Obsah (13)

§ 144§ 657§ 651§ 456§ 436§ 654§ 438§ 174§ 175§ 218§ 171§ 176§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. juuni 2024 Tsiviilasja number 2-22-130023

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja mõistlikud ja vajalikud menetluskulud on maksimaalselt 550 eurot. Hageja esitas arve nr 22074, millel on nii teenuse tellijaks kui ka saajaks märgitud hageja.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu. Menetluskulu 1100 eurot ei ole hageja menetluskulu. Seda ei saa kostjalt välja mõista. Kostja jääb maakohtule esitatud väidete ja põhjenduste juurde.

1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus kvalifitseeris poolte õigussuhte õigesti. Võlasuhe võib tuleneda lepingust. Poolte vahel oli leping. Üks leping võib sisaldada eri liiki lepingute õigusi ja kohustusi. Lepingus sisaldus muu hulgas litsentsileping kaubamärgi kasutamiseks. Maakohus tuvastas poolte kohustused õigesti. Kostja ei selgitanud, mis oli kostja meelest kokku lepitud tasu maksmise oluline tingimus. Pooled leppisid kokku, et lepingu kohaselt tuleb tasu maksta ka siis, kui otsene viide turustamiskohustuse mahule ja eraldi kaubamärgi kasutamise tasu on märkimata. Hageja täitis oma kohustused. Hageja esitas arved hilinemisega raamatupidaja vea tõttu, mitte põhjusel, et ta ei olnud oma kohustusi täitnud. Kostja pidi lepingu kohaselt esitama igakuiselt müügiaruande. Kostjal oli selle põhjal võimalik otsustada, kas koostöö jätkamine hagejaga on talle kasulik. Maakohus määras menetluskulude rahalise suuruse õigesti kindlaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata, ning selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

5 9. Kontrollitavas osas on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige ning valdavalt ka

§ 436ja § 442 lg 8 nõuete kohaselt põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega korda neid

§ 654lg 6 järgi.

Vastuolus

§ 438

lg-ga 1 on maakohus jätnud siiski märkimata, millisel õiguslikul alusel ta hageja põhinõude rahuldab. Sellele on põhjendatult tähelepanu juhitud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus saab selle maakohtu vea apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada, täiendades vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi. 10. Hageja esitatud asjaoludel saab tema põhinõude rahuldamise aluseks olla VÕS § 108 lg 1, mille järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Lisaks tuleb kontrollida, kas kostja on esitanud nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. 10.1. Maakohus on asja lahendamisel VÕS § 108 lõikest 1 sisuliselt ka lähtunud, tuvastades otsuses nõude rahuldamise ülalviidatud eeldused. Maakohtu järelduste kohaselt on pooled ajavahemikul 15. – 22. juulini 2020 toimunud e-kirjavahetusega sõlminud lepingu, millega hageja andis kostjale õiguse Erik Orgu kaubamärgi kasutamiseks poolte ühiselt väljatöötatud toodetel ning kohustus tooteid reklaamimina enda meediakanalites ning toitumiskavades. Alates toodete müügi algusest kohustus kostja nende teenuste eest tasuma hagejale igakuiselt kokku 500 eurot (millele lisandub käibemaks), kuni ühistoodete müügitulu seda summat ei ületa (juhul kui müügitulu ületab 500 eurot, pidi arvestus toimuma protsendi- või tükipõhiselt). Hageja pidi esitama kostjale osutatud teenuste eest arve iga kuu 10. kuupäevaks ning kostja esitama hagejale müügiaruande iga kuu 7. kuupäevaks. Maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates nende asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. 10.2. Seega oli maakohtu tuvastatud asjaoludel poolte vahel vaidlusalusel ajavahemikul (juuli 2021 – märts 2022) kehtiv võlasuhe (leping). Apellatsioonkaebuses kostja ka ei väida, et kõnealune võlasuhe olnuks 2022. a märtsiks lõppenud. Lepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale igakuiselt 500 eurot (koos käibemaksuga 20% 600 eurot). Kumbki pooltest ei ole väitnud, et kostja oleks ajavahemiku juuli 2021 – märts 2022 eest hagejale lepingu täitmisena midagi tasunud. Seega on kostja lepingust tulenev tasu maksmise kohustus 5400 eurot (9 × 600) muutunud sissenõutavaks. 10.3. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul ei ole rahalise kohustuse täitmise nõude esitamise (ega ka kohustuse sissenõutavuse) eelduseks arve esitamine. Arve esitamine võib olla nõude eelduseks juhul, kui arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata. Arve esitamisel võib olla tähendus viivisenõude puhul (RKTKo 7.11.2005, 3-2-1-110-05, p-d 18 ja 20). Maakohtu tuvastatu põhjal tuli kostjal tasuda hagejale 500 eurot igakuiselt, sõltumata poolte ühistoodete müügitulu suurusest. Seega ei mõjutanud hageja poolt arvete esitamata jätmine (alates 2021. a juulist kuni 2022. a märtsini) kostjapoolsete kohustuste täitmist. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Viivist nõuab hageja 2022. a märtsis esitatud arve tasumise tähtajast lähtudes. 11. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 11.1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, nagu oleks litsentsileping ja teenuse osutamise leping oma sisult erinevad õigussuhted ning maakohus oleks pidanud neid otsuses tingimata eristama. Pooled võivad sõlmida lepinguid, mis vastavad mitme seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele ning VÕS § 1 lg 2 tulenevalt kohaldatakse sellisel juhul 6 nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul kohalduvad kaubamärgi kasutamisele litsentsilepingut (VÕS § 368

1. jj)ning toodete reklaamile eelkõige käsunduslepingut (VÕS § 619
2. jj)reguleerivad sätted. Samas jääb kostja vastuväidetest läbivalt ebaselgeks, milline tähtsus on sellel hageja tasunõude lahendamisel. Nii litsentsileping kui ka käsundisaaja poolt oma majandustegevuses sõlmitud leping on olemuselt tasulised lepingud. Maakohtu järelduste kohaselt ei ole pooled lepingus ega lepingu täitmise ajal eristanud, kuidas jaguneb kokkulepitud tasu (500 eurot) kaubamärgi kasutamise ja reklaami vahel ning ka vaidlusalune arve nr 574 on maakohtu hinnangul esitatud kogumis nii kaubamärgi kasutamise kui ka hageja tehtava reklaami eest ühistoodetele. Apellatsioonkaebusest järelduvalt kostja vähemalt maakohtu viimatinimetatud seisukohtaga ei nõustu. Samas ei ole kostja selgitanud, kuidas pidi tasu vastavalt poolte kokkuleppele kaubamärgi kasutamise ja hageja tehtava reklaami vahel jaotuma. Asjaolust, et arvel nr 574 on teenusena märgitud "Turundusteenus (Juuli 2021Märts 2022)" ei saa teha kostja soovitud järeldust, et tasunõue on esitatud ainult turundusteenuse või reklaami eest. 11.2. Kostja leiab, et hageja poolt arvete esitamata jätmine võttis kostjalt võimaluse hinnata hageja teenuse vajadust iga kuu lõpus – kostjal polnud võimalik hinnata seda, kas hageja on omapoolsed kohustused täitnud ja kas hagejale tasu maksmine on ka edaspidi majanduslikult kasulik. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Lepingu järgi pidi kostja koostama ja esitama igakuiselt müügiaruandeid. Kostjal oli nende põhjal võimalik hinnata hageja teenuse vajalikkust ja kasumlikkust (ka hageja esitatud arveteta). 11.3. Kostja väidetest võib järeldada, et tema hinnangul on hageja jätnud omapoolsed lepingust tulenevad kohustused täitmata. Samas ei selgu kostja väidetest, milliste kohustuste täitmata jätmist kostja hagejale ette heidab. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud kostja sellekohased väited tähelepanuta ning jõudnud järeldusele, et kostja peab tasu maksma sõltumata sellest, kas hageja on omapoolsed kohustused täitnud või mitte. Maakohtu järelduste kohaselt ei ole kohtule esitatud tõendeid, et pooled oleksid leppinud kokku konkreetse tundide arvu või sõlminud muu erikokkuleppe hageja poolt osutatava reklaami osas. Instagrami ekraanipiltide ja kostja müügiaruande (5. mai 2022. a seisuga) põhjal on maakohus lugenud hageja lepingulised kohustused ajavahemikul juuli 2021 – märts 2022 täidetuks (maakohtu otsuse põhjenduste p 8). Need maakohtu järeldused on kooskõlas asja materjalidega ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna hageja pole oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning on võimaldanud kostjal kasutada kaubamärki ja poolte ühistooteid reklaaminud, ei ole kostjal alust enda kohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 111 või § 110). 11.4. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna maakohus rahuldas hageja põhinõude täies ulatuses ning viivisenõue sõltub lõppastmes põhinõude olemasolust, ei rikkunud maakohus menetlusõigust, kui jättis menetluskulud tervikuna kostja kanda. 11.5. Maakohtu otsust ei ole alust muuta ka kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus

§ 174

lg 8 järgi kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi.

§ 175

lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus 7 eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohtul tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus (vt RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505, p 12 koos selles viidatud varasema kohtupraktikaga). Sellisesse kaalutlusotsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes juhul, kui madalama astme kohus on rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks ei ole see, et menetlusosaline on temal tekkinud kulud ise tasunud. Oluline on kulude tekkimine. Lepinguline esindaja on

§ 175

lg 1 teise lause kohaselt menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Asja materjalidest nähtuvalt oli hagejal maakohtu menetluses mitteadvokaadist lepinguline esindaja M. Kull, kes koostas ja esitas nii hagiavalduse kui ka hageja järgnevad menetlusdokumendid.

§ 218

lg 1 p 2 kohase lepingulise esindaja poolt kliendi käsundi täitmist menetluses saab mõistlikult eeldada üksnes tasu eest (VÕS § 627 lg 1). Seega ei ole mõistlikku põhjust kulu tekkimises kahelda. Esindaja poolt Arveteenus.ee keskkonna kaudu esitatud arvel märgitust (dtl 150) ei saa järeldada, et tegu ei ole hageja menetluskuluga. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks ei tohi esindaja poolt esitatud arvel teenuse tellija ja saajana olla märgitud hageja. 12. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel kostja (kaebuse esitaja) kanda.

13. Ringkonnakohus määrab

§ 174lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja menetluskulud on menetluskulude nimekirja (dtl 212–213) ja selle täpsustuse (dtl 217) kohaselt 900 eurot (käibemaksuta). Kulud koosnevad esindajakulust. Hageja esindaja ajakulu oli kokku 6 tundi. Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: asja materjalidega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele. Hageja esindaja tunnitasu oli käibemaksuta 150 eurot. Hageja kinnitab, et kulud on seotud praeguse kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Ringkonnakohus määrab

§ 175

lg 1 järgi lepingulise esindaja kulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades tsiviilasja õiguslikku keerukust ja mahtu, samuti menetlusdokumentide sisu ning mahtu, on hageja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses tehtud toimingute osas tervikuna vajalik ja põhjendatud. Hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest keskmiselt tasumisele kuuluvat tunnitasu. Hageja esindaja tunnitasu on seega vajalik ja põhjendatud. Ülaltoodut arvestades on hageja esindajakulu vajalik ja põhjendatud 900 euro ulatuses. Ringkonnakohus märgib hageja taotluse ja

§ 177

lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 8