Obsah (7)

§ 28§ 201§ 151§ 152§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 29. august 2024, Tartu 3-22-31 Haldusasi

§ 28lg 3 sätestatud kohustuse teatada kohtule oma aadressi muutumisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks ta luges kaebaja rikkumise tõendatuks ja tema karistamise õiguspäraseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ja

§ 201lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata.

1. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlusaluse intsidendi asjaolude väljaselgitamisel tuleb tema ütlused ja selgitused lugeda usaldusväärsemaks valvuri ettekandes esitatud versioonist sündmuste kohta. Vastustaja jättis õigusvastaselt kogumata tõendid, mis kinnitaksid kaebaja versiooni juhtunust. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
2. Kaebaja väitel kajastas valvuri ettekanne sündmust ebaõigesti. Ettekande kohaselt oli kaebaja rahulolematu hambapasta väljastamata jätmise tõttu ja kasutas seetõttu ebaviisakat väljendit. 3 Kaebaja selgitas aga, et ta oli rahulolematu puhta riietuse väljastamata jätmise pärast ning hoopis valvur solvas kaebajat. Ringkonnakohus nõustub, et valvur ettekanne ja kaebaja selgitused on lahknevad. Halduskohus on siinkohal põhjendatult osutanud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Kaebaja ei ole suutnud esile tuua kaalukaid põhjusi, miks valvur võinuks soovida kajastada intsidenti ebaõigesti ja kahjustada kaebajat. Kaebaja väitel võis valvur tunda end ohustatuna, kuna kaebaja lubas kirjutada kaebuse valvuri poolt kaebaja solvamise kohta. Ometi ei ole kaebaja seda teinud. See viitab pigem võimalusele, et valvuri poolt kaebaja solvamine siiski aset ei leidnud. Samas on õigus halduskohtul, et ka kaebaja väidetu ei andnuks kaebajale õigust käituda vastuolus Viru Vangla kodukorras kehtestatud reeglitega. Sündmuse kirjeldus langeb kokku selles osas, et kaebaja oli ärritunud. Kaebajale varasemalt määratud arvukad distsiplinaarkaristused allumatuse ja ebaviisaka käitumise eest (dtl 55) osutavad, et ettekandes kirjeldatud käitumine oli kaebajale omane. Ärritumine ilmselt suurendas võimalust, et kaebaja ei mõtle läbi, mida ta ütleb. Seepärast on tõenäoline, et ta kasutas ebaviisakat väljendit vaatamata sellele, et teadis selle keelatusest.
3. Kaebaja hinnangul ei ole tõepärane, et valvur sai aru, et kaebaja saatis ta „нахуй“, sest valvur on eestlane. Selle väitega kaebaja sisuliselt möönab, et ta kasutas ebaviisakat väljendit. Samas võib kaebaja väidetud keelebarjäär selgitada seda, miks valvur ja kaebaja kirjeldavad erinvalt kaebaja ärritumise põhjust. Kaebaja kasutatud ebaviisakas väljend ilmselt oli valvurile arusaadav sõltumata tema vene keele oskusest. Sama ei saa öelda kaebaja soovi kohta, et talle väljastataks puhas pesu. Tegemist ei ole sedavõrd universaalse või tavapärase teemaga, et kaebaja öeldu pidi olema valvurile üheselt arusaadav ka juhul, kui ta vene keelt ei valda.
4. Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et kuigi kaebaja eitab rikkumist ja otsese tõendina kinnitab rikkumist üksnes valvuri ettekanne, saab rikkumise siiski tõendatuks lugeda. Kaebaja huvi rikkumist eitada on ilmselt kaalukas, kuna sarnase rikkumise eest oli kaebajale üheksa päeva enne intsidendi toimumist määratud distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine neljaks ööpäevaks katseajaga kuus kuud. Seega tõi uus rikkumine kaasa eelmise karistuse täitmisele pööramise ja võis arvata, et uue rikkumise eest määratavale karistusele katseaega ei kohaldata. Kaebaja varasemad rikkumised ilmestavad, et vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud käitumine on kaebajale omane. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli intsidendi toimumise ajal ärritunud. Seegi räägib kaebajale etteheidetava käitumise toimumise kasuks.
5. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane seetõttu, et vastustaja ei kogunud täiendavaid tõendeid, täpsemalt ei uurinud valvekaamera salvestist ega võtnud seletusi teistelt kinnipeetavatelt. Kaebaja vaatab mööda sellest, et valvekaamera salvestistel puudub heli. Seetõttu ei saa salvestised anda tõsikindlat teavet intsidendis osalejate suhtluse sisu kohta. Ilmselt ei saaks üksnes valvuri ja kaebaja kehakeele põhjal hinnata seda, milliseid väljendeid kumbki neist täpselt kasutas. Andmed puuduvad selle kohta, et teised kinnipeetavad oleks viibinud kaebaja ja valvuri lähedal intsidendi toimumise ajal. Kaebaja ei ole nimetanud, kes olid need teised kinnipeetavad, kellelt tulnuks selgitused võtta. Halduskohtule esitatud kaebuses soovis kaebaja mitte teiste kinnipeetavate, vaid vastustaja ametnike (valvur, kontaktisik ja S-hoone ülem) tunnistajatena ülekuulamist. Seega võib arvata, et intsidendi ajal tegelikkuses ei viibinud kaebaja ja valvuri läheduses teisi kinnipeetavaid, kes saaks asja kohta ütlusi anda.
6. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja poolt Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumine on distsiplinaarmenetluses piisavalt tõendatud. Halduskohus on tuvastanud, et kaebajal oli teada distsiplinaarmenetluse toimumine ja selle asjaolud. Kaebajal oli tegelik võimalus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ja anda asja kohta selgitusi ning esitada vastuväiteid. Kaebaja kasutas neid võimalusi vaatamata sellele, et tema enda väitel ei saanud ta distsiplinaarmenetluses osaleda, sest ei oska eesti keelt. Nendele järeldustele ei vaidle kaebaja 4 apellatsioonkaebuses vastu. Ka ringkonnakohus ei näe asja materjalide pinnal, et distsiplinaarmenetluses oleks esinenud sellise kaaluga minetusi, mille tõttu kaebaja karistamine oleks lubamatu või, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. Kaebaja rikkumist ja tema varasemat käitumist ja selle eest määratud rikkumisi silmas pidades ei ole kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ülemäärane. Vastustaja on õiguspäraselt otsustanud kaevatava käskkirjaga kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise. Vastavalt oli põhjendatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaide rahuldamata jätmine. Nendel asjaoludel jättis halduskohus põhjendatult kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8. augustil 2024 teatas vastustaja ringkonnakohtule, et kaebaja on vangistusest vabanenud ning Eesti Vabariigist välja saadetud Vene Föderatsiooni. Ühtlasi palus vastustaja kontrollida, kas kaebaja on täitnud

§ 28lg-s 3 sätestatud kohustuse teatada kohtule oma aadressi muutumisest.

Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja ei ole teatanud Eestist lahkumisest ega avaldanud oma uut aadressi.

§ 151

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata muu hulgas juhul, kui kaebuses märgitud ega kaebaja registrijärgsel aadressil ei ole võimalik kaebajale kohtunõuet või kohtukutset ka korduval katsel kätte toimetada ja kaebaja ei ole kohtule teatanud oma aadressi muutumisest. Praegusel juhul ei esine kaebuse läbi vaatamata jätmise alust, kuna kohtumäärus, millega ringkonnakohus määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja tegi teatavaks kohtu koosseisu, on kaebajale kätte toimetatud enne tema vangistusest vabanemist. Seetõttu ei ole takistatud apellatsioonkaebuse sisuline läbivaatamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei takista apellatsioonkaebuse läbivaatamist ka kaebaja vabanemine vangistusest. Iseenesest on õige, et karistuse kandmise lõppemise ja Eestist väljasaatmise tõttu ei ole kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel enam vahetut mõju tema õigustele ja kohustustele. Siiski ei ole nn jätkutuvastuskaebuse (

§ 152lg 2) läbi vaatamata jätmine põhjendatud.

Kaebajale kartserikaristuse õigusvastase määramise tuvastamise korral on kaebajal sellel alusel kahju hüvitamise nõue vastustaja vastu. Ringkonnakohtu hinnangul on seetõttu lubatav kaebuse sisuline lahendamine. 22.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

§ 109

lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 118

lg 3 järgi, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 5