← Eesti

4-22-4312/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. märts 2023. a, Tallinn Väärteoasja number 4-22-4312 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Orvi Koik, Inna Ombler

§ 223lg 1 järgi.

Samuti heidetakse F.G-le väärteoprotokollis ette seda, et ta juhtis 19.10.2021 kella 06.00 paiku Harjumaal, Kose vallas, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 29. km mootorsõidukit Volkswagen Passat reg nr-ga BBBBBB, ei hoidunud juhina kõigest, mis võiks ohustada või kahjustada inimest, vara või keskkonda ja sõitis tagant otsa pärisuunaliselt tema ees liikunud sõidukile Nissan X-Trail reg nr-ga OOOOOO, mis paiskus saadud löögist vastu suunavööndeid eraldanud piirdeid. Kirjeldatud tegevusega põhjustas F.G varalise kahju Transpordiametile ja Y-le. Rikkudes selliselt LS § 16 lg 1 nõudeid, pani ta toime väärteo,

§ 223lg 1 järgi.

Menetlusalune isik tutvus väärteoprotokol liga 15.11.

  1. PPA Põhja prefektuur edastas 08.12.2022 F.G LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteosüüdistused VTMS § 71 alusel lahendamiseks Harju Maakohtule. MAAKOHTU OTSUS
  2. Harju Maakohus tunnistas 15.12.
  3. a otsusega F.G süüdi 24.09.2021 ja 19.10.2021 mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, s.o liiklusseaduse § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ja mõistis karistuseks aresti 30 päeva. LS § 223 lg 2 alusel võttis maakohus F.G-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtumise õiguse kaheks kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Joobeseisundi tuvastamise kulu kogusummas 306 eurot jättis maakohus riigi kanda. Hinnates F.G-le esitatud 24.09.2021 episoodi etteheite põhjendatust, asus maakohus seisukohale, et kohtus avaldatud ja uuritud tõendid kinnitavad ega jäta vähematki kahtlust, et F.G rikkus LS § 16 lg 1 ja pani toime väärteo,

§ 223lg 1 järgi.

Maakohus uuris tõendina liiklusõnnetuse akte, sh 24.09.2021 koostatud liiklusõnnetuse akti ja selle lisasid (skeem koos elektroonilisel andmekandjal olevate fotodega) ja sündmuskoha vaatlusprotokolli koos selle lisaga, mis kinnitavad 24.09.2021 kella 05.56 ajal liiklusõnnetuse toimumist Harjumaal, Tallinnas, Tartu mnt-Raudkivi tee ristmikul. Osutatud tõenditest nähtub, et liiklusõnnetuse asukohaks on Harjumaa, Tallinn, Tartu mnt-Raudkivi tee ristmik ja selles osalesid B ja C kategooria juhtimisõigust omava F.G juhitud sõiduauto Audi 80 reg nrga XXXXXX ning AM ja B kategooria juhtimisõigust omava W juhitud sõiduauto Toyota RAV4 reg nr-ga CCCCCC. Liiklusõnnetus leidis aset alal, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 70 km/h, tegemist oli sirge ja tasase valgustatud teega; T-kujulise ristmikuga, mis oli reguleeritud liiklusmärkidega. Teekate oli vihmasaju tõttu märg. Samuti on liiklusõnnetuse aktis kanne, et liiklusõnnetuse liigiks on kokkupõrge vastutuleva sõidukiga. Õnnetuse järgselt sedastati F.G juhitud sõiduki esiosa üldine deformatsioon, W juhitud sõidukil oli kahjustatud selle vasak külg. Kummaski sõidukis viibis õnnetuse hetkel üks inimene, s.o F.G ja W. Kohtumenetluses kuulas kohus üle W, kes avaldas menetluse esemeks oleva sündmusega seoses, et ta sõitis 24.09.2021 umbes kella 6 ajal hommikul üksinda liisingettevõttele kuuluva sõidukiga, s.o sõidukiga Toyota RAV4 reg nr-ga CCCCCC mööda Tallinn-Tartu maanteed. Ta sõitis viimasel vasakul sõiduraja, kui vastassuunavööndist sõitis talle peale sõiduauto Audi

  1. Otsasõidu vältimiseks keeras ta paremale ja pidurdas, kuid arvariid see ära ei hoidnud. W märkis, et tema jaoks oli teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki liikumine tavapäratu, viitas sellele, et sõiduk polnud juhitav, sest kui sõiduki juht oleks soovinud pööret sooritada, oleks ta pidanud näitama suunatuld, kuid seda ta ei teinud. Samuti hindas tunnistaja tavapäratuks asjaolu, et kui saabus kiirabi, siis teine juht magas. Mis puudutab W ütluste usaldusväärsust, siis tõendite kogumis hindamise tulemina ei tuvastanud maakohus asjaolusid, mis tõstataks kahtlusi tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kohta. Tema antud ütlused on kooskõlas käsitletud dokumentaalsete tõenditega, ent tema ütlused leiavad kinnitust ka 24.09.2021 koostatud sõiduki Audi 80 reg nr-ga XXXXXX vaatlusprotokolli talletatud teabega. See teave kinnitab, et kokkupõrke järgselt oli sõiduki Audi 80 esiosa täielikult deformeerunud ning deformatsiooni ulatust ja sõiduki Toyota RAV4 kahjustusi annab lisaks W avaldatule visuaalselt tajutaval kujul edasi ka liiklusõnnetuse aktivaatlusprotokolli lisaks olev elektrooniline teabekandja seal paiknevate fotodega. Lisaks nähtub uuritud tõenditest, et sõidukite kokkupõrke järgselt paiknes W juhitud sõiduk selles samas vööndis, kus ta oli liikunud, F.G sõiduk aga vastassuunavööndis. 24.09.2021 koostas PPA patrullpolitseinik KP sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse. Sellest nähtub, et 24.09.2021 kell 05.56 kõrvaldati sõiduki Audi 80 reg nr-ga XXXXXX juhtimiselt F.G, põhjuseks kahtlus, et isik võis olla tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid või muu sarnase toimega aineid. Juhtimiselt kõrvaldamise kohaks oli Tartu -Tallinn mnt
  2. km Tallinnas. Menetluse käigus koostati ka sõiduki hoiukohta teisaldamise akt. Sellest nähtub, et teisaldatavaks sõidukis oli RT nimele registreeritud ja F.G juhitud sõiduk Audi 80 reg nr-ga XXXXXX, mis teisaldati 24.09.2021 kell 7 ajal aadressilt Tallinn, Tartu mnt-Raudkivi tee ristmikult. Seega on F.G isik vahetult seostav nii sündmuskoha kui sõidukiga Audi
  3. Kuigi kohtus uuriti tõendina ka indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli, siis jät tis maakohus kõnealused tõendid nende lubamatuse tõttu kõrvale ega tuginenud neile kohtuotsuse tegemisel. Taoliselt toimimise põhjuseks on asjaolu, et protokollidest ei nähtu, et toimingule allutatud isikule oleks kõnealuseid protokolle tutvustatud ja niisamuti ei nähtu, et toimingu tegemisel oleks toimingule allutatud isikule selgitatud toimingu põhjust ja eesmärki. Lisaks eeltoodule kuulas kohus arutuse all oleva episoodiga seoses üle Q, mis kohtu hinnangul kinnitavad, et just F.G juhitud sõiduk kaldus vastassuuna vööndisse, kus põrkas kokku W juhitud sõidukiga. F.G realiseeris kohtuvälises menetluses ütluste andmisest keeldumise õigust. F.G ei ilmunud ka kohtuistungile. Seega kõnesolevas väärteomenetluses jäävad menetlusaluse isiku seisukoht ja selgitused vastassuunavööndisse kaldumise ning seal vastuliikunud sõidukiga kokkupõrkamise põhjuste kohta teadmata. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kantud andmetest ja protokolli lisaks olevatelt teabetalletustelt nähtub, et W juhitud sõiduki vasak külg on kokkupõrke järgselt tugevalt kahjustatud. Samuti nähtub uuritud dokumentaalsest tõenditest, et W juhitud sõiduki omanikuks on Swedbank AS ja sõiduki kindlustusandjaks Swedbank P&C Insurance AS; F.G juhitud sõiduki kindlustusandjaks on Swedbank P&C Insurance AS. Kohtus uuriti tõenditena ka Swedbank P&C Insurance AS ja PPA vahelist kirjavahetust. Kirjavahetuses kinnitab Swedbank P&C Insurance AS, et sõiduk Audi 80 reg nr-ga XXXXXX on kindlustatud Swedbank P&C Insurance ASis ja W kohtuistungil antud kinnituse kohaselt on ta kindlustusandjalt kätte saanud hüvitise. Seega F.G , juhtides 24.09.2021 kella 05:56 ajal sõiduautot Audi 80 reg nr-ga XXXXXX, põhjustas nii liiklusõnnetuse kui ka sellega põhjuslikus seoses oleva varakahju. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et menetlusalune isik eiras LS § 16 lg-s 1 nimetatud nõudeid, st ei hoidunud juhina kõigest, mis võiks takistada liiklust ja kahjustada vara ning pani toime väärteo,

§ 223lg 1 järgi.

Maakohus leidis, et F.G pani menetluse esemeks oleva süüteo toime minimaalselt kaudse tahtlusega. F.G pidas võimalikuks, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik ega hoolas, siis ta tekitab liiklusohu, mis võib päädida mis tahes tagajärgedega. St ta möönis, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik, võib ta ka liikluses osalevaid teisi sõidukeid, s.o võõrast vara, kahjustada. Maakohtu veendumusel kinnitab taolise järelduse põhjendatust ka menetlusaluse isiku käitumine vahetult peale kokkupõrke aset leidmist: ta magas. 19.10.

  1. a episoodi osas uuris maakohus istungil 19.10.2021 koostatud liiklusõnnetuse akti, akti osaks ja lisaks olevaid 19.10.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolle, täiendavaid lisasid, s.o skeemi ja fotosid, mis on jäädvustatud liiklusõnnetuse sündmuskohast. Samuti Y suhtes 19.10.2021 kl 06.46 koostatud kiirabikaarti. Seejuures on maakohus põhjalikult analüüsinud, miks leiab, et sõidukit VW Passat reg nr-ga BBBBBB juhtis F.G. Maakohus märkis, et kuna kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis võiks protokolli kantud teabe õigsuse kahtluse alla seada ja kohus ei tuvastanud ka kohtuliku uurimise käigus protokolli kantud teabe õigsust kahtluse alla seadvaid asjaolusid, siis luges kohus tuvastatuks, et liiklusõnnetuse liik on kokkupõrge ees liikunud sõidukiga. Analüüsides uuritud tõendeid, siis tõenditele tuginevaks ainuvõimalikuks järelduseks osutub järeldus, kus VW Passat sõitis tagant otsa eesliikunud sõidukile Nissan. Tõendamist on leidnud seegi, et õnnetuse järgselt sai Y juhitud mootorsõiduk Nissan X-Trail ulatuslikke kahjustusi. Sõiduk Nissan on õnnetuse järgselt üldiselt deformeerinud ja see tähendab vaieldamatult ka selle omanikule ehk Y-le kahju tekkimist. Samuti on vaatlusprotokolli ja selle lisaks olevatelt fotodelt ning skeemilt sedastatav, et kokkupõrke järgselt 0-punktist 147,6 m ja 174,7 m vahelisel lõigul, s.o 2 7,1 m ulatuses on kahjustatud teepiire ning antud lõik jääb ka alale, kust on fikseeritud sõiduki detailidega kaetud ala (vahemik 132,1 m kuni 195,3 m). Seega on teepiirde kahjustumine sõidukite kokkupõrke vahetu tagajärg ja teepiirde kahjustamisel tekkis Transpordiametil kahju. Kokkuvõtvalt nentis maakohus kohtumenetluses uuritud tõendite pinnalt, et menetlusalune isik ei olnud piisavalt tähelepanelik ja hoolas ning sõitis otsa eesliikunud sõidukile Nissan X-Trail reg nr-ga OOOOOO, põhjustades sõiduki Nissan X-Trail omanikule ja Transpordiametile kahju. Arvestades taolist liikluskäitumist, leidis kohus, et menetlusalune isik eiras LS § 16 lg-s 1 nimetatud nõudeid, st ei hoidunud juhina kõigest, mis võiks takistada liiklust ja kahjustada vara ja ta realiseeris LS § 223 lg-s 1 nimetatud väärteokoosseisu objektiivse koosseis. Analüüsides aset leidnud sündmuse tehiolusid, sh asjaolu, et F.G jättis täitmata LS § 16 lg 1 nõuded, leidis kohus, et F.G pani menetluse esemeks oleva süüteo toime minimaalselt kaudse tahtlusega. Süüteo toimepanemise ajal omas F.G kehtivat juhtimisõigust. Isik, kellele on omistatud mootorsõiduki juhtimisõigus, on juhtimisõiguse saamiseks omandanud põhjalikud teoreetilised ja praktilised teadmised. St, et F.G tundis nii talle etteheidetava teo toimepanemise ajal, kuid teab ka praegu, millised liiklusreeglid mootorsõiduki juhtimisel kohalduvad ja milliseid reegleid tal tuli konkreetsel ajamomendil rakendada. Samuti teadis ta, et liikluses osalejana tuleb tal olla tähelepanelik ja hoiduda kõigest, mis võiks takistada liiklust ja kahjustada vara. Vaatamata piisavate teoreetiliste ja praktiliste oskuste olemasolule, F.G neid nõudeid ei järginud, mistõttu pidas ta võimalikuks, et sellise käitumise tagajärjena võib ta tekitada liiklusohu ja põhjustada liiklusõnnetuse. St ta möönis, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik, võib ta sõiduki ees olevat võõrast vara kahjustada. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on F.G nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud isikuks. Ainuüksi aastal 2021 on teda väärteokorras kolmel korral karistatud; neist kahel juhul rahatrahviga, ühel juhul kokku 25 päeva pikkuse arestiga. Arvestades, et arutataval juhul on karistamise aluseks liiklusväärteod, siis on asjakohane välja tuua, et 2021 on määratud rahatrahvi aluseks olnud ka liiklussüütegu ja arest, s.o 15 päeva, mõisteti samuti liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Mis puudutab määratud rahatrahve, siis karistusregistri kehtivate kannete kohaselt, s.o vähemalt alates trahvidest, mida on määratud aastast 2019, on tegemist trahvidega, mille täitmise kohta info puudub. St, et F.G on jätnud talle määratud rahatrahvid tasumata. Neil asjaoludel asus maakohus seisukohale, et sage, jätkuv ja taandumise märke mitte näitav õigusrikkumiste toimepanemine ühes karistusena ettenähtud rahatrahvide täitmata jätmisega kõneleb sellest, et rahatrahv karistusliigina on end ammendunud, karistusena uue rahatrahvi kohaldamine F.G õiguskuulekusele mõju ei avalda, see ei hoia ära uusi õigusrikkumisi, mistõttu tuleb rahatrahv ebatõhusa karistusliigina kõrvale jätta. Enne isiku põhiõigusi enam piirava karistusliigi kasuks otsustamist tuleb kohtu kaaluda sedagi, kas F.G karistuse eesmärk on saavutatav põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kaudu. Sellele hinnangu andmisel on taas põhjust viidata karistusregistri andmetele. Neist nähtub, et Harju Maakohtu 17.05.2021 otsusega asjas nr 4-21-1131 karistati F.G 15 päeva pikkuse arestiga LS § 201 lg -s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Nimetatud säte näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Võttes arvesse karistamise aluseks olevat tegu – mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt – siis ei tekita see kohtus veendumust, et põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine osutuks F.G isikuandmetest lähtuvalt kohaseks karistusliigiks. LS § 201 lg 2 alusel mõistetud karistus kõneleb sellest, et küllaldase tõenäosusega ei takista juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena F.G autorooli istumast ja mootorsõidukit juhtimast. Seega osutub põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine F.G isikuandmetest tulenevalt sobimatuks ja ebatõhusaks karistusliigiks. Kuna arestist erinevad karistusliigid osutuvad F.G puhul sobimatuteks, siis kohaldas maakohus karistusliigina aresti. Aresti kohaldamist õigustab seegi, et kui Harju Maakohtu 17.05.2021 otsusega asjas 4-21-1131 karistas kohus F.G kokku 25 päeva pikkuse arestiga ja see otsus jõustus 17.06.2021, siis käesoleva menetluse esemeks olevad teod pani F.G toime vaid loetud kuud hiljem, s.o 24.09.2021 ja 19.10.
  2. Seega ka kohtu poolt karistusena mõistetud pikaajalisse aresti on F.G suhtunud ükskõikselt; selle mõju on osutunud väheseks, sest aresti ettenägeva kohtuotsuse jõustumisest vaid loetud kuud hiljem on F.G taas rikkunud liiklusnorme. Siinkohal ei evi kaalu asjaolu, et F.G kandis aresti alles ajavahemikul 25.04.2022 kuni 20.05.
  3. Teadlikkus aresti kandmise kohustusest tekkis tal hiljemalt aresti ettenägeva kohtuotsuse jõustumisest ehk 17.06.
  4. Maakohus hindas F.G süü suureks ja see tähendab aresti mõistmist sanktsiooni ülemmääras või selle lähedases määras . Kohus karistas F.G LS § 223 lg 1 alusel. Seadusandja ei ole sätestanud eriregulatsiooni korduvalt toime pannud rikkumiste puhuks. Samuti pole kohtul võimalik materiaalõigust oluliselt rikkumata arutada menetluse esemeks olevaid tegusid eraldiseisvates menetlustes või mõista F.G-le karistust kummagi rikkumise eest eraldi. Seega hõlmab F.G-le kohaldatav karistusmäär kahte süütegu. Ainuüksi see fakt annab aluse kõneleda suurest süüst. Teise olulise momendina peatus kohus F.G toime pandud tegude tehioludel. Menetluse esemeks olevate sündmuste ühise nimetajana tuleb välja tuua objektiivselt väljendunud väga rasked rikkumised. Esimese sündmuse raames kaldus F.G juhtud sõiduk vastassuunavööndisse, kus põrkus kokku vastu liikunud sõidukiga. Menetluse käigus ei leidnud tuvastamist, et vastassuunda kaldudes tabas F.G terviserike või sõiduki ootamatu rike, mis muutis sõiduki juhitamatuks ega võimaldanud tal vastassuunda kaldumist vältida. Seega on F.G juhitud sõiduki vastassuunda kaldumise põhjused seostatavad hoolimatu liikluskäitumise ja ebaõigete sõiduvõtete kasutamisega. Taoline liikluskäitumine on vastuolus igasuguse ühiskonnas normaalseks peetava reeglistikuga ja liikluses kehtiva usalduspõhimõttega; käitumine, mida F.G liikluses viljeles, on teiste liiklejate jaoks ettearvamatu. Sh on teiste liiklejate võimalused end ja enda vara kaitsta sisuliselt olematud. Lisaks pole võimalik mööda vaadata faktist, et F.G rikkus liiklusnorme ja põhjustas liiklusõnnetuse Tallinna linnas. Kuigi sündmus leidis aset hõredama liiklusega varajasel hommikutunnil, siis kokkupõrge teise sõidukiga ja teiste liiklejate (sh tunnistaja) olemasolu kõneleb sellest, et ka antud kellaaja osas ei saa rääkida liikluse (täielikust) ja sellest tuleneva ohu puudumisest, vaid sellest, et kõrvuti konkreetse varakahju põhjustamisega, tegutses F.G ka kõrge abstraktse ohu olukorras. Uuritud tõenditest nähtub, et sündmuskoha vahetus läheduses asub elamurajoon ja lisaks sõidukite liiklemiseks ettenähtud sõiduteedele paiknevad seal jalakäijate liiklemiseks ette nähtud kõnniteed ja ülekäigukohad. Seega on F.G liikluskäitumine olnud äärmiselt ohtlik; on õnnelik juhus, et kahju piirnes üksnes varakahjuga ja ükski inimene selles kannatada ei saanud. Olgu märgitud, et viimati nimetatu ehk inimkahju puudumine ei olnud F.G kontrolli all. Mis puudutab teist sündmust, siis ka siin pole F.G lubamatu liikluskäitumise õigustamiseks mingeid objektiivseid põhjusi. Asjakohasena tuleb välja tuua, et kui esimene sündmus leidis aset 24.09.2021, siis vähem kui kuu hiljem ehk 19.10.2021 on F.G taas rikkunud liiklusnorme, põhjustanud liiklusõnnetuse ja sellega põhjuslikus seoses oleva varakahju. Uue raske liiklusrikkumise toimepanemine eelmisest rikkumisest vähem kui ühe kuu möödumisel kõneleb sellest, et F.G ei teinud 24.09.2021 sündmustest mingeid järeldusi. Võiks eeldada, et vähem kui kuu tagasi aset leidnud sündmus sundis F.G hoolikamale liikluskäitumisele ja liikluses suuremale tähelepanelikkusele, ent 19.10.2021 aset leidnu selliseid järeldusi teha ei võimalda. Nii nagu tuleb esimest sündmust hinnata selle tehiolude tõttu raskeks rikkumiseks, siis ka 19.10.2021 aset leidnut hindab kohus F.G raskeks liiklusrikkumiseks. Menetluse käigus leidis tuvastamist, et F.G sõitis heas seisukorras, mitme sõidureaga riigi põhimaanteel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 110 km/h tunnis tagant sisse eesliikunud sõidukile. Kuna sündmus leidis aset varahommikul, kus liiklus on üldiselt teadaolevalt hõre, siis lai sirge, mitme sõidureaga püsikattega tee ühes hõreda liiklusega jätab piisava liiklemisruumi kõikide liiklejate jaoks. Seega saab taoliste liiklusolude taustal hinnata F.G liikluskäitumist seda ohtlikumaks. Võttes arvesse ka seda, et teadaolevalt on suurte sõidukiirustel aset leidvate kokkupõrgete tagajärjed rasked ja ka antud juhul tuleb rääkida suurel sõidukiirusel toimunud kokkupõrkest (sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt juhtis Y sõidukit Nissan sõidukiirusega ca 90 km/h), millega on kaasnenud sõiduki Nissan üldine deformatsioon, siis kõneleb nii F.G tegu, kui sellega põhjustatud tagajärg suure süü olemasolust. Seega kokkuvõtvalt, mõlema sündmuse puhul tuleb kõneleda F.G ilmsest ja sügavast hoolimatusest nii iseenda, kui teiste elu, tervise ja vara vastu, F.G liikluskultuuritusest ja sellest, et tema rikkumised ühes põhjustatud tagajärgedega on sellised, mis saavad kaasa tuua üksnes rangeima karistuse. Karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist maakohus ei tuvastanud. Maakohus märkis, et kohtul tuleb karistuse määra kindlakstegemiseks hinnata ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on F.G korduvalt väärteokorras karistatud isikuks. Siinkohal tuleb aga märkida, et isiku varasemat karistust saab uue karistuse mõistmise eripreventiivsete kaalutluste all arvestada vaid tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt nt RKKK lahendit asjas 4-17-5471). Nimetatust johtuvalt pidas maakohus võimalikuks arvestada vaid andmetega, kus F.G karistati LS § 201 lg 2 alusel arestiga 15 päeva (Harju Maakohtu 17.05.2021 otsus asjas 4-21-1131) ja kus karistuse aluseks on AutoVS § 68 ja LS § 2171 lg 1 rikkumine (karistatud kohtuvälise men etleja 09.07.2021 otsusega), mille eest F.G karistati rahatrahviga 400 eurot. Kuna mõlemad viidatud karistamise aluseks olevad teod omavad õiguslikult relevantset seost menetluse esemeks olevate rikkumistega, olles suunatud liiklusohutuse tagamisele, seega liiklusega üldiselt, siis osutuvad need karistused selliseks, mida kohtul tuleb arvestada käesoleva karistusotsuse tegemisel. Et eelnevad liiklusrikkumised pani F.G toime vaid loetud kuud enne käesoleva menetluse esemeks olevaid väärtegusid ja ka varasemalt mõistetud arest ei sundinud F.G hoiduma uute liiklussüütegude toimepanemisest, siis menetluse esemeks olevate väärtegude toimepanemise tehiolud koostoimes F.G isikuandmega, s.o eelnev karistatus liiklusalaste süütegude eest, ning üldpreventiivsed kaalutlused toovad F.G jaoks karistusotsuse kontekstis kaasa aresti pikkusega 30 päeva. Kohtuväline menetleja taotles kohtuistungil F.G-lt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kaheks kuuks. Karistusregistri andmete ja menetluse esemeks olevate süütegude, sh nende tehiolude pinnalt on alust järelduseks, et F.G õiguskuulekus liiklusnormidest kinnipidamisel pole olnud nõuetekohane ja talle varem kohaldatud eriliigilised karistused on osutunud vähemõjusaks, sest käesoleva menetluse esemeks olevad teod kinnitavad, et F.G on jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist. Analüüsides varasemaid rikkumisi koostoimes menetluse esemeks olevate tegudega, siis tuleb nentida sedagi, et tema liiklusrikkumiste dünaamika on muutunud ja seda halvemuse suunas. Kui varasemad rikkumised on piirdunud teisi isikuid vähemalt vahetult mittepuudutavate liiklusnõuete eiramisega, siis antud menetluse esemeks olevate tegudega põhjustas F.G teistele liikluses osalejatele otsese varaline kahju. Seejuures – mis tahes tagajärgedega isikukahju mittesaabumist saab põhjendada üksnes õnneliku juhusega, sest nii teo toimepanemise kohad kui menetluse käigus tuvastatud sündmuste käik, nende tehiolud on sellised, kus F.G hoolimatu ja hooletu liikluskäitumise oleks võinud lõppeda äärmiselt traagiliste tagajärgedega. Isikukahju mittetekkimist F.G ei kontrollinud, see väljus tema mõju- ja tegutsemissfäärist. Võttes arvesse ka seda, et menetluse esemeks on kaks süütegu, mi lle F.G pani toime lühikese ajavahemiku kestel, siis kõneleb see kohtule F.G liikluskäitumise ja sõiduvõtete sellisest ohtlikkuse tasemest, kus kohus ei pea võimalikuks lisakaristuse kohaldamata jätmist. F.G on end liikluses ohtlikuna näidanud, teda ei saa mootorsõiduki juhina liikluses usaldada ja seetõttu eksisteerib vältimatu vajadus tema liiklusest kõrvaldamiseks. Kujundamaks seisukohta lisakaristuse pikkuse üle, siis juba toodu kohaselt ei täida lisakaristus üksnes süüd heastavat eesmärki, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat eesmärki, st et mh peab kohaldatav lisakaristuse määr olema tõhus, ent jääma proportsionaalseks. F.G liikluskäitumine oli süütegude toimepanemise ajal väga ohtlik ja F.G ohtlikkusest lähtuvalt peab kohaldamisele kuuluv lisakaristuse määr olema selline, mis annab talle piisavat tagasisidet tema poolt toime pandud rikkumistele, tema käitumise keelatusele, sunnib teda hoiduma rikkumiste toimepanemisest ning tõstab tema teadlikkust ja arusaamu reegleid järgiva liikluskäitumise vajaduse ning vajalikkuse kohta. Maakohus leidis, et osutatud arusaamu on F.G puhul võimalik saavutada ja kinnistada lisakaristusega, mille pikkus on 2 kuud. Tegemist ei ole lühikese lisakaristuse määraga ega ka ülemäära pika määraga. Tõenäoliselt toob see F.G-le kaasa mõningaid ebamugavusi tema senises elukorralduses, ent kaasuvad ebamugavused on just sellised ja kestavad just niikaua, et F.G jõuab tekkida püsiv soov ja tahe olla edaspidi liikluses ning liiklusnõuete täitmisel korrektne ja et panustada liikluses kehtivasse usalduspõhimõttesse ja selle rakendamisse teiste liiklejatega võrdsetel tingimustel. APELLATSIOON
  5. Maakohtu otsuse vaidlustas menetlusaluse isiku F.G kaitsja Indrek Repnau, kes palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega lõpetada F.G suhtes alustatud väärteomenetlus 24.09.
  6. a episoodis VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja kergendada oluliselt 19.10.
  7. a episoodi eest mõistetavat karistust. Asendada karistuseks mõistetav arest üldkasuliku tööga ning jätta kohaldamata lisakaristus. Alternatiivselt maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks menetlemiseks maakohtule. Väärteoasjas 2302,21,013587 on PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse avariimenetlusgrupi uurija VO koostanud 15.11.
  8. a F.G-le väärteoprotokolli AB1619633, milles märgitakse, et F.G 24.09.2021 kella 05:56 paiku (teade) Tallinnas Tartu mnt ja Raudkivi tee ristmikul juhtis mootorsõidukit Audi 80 r/m DDDDDD. Nimetatud väärteoprotokoll on 15.11.2022.a. F.G-le allkirja vastu kätte antud. Maakohus on F.G süüdi tunnistanud selles, et tema juhtis 24.09.2021 kella 05.56 paiku Tallinnas, Tartu mnt ja Raudkivi tee ristmikul mootorsõidukit Audi 80 reg nr-ga XXXXXX. Apellant märgib, et F.G ei ole väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtinud mootorsõidukit Audi 80 registreerimismärgiga DDDDDD. F.G kasutuses ei ole mitte kunagi nimetatud mootorsõidukit olnud ning ta ei tea, kellele nimetatud mootorsõiduk ka kuulub. Maakohus on kaitsja hinnangul rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, väljudes väärteoprotokollis märgitud väärteokirjelduse piiridest ning heites kohtuotsuses menetlusalusele isikule ette asjaolusid, milliseid pole väärteoprotokolli teokirjelduses kajastatud. Kaitsja viitab siinkohal VTMS § 19 lg 1 p-le 1 ning Riigikohtu lahendile nr 4-16-9132 ning leiab sellest lähtuvalt, et olukorras, kus isikule heidetakse ette registreerimisele kuuluva mootorsõiduki juhtimisega seotud väärteo toimepanemist, siis on väärteoprotokollis märgitav konkreetne mootorsõiduk ja selle registreerimisnumber käsitletavad faktiliste asjaoludena, millega on maakohus seotud arutades kohtusse saadetud väärteoasja või kaebust kohtuvälise menetleja otsusele. Mootorsõiduki Audi 80 registreerimisnumbriga XXXXXX juhtimist ei ole kohtuväline menetleja F.G-le väärteoprotokollis ette heitnud. Antud juhul on maakohus sellest nõudest hälbinud ning see on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Seonduvalt F.G karistatusega märgib kaebuse esitaja, et F.G on kuus kehtivat väärteokaristust, ülejäänud menetleja poolt kehtivateks nimetatud väärteokaristuste puhul on tegemist karistustega, mille täitmine on aegunud ning mis ei tohiks olla karistusregistris kajastatud kehtivate karistustena. Seda seisukohta toetab kaitsja hinnangul ka Riigikohtu lahendis nr 4-21-2430 väljendatu. Ajavahemikul 2019 – 2021 on F.G väärteokorras karistatud kuuel korral. Nimetatud kuuest korrast kahel korral on tegemist olnud liiklussüüteoga, millest ühel juhul on mõistetud karistus täidetud ning kustub käesoleva aasta maikuus. Ülejäänud neli väärteokaristust ei ole määratud liiklussüütegude eest. Harju Maakohtu 02.12.2022 määrusega väärteoasjas 4-22-3752 asendati F.G-le PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna 17.07.
  9. a otsusega väärteoasjas 2315,20,002957 määratud rahatrahv 600,00 eurot üldkasuliku tööga 15 tundi tähtajaga 2 kuud määruse jõustumisest. Maakohtu määrus jõustus 20.12.
  10. a ning seega on üldkasuliku töö sooritamise tähtajaks 20.02.
  11. a. F.G on asunud üldkasuliku töö tegemisele, seega täitma kohtulahendit. Kaitsja leiab, et eelnevaid asjaolusid arvestades puudub vajadus F.G-lt vabaduse võtmiseks 30 päevaks ja lisakaristuse kohaldamiseks. Kuna apellatsioonis taotletakse väärteomenetluse lõpetamist 24.09.
  12. a väärteoepisoodis, siis ei ole põhjendatud 19.10.
  13. a aset leidnud väärteoepisoodi eest aresti määramine maksimaalses määras. F.G kinnitab, et nõustub karistusena aresti määramisel selle asendamisega üldkasuliku tööga ning on valmis üldkasulikku tööd sooritama. Maakohus asus seisukohale, et väärteoasi oli võimalik läbi vaadata ilma F.G kohalolekuta, kuna ta ei ilmunud kohtuistungile ega taotlenud asja arutamise edasilükkamist. 14.12.
  14. a teavitas F.G maakohut e-kirja teel asjaolust, et oli koroona positiivse isikuga lähikontaktne ja viibib karantiinis. F.G nõustub, et ei taotlenud kohtuistungi edasilükkamist, kuid see oli põhjustatud eksitusest mitte soovimatusest ilmuda kohtuistungile. Formaalselt on F.G maakohut teavitanud võimatusest ilmuda määratud kohtuistungile ning teavitanud ka põhjuse. Kaitsja hinnangul on tegemist mõjuva põhjusega, kuna ohustatud oli kohtuistungil osalevate isikute tervis. Seega puudusid maakohtul mõjuvad argumendid arutada käesolevat väärteoasja F.G kohalviibimiseta. Kaitsja peatub F.G iseloomustavate asjaolude juures ka järgmisel. Käesoleva apellatsiooni juurde lisatud dokumendist nähtuvalt suri XX.XX.XXXX. a F.G abikaasa Z. Nimetatud asjaolu tekitas F.G sügava depressiooni, mis tingis aastatel 2020 – 2021 perearsti poolt psühhotroopseid aineid (sh XXX ja XXX) sisaldavate retseptiravimite väljakirjutamise. Kuna F.G teadvustas
  15. aastal endal esinenud sõltuvusprobleemi tõsidust, pöördus ta abi saamiseks SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse, kus viibis 07.12.
  16. a kuni 18.04.
  17. a. Peale sõltuvusravil viibimist ei ole F.G tarvitanud narkootilisi aineid. Perearsti poolt on temale
  18. a välja kirjutatud erinevaid retseptiravimeid sh ennetavalt psühhotroopseid aineid sisaldavate ravimite omi, kuid võrreldes
  19. aastaga on väljakirjutatud ravimid madalama toimeainega. Apellant palub tühistada maakohtu otsus lisakaristuse kohaldamise osas. LS § 223 lg 2 annab kohtule võimaluse (mitte ei kohusta) kohaldada § 223 lg-s 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-6-17 on märgitud, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Käesolevas asjas on juhtunust möödunud rohkem kui aasta ja kolm kuud. F.G ühtegi uut süütegu ei ole toime pannud, mis kinnitab seda, et F.G ei ole ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Seega ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et eksisteerib vältimatu vajadus F.G liiklusest kõrvaldamiseks. Eeltoodule tuginedes on kaitsja seisukohal, et käesoleval juhul esineb alus F.G suhtes 24.09.
  20. a väärteoepisoodis väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning 19.10.
  21. a väärteoepisoodi puhul karistuse oluliseks kergendamiseks ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et tulenevalt esitatud asjaoludest ei ole võimalik uue lahendi tegemine apellatsioonimenetluses, siis palub kaitsja maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi uueks menetlemiseks Harju Maakohtule. Lisaks palub kaitsja hüvitada F.G-le menetluskulud riigieelarve vahenditest. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
  22. 10.02.
  23. a edastas ringkonnakohtule omapoolse seisukoha apellatsioonile kohtuväline menetleja, kes leiab, et maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja õigesti leidnud, et menetlusalusele isikule etteheidetavad rikkumised on tõendatud, kvalifitseeritud õigesti ning kuuluvad karistamisele LS alusel. Kohtuväline menetleja nõustub maakohtu otsusega täielikult ja leiab, et F.G-le määratud karistus on proportsionaalne ja vastab toimepandud tegude raskusele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja palub jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  24. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooniga ning kohtuvälise menetleja seisukohaga, leiab, et esitatud apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  25. Kaebuses leitakse, et maakohus on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, väljudes väärteoprotokollis märgitud väärteokirjelduse piiridest ning heites kohtuotsuses menetlusalusele isikule ette asjaolusid, milliseid pole väärteoprotokolli teokirjelduses kajastatud. Nimelt on väärteoprotokollis märgitud, et F.G juhtis mootorsõidukit Audi 80 r/m DDDDDD. Maakohus on F.G süüdi tunnistanud selles, et tema juhtis mootorsõidukit Audi 80 reg nr-ga XXXXXX. Apellant märgib, et F.G ei ole väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtinud mootorsõidukit Audi 80 registreerimismärgiga DDDDDD ning et olukorras, kus isikule heidetakse ette registreerimisele kuuluva mootorsõiduki juhtimisega seotud väärteo toimepanemist, siis on väärteoprotokollis märgitav konkreetne mootorsõiduk ja selle registreerimisnumber käsitletavad faktiliste asjaoludena, millega on maakohus seotud arutades kohtusse saadetud väärteoasja või kaebust kohtuvälise menetleja otsusele.
  26. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et väärteoprotokolli ülesanne on analoogselt süüdistusaktiga kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Selle üle otsustamisel, mida väärteo lühike kirjeldus peab hõlmama, tuleb lähtuda regulatsiooni eesmärgist. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt RKKK 3-1-1-5-15, p 6). Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud (RKKK 3-1-1-20-15). Kaebaja ei vaidlusta F.G suhtes koostatud väärteoprotokolli osas muud, kui protokollis märgitud sõiduki registreerimisnumbrit, sh ei vaidlustata, et F.G on rikkunud liiklusnõudeid ja sellega põhjustanud varalise kahju. Ringkonnakohtu hinnangul sisaldab käesolevas asjas koostatud väärteoprotokoll nõutaval määral faktilisi asjaolusid, mille alusel saab öelda, et F.G-le on arusaadav, millise väärteo toimepanemist talle ette heidetakse. Lisaks tuleb märkida, et asjas on kogutud mitmeid tõendeid, mis kinnitavad seda, millise numbrimärgiga sõidukit F.G juhtis. Väärteoprotokollis on tegemist ilmselge näpuveaga, mis ringkonnakohtu hinnangul ei muuda väärteoprotokollis avaldatut selliselt, et isikule jääks arusaamatuks, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Seda ei ole väidetud ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-56-16 avaldanud, et mitte iga ebatäpsus, ei mõjuta teokirjelduses kajastuvaid faktilisi asjaolusid ega ka mitte isikule süüksarvatava väärteo kvalifikatsiooni. Kuivõrd väärteoprotokollis on tegemist olukorraga, kus sõiduki registreerimisnumbri märkimisel on jäänud üks täht menetlejal märkimata, muus osas kattub sõiduki number muudest tõenditest nähtuva sõiduki numbrimärgiga (ja ka maakohtu poolt märgitud sõiduki numbriga), on ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise ebatäpsusega, mis ei mõjuta F.G-le etteheidetava väärteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni ning ei muuda etteheidetavat teokirjeldust sellisel määral, et F.G ei oleks võimalik saada aru, millist tegevust talle ette heidetakse ning selles osas kaitseväiteid esitada.
  27. Lisaks eeltoodule märgib kohtukolleegium, et l ahendis nr 4-17-3969 on Riigikohus jaatanud kohtu võimalust täpsustada väärteo toimepanemise aega ja kohta ning leidnud, et sellisel juhul ei ole tegemist lubamatu väljumisega väärteoprotokolli piiridest. Nagu ka nt kuupäeva parandamisel (RKKK 3-1-1-119-12). Seega lähtuvalt Riigikohtu praktikast ja eeltoodud põhjendustest, leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole F.G poolt juhitud sõiduki numbri täpsustamisel rikkunud väärteomenetlusõigust ning see ei too endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamist ning isiku selles episoodis õigeksmõistmist. Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKK 3-1-1-52-08, p 10; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-145-11, p-d 12 ja 13). Seda ei ole maakohus käesoleval juhul teinud.
  28. Kaitsja leiab, et puudub vajadus F.G-le 30 päevase aresti määramiseks ja lisakaristuse kohaldamiseks, kuna menetleja poolt märgitud 12 kehtivast väärteokaristusest on kehtivad 6, ülejäänute täitmine on aegunud. Kriminaalkolleegium rõhutab, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud 12-le kehtivale väärteokaristusele. Seega ei ole kaebuses esitatu väärteokaristuste kustumise osas ka praeguses asjas sisulise tähendusega. Maakohus võttis arvesse F.G senist elukäiku iseloomustavaid asjaolusid – nimelt seda, et isikut on varasemalt karistatud nii kriminaal- kui ka väärteokorras. Ta on varasemalt kandnud nii aresti kui vangistust. Tema puhul on aresti asendatud üldkasuliku tööga. Samuti on F.G varasemalt väärteokorras karistatud rahatrahviga, kuid need karistused ei ole hoidnud ära olukorda, kus ta on järjekordselt pannud toime uued rikkumised, st pole avaldanud soovitavat mõju. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga karistusliigi valikul ning märgib, et maakohus on oma seisukohti selles osas piisavalt põhjendanud, mistõttu ei korda ringkonnakohus neid siinkohad üle, tuues üksnes täiendavalt välja, et olukorras, kus isiku suhtes on varasemalt sisuliselt kõiki karistusliike rakendatud ning võttes arvesse, et iga järgneva rikkumise eest mõistetav karistus peaks olema eelmisest rangem, jääbki F.G suhtes põhjendatuks üksnes aresti kohaldamine.
  29. Ka karistusmäära mõistmisel ei ole maakohtule põhjust etteheiteid teha. Maakohus on toonud asjakohaselt välja, et karistusmäära kindlaks tegemiseks tuleb võtta lähtepunktiks karistust ettenägeva sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Esitatud kaebuses ei väideta, et maakohus oleks karistusmäära hindamisel eksinud mõne eeltoodud asjaolu hindamisel või jätnud midagi arvesse võtmata. Märgitakse vaid, et kuivõrd taotletakse väärteomenetluse lõpetamist 24.09.
  30. a episoodis, ei ole põhjendatud aresti määramine maksimaalses määras. Kuivõrd eelnevalt selgitas ringkonnakohus, miks ei pea põhjendatuks 24.09.
  31. a episoodi osas maakohtu otsuse tühistamist ning väärteomenetluse selles osas lõpetamist, ei anna sellekohane kaebuse argumentatsioon alust karistusmäära muutmiseks.
  32. Seonduvalt kaebuse väidetega sellest, et F.G ei saanud osaleda maakohtu istungil, kuna ta oli kokku puutunud koroona positiivse isikuga ja viibis karantiinis, märgib kohtukolleegium järgmist. Ajal, mil toimus maakohtu istung, ei kehtinud enam kohustust lähikontaktsena karantiini jääda. Puudub mistahes informatsioon, et F.G oleks pöördunud nt perearsti poole ning viimane andnuks talle korralduse karantiini jääda. Asjaolu, et isik ise otsustab, et soovib viibida karantiinis, ei anna praegusel juhul alust arvamuseks, et tal oli istungile ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. Arusaamatuks jääb, mida kaebaja maakohtule täpselt ette heidab. Kaebaja ise kinnitab, et F.G ei taotlenud istungi edasilükkamist, milleks mh peab olema mõjuv põhjus ning mis peab olema ka kohtule kontrollitav. Praegusel juhul on kohtule esitatud isikupoolne palja- ja ka üldsõnaline väide, mida kohtul kontrollida ei ole kuidagi võimalik. See tähendab, et pole täpsustatud mingisuguseid asjaolusid või esitatud kasvõi kuupäevi, et kohtul oleks võimalik kuidagi esitatud väitele omapoolset hinnangut anda. Samuti pole esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotlust. Seega puudub alus maakohtule selles osas midagi ette heita, kuivõrd kohtul puudus igasugune informatsioon sellest, et isik soovib isiklikult istungist osa võtta. Asjaolu, et seda avaldatakse maakohtu otsusele esitatud apellatsioonis, ei anna mitte mingisugust alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtul ei olnud asja menetlemisel võimalik kuidagi sellega arvestada ning VTMS näeb ette võimaluse arutada asja ilma isiku osavõtuta (VTMS § 90 lg 1), seega pole maakohus menetlusnorme rikkunud.
  33. Kaebuses on väljatoodud ka F.G iseloomustav materjal sellest, et tal oli tugev depressioon ja et tal esinesid sõltuvusprobleemid ning nende väidete kinnituseks esitatud kohtule tõendid. Samas ei ole kaebaja selgitanud, kuidas need kaebuse lahendamise seisukohast tähtsust omavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatu alust maakohtu järeldusi üheski aspektis ümber hinnata.
  34. Kaebaja palub tühistada maakohtu otsuse lisakaristuse kohaldamise osas. Kaebuses leitakse, et kuna F.G-le etteheidetavatest tegudest on möödas enam kui aasta, ta ei ole ühtegi süütegu toime pannud, siis puudub vältimatu vajadus teda liiklusest kõrvaldada. Esmalt märgib ringkonnakohus, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ei pea olema vältimatult vajalik, nagu seda märgib kaebaja. Riigikohus on selgitanud, et tegemist ei ole erandjuhuga (RKKK 3-1-1-6-17). Maakohus on toonud välja asjaolud, miks on pidanud vajalikuks kohaldada F.G suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Nii on maakohus viidanud sellele, et F.G õiguskuulekus liiklusnormidest kinnipidamisel pole olnud nõuetekohane ja talle varem kohaldatud eriliigilised karistused on osutunud vähemõjusaks. Samuti on maakohus asjakohaselt rõhutanud sedagi, et F.G-le käesolevalt etteheidetavad teod on mõlemad väga rasked. Oluline on siinkohal rõhutada maakohtu poolt väljatoodut sellest, et mis tahes tagajärgedega isikukahju mittesaabumist saab põhjendada üksnes õnneliku juhusega, sest nii teo toimepanemise kohad kui menetluse käigus tuvastatud sündmuste käik, nende tehiolud on sellised, kus F.G hoolimatu ja hooletu liikluskäitumise oleks võinud lõppeda äärmiselt traagiliste tagajärgedega. Isikukahju mittetekkimist F.G ei kontrollinud, see väljus tema mõju- ja tegutsemissfäärist. Samuti on talle etteheidetavad teod toime pandud lühikese ajavahemiku sees. Ringkonnakohus peab põhjendatuks sellistel asjaoludel toimepandud tegudele reageerimiseks kohaldada ka lisakaristust. Kaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille tõttu oleks lisakaristuse kohaldamine välistatud. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et asjaolu, et isik ei ole rohkem rikkumisi toime pannud, on positiivne, kuid ei lükka ümber maakohtu põhjendusi ning ei too seega kaasa lisakaristuse tühistamist, kuivõrd lisaks sellele, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eripreventiivseid eesmärke, omab see ka süüd heastavat ning ühiskonna turvalisust tagavat eesmärki.
  35. Kaebuses on esitatud taotlus menetluskulude hüvitamiseks F.G-le . Ringkonnakohtule edastatud menetluskulude nimekirja kohaselt on F.G menetluskulude suuruseks 420 eurot, mis koosneb konsultatsioonist (30 min), kohtuotsuse ja väärteoasja materjalidega tutvumisest (60 min) ning apellatsiooni koostamisest (2 h). Kuivõrd F.G kaitsja esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku enda kanda (VTMS § 38 lg 1, KrMS § 185 lg 2).
  36. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja F.G kaitsja I. Repnau esitatud apellatsiooni rahuldamata.

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.