lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1266,32 eurolt alates 26.04.2023 kuni põhinõude tasumiseni.
) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on majandustegevuses tegutsev äriühing ja kostja on tarbija. Kõrgema kohtu seisukoha kohaselt tuleb nii võlakokkuleppe kui ka esialgse võlasuhte osas eeldada, et kostja kui tarbijaga oli sõlmitud tarbijakrediidilepingu tunnustele vastav leping (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 2-22-150688, p 10.2). Riigikohus on selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega
mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe 3 luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on konstitutiivse võlatunnistusega tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt
). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu otsus nr 2-19-5601, p 16.2) Kui poolte ühist tegelikku tahet ega
lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole võimalik tõendada, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka
lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti
lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr 290658 puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu, et pooltel oli soov luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et eelnevalt on sõlmitud krediidileping, kuivõrd selle alusel on tekkinud mh intressivõlg, võlg ning poolte tahe on selle võla tasumises uus maksegraafik ja sellega seotud tingimused kokku leppida. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soov aga ei nähtu. Samuti leiab kohus, et tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse esimesel leheküljel ei ole sellekohast märget, on vaid viide maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed. Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Võlatunnistuse tõlgendamisel saab arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Vaidlusaluse võlatunnistusega on võlausaldaja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb algsest tarbijakrediidilepingust. Seega on kohtu hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, vaid õiguslikult siduva võlatunnistusega. 11. Riigikohus on 24.11.2023 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (vt sama määruse p 13). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus 4 omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa
. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka
Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (Riigikohtu määrus 2-2113098, p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 29). Hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistuse teisel leheküljel on sätestatud järgmine punkt: „Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid“. Kohus on seisukohal, et tüüptingimustel vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav
Kuivõrd võlatunnistustega on kostja kui tarbija loobunud õigusest esitada nõudele mistahes vastuväiteid, on võlatunnistus kohtu hinnangul tervikuna tühine. Seega tuleb hageja võlatunnistustest tulenev põhinõue ja sellega seonduvad kõrvalnõuded kostja vastu jätta rahuldamata.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidilepingu saab üles öelda üksnes vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega viivitamise korral. Kohtu hinnangul on samuti tuvastatav, et vastav järelmaksuleping on kehtivalt 25.04.2023 üles öeldud ja algse krediidiandja nõude on 26.04.2023 omandanud hageja. 14. Viidatud järelmaksulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga
Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (
). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu
lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi 5 tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).
lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.
lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab
lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 15. Tulenevalt
lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud 26.03.2024 esitatud vastuses, et AS Inbank Finance tegi päringud maksehäireregistritesse (taust.ee ja creditinfo.ee). Täiendavas selgituses (dtl 94-96) ei ole välja toodud, millist teavet laenuandja konkreetse kostja osas krediidivõimelisuse hindamisel on omandanud ja millistele järeldustele esitatud andmete põhjal on jõutud. Esitatud dokumendis on vaid üldsõnaline kirjeldus toimingutest ja konstateering, et laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimeliseks. Riigikohus on
lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja pidi tasuma lepingu kohaselt 1406,32 eurot. Kostja ei ole tagasimakseid lepingule teinud, kuid on tasunud hagejale tagasimakseid summas 140 eurot.
§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 1266,32 eurot (1406,32-140). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõla 1266,32 eurot. 17. Hageja on esitanud hagiavalduses kostja vastu viivisenõude. 26.03.2024 esitatud seisukohas märgib hageja, et juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tasuda viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 26.04.2023
Kostja ei tasunud laenuandjale ühtegi tagasimakset. Kostja oli võlgnevuses nelja, s.o 20.01.2023, 20.02.2023, 20.03.2023 ja 20.04.2023 osamaksega. Laenuandja tegi ülesütlemise hoiatuse 04.04.2023 ja ütles lepingu üles 25.04.
lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1266,32 eurolt alates 26.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.