← Eesti

2-23-104307/11

Obsah (11)§ 3§ 8§ 76§ 82§ 101§ 108§ 4034§ 416§ 195§ 94§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2024.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-

) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt

§ 3võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest 2

(6)või lepingusarnasest võlasuhtest.

§ 8

lg 1 alusel leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

§ 76

sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 2 järgi, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Vastavalt

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

  1. Hagiavalduse kohaselt tuleneb Aktsiaseltsi PlusPlus Capital nõue kostja ja ESTO AS-i (krediidiandja) vahel 22.02.2022 sõlmitud kostja poolt digitaalselt allkirjastatud järelmaksulepingust nr 47976099580 (dtl-d 27-30). Lepingu alusel sai kostja OÜ MK Trade Baltic arve alusel ostetava kauba hinna tasumiseks krediiti 267,51 eurot intressimääraga 9,90% aastas (0,03% päevas), krediidi kulukuse määraga 45,37% aastas. Lepingu sõlmimise tõendamiseks on hageja lisaks 22.02.2022 järelmaksulepingule esitanud Euroopa tarbijakrediiti standartinfo teabelehe (dtl-d 31-34) ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud teenusetingimused (dtl-d 35-41). Kohus leiab, et poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja lepingu sõlmimine eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).
  2. Lepingu alusel oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt
  3. kuupäevaks maksegraafiku järgseid makseid, esimese osamakse 15.03.2022 summas 12,56 eurot ja viimase osamakse 15.02.2025 summas 12,42 eurot. Samuti tuli kostjal tasuda igakuist haldustasu 2,90 eurot. Kostja jättis lepingu maksegraafikus kokku lepitud osamaksed tasumata. Nähtuvalt nõude loovutamise teatisest (dtl 48) loovutas ESTO AS 22.02.2022 järelmaksulepingust nr 609958 tulenevad nõuded kostja vastu 15.07.2022 hagejale.
  4. Hageja nõue koosneb põhivõlgnevusest 267,51 eurot, intressist 16,60 eurot, lepingu haldustasust 8,70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisest 25,04 eurot (põhinõudelt 267,51 eurot perioodil 14.06.2022 kuni 29.05.2020 määraga 9,90% aastas) ja sissenõudmiskuludest 25 eurot.
  5. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja ja krediidiandja vahel sõlmitud 22.02.2022 järelmaksulepingu nr 47976099580 järgne krediidi kulukuse määr oli 45,37% aastas. Krediidi kulukuse määra märkimine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis on tõendatud lepingudokumentidega (dtl-d 27 ja 31). Kohus on seisukohal, et hagis märgitud eeldustel on krediidi kulukuse määra arvutatud õigesti ning ei ületa krediidi andmise ajal 22.02.2022 Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 9.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja on kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet tarbijakrediidilepingu sõlmimisel (

§ 4034lg 1).

Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: (

  1. a)tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); (
  2. b)tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); (
  3. c)tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); (
  4. d)tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); (
  5. e)krediidiandjal tuleb KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka RKTKm 24.11.2023 2-21-13098, p 18). 3

(6)
  1. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega (dtl 62), et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja maksehäireregistrite analüüsi alusel, teostas Creditinfo Eesti AS-ile maksehäireregistri päringu, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit, nii sisemisi kui kättesaadavaid andmebaase ning kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi ja olemasolevat krediidiajalugu. Krediidiandja võttis arvesse kostja enda esitatud andmeid sissetulekute kohta (1200 eurot), lisaks AS-lt Pensionikeskus (318,51 eurot) ja arvelduskonto väljavõttelt (1260,01 eurot) saadud info. Kostja esitas andmed oma finantskohustuste (450 eurot) kohta ja krediidiandja arvestas minimaalset majapidamiskulude määra (350 eurot).
  2. Hagis märgitud asjaoludest nähtuvalt ei ole krediidiandja välja selgitanud, milline on kostja regulaarsete finantskohustuste kestus (st kohustuse täieliku täitmise tähtaeg) ja kohustuste koosseis (millise osa moodustavad finantskohustustest põhinõuded ning millise osa kõrvalkohustused, nt intress). Eeltoodut arvestades ei saanud krediidiandja enda kogutud andmete põhjal hinnata kostja finantskohustuste mõju tema krediidivõimele, sh olemasolevate finantskohustuste suurenemise (nt intressimäära suurenemisest tingituna) võimalikkust. Hageja esitatust ei nähtu, et konto väljavõtte vm tõendi alusel oleks tuvastatud kostja tegelike nn majapidamiskulude suurus, s.o igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt täiendavaid selgitusi seoses vastuoludega kostja enda esitatud andmete ja krediidiandja kogutud andmete vahel. Krediidiandjal on kohustus kontrollida tarbija esitatud andmeid. Krediidiandja ei saa seejuures tugineda tarbija poolt esitatud andmete kontrollimata jätmisel enda kehtestatud krediidireeglitele. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hagis märgitud asjaoludel ei ole krediidiandja järginud nõuetekohast hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumisel ning krediidivõimelisuse hindamisel. Krediidiandja on seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 12.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et käesoleval juhul on küll kostja jätnud kohustuste kohta teabe olulises osas märkimata, kuid nimetatu ei tinginud krediidivõimelisuse valesti hindamist krediidiandja poolt. Krediidiandja oli puudulikest andmetest teadlik, kuid otsustas täiendavaid andmeid mitte koguda ja lepingu sõlmida. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seetõttu kohaldub

§ 4034lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

13.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 14. Kohtule on esitatud 22.02.2022 järelmaksulepingu ülesütlemise hoiatus (dtl-d 42-45), mille kohaselt andis krediidiandja kostjale lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 13.06.2022 ja hoiatas, et kui kostja võlgnevust ei tasu, ütleb ESTO AS lepingu üles. Samuti on kohtule esitatud 14.06.2022 lepingu lõpetamise teade (dtl-d 46-47), mille kohaselt kostja võlgnevust määratud tähtajaks ei tasunud, mistõttu ütles ESTO AS lepingu üles. Nähtuvalt ülesütlemisteatest on see saadetud lepingus märgitud e-posti aadressile xxx (dtl 46). Kostja ei vaidle vastu, et on ülesütlemisavalduse kätte saanud. TsMS § 231 lg 2 sätestab, et poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Lepingu ülesütlemise seisuga 14.06.2022 oli kostja täielikult 4

(6)viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (15.03.2022, 15.04.2022, 15.06.2022). Seega olid ülesütlemisavalduse tegemise seisuga ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud ning kohus asub seisukohale, et leping on lõppenud ülesütlemisega 14.06.2022 ja laenusumma tagasimaksed on muutunud sissenõutavaks. 15.

§ 195

lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

  1. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt 22.02.2022 järelmaksulepingu nr 47976099580 tuleneva põhivõlgnevuse 267,51 eurot tasumist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 267,51 eurot.
  2. Kuna tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal 22.02.2022 oli

§ 94

-järgne intressimäär 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. Samuti jääb tulenevalt

§ 4034

lg 7 II lausest täielikult rahuldamata nõue lepingu haldustasu 8,70 euro väljamõistmiseks. 18.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 19. Nähtuvalt hagiavaldusest (dtl 24) nõuab hageja kostjalt viivise 25,40 eurot tasumist (põhinõudelt 267,51 eurot määraga 9,90% aastas), mis on arvestatud ajavahemiku 14.06.2022 (s.o nõude sissenõutavaks muutumise päev) kuni 29.05.2023 (s.o hagiavalduse esitamise kuupäevani) eest. Kuivõrd intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus saada viivist

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras.

Kohus rahuldab nõude 23,25 euro osas, s.o viivis perioodi 14.06.2022 kuni 29.05.2022 eest põhinõudelt 267,51 eurot

§ 113lg-s 1 sätestatud seadusjärgse viivise määraga. 20. Ts

MS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 21. Hageja nõuab kostjalt viivise, mis ei ole hagi esitamiseks ajaks sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist põhinõudelt 267,51 eurot alates 30.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni 9,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude 267,51 eurot tasumata osalt

§ 113

lg 1 ls 2 ettenähtud ulatuses alates 30.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 244,26 eurot (267,51-23,25 = 244,26). 22. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitise välja mõistmiseks seoses sissenõudmisteenuse kasutamisega 25 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab

§ 4034

lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata.

  1. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
  2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga 369,69 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 318,85 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja kanda jääb 13,75% ning kostja kanda 86,25% menetluskuludest. 5

(6)
  1. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 580 eurot, millest 140 eurot riigilõivule, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kuludena ja 420 eurot lepingulisele esindajale. Riigilõiv on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamiselt tasutud 140 eurot riigilõivu. Maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro väljamõistmiseks õiguslik alus puudub. Antud kulu mõistetakse TsMS § 4842 alusel välja vaid siis, kui kohus teeb maksekäsu või menetluse lõpetamise määruse võla tasumise tõttu. Kuna kohus ei tee käesolevas asjas maksekäsku ega menetluse lõpetamise määrust, ei saa kostjalt nõuda 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kuluna. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on välja toonud, et tema esindaja tegi toiminguid 3,5 tundi, s.o hagi koostamine koos seonduvate toimingutega (dtl 55). Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on nn masshagejaga, kes esitab analoogsetel asjaoludel erinevate kostjate vastu hagisid, kasutades selleks ettevalmistatud sama dokumendipõhja, ei saanud hagi koostamisele koos seonduvate toimingutega kulude üle 1 tunni. Lepinguline esindaja osutas esitatu kohaselt teenust 120 eurot tunnis (käibemaksuga), mis kohtu hinnangul keskmist võrreldava (mitteadvokaadist esindaja, nõuded tarbijakrediidilepingust) õigusteenuse hinda ei ületa. Hageja on kinnitanud, et ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada, sest on piiratud käibemaksukohustuslane.
  2. Kohus määrab eeltoodut arvestades kindlaks hageja kohtukuludena riigilõivu 140 eurot ja kohtuvälise kuluna lepingulise esindaja kulu 120 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lepingulise esindaja kulu 300 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude 20 eurot kindlaksmääramiseks ja kostjalt väljamõistmiseks.
  3. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotles hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel viivise väljamõistmist kostjalt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskulude 260 eurot tasumata osalt

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. 28. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Samuti ei ole kostja teinud menetlustoiminguid, millega kaasnevad kohtukulud ega osalenud menetluses esindaja kaudu. Kohus leiab, et kostjal puuduvad menetluskulud ja kohus jätab need kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.