lg 3 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Väärteootsusega määrati Mihhail Buzetskile karistuseks
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja väärteomenetlus lõpetada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 30 lg 1 p 1 järgi või alternatiivselt tühistada 25.04.
Kaitsja hinnangul ei ole tõendites selgelt välja toodud, milline oli menetlusaluse isiku sõidukiirus vahetult enne kokkupõrget. Samuti ei ole teada, mis põhjusel kaldus menetlusalune isik vastassuunavööndisse. Seega leiab kaitsja, et tuvastatud asjaolud ei anna alust arvata, et M. Buzetski rikkus
lg 3 p 1 hoolsuskohustust läbi selle, et ta ei kohandanud oma sõidukiirust olukorrale vastavaks. Käesoleval juhul ei ole põhjendatud menetluse jätkamine ning menetlusaluse isiku karistamine, sest M. Buzetski süü puudub või on ebaoluline ning puudub avalik menetlushuvi. Seega palub kaitsja lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt palub kaitsja määrata menetlusalusele isikule oluliselt väiksem karistus. Kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et Riigikohus on korduvalt öelnud, et mitte igasugune kahetsus ei ole samastatav kahetsusega. Kiirmenetluse otsust tehes on kohtuväline menetleja õigesti jätnud kahetsuse tähelepanuta. Kohtuvälise menetleja esindaja tõi välja, et menetlusaluse isiku väitel on ta mootorrattaga sõitnud alates
lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises isiku süü tuvastamine ei eelda seda, et kõik liiklusõnnetuses rolli omavad füüsikalised suurused või faktorid tuleks ammendavalt tuvastada. Nende täpne tuvastamine tagantjärele ei ole üldjuhul võimalik. Kohus viitab, et ka Riigikohtu praktikas ei ole analoogsel juhul vajalikuks peetud sedagi, et tuleks tuvastada see, milline olnuks konkreetses liiklussituatsioonis ohutu sõidukiirus (RKKKo 3-1-1-80-12, p 6.1).
lg 3 p 1 nõue tähendab seda, et juhil tuleb valida selline sõidukiirus, mille puhul oleks võimalik sõiduk peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires. Seega ei pea siinsel juhul tuvastama mitte seda, milline oli M. Buzetski juhitud mootorratta täpne sõidukiirus, vaid see, kas ta valis selles liiklussituatsioonis õige sõidukiiruse, mis võimaldanuks tal eespoolse nähtavusulatuse piires, sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama. Suurim lubatud sõidukiirus sel teelõigul oli 90 km/h, soovituslik 50 km/h (lk 3pö). Olgu rõhutatud, et ka lubatud suurim sõidukiirus või ka lubatud suurim soovituslik sõidukiirus ei tähenda seda, et tegemist oleks vähima ohutu sõidukiirusega – kui liiklusolud seda nõuavad, tuleb sõita ka oluliselt (kordades) aeglasemalt. Siinsel juhul nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollidelt ja nende lisaks olevate fotodelt üheselt see, et tegemist on suhteliselt järsu kurviga (lk 1pö). Tähelepanu väärib see, et teekate oli kuiv ning mootorratta pidurdusjälje algus ja lõpp on fikseeritud skeemil ja vaatlusega nullpunktist vastavalt 53,80 ja 21,90 m peal (lk 1pö, 3pö). See tähendab, et pidurdusjälg (suurem osa pidurdusteekonnast) on 31,9 meetrit pikk. Juba nimetatud asjaolu kõneleb sellest, et mootorratta kiirus ei olnud saanud olla kurvile lähenemisel väike. Peatumisteekond koosneb lisaks pidurdusteekonnale aga ka reageerimisteekonnast, kus tuleb arvestada umbes ühesekundilise reageerimisaja jooksul läbitavat teepikkust. Nimetatud põhimõtted, koos konkreetsete näidetega on osa mootorsõidukijuhi koolitusprogrammi teoreetilisest osast ja peavad olema juhile teada. Samuti on sellekohane informatsioon kättesaadav avalikest allikatest. Kiiruse, aja ja teepikkuse suhte valem on osa kohustuslikust põhihariduse programmist, ning seega on üldteadaolevalt tuletatav nt see, et 50 km/h liikuv sõiduk läbib ühes sekundis u 13,9 meetrit. Avalikest allikatest on leitavad nt Transpordiameti näidisarvutused sõiduki peatumisteekonna kohta kuivades teeoludes, milles 1-sekundilise reageerimisteekonna vahemaa on 50 km/h korral sama ning arvutuslikuks pidurdusteekonnaks märgitakse 13,8 meetrit; 70 km/h puhul on pidurdusteekond juba 27 m jne (kättesaadav: https://www.liikluskasvatus.ee/et/taiskasvanule/2/soidukijuht-ja-soitja/kiirus). Kohus leiab, et kuigi osa neist aspektidest ei ole üks-ühele siinsele juhtumile ülekantavad, iseloomustavad need suurusjärgud siiski täiendavalt seda, et M. Buzetski juhitud mootorratta sõidukiirus oli oluliselt kõrgem soovitatavast suurimast sõidukiirusest. Kaudselt viitab küllalt suurele sõidukiirusele ka see, et mootorratas purunes kaheks suuremaks osaks ja need olid üksteisest (nullpunktist arvestatuna) umbes 10 meetri kaugusel. Kohus leiab, et liikluskorraldusvahendiga märgitud soovitatava suurima sõidukiiruse ületamisel kasvab oluliselt ka liiklusõnnetuse toimumise risk. M. Buzetski ei olnud ka pikaajalise staažiga mootorrattajuht, vastava A2-kategooria juhtimisõiguse 5 omandas enda sõnul umbes 2 aasta eest, kes oli sõitnud mootorrattaga umbes 5000 kilomeetrit. Tänavamootorrattaga sõitmist saab harrastada üldjuhul talve lõppedes ehk hooajaliselt ning liiklusõnnetus toimus 31.03.2024. a. Need asjaolud kõnelevad sellest, et ühelt poolt ei ole M. Buzetski staažikas mootorrattajuht ja teisalt oli tal pärast talvist sõidupausi ka suhteliselt vähe aega sõidukogemust parandada. Kaebuse esitaja ja kaitsja tõstatasid hüpoteetilise võimaluse sellest, et M. Buzetski tegi möödapõike metsloomast või mingist takistusest. Ükski asjas kogutud tõenditest sellele ei viita ja sellise väite kinnituseks kohtule ka mingeid tõendeid ei esitatud. Sellised väited on ka eluliselt ebausutavad ning vastuolus objektiivsete tõenditega. Seda ennekõike põhjusel, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fotodelt nähtub, et M. Buzetski kasutatud sõidurada on heas korras ja kuiv. Enne kurvi sisenemist ei ole näha teel ühtegi eset, auku vmt. Liiklusõnnetus toimus valgel ajal, mil metsloomi on liikvel pimeda ajaga võrreldes harva ning sündmuskoha vaatluse kohaselt ei olnud teele paigaldatud ka metsloomade eest hoiatavat märki. Asjas kogutud tõenditega seostuvalt on oluline tähele panna, et mootorratast jäänud pidurdusjälje mõttelisel pikendamisel (sellesse suunda, kust see kurvile lähenes) ei viita miski järsule suunamuutusele. Jälje suund on lauge, ulatub mõttelisel pikendamisel suunavööndi keskele ning näib, et mootorratast oleks kurvis n-ö otse sõitnud. Seega kaitseversioon ootamatult tekkinud kõrvalepõike vajadusest kinnitust leidnud ei ole. Kohus leiab, et siinsel juhul on sõidukiiruse valiku hindamise osas oluline abistav tähendus liikluskorraldusvahenditel. Arvestades, et tegu oli suhteliselt järsu kurviga ning teelõigule oli seatud soovitatava suurima sõidukiirusena 50 km/h, pidanukski keskmise mõistliku mootorsõidukijuhi sõidukiirus piirnema selle kiirusega. Eespool leidis aga tuvastamist see, et M. Buzetski juhitud mootorratta kiirus pidi olema oluliselt suurem. Seega rikkus ta selliselt ka hoolsuskohustust. Igale juhile peab olema ettenähtav seegi, et soovitusliku kiiruse järgimata jätmine võib tekitada olukorra, kus ei ole võimalik takistuse ees peatuda ja võib toimuda liiklusõnnetus. Kohtu hinnangul saab eelneva põhjal öelda sedagi, et M. Buzetski rikkumine – mootorsõiduki juhtimine sellise kiirusega, mis ei arvestanud liiklusolusid – on põhjuslikus seoses
lg-s 1 nimetatud tagajärjega ehk just tema teoga tekkis teisele isikule varalise kahju. Kui M. Buzetski oleks sõitnud märgatavamalt aeglasemalt (nt soovitusliku kiirusega), olnuks tal piisavalt aega selleks, et oma sõidurajal püsides kurv läbida ning sõita vastu vastassuunast lähenenud autot. Kuigi kohtupraktikast tulenevalt tuleb asja lahendamiseks hinnata ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist (RKKKo 3-1-1-85-12, 8.2), siis praegusel juhul see kuigi põhjalikku analüüsi ei vaja. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fotodelt nähtub see, et kokkupõrge toimus mootorratta suhtes vastassuunavööndis. Sõiduk Volvo on saanud tugevaima löögi vasakusse esinurka, sõiduk on oma suunavööndist paremal kraavis. Autoratastest jäänud jälgede põhjal toimus kokkupõrge Volvo sõiduraja keskosas (nt fotod „IMG_9322.JPG“ „IMG_9325.JPG“). Vaadates mootorratta pidurdusjälje lõpu ja Volvo rehvijälgede algust, võib selgelt märgata, et rehvijäljed on üsna järsult suunatud kraavi poole. See kõneleb sellest, et Volvo juht püüdis autot kraavi poole juhtida, ehk vältida kokkupõrget. Samal ajal on mootorratas aga liikunud vastassuuna keskossa. Volvo juhi käitumisele ei saa selles liiklussituatsioonis midagi ette heita, vastupidi – ta on püüdnud avariid ära hoida. Kuivõrd tõendite pinnal saab öelda, et Volvo juht järgis liiklusnõudeid ja püsis oma sõidurajal, ei saa rääkida ka sellest, et ta oleks sekkunud M. Buzetski algatatud põhjuslikku ahelasse. Kohtu hinnangul on M. Buzetski kurvile soovitatud suurimast sõidukiirusest suurema kiirusega lähenedes üle hinnanud oma suhteliselt vähest sõidukogemust mootorrattaga, millega ta ületas ka lubatud riski määra. M. Buzetski põhjustatud tagajärg (varaline kahju teisele isikule) on otseselt
Asjas pole põhjust rääkida ka sellest, et tegemist olnuks 6 ebatüüpiliselt kulgeva põhjusliku ahelaga. Seega on kokkuvõtvalt tagajärje põhjustamine M. Buzetskile ka objektiivselt omistatav. Kohus ei tuvastanud väärteoasja menetlemisel muid rikkumisi, kui see, millel kohus juba väärteoprotokolli osas eespool peatus. Tõendid on vormistatud korrektselt. Nii on kiirmenetluse otsuses kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud. Oma õigustest väärteomenetluses oli M. Buzetski teadlik (tl 12). Seejuures on ta neid osalt ka kasutanud, andes kohtueelses menetluses ütlusi (lk 13 – kohus neile asja lahendamisel ei tugine) ja esitades hiljem kaitsja vahendusel väärteokaebuse (tl 1-3), milles on saanud omapoolsed vastuväited esitada. Kõige eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et Mihhail Buzetski süü on täies mahus tuvastamist leidnud.
lg 3 p 1 nõuete rikkumine on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. M. Buzetski on kohtus andnud ütluseid, et ta ei mäleta liiklusõnnetuse toimumist. Samuti ei suuda ta meenutada, mis põhjusel võis ta vastassuunavööndisse kalduda. Enne õnnetuse toimumist ei rikkunud ta liiklusreegleid, sh ei ületanud ta lubatud suurimat kiirust. Kohus leiab, et
Buzetski toime pannud vähemalt kergemeelsusega, valides kurvile lähenedes liialt suure sõidukiiruse, lootis ta tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu süüteokoosseisule vastava tagajärje saabumata jäämisele. Antud juhul pidi ta kurvile lähenedes aru saama, et liialt suure kiiruse tõttu ei pruugi ta kurvi välja võtta, kaldub vastassuunda ja sealt võib tulla teine sõiduk ning toimub liiklusõnnetus. Karistus Kaitsja hinnangul ei ole menetluse jätkamine ning menetlusaluse isiku karistamine põhjendatud, sest M. Buzetski süü puudub või on ebaoluline ning puudub avalik menetlushuvi. Kokkuvõtlikult leiab kaebuse esitaja, et M. Buzetski karistamine ei ole vajalik, sest see ei täidaks karistuse üldega eripreventiivseid eesmärke. Esmalt märgib kohus, et VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi on menetlus võimalik lõpetada otstarbekuse kaalutlusel juhul, kui isiku süü ei ole suur ning asjas puudub avalik menetlushuvi. Kohus ei nõustu kaitsja väitega selle kohta, et M. Buzetski süü puudub või et see on vähene. Kohus on seisukohal, et sellise rikkumise puhul, mille tagajärjel on toimunud tõsiste tagajärgedega liiklusõnnetus, ei saa rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest. Eriti olukorras, kus kannatada on saanud nii liiklusõnnetuse põhjustaja kui ka teine osapool. Seejuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et liiklusõnnetuses hävis menetlusaluse isiku sõiduk täielikult, mahakandmisele ja lammutamisele läks ka sõiduauto. See iseloomustab avarii raskust. Arvestades liiklusõnnetuste suhtelist sagedust ja nende põhjuslikku seost just ebaõige sõidukiiruse valikuga, ei saa rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest. Samuti ei leia kohus, et käesoleval juhul oleks menetlusaluse isiku süü sedavõrd väike, et menetluse peaks lõpetama otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist oli olulises ulatuses liiklusreeglite rikkumisega menetlusaluse isiku poolt, millega realiseerus oht nii temale endale kui kaasliiklejale. Asjakohane ei ole ka kaitsja väide selle kohta, et karistus täidaks vaid riigieelarve täitmise eesmärke ning karistusregistrisse jääv märge tooks menetlusalusele isikule kaasa põhjendamatult ebasoodsaid tingimusi. Kohus leiab, et arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitsmise huve on menetlusaluse isiku karistamine vajalik. Seejuures on kõnekas see, et kohtu küsimusele vastates märkis M. Buzetski, et ta käis ka hiljem sündmuskohal, kuid ta ei tajunud seal midagi sellist, mis tundunuks talle liiklusriski suurendavatena. Seega ei ole käesoleval juhul menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. 7 Mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju, näeb
lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega on seadusandja ette näinud avarad karistusraamid taoliste süütegude eest karistuse mõistmiseks. Kohus viitab, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Praegusel juhul on kaebajale põhikaristusena määratud rahatrahv summas 300 eurot, s.o pool ettenähtud sanktsiooni keskmäärast. Kohtu hinnangul on M. Buzetski süü keskmise lähedane. Kohus arvestab, et M. Buzetski oli siin n-ö nõrgem pool, sest liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatada M. Buzetski ise ning tema sõiduk hävines täielikult. Süüd vähendab mõnevõrra asjaolu, et liiklusõnnetuse teisele osapoolele tekitatud kahju on täielikult hüvitatud menetlusaluse isiku liikluskindlustuse kaudu. Kohus toob esmalt välja, et kiirmenetluse otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kuid siiski on määranud sanktsiooni keskmäärast oluliselt madalama karistuse. Kohtuvälise menetleja esindaja tõi istungil välja, et kergendava asjaoluna ei ole arvestatud puhtsüdamlikku kahetsust, sest menetlusaluse isiku poolt istungil avaldatud kohaselt ei ole ta aru saanud, miks teda üldse karistama peab ning lisaks ei ole ta liiklusõnnetuse teise osapoolega kontakteerunud. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga ning leiab, et käesoleval juhul esineb karistust kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku poolt väljendatud puhtsüdamlik kahetsus. Menetlusalune isik avaldas kohtuistungil, et ta ei saa aru, mis juhtus, kuid ta kahetseb juhtunut. Samas märkis ta, et ta ei mäleta sündmust ning arvab, et ta võis mööda sõita ootamatust takistusest teel. Samuti nentis menetlusalune isik, et tulevikus peab ta sõitma ettevaatlikumalt ja tähelepanelikumalt. Seega on menetlusalune isik kahetsust avaldanud ning märkinud sedagi, kuidas ta edaspidi käituma peaks. Kohtul ei ole põhjust kahetsuse siiruses kahelda. Ka kohtuvälise menetleja poolt välja toodud asjaolud ei välista seda, et menetlusalune isik võiks toimepandut kahetseda. Liiklusõnnetuse teise osapoolega kontakteerumine olnuks küll viisakas ja positiivne, kuid see ei olnud tingimata vajalik, sest kahju hüvitati talle liikluskindlustuse poolt. Seda enam olukorras, kus oluliselt sai kannatada ka M. Buzetski ise ja tema sõiduk hävines täielikult. Samuti ei välista kahetsuse esinemist asjaolu, et menetlusalune isik ei mäleta sündmust. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohtuistungil selgus, et M. Buzetski töötas enne liiklusõnnetuse toimumist autojuhitransporttöölisena. Ta vedas mikrobussiga ehitusmaterjale ning seejuures pidi ta ka kaupa tõstma. Käesoleval hetkel ta tööd teha ei saa ning on haiguslehel. Hüvitisena saab ta 70% töötasust, mis on umbes 460 eurot. Muid sissetulekuid menetlusalusel isikul ei ole. Kaebuse esitaja sõnul ei saa ta tööle asuda veel paari kuu jooksul. Seda arvestades moodustab kohaldatud rahatrahv arvestatava osa M. Buzetski praegusest sissetulekust. Kohus leiab, et rahatrahvi tasumine ilmselt ei käiks M. Buzetskile üle jõu, kuid rahatrahv võib mõnevõrra halvendada tema toimetulekut. Kohus arvestab ka seda, et M. Buzetskil on liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu käesoleval hetkel töötamine raskendatud ning seetõttu on ka tema sissetulek vähenenud. M. Buzetski ei ole küll haiguslehel viibimise kohta ühtegi tõendit esitanud, kuid kohus peab vigastuste iseloomu ning samuti tema tööülesannete spetsiifikat arvesse võttes eluliselt usutavaks M. Buzetski väiteid haiguslehel olemise kohta ning ka seda, et ta saab uuesti tööle asuda alles paari kuu pärast. Eeltoodut, karistust kergendava asjaolu esinemist ning M. Buzetskil varasemate liiklusrikkumiste puudumist arvesse võttes leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi tuleb mõnevõrra vähendada. Kohtu hinnangul on praegusel juhul kohane karistus rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot. Kuivõrd M. Buzetski ei saa praegusel hetkel veel 8 töötada ning seetõttu on tema sissetulek vähene, määrab kohus KarS § 66 lg-te 2 ja 3 alusel, et kohaldatud rahatrahv kuulub kandmisele ositi 4 kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates iga kuu 15. kuupäevaks vähemalt 50 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.