asjaolu, et väljamakse tehakse otse teenuseosutajale. 6.
2. Samamoodi reguleerivad kulude hüvitamise korraldamist nt ravi rahastamise lepingud. (ravikindlustuse seadus (RaKS) § 35 lg 2). Vastavalt SÜS § 23 lg-le 1 võib hüvitist anda haldusakti, halduslepingu või seaduse alusel hüvitise andja toiminguga. Tallinna Linnavolikogu

§ 14

ja 89 alusel kehtestatud määrus nr 33 „Igapäevaelu toetamise teenuse osutamisega 3 3-24-2092 seotud ruumide kulude katmise kord“ (määrus nr 33) § 5 kohaselt sõlmib linn teenuseosutaja taotluse alusel ruumidega seotud kulude katmise kohta lepingu. Seega on

§ 89

nimetatud kulude hüvitamine õigusaktidest tulenevalt võimalik üksnes lepingu alusel, selliseks lepinguks saab aga SÜS § 23 kohaselt olla ainult haldusleping. 6.

1. Lepingu kvalifitseerumist halduslepinguks ei muuda ka asjaolu, et pooled on lepingu p-s 10.3 kokku leppinud, et lepingu täitmisega seotud vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus. Sellise kokkuleppega ei saa välistada seadusest tulenevat kohustust sõlmida antud juhul haldusleping, mistõttu tuleb lepingu p-i 10.3 pidada tühiseks. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti seisukoht
2. Vaidlusalune leping on tsiviilõiguslik leping, millega ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi. Küll aga tehakse seda SKA ja PKT vahel sõlmitud lepinguga. Samuti ei anna TST lepinguga üle PKT-le (eraõiguslikule isikule) oma kohustusi ja avaliku võimu volitusi. Kaebuse tagastamine
3. Kohus kontrollib kaebuse menetlusse võtmisel, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks (HKMS § 120 lg 1 p 8). HKMS § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, s.o eraõigussuhtest tulenev kohtuasi.
4. Kaebaja on esitanud nõuded, mis on suunatud kulude katmise lepinguga seotud tahteavalduste tühistamisele ja lepingu alusel väljamaksete tegemiseks kohustamisele. Selgitamaks välja, kas vaidlus on tekkinud avalik-õiguslikus suhtes ja kuulub halduskohtu pädevusse, tuleb seega hinnata, kas TST ja PKT vahel 23.02.2024 sõlmitud kulude katmise leping on haldusleping või tsiviilõiguslik leping. Halduskohtu pädevus
5. Riigikohus on selgitanud, et kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Õigussuhe eraõiguslik, kui "avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud“ (vt RKEKm 24.03.2015, nr 3-3-4-1-15, p-d 7 ja 9 ja seal viidatud lahendid ).
6. Kohtu pädevus sõltub vaidluse esemeks oleva õigussuhte iseloomust ning pooled ei saa kokku leppida, kas konkreetne vaidlus kuulub haldus- või maakohtu pädevusse. Küll aga näeb seadus mõnel juhul ette poolte õiguse valida, kas kujundada pooltevaheline õigussuhe era- või avalik-õiguslikel alustel. Sellest valikust omakorda võib sõltuda kohus, kes on pädev nende õigussuhete üle tekkivat vaidlust lahendama (RKEKm 23.04.2020 nr 3-19-2347/7, p 16).
7. Üldregulatsioon halduslepingu sõlmimiseks nähtub HMS §-dest 97-
8. Halduslepingute sõlmimisele eelnevat menetlust ja nõudeid lepingutele reguleerib lisaks halduskoostöö seadus (HKTS). Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks (HMS § 95 lg 1). Seega on haldusleping leping, mis on suunatud õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele haldusõiguse valdkonnas (RKTsKm 27.04.2004 nr 3-2-1-49-04, p 13).
9. HKTS § 3 lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või 4 3-24-2092 kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga (RKHKo 20.10.2003 nr 3-3-1-64-03, p 12; RKTsKM 27.04.2004 nr 3-2-1-49-04, p 15; RKHKo 11.11.2021 nr 3-18-1946/70).
10. Halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seevastu võib tsiviilõigusliku lepinguga olla tegemist juhul, kui eraisik üksnes kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi. Eeltoodu ei puuduta juhtumeid, kus halduslepingu sõlmimine toimub otseselt avaliku õiguse normide alusel (RKHKo 20.10.2003 nr 3-3-1-64-03, p 12).
11. Konkreetse lepingu õiguslik iseloom tuleb määratleda objektiivsete näitajate alusel, lähtudes sellest, kas lepingu reguleerimisesemeks on eraõiguslikud või avalik-õiguslikud suhted. Haldusleping on avalik ülesannete efektiivsemaks ja kvaliteetsemaks täitmiseks vajalik instituut, millega pooled leppivad kokku avalike ülesannete täitmise õiguste ja kohustuste suhtes. Haldusleping võib sisaldada eraõigusele omaseid tingimusi, kuid halduslepingu esemeks saab olla ainult avaliku ülesande vahetu täitmine, mitte selle sooritamiseks kaasabi osutamine (TlnRnKo 16.10.2014 nr 2-13-5792).
12. Kokkuvõtvalt tuleb seega hinnata, kas kaebajale on pandud lepinguga täitmiseks avalik ülesanne ühes võimuvolitustega (käesoleva määruse p-d 17-21), kas lepingu sõlmimine toimub otseselt avaliku õiguse normide alusel ja kas seadus kohustab sõlmima halduslepingut (käesoleva määruse p-d 22-20), samuti kas leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi (käesoleva määruse p-d 31-35). Avaliku ülesande täitmine
13. Vaidlus puudub, et lepingu üks pool on avaliku halduse kandja. Edasi tuleb hinnata, kas kaebajat on volitatud täitma avalikku ülesannet.
14. Vaidlusaluseks lepinguks on „Igapäevaelu toetamise teenuse osutamisega seotud ruumide kulude katmise leping nr 2424001053IET95071“ . Lepingu sõlmimise aluseks on

§ 89ja määrus nr 33.

Määrus nr 33 on vastu võetud KOKS § 2 lõike 2,

§-de 14 ja 89 alusel. 19. Lepingu sõlmimise eesmärk on kokku leppida teenuseosutaja omandis või kasutuses olevate ruumidega seotud kulude katmiseks vahendite eraldamise ning poolte õigused ja kohustused (kulude katmise lepingu p 2.1). Igapäeva elu toetamise teenuse (

§ 87, 90) osutamine on avalik ülesanne.

Nõuded igapäevaelu toetamise teenusele kehtestab

, mille lõike 1 kohaselt igapäevaelu toetamise teenust võib osutada teenust saama õigustatud isiku eluruumides või muudes nimetatud teenuse osutamiseks sobivates kohtades.

1. SKA ja PKT vahel on 26.03.2024 sõlmitud leping nr 5.2-9/4064-1 (SKA 23.09.2024 vastus kohtunõudele lisa 1; dtl 277) (teenuseleping). Vastavalt teenuselepingu punktile 1.1 annab SKA PKT-le üle erihoolekandeteenuse osutamise, mille kohta on PKT väljastatud tegevusluba. Pooled ei vaidle, et tegevusluba nr SEH000486 igapäevaelu toetamise teenuse osutamiseks väljastati PKT-le 10.08.
2. Suunamisotsuste alusel tekib PKT-l kohustus teenuse osutamiseks suunamisotsuses nimetatud teenuse saajatele. Niisiis on PKT-le avaliku teenuse osutamine üle antud teenuselepinguga.
3. Kohtule ei nähtu kulude katmise lepingust, et kaebajale oleks pandud avalikku ülesannet või antud avaliku võimu volitusi. Sisuliselt kantakse kaebajale kuluarvete alusel üle teenuse saajate asemel ruumiga seotud kulutused. 5 3-24-2092 Lepingu sõlmimine avaliku õiguse normide alusel
4. Kaebaja toob välja, et kohaliku omavalitsuse üksusele tuleneb

§-st 89, §-st 72 ja kohustus hüvitada igapäevaelu toetamise teenuse osutamiseks kasutatavate ruumidega seotud kulutused. Sotsiaalteenuste osutamise, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmise kohustus tuleneb omavalitsusüksusele ka KOKS § 6 lg-st 1 (kaebus p 17; dtl 92). TST seevastu rõhutab oma seisukohas, et TST ei ole ei SKA otsuse menetlusosaline ega ka nendevahelise lepingu pool (vastus kohtunõudele p 13; dtl 197). 23. Suunamisotsuse aluseks on

§-d 70 lg 1, lg 2 , lg 4, lg 6; 71 lg 1, lg 2, lg 3, lg 6, lg 7;

1. Suunamisotsuse menetlusse PKT-d kaasatud ei ole, kuid need otsused edastatakse viimasele teadmiseks (SKA 23.09.2024 vastus kohtunõudele lisa 2, suunamisotsuse näidis; dtl 288 jj).
2. Erihoolekandeteenuse taotlemiseks esitab taotluse SKA-le erihoolekandeteenuse saamiseks (

§ 70

). Kui taotleja on teenust saama õigustatud väljastab SKA teenusele suunamisotsuse, kui 1) riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse osutamiseks; 2) erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht. (

§ 71lg 1).

Isikule sobiva erihoolekandeteenuse osutaja valivad välja ja teenuse osutamise alguskuupäeva lepivad kokku SKA, teenust saama õigustatud isik ja erihoolekandeteenuse osutaja. SKA arvestab kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isiku soovi teenuseosutaja valikul juhul, kui isiku soovitud teenuseosutajal on võimalik kohtumääruses nimetatud tähtajal isikule ööpäevaringset erihooldusteenust osutada (

§ 71lg 5).

25. Erihoolekandeteenust saama suunatud isik peab pöörduma erihoolekandeteenuse osutaja poole suunamisotsuses märgitud teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval, kuid hiljemalt kolme päeva jooksul igapäevaelu toetamise teenuse, töötamise toetamise teenuse ja toetatud elamise teenuse puhul ning seitsme päeva jooksul kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul kokkulepitud tähtpäevast arvates. Kui isik ei ole nimetatud tähtaja jooksul teenuseosutaja poole teenuse saamiseks pöördunud, ei ole tal enam õigust sama suunamisotsuse alusel teenust saada (

§ 71lg 6).

26. Erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule osutatavat erihoolekandeteenust rahastatakse riigieelarvest SKA eelarve kaudu, kogukonnas elamise teenust või ööpäevaringset erihooldusteenust saama õigustatud isiku poolt ning

§-s 89 sätestatud juhul kohaliku omavalitsuse üksuse poolt (

§ 72lg 1).

Erihoolekandeteenust rahastatakse teenuseosutaja ja SKA vahel sõlmitud lepingu, teenuseosutaja esitatud arvete ning isikule väljastatud suunamisotsuse alusel (

§ 72lg 3).

SKA volitab erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga täitmiseks ühele või mitmele erihoolekandeteenuse osutajana tegutsevale või tegutseda soovivale füüsilisest isikust ettevõtjale, juriidilisele isikule, kohaliku omavalitsuse üksusele või valitsusasutuse hallatavale riigiasutusele (

§ 77lg 1).

27. Seda, et kulude katmise lepingut reguleerivad avaliku õiguse normid, kinnitab esmalt see, et kulude hüvitamise kohustus tuleneb seadusest (

§ 89

) ja kohalik omavalitsus (KOV) on selle kohustuse realiseerimiseks kehtestanud määruse nr 33. Kulude katmise lepingu näol on avaliku teenuse s.o erihoolekandeteenuse tagamisele suunatud lepinguga – erihoolekande teenuse osutamise tagamiseks.

§ 72lg 1 reguleerib vahetult teenuse rahastamise aluseid.

Ühtlasi on majutusega seotud kulude katmine osadel juhtudel reguleeritud

erinormidega. Eelnevast tulenevalt saab jaatada seda, et kohustuse ülevõtmisele suunatud leping on reguleeritud avaliku õiguse normidega.

1. Teenuselepingu p 2.14 sätestab küll, et teenuse osutamise tingimused, mis ei tulene teenusele õigusaktidega kehtestatud kriteeriumitest järgmised: majutuse ja toitlustuse hinnad, lisateenuste ja vaba aja veetmise võimalused ja muu oluline info. Samas on teenuselepingu 6 3-24-2092 punktis 2.1.
2. reguleeritud majutusega seotud teenuste hinna muutusega seotud küsimused, mis samuti kinnitab, et majutus on teatud juhtudel erihoolekandeteenuse kui avaliku teenuse osa.
3. Asjaolust, et kulude katmise leping on teenuselepinguga (haldusleping) ja suunamisotsusega (haldusakt) seotud ning sõlmitud avaliku õiguse normide alusel, ei tulene siiski, et tegemist oleks tingimata halduslepinguga. Kontrollida tuleb HKTS § 3 lõikes 4 toodud eelduseid tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise lubatavusse puutuvalt (kas seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi, kas lepingust nähtub poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping (RKHKo asjas nr 3-3-1-64-03, p 12; RKTsKM 27.04.2004 nr 3-2-1-49-04, p 15; RKHKo 11.11.2021 nr 3-18-1946). Seaduse nõue halduslepingu sõlmimiseks 30.

§-st 89 sättest ei tulene, et kulude katmine saaks toimida vältimatult halduslepingu alusel. Sellist kohustust ei tulene ka teistest igapäeva elu toetamise teenust reguleerivatest õigusaktidest. Kaebaja viitab ravikindlustuse seaduse §-e 35. Erisus käesoleva asjaga on see, et ravikindlustuse seaduses on sõnaselgelt öeldud, et ravi rahastamise leping on haldusleping, käesoleval juhul see nii ei ole. Kaebaja viitab SÜS § 23 lg-le 1, mille kohaselt võib hüvitist anda haldusakti, halduslepingu või seaduse alusel hüvitise andja toiminguga. Nimetatud hüvituse adressaat ei ole aga PKT vaid teenuse saaja, kes on hüvitist taotlenud (SÜS § 24, § 26), kelle suhtes ongi tehtud haldusakt, kelle eest TST kannab kulude hüvitise vahetult PKT-le. Kulude kandmise tasumise kohustus (kui hüvitis) võetakse üle teenuse saajalt mitte PKT-lt. Kulude hüvitamine erihoolekandeteenuse osutajale on reguleeritud

§-ga

1. Kolmandate isikute subjektiivsete õiguste reguleerimine
2. Erihoolekandeteenuse saamise suunamisotsused (SKA vastus kohtunõudele lisa nr 2; dtl 288 jj) on lepingu kulude katmise aluseks. Niisiis tuleb hinnata, kas kohustuse ülevõtmine tähendab käesoleval juhul seda, et kohustuse ülevõtmise leping mõjutab ka suunamisotsusega teenuse saajate või mõne muu kolmanda isiku õigusi ja kohustusi.
3. Kaebaja on seisukohal, et ruumidega seotud kulutuste hüvitamise kaudu antakse isikule sotsiaaltoetusi ning seeläbi toetatakse talle sotsiaalteenuste osutamist. Tegemist on isikule antava mitterahalise soodustusega kui hüvitisega SÜS § 14 p 1 tähenduses (vt ka SÜS § 2). Seda ei muuda asjaolu, et väljamakse tehakse otse teenuseosutajale. TST seevastu leiab, et nimetatud tsiviilõigusliku lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi. Küll aga tehakse seda SKA ja PKT vahel sõlmitud lepinguga, nii nagu eelnevalt kirjeldatud.
4. Kulude katmise lepingus ei viita miski sellele, et selle lepingu täitmisest sõltuks teenuse saajate või muude kolmandate isikute õigused ja kohustused. Kaebajal on õigus selles, et kulutuste hüvitamise kaudu toetatakse teenuse saamist, kuid kaebaja ei too välja millisel viisil vaidlusalune leping vahetult teenuse osutamist mõjutab. Samuti ei nähtu teenuselepingust ega ka asja juurde lisatud suunamisotsustest, et teenuse saamine oleks seatud sõltuvusse vaidlusaluse lepingu täitmisest. Ühtlasi on KOV-l kohustus teenusesaajate asemel hüvitada majutusega seotud kulud, kuid see kohustus tuleneb seadusest ega sõltu vaidlusaluse lepingu täitmisest. Vaidlusalune leping on määruse nr 33 alusel valitud seadusest tuleneva kohustuse täideviimise viis, kuid sellega ei teki ega lõpe KOV kohustus teenuse saajate ees ning KOV ei ole oma kohustust ka üle andnud.
5. Teenuse osutamise lepingu lõpetamise tagajärgi reguleerivad

§ 78lõiked 1 ja 3.

Teenuseosutajal on õigus lepingust tuleneva kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse 7 3-24-2092 erihooldusteenuse osutamise kohustuse täitmisest keelduda, kui teenust saama õigustatud isik keeldub sõlmimast kirjalikku kokkulepet omaosaluse tasumise kohta või kui isik ei ole tasunud

§-s 73 nimetatud omaosalust kokku lepitud mahus kahe järjestikuse kalendrikuu eest. Kui isiku eest on omaosaluse tasumise kohustuse üle võtnud muu isik, ei või teenuseosutaja teenuse osutamisest keelduda (

§ 78lg 1 ).

Kui teenuseosutaja soovib lepingu ennetähtaegselt lõpetada, peab ta oma kavatsusest teavitama Sotsiaalkindlustusametit: 1) toetatud elamise teenuse, kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise korral vähemalt kuus kuud enne lepingu lõpetamise plaanitavat tähtpäeva; 2) igapäevaelu toetamise teenuse ja töötamise toetamise teenuse osutamise korral vähemalt kolm kuud enne lepingu lõpetamise plaanitavat tähtpäeva (

§ 78lg 3).

Niisiis ei ole teenuse osutamine kuidagi vahetult seotud sõltuvusse kulude katmise lepingust, vaid teenuse osutamise lepinguga ning viimase lõpetamiseks on seaduse ette nähtud kindel kord. Ka teenuse osutamise lepingus (SKA 23.09.2024 vastus kohtunõudele lisa 1; dtl 277) eneses ja suunamisotsustes (SKA vastus kohtunõudele, lisa nr 2; dtl 288 jj) ei viita miski sellele, et see oleks sõltuvuses kulude katmise kokkuleppest kaebaja ja TST vahel. Kaebajaga sõlmitud lepingul on üksnes teenuse osutamist abistav roll.

1. Kohus märgib, et kulude katmise lepingu halduslepinguks kvalifitseerimine tähendaks seda, et vaidlusaluse lepingu sõlmimisse oleks tulnud kaasata ka teenuse saamisele suunatud isikud, kui lähtuda sellest, et õigused ja kohustused oleksid sellest lepingust vahetult mõjutatud (vt HMS § 101 lg 2). Praegusel juhul aga välismõju kolmandatele isikutele puudub. Poolte tahteavaldused
2. Kohus leiab, et kulude katmise lepingul ei ole praegusel juhul selliseid tunnuseid, mis vältimatult tingiksid vajaduse kvalifitseerida leping halduslepinguks. Selles olukorras tuleb lepingu olemuse määramisel lähtuda poolte tahtest. Lepingu tõlgendamisel on määrav poolte ühine tegelik tahe (VÕS § 29 lg 1). Juhul kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, tuleb HKTS § 3 lg 4 järgi eeldada, et tegemist on halduslepinguga (RKEKm 23.04.2020 nr 3-19-2347/7, p 19).
3. Lepingus toodud vaidluste lahendamise korrast saab järeldada poolte tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping.
4. Halduslepingut muudetakse ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades HKMS §-s 102 kehtestatud erisus (HMS § 102 lg 1). HMS § 102 lg-test 2 ja 4 nähtub, et eraisikust lepingupool ei või halduslepingut ühepoolselt üles öelda (RKHKo 14.06.2019 nr 3-13-481/183, p 21). Kaebaja on asja juurde esitanud ülesütlemisavalduse (kaebuse lisa nr 6; dtl lk 140 jj), kus on küll viidatud halduslepingu regulatsioonile p 11, dtl 141) kuid jäetud tähelepanuta HMS § 102 lõikes 4 toodud regulatsioon – kaebaja on lepingu üles öelnud, kuid ei ole pöördunud halduskohtusse lepingu lõpetamise taotlusega. Ka eelnev veenab kohut, et poolte tahe on suunatud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisele ja hilisemale täitmisele vastavalt. HKMS § 102 lõigete 2 ja 4 eesmärgiks on tagada halduslepinguga seotud teenuse toimepidevus. Praegusel juhul ei mõjuta lepingu ülesütlemine aga teenuse saajate õigusi (vt ka

§ 78lg 1).

Kokkuvõte

1. Kuigi vaidlusalune leping on seotud teenuse osutamise lepinguga (haldusleping) ja teenusele suunamise otsustega (haldusakt), ei tulene sellest vahetut järeldust, et vaidlusalune kulude katmise leping on haldusleping. Kuna kulude katmist ei tule seaduse kohaselt vormistada tingimata halduslepinguna, leping ei mõjuta vahetult kolmandate avaliku teenust saavate isikute õigusi ja kohustusi, lepinguga ei ole antud üle avaliku võimu volitusi, ei ole pooled kohustatud sõlmima halduslepingut ja lepingu võib sõlmida tsiviilõiguslikuna. 8 3-24-2092 Tsiviilõiguslikku olemust kinnitavad poolte tahteavaldused (lepingu punktis 10.3 toodud vaidluste lahendamise kord; kaebaja ülesütlemisavaldus, mis ei järgi HMS § 104 lõikes 4 toodud regulatsiooni).
2. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebus tuleb kaebajale tagastada, kuna tsiviilõiguslikust lepingust tulenevate vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse (HKMS § 121 lg 1 p 1).
3. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
4. Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot. Riigilõiv tuleb kaebajale tagastada (HKMS § 104 lg 5 p 2). (allkirjastatud digitaalselt) 9