Obsah (6)

§ 113§ 401§ 402§ 4034§ 82§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 23.08.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-127879 T

) § 1132 lg 2 p 3 alusel palus hageja mõista kostjalt välja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus hageja kostja kohta erinevatest allikatest teavet. Tulenevalt lepingu tingimuste p-st 3.4.10. pidi kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sh ei ole maksehäirete registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja ta ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Hageja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse hindamisel lähtus hageja ka kostja esitatud tulu andmetest. Andmete kogumis tekkis hagejal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab krediiti tagastada. Laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks krediidiasutuses asjakohased sisereeglid, millest lähtuti. Kostja taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud hageja krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Samuti ei sätestatud vastavat kohustust seaduses. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis esitas hageja alternatiivse nõude 1379,91 euro väljamõistmiseks, millele lisandub

§ 113lg 1 teise lause kohane viivis 91,64 eurot.

Kostja vastuväited

1. Kostja hagiavaldusele ei vastanud. Maakohtu otsus
2. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puudusid. Kohus menetles hageja nõuet tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid lepingu, millega hageja andis kostjale õiguse kasutada laenulimiiti 5000 eurot ning kostja pidi tasuma raha kasutamise eest teenustasu, mh intressi 48,91% aastas. Leping vastas

§ 401lg-le 1 ehk pooled sõlmisid krediidilepingu.

Kuna hageja sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudus alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, siis sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu

§ 402

lg 1 mõttes.

§ 4034

lg 1 kohaselt oli krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasus hagejal. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes oli kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbiviidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Üldsõnaliselt registritele ja kostja kinnitustele viitamisel, ilma kostja sissetulekute ja väljaminekute arvulistele näitajatele tuginemata, ei olnud võimalik objektiivselt hinnata tema tegelikku majanduslikku seisundit. Seetõttu ei saanud hagejal tekkida veendumust kostja krediidivõimelisuses. Kuna hageja ei toonud esile konkreetseid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid objektiivselt hinnata kostja majanduslikku seisundit ega selgitanud veenvalt, millise analüüsi tulemusena otsustati kostja laenuvõimelisus 3 konkreetse krediidilepingu osas, asus kohus seisukohale, et hageja ei järginud

§ 4034lgtes 1 ja 6 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Arvestades, et kohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi hageja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt

§ 4034lg-le 7, millele kohus juhtis hageja tähelepanu.

Kohus selgitas, et hagejal on mõistlik esitada alternatiivne võla kujunemise kalkulatsioon. Hageja küll märkis, et kostja võttis krediidi kasutusse 3380 euro ulatuses ja maksis tagasi 2000,09 eurot, kuid ei määranud tagasimakseid uuesti vastavalt

§ 4034lgle 7.

Kuivõrd hageja ei esitanud faktilisi asjaolusid ega nõude kujunemise arvutust, ei olnud kohtule teada, millised ümberarvutuste järgsed maksed muutusid sissenõutavaks. Seega ei järeldunud ka võla sissenõutavus tervikuna. Kuna nõude maksmapanekul oli hagi rahuldamise üheks peamiseks eelduseks nõude sissenõutavaks muutumise asjaolude esiletoomine (antud juhul vastavalt tagasimaksete ümberarvutusele), mida hageja ei teinud, siis tuli põhinõue jätta rahuldamata. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kohus ei tuvastanud hageja põhinõude sissenõutavust, siis ei saanud olla põhjendatud ka intressi, viivise ega sissenõudmiskulude nõue. Poolte seisukohad 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja alternatiivne nõue. Alternatiivselt palus hageja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas materiaalõigust vääralt ja hindas ebaõigesti tõendeid ja asjaolusid. Otsus ei vastanud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Kohtu seisukoht ei olnud alternatiivse nõude rahuldamata jätmise osas jälgitav ja üheselt mõistetav. Põhjendustest ei selgunud, miks jäi alternatiivne nõue rahuldamata. Seadusest ei tulenenud otsest kohustust jagada vähendatud põhiosa tagasimakseteks ehk teha uus tagasimaksegraafik, eriti olukordades, kus seda oli võimatu teha krediidikonto lepingu eripära tõttu. Võttes arvesse, et vaidlusaluse krediidilepingu puhul oli tegemist krediidikontoga, mille iseloomuks oli maksegraafiku puudumine ja ka tagasimakse summa oli muutumises sõltuvalt sellest, kuidas klient krediidikontot kasutab, siis ei olnud hagejal võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut. Krediidikonto lepingut ei saanud võrdsustada tavalise laenulepinguga, kuivõrd viimase puhul on olemas maksegraafik koos igakuise kuumaksega, laenuperiood ja muud tunnused, mida krediidikonto lepingus ei esinenud. Krediidikonto lepingu sõlmimisel ei ole krediidiandjal võimalik ette näha, kuidas laenaja hakkab krediidikontot kasutama, millises summas krediiti kasutusele võtab ja kui palju tagasi maksab. Hageja alternatiivne nõue oli kooskõlas

§ 4034lg-ga 7.

Hageja määras tagasimaksed uuesti, arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtivat intressimäära (0% aastas), mistõttu arvestati kõik tagasimaksed põhisumma katteks. Seega oli kostja hagejale jätkuvalt võlgu 1379,91 eurot, mille hageja palus kostjalt alternatiivse nõudena välja mõista. Hagiavaldusega esitati ka väljamaksete ja tagasimaksete arvestus, mille kohaselt oli kostja viimane tagasimakse 26.01.2022, mistõttu oli hageja nõue muutunud sissenõutavaks

§ 82lg 7 mõttes.

Isegi, kui lähtuda sellest, et kostja oli kohustatud tagastama vaid põhiosa, siis ei teinud kostja seda nõuetekohaselt ja oli viivituses juba peaaegu kaks aastat. Hageja tegi tagasimaksete arvestuse kostjale teatavaks e-toimiku kaudu esitatud vastuses, millega kostja sai tutvuda. Tagasimaksed olid õigesti ümberarvestatud, arvestades krediidikonto eripära, mistõttu puudus alus alternatiivse nõude rahuldamata jätmiseks.

1. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht 4
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhivõla 1379,91 euro väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 1379,91 eurot ja jätta maakohtus kantud menetluskulud 28% ulatuses kostja kanda ja 72% ulatuses hageja kanda. Vaidlustatud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse viivise nõude. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus jättis hagi terves ulatuses rahuldamata, s.o põhivõla (2999,75 eurot), intressi (293,44 eurot), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (1217,96 eurot) ja sissenõudmiskulude (50 eurot) osas. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse tema alternatiivse nõude rahuldamata jätmise osas, s.o osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 1379,91 eurot ja viivise alates 10.04.2022-06.02.2023

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku 91,64 eurot.

Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust üksnes eeltoodud osas. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata intressi ja võla sissenõudmiskulude nõuded, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud. 9. Hageja nõude aluseks on kostja ja hageja vahel 23.10.2020 sõlmitud tarbijakrediidileping, mille alusel võimaldas hageja kostjale laenulimiiti kuni 5000 eurot intressiga 48,91% aastas. Vaidlus puudub selles, et krediidiandja tegutses oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja on tarbija

§ 1lg 5 mõistes.

Seega on vaidlusalune laenuleping tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Kuna kostja jäi võlgnevusse kolme järjestikuse tagasimakse tegemisega ega likvideerinud võlga pärast meeldetuletuste ja hoiatuse saatmist, edastas hageja kostjale lepingu lõpetamise teate ning leping loeti leping ülesöelduks 09.04.2022. Seega öeldi leping kehtivalt üles ja hagejal on õigus nõuda kostjalt võla tasumist. 10.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. 11. Hageja ei vaielnud apellatsioonkaebuses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele vastu. 25.09.2023 menetlusdokumendis märkis hageja, et juhul, kui kohus asub asja läbivaatamisel seisukohale, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kostja hagejale jätkuvalt võlgu 1379,91 eurot (alternatiivne põhinõue). 12.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist ning need tarbijale teatavaks tegema. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud tal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi. Kuni 31.12.2022 oli

§-s 94 sätestatud intressimäär 0%.

1. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb tuvastada, kui suure summa hageja kostjale krediidilepingu järgi laenas ja kui suure summa kostja tagasi maksis. 5 Hagiavalduse kohaselt teostas hageja lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid 3380 euro ulatuses. Hagiavalduses toodi esile üksnes kostja poolt laenusumma katteks tasutud summa (380,25 eurot). Hagiavalduse lisast 6 (dtl 71-72) nähtub, et kostja tegi laenulepingu alusel makseid kokku 2000,09 euro ulatuses. Sellest 380,25 eurot arvestas hageja laenusumma katteks, 1518,44 eurot intressi katteks ja 101,40 eurot muude kulude katteks. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Seega oli kostjal hagejale põhivõlast tasumata 1379,91 eurot (3380-2000,09). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1379,91 eurot.
2. Hageja palub alternatiivse põhinõude rahuldamise korral mõista kostjalt välja viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 10.04.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 06.02.2023

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku 91,64 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (TlnRnKo 07.10.2022, 2-21-119187, p 13). Praegusel juhul ei ole kostjale uuest tagasimaksegraafikust teatatud, mistõttu ei saanud ta maksetega viivitusse sattuda. Seetõttu tuleb hageja alternatiivne viivisenõue jätta rahuldamata (HMKo 29.09.2023, 2-22126207, p 21; TMKo 29.09.202, 2-22-127890, lk 4; PMKo 17.10.2023, 2-23-121318, p 14).

1. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hageja nõue laenu põhiosa tagastamiseks jäeti 1379,91 euro ulatuses rahuldamata ning hagi tuleb uue otsusega selles osas rahuldada. Menetluskulude jaotus
2. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Samuti tuleb jaotada apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lg 1 esimene lause). Kuna apellatsioonimenetluse tulemusena rahuldatakse hagi osaliselt, on põhjendatud jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes hagihinnast (4876,12 eurot) on hagi rahuldamise ulatus ligikaudu 28% (1379,91 ÷ 4876,12 × 100%). Seega tuleb jätta menetluskulud 28% ulatuses kostja kanda ja 72% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks hageja menetluskulusid, ei määra ringkonnakohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid seda teeb TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras asja lahendanud maakohus pärast praeguse otsuse jõustumist.
3. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 6