← Eesti

4-19-3696/28

Väärteoasi nr 4-19-3696 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

  1. september
  2. a Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Kohtunik Anneli Tanum Sekretär Kristi Suvi arutanud avalikul kohtuistungil menetlusaluse isiku H.M-i (H.M; IK XXX; töökoht: XXXX, juhatuse liige; elukoht: XXXX, tema kaitsja vandeadvokaat Maano Saarevälja ja kohtuvälise menetleja esindaja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Taivo Rosi osavõtul kaebust Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri
  3. juuni
  4. a kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2780,19,007532 Kohus otsustas Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri
  5. juuni
  6. a kiirmenetluse otsus H.M-i väärteoasjas nr 2780,19,007532 ning lõpetada väärteoasja menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Jätta rahuldamata H.M-i taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale kassatsioonkaebus Riigikohtule kirjalikult kolmekümne

(30)päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale seitsme
(7)päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on eeltoodud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna tutvumiseks kättesaadav Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kantseleis alates
  1. oktoobrist
  2. a. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri
  3. juuni
  4. a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2780,19,007532 karistati H.M-i liiklusseaduse (LS) § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot. Otsuse kohaselt juhtis H.M
  5. juunil
  6. a kell 17:38 Tartu linnas Kalevi tänaval mootorsõidukit, mille varustuses olev tulekustuti oli nõuetekohaselt (tuleohutuse seaduse § 32 lg 5 alusel kehtestatud siseministri määrusega nr 39 § 10 lg 2 p 1 ette nähtud korras) kontrollimata. Sellega rikkus H.M LS § 73 lg 1 sätestatud nõuet ning majandus- ja kommunikatsiooniministri
  7. juuni
  8. a määruse nr 42 lisa 1 koodi 105 ning pani toime LS § 242 lg 1 sätestatud väärteo. H.M on esitanud Tartu Maakohtule kaebuse, milles ta taotleb Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri
  9. juuni
  10. a kiirmenetluse otsuse tühistamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuistungil jäi H.M esitatud kaebuse juurde. Ta selgitas, et politsei kontrollis kinnipidamisel tema dokumente ja kainust ning soovis seejärel kontrollida sõiduki turvavarustust. Tema võttis vahukustuti istme alt välja ja näitas politseiametnikule, kes teavitas teda, et selle tempel või mingi asi ei ole kehtiv. H.M kinnitas, et oli nõus asja lahendamisega kiirmenetluses, kuid oma süüd ei tunnistanud. Tema teada oli vahukustutiga kõik korras. Ta helistas hiljem, peale kiirmenetluse otsuse vormistamist, oma vennale, kes tegeles sõiduki ülevaatusega ja selgus, et sõidukis oli veel üks vahukustuti, mis oli nõuetekohaselt kontrollitud. H.M-i kaitsja leidis, et kiirmenetluse otsus tuleb tühistada, kuna esiteks on kiirmenetlust kohaldatud olukorras, kus kiirmenetluse alused puuduvad ning teiseks ei ole nõuetekohaselt kontrollimata tulekutstuti puudumine tõendatud. Tegemist on n-ö sõna-sõna vastu olukorraga, kus isikule on ette heidetud nõuetekohaselt kontrollimata tulekustuti puudumist, aga hiljem on menetlusalusele isikule selgunud, et tegelikult sõidukis siiski oli nõuetekohaselt kontrollitud tulekustuti. Küsimus ei ole selles, kas isik esitas kontrollimisel nõuetekohaselt kontrollimata tulekustuti, vaid kas sõidukis oli ka nõuetekohaselt kontrollitud tulekustuti, millisele küsimusele kogutud tõendid vastust ei anna. Seetõttu tuleb kiirmenetluse otsus tühistada ning väärteoasja menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kohtuväline menetleja leidis, et H.M-i süü temale ette heidetavas väärteos on tõendamist leidnud ning alust väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ei ole. Samas pidas kohtuväline menetleja võimalikuks väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohtu seisukoht LS § 73 lg 1 kohaselt peavad liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis ning nende varustus vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele ning mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema ka nõuetekohaselt varustatud. Tehnonõuded mootorsõidukile ja selle haagisele ning nõuded nende varustusele on LS § 73 lg 11 alusel kehtestanud majandus- ja kommunikatsiooniminister
  11. juuni
  12. a määrusega nr
  13. Nimetatud määruse lisa 1 koodi 108 kohaselt peab mitte üle 3,5 t täismassiga M1 ning N1 kategooria sõidukil olema üks vähemalt 1 kg tulekustutusaine massiga tulekustuti ning nõuded M ja N kategooria sõiduki tulekustutitele on kehtestatud tuleohutuse seaduse § 32 lg 5 alusel kehtestatud siseministri määrusega. Siseministri
  14. augusti
  15. a määruse nr 39 § 10 lg 2 p 1 kohaselt, kui tootja ei ole tulekustuti kontrolli sagedust ette näinud, kontrollitakse tulekustutit üks kord aastas, kui kustutit hoitakse kohas, kus talle mõjuvad niiskus, vibratsioon või temperatuurikõikumised. H.M-ile pannakse süüks, et tema juhtis
  16. juunil
  17. a kell 17:38 Tartu linnas Kalevi tänaval mootorsõidukit, mis ei olnud nõuetekohaselt varustatud, st sõiduki varustuses olev tulekustuti ei olnud nõuetekohaselt kontrollitud. Kuigi kiirmenetluse otsuses on viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  18. juuni
  19. a määruse nr 42 lisa 1 koodile 105, on ilmne, et tegemist on kirjaveaga ning tegelikult on silmas peetud koodi
  20. Sellele viitas kohtuistungil ka kohtuvälise menetleja esindaja ja palus lugeda õigeks viite koodile
  21. Kuna selline viga on rikkumise kirjeldusest selgelt tuvastatav ja seega ei saa järeldada, et vea tõttu jääks isikule arusaamatuks, millist nõuet tegelikult silmas peetakse, ei pea kohus vastavat viga oluliseks ning leiab, et seda on võimalik parandada ka kohtumenetluses, lugedes õigeks koodi
  22. Kohus leiab, et H.M-i ja tunnistaja V.N. ütlustega on tõendamist leidnud, et väärteootsuses nimetatud ajal ja kohas esitas H.M politseiametnikule kontrollimiseks tulekustuti, mis ei olnud nõuetekohaselt kontrollitud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et mootorsõiduki ohutusvarustuse kontrollimisel näitas H.M talle sõidukis olnud tulekustutit, mille välisel vaatlusel ei olnud näha kontrollkleepse, mis annaksid kinnitust tulekustuti õigeaegse kontrolli ja töökorras oleku kohta. Kohtul puudub alus tunnistaja ütlustes kahtlemiseks, tunnistaja on kohtuvälise menetleja ametnikuna vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid samamoodi kiirmenetluse otsuses, mistõttu ei ole kohtul VTMS § 313 lg 1 kohaselt ka piiranguid tunnistaja ütluste arvestamiseks tema poolt tajutud faktiliste asjaolude osas. Ka H.M ise ei eita, et näitas politseiametnikule kontrollimisel tulekustutit, mille kohta politseiametnik selgitas, et see on nõuetekohaselt kontrollimata. Tulekustuti nõuetekohasust kontrollitakse majandus- ja kommunikatsiooniministri
  23. juuni
  24. a määruse nr 42 lisa 1 koodi 108 kohaselt vaatlusega ning siseministri
  25. augusti
  26. a määruse nr 39 § 12 kohaselt varustatakse kontrollitud tulekustuti kontrollilipikuga. Kuna nimetatud asjaolu kohtuvälise menetleja ametnik H.M-i esitatud tulekustutit kontrollides ei näinud, saab järeldada, et see oli see nõuetekohaselt kontrollimata. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et H.M rikkus mootorsõidukijuhina LS § 73 lg 1 sätestatud nõuet, kuna tema juhitud mootorsõiduk ei olnud väärteootsuses toodud ajal ja kohas nõuetekohaselt varustatud. LS § 242 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS § 201–203, § 205–207, § 209, § 211, § 212, § 214–219, § 221–224 ja § 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Nõuetekohaselt varustamata mootorsõiduki juhtimise eest ei ole liiklusseaduses sätestatud vastutust eraldi väärteokoosseisuna. Seega võib isik vastutada nimetatud rikkumise toimepanemisel LS § 242 lg 1 järgi. Kuna eeltooduga on kohus tõendatuks lugenud, et väärteootsuses toodud ajal ja kohas juhtis H.M nõuetekohaselt varustamata mootorsõidukit, st tema sõidukis puudus nõuetekohaselt kontrollitud tulekustuti, tuleb järelikult lugeda täidetuks ka tema poolt LS § 242 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kuigi kohtuistungil väitis H.M, et tal oli sõidukis siiski nõuetekohaselt kontrollitud tulekustuti olemas, kuid väärteootsuse tegemise ajal ta ei teadnud seda, leiab kohus, et see hilisem väide ei lükka ümber väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste täidetust. Esmalt ei saa kohtu hinnangul politseiametnikult eeldada, et ta otsiks läbi kogu kontrollitava sõiduki, veendumaks, et seal ei ole mõnda teist tulekustutit, mis võib vastata kehtestatud nõuetele. Ettenähtud turvavarustuse esitamise kohustus lasub siiski sõidukit juhtival isikul. Kui isik esitab politseiametnikule kontrollimiseks tulekustuti, ei pea viimane hakkama juurdlema, et ehk on isikul sõidukis siiski ka teine tulekustuti, mis vastab kehtestatud nõuetele. On igati loogiline, et politseiametnik tugineb isiku enda teadmisele tema sõidukis olevast ohutusvarustusest ning kontrollib seda ohutusvarustust, mida isik talle esitab. Kui isik teisele võimalikule tulekustutile ei viita, ei saa selle olemasolu väljaselgitamise kohustust politseiametnikule ka panna. Ei tohiks esineda olukorda, et mootorsõidukit juhtima asudes ei tea selle juht kas ja kus tal sõidukis ohutuks sõitmiseks ettenähtud esemed asuvad või kas nad on töökorras ning kontrollimisel peaks ta kõik olemasoleva ka ette näitama. Menetlusaluse isiku väidetav selgitus teda peatanud politseinikule, et tulekustuti oli küll tehniliselt kontrollimata, aga töötab sellegipoolest, on täiesti mõistetamatu ja viitab ükskõiksele suhtumisele õigusnormidesse. Seadusest tulenev kohustus turvavarustuse omamiseks ja selle korrashoid on ette nähtud justnimelt nii sõiduki juhi ka teiste liiklejate ohutu liiklemise tagamiseks ja selle täitmine üheselt nõutav. Samas puudub käesolevas asjas tegelikult vaidlus selle üle, et tulekustuti, millest juht oli teadlik ja mille ta ka kontrolliks esitas, oli tehnilistele nõuetele mittevastav, s.o kontrollimata. Väide, et sõidukis oli ka teine kustuti, on välja toodud arusaamatutel põhjustel alles kohtuistungil ja see ei ole enam hilisemas menetluses kontrollitav. Käesoleval juhul on eriti märkimisväärne, et teise tulekustuti olemasolu väitega on menetlusalune isik tulnud välja alles kohtuistungil, kuigi väidetavalt sai menetlusalune isik sellest teada juba vähe aega peale kiirmenetluse otsuse vormistamist, mis tekitab kahtlusi sellise väite õigsuses. Usutav ei ole, et isik jätab sellisele faktile viitamata esimesel võimalusel, kui see talle teatavaks saab. Kui isegi möönda, et see tehniliselt korras olev tulekustuti oli kuskil sõidukis, siis käesolevat juhtumit arvestades ei olnud sõidukit juhtinud isik sellest teadlik, seega asus juhtima sõidukit ilma et oleks veendunud, et tehnilised nõuded on täidetud. Veelgi enam ohu korral ei oleks juht väidetava teadmatuse tõttu ka seda vahendit saanud kasutada, mis aga on justnimelt seaduses ettenähtud sellekohaste nõuete eesmärk. Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb kohtu hinnangul teise tulekustuti olemasolu väidet pidada paljasõnaliseks, mittekontrollitavaks ning eluliselt ebausutavaks, mistõttu ei saa sellele tuginevalt seada kahtluse alla ka väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste täidetust. Samuti ei pea kohus käesoleval juhul asjakohaseks menetlusaluse isiku kaitsja väidet sellest, et kiirmenetlust on kohaldatud olukorras, kus puuduvad kiirmenetluse kohaldamise alused. VTMS § 55 lg 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on: 1) teatatud tema õigused ja kohustused; 2) selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata; 3) võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning kui isik nõustub kiirmenetlusega. H.M-i ütlustest nähtub, et kohtuväline menetleja kohaldas kiirmenetlus tema nõusolekul. Samuti on kiirmenetluse otsuses tema allkiri õiguste ja kohustuste teavitamise, väärteoprotokolli mittekoostamise selgituse ning kiirmenetlusega nõustumise kohta. Väärteootsusest nähtuvalt on isikule võimaldatud ka ütluste andmine ning isik on oma ütlused väärteootsusesse allkirjastatult lisanud. Kuigi kaitsja hinnangul ei saa isiku nimetatud ütlusi pidada käesoleval juhul sisulisteks väärteo toimepanemise kohta ning seega ei saa nimetatud ütlused anda ka alust kiirmenetluse kohaldamiseks, siis kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kaitsja viidatud Riigikohtu
  27. oktoobri
  28. a otsuses asjas nr 3-1-1-100-03 (p 8) on tõepoolest selgitatud, et kiirmenetluse kohaldamiseks peavad menetlusaluse isiku ütlused olema teatava kvaliteediga, et neid saaks VTMS § 55 lg 1 p 3 kontekstis arvestada. Näitena on Riigikohtu otsuses toodud, et pelgalt märget "olen tutvunud" selles kontekstis piisavaks pidada ei saa. Kuigi käesoleval juhul ei ole H.M oma ütlustes selgitanud pikemalt lahti temale etteheidetava rikkumise asjaolusid ning omapoolset nägemust neist, on ta siiski viidanud, et ei ole rikkumisega nõus ja seega avaldanud oma seisukoha temale etteheidetava rikkumise kohta. Kui isik ei tunnista rikkumist, ei saa tingimata eeldada, et ta hakkaks mittetunnistava teo asjaolusid selgitama, vaid piisav on ka see, kui isik eitab rikkumise toimepanemist. Kohtu hinnangul seisneb vahe ka Riigikohtu otsuses toodud näite ja käesoleva olukorra vahel selles, et kui Riigikohtu otsuses ei ole isik rikkumise kohta üldse oma seisukohta avaldanud, vaid on kinnitanud üksnes tutvumist temale süüks arvatava rikkumisega, siis käesoleval juhul on menetlusalune isik esitanud oma ütlustes ka seisukoha temale süüks arvatava rikkumise osas. Seega eeltoodut aluseks võttes ei saa kohtu hinnangul järeldada, et ükski VTMS § 55 lg 1 p 1–3 toodud tingimustest oleks käeoleval juhul täitmata. Samuti ei nõustu kohus kaitsja seisukohaga, nagu oleks kiirmenetluse kohaldamise käesoleval juhul välistanud see, et väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud selged. Kaitsja hinnangul puudusid kiirmenetluse otsuse tegemiseks fikseeritud tõendid, mis kinnitanuks H.M-i väärteo toimepanemist. Isik ise rikkumise toimepanemist ei tunnistanud ning muid tõendeid väärteootsuses märgitud ei olnud. Kohtu hinnangul ei välista isiku rikkumisega mittenõustumine aga siiski seda, et kohtuvälisele menetlejale võivad väärteo toimepanemise asjaolud olla selged ning ta võib neile tuginevalt teha isiku suhtes ka kiirmenetluse otsuse. Nimelt on tõendiks ka kohtuvälise menetleja ametniku poolt vahetult tajutu ning kui kohtuvälise menetleja ametnikul selle pinnalt kahtlusi ei teki, ei saa ka üksnes menetlusaluse isiku rikkumise mittetunnistamine muuta kiirmenetluse kohaldamist lubamatuks. On arusaadav, et seejuures ei fikseeri kohtuväline menetleja enda poolt vahetult tajutut ka eraldi ütlustena, vaid tema poolt tajutu kajastubki kiirmenetluse otsuse rikkumise kirjelduses. Juhul kui menetlusalune isik tema suhtes tehtud väärteootsusega ei nõustu, saab kohus kaebemenetluse käigus kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana juba üle kuulata. Käesoleval juhul kohus seda teinud ka on ja leiab, et tunnistaja ütlused koosmõjus menetlusaluse isiku ütlustega väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste täidetust ka kinnitavad. Üksnes menetlusaluse isiku rikkumisega mittenõustumist ei saa pidada asjaoluks, mis muudab väärteo toimepanemise asjaolud automaatselt ebaselgeks. Asjaolude ebaselgus peab tulenema pigem tõendite vahelistest vastuoludest või puudustest, mis annavad märku, et kohtuvälisel menetlejal pidanuks tekkima rikkumise osas kahtlusi ning muudab aktuaalseks küsimuse, kuidas kohtuväline menetleja jõudis sellise otsuseni. Kui kohtuvälisel menetlejal enda poolt tajutu osas kahtlusi ei teki ning asjas puuduvad peale isiku rikkumisega mittenõustumise ka muud tõendid, mis tekitaksid väärteo toimepanemise asjaoludes küsitavusi, siis kohtu hinnangul kiirmenetluse kohaldamiseks takistusi ei ole (kui on täidetud ka VTMS § 55 lg 1 p 1–3 toodud tingimused). Seega leiab kohus, et puudub alus kohtuvälisele menetlejale kiirmenetluse kohaldamise osas etteheiteid teha. Kohus leiab, et täidetud on ka H.M-ile süüks arvatava väärteo subjektiivne koosseisutunnus, s.o tegu on toime pandud vähemalt hooletusest. Kuigi H.M selgitas, et ei teadnud, et tema poolt politseiametnikule näidatud tulekustuti ei olnud nõuetekohaselt kontrollitud ning tema arvates pidanuks tulekustutiga kõik korras olema, saab isikult siiski eeldada, et ta on veendunud oma sõidukis oleva varustuse nõuetekohasuses. Seega saab isikule ette heita hooletust ning nentida, et tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanuks ta tulekustutiga seonduvat puudust siiski teadma ning võimalikku rikkumist ka ette nägema. Kuna väärteona on karistusseadustiku (KarS) § 15 lg 3 kohaselt karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu ning hooletus on üks ettevaatamatuse vormidest, tuleb lugeda täidetuks ka LS § 242 lg 1 sätestatud väärteo subjektiivne koosseis. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus H.M-i puhul tuvastanud. Seega puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks väärteotunnuste puudumise tõttu vastavalt VTMS § 29 lg 1 p
  29. Kohtuistungil toodud asjaolu osas, et kui kohtuväline menetleja viitas vähetähtsale süüteole, siis miks üldse peeti vajalikuks isikut karistada, leiab kohus, et avaldatu põhjal saab järeldada, et kohtuväline menetleja käsitles vähetähtsamate süütegudena isiku esmaseid rikkumisi, s.o suunatule mittenäitamine, kiiruse ületamine. Kui aga tuvastati veel uus rikkumine - tehnonõuetele mittevastava turvavarurustuse omanine, siis oli menetleja kaalutlus kas ja mille alusel ta menetlust läbi viib. Kohus siinkohal mingit rikkumist menetleja poolt ei leidnud. Küll aga nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et on põhjendatud lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. H.M-ile süüks arvatava rikkumise puhul ei ole tegemist väga olulise rikkumisega ning sellega ei kaasnenud kellelegi ka reaalset ohtu. Rikkumist võib lugeda toimepanduks ettevaatamatusest ning isiku süüd ei saa pidada märkimisväärselt suureks. Kohtuistungil ei ilmnenud, et menetlusaluse isiku puhul oleks tegemist süstemaatilise liiklusrikkujaga, mistõttu ei saa vajadust isiku karistamiseks pidada märkimisväärseks. Siinkohal arvestab kohus, et H.M omab vaid ühte liiklusalast väärteokaristust ning see karistus on hetkel ka täidetud. Käesolev rikkumine ei oma suurt ühiskonnaohtlikkust. Ilmselt on teatavat distsiplineerivat mõju isikule avaldanud juba senine väärteoasja menetlemine. Seetõttu on kohus seisukohal, et on võimalik käesolev väärteoasi lõpetada rikkumise vähese ühiskonnaohtlikkuse tõttu kuna isiku karistamine ei ole enam otstarbekas ning selleks puudub ka avalik huvi. Eeltoodu alusel on põhjendatud kohtuvälise menetleja otsus isiku karistamises tühistada ning lõpetada väärteoasja menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. H.M on taotlenud tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kuna väärteoasja menetlus tuleb lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ning VTMS § 30 lg 13 kohaselt jäävad menetluskulud sellisel juhul isiku enda kanda, ei ole alust isiku taotluse rahuldamiseks. Seega tuleb H.M-i taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata. Otsuse tegemisel juhindus kohus VTMS § 132–
  30. Kohtunik Anneli Tanum

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.