lg-s 6 ette nähtud intensiivseid piiranguid võib rakendada ainult juhul, kui need on vältimatult vajalikud. Vältimatult vajalik tähendab, et piirangu proportsionaalsust, sh alternatiivsete ja leebemate meetmete olemasolu, on haldusorgan vastavalt PS §-le 11 kaalunud. Meede on sobiv, kui see aitab eesmärki saavutada. Korralduste eesmärk on tõkestada COVID19 levikut Eesti Vabariigis, et kaitsta inimeste elu ja tervist ning riigi toimimist. Korraldusest ega seletuskirjast ei nähtu, et spaa on nakatumisohtlik koht. Ka õiguskantsler on rõhutanud, et keelu õigustuseks ei saa pelgalt viidata teadmata päritoluga nakatumiste osakaalule, kuna selliselt toimides võiks põhjendada teadmata päritoluga nakatumisega mis tahes piiranguid. Kui puudub teave, et spaa võib olla nakkusohtlik, siis ei saa spaa sulgemine vähendada ka nakkusohtu või selle tegutsemise lubamine maksimaalselt 50% ulatuses. Teisisõnu on alus kahelda meetmete sobivuses. Ka Vabariigi Valitsus on näiteks korralduse nr 170 seletuskirjas nentinud, et eraldiseisvana ei kaasne suurt nakkusohtu ühegi asutuse või tegevuskoha avamisega ning üksikjuhul ei ole Eestis nakatumisrisk enam kõrge. Spaadele seatud piirangud ei ole vajalikud. Abinõu vajalikkuse hindamisel tuleb analüüsida, kas eesmärki on võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Spaade sulgemine või nende tegutsemise lubamine maksimaalselt 50% täituvusega ei ole vajalik abinõu taotletava eesmärgi saavutamiseks, kuivõrd eesmärki tõkestada COVID-19 levikut on võimalik saavutada ka spaaettevõtjaid vähem koormavate abinõudega. Korralduste seletuskirjades ei ole toodud argumente, miks on spaade sulgemiseni viinud tegutsemispiirangud vältimatult vajalikud. Samuti ei nähtu, et oleks kaalutud alternatiivseid meetmeid juhtudel, kus spaadel on lubatud tegutseda maksimaalselt 50% täituvusega. Korraldustes puudub analüüs, miks ei võiks spaade tegutsemine olla lubatud juhul, kui täituvus on mitte rohkem kui 25% alternatiivina täielikule sulgemisele. Samuti ei ole kaalutud, mis mõju omaks näiteks spaade avamine 75% täituvuse juures 50% asemel. Spaadele seatud piirangud ei ole mõõdukad. Juhul, kui meede oleks vajalik, tuleks analüüsida abinõu mõõdukust. Selleks tuleb kaaluda ühelt poolt spaaettevõtjate ettevõtlusvabadusse sekkumise ulatust ja intensiivsust (PS § 31) ning teiselt poolt avaliku huvi kaalukust tõkestada 8 COVID-19 levikut rahva tervise kaitseks (PS § 28). Mida intensiivsem on riive, seda mõjuvam peab olema riivet õigustav eesmärk. Kaalumaks üles PS § 31 riive, peaks olema ülekaalukas oht avalikule huvile, st rahvatervisele. Sellise ohu jaatamiseks peaks olema tõendatud, et just spaades toimub eriti palju nakatumisi ning senised kitsendused spaadele ei ole tulemust andnud. Antud juhul on riive kaebaja ettevõtlusvabadusse intensiivne, mis toob kaebajale olulise majandusliku kahju, kuivõrd tema käive langeb märkimisväärselt. Seetõttu on kriitilise tähendusega, et piirangud oleksid põhjalikult kaalutud. Kuna puudub andmestik, et spaades on viiruse levik kõrge, siis ei kaalu väidetav oht rahvatervisele üles niivõrd intensiivset riivet spaaettevõtjatele. Piirangute kohaldamine näitab kaebaja hinnangul, et Vabariigi Valitsus on arvestanud ainult viirusenäitajate muutumisega, mitte ettevõtjate õigustega arvestamist. On ilmne, et piirang ei ole mõõdukas, kui COVID-19 olukord on oluliselt paranenud. Näiteks on korralduse nr 146 seletuskirja kohaselt tervishoiuasutustes COVID-19 olukord stabiliseerunud. Kuigi olukord oli paranenud, ei leevendatud intensiivseid piiranguid spaadele, st nendele kehtis edasi tegutsemiskeeld, mis oli kehtestatud olukorras, kus koormus tervishoiuasutustele oli väga suur. Kui olukord oli stabiliseerinud, on põhjendamatu spaadele laienev tegutsemiskeeld. Seega on kaheldav spaadele kehtestatud piirangute sobivus ning piirangud ei ole vajalikud ega mõõdukad. Kaebajal on tuvastamishuvi. HKMS § 45 lg 2 esimese lause järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks on ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes. Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda. Kaebaja menetluslik huvi on, et kõik piirangud, mida vastustaja tulevikus viirusetõrjel kaebaja suhtes rakendab, oleksid proportsionaalsed. Kui kaebaja ei saaks oma õigusi kaitsta tuvastamiskaebusega, puuduks sisuliselt kohtulik kontroll nn koroonakriisi ajal kehtestatud Vabariigi Valitsuse korralduste üle. Piiranguid karmistatakse ja leevendatakse niivõrd tihti, et ükski kohtuotsus tühistamiskaebuse osas ei saaks tulla enne, kui Vabariigi Valitsus on juba piiranguid muutnud. Eeltoodud põhjustel ning toetudes Riigikohtu halduskolleegiumi praktikale on põhjendatud tuvastamiskaebuse esitamine. Vastustaja Vabariigi Valitsus (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) on seisukohal, et vastustaja poolt perioodil 01.06.2020 kuni 28.06.2021 koroonaviiruse leviku tõkestamiseks spaadele kehtestatud piirangud olid põhjendatud ja õiguspärased. Eelviidatud perioodil kehtisid spaadele erinevad koroonaviiruse tõkestamise meetmed: - alates 01.06.2020 ning suurema osa kogu vaidlustatud ajast kehtis spaade 50% täituvuse nõue koos hajutamiskohustusega; - suure osa 2021. a jaanuarist, märtsist ja aprillist olid piirangud kõige rangemad: siis oli keelatud traditsioonilise SPA-tegevus ning veekeskuseid võis osaliselt kasutada vaid professionaalseks individuaalseks sporttreeninguks; - mais 2021 võisid spaad piiratud ulatuses tegutseda välitingimustes ja lubada ka individuaaltreeninguid ja kahestes gruppides sporttegevust; - juunis 2021 leevenesid piirangud taas: alguses sai jälle tegutseda 50% täituvusega; - alates 23.06.2021 ei kehti enam kaebaja vaidlustatud piirangud; - alates 23.06.2021 kehtis spaades edasi vaid maksimaalne külastajate arvu piirang (600-1000 inimest) ning hajutatuse nõue. Kaebaja on vaidlustanud kõik 01.06.2020 - 28.06.2021 kehtinud piirangud ning peab nii intensiivseid kui vähemintensiivseid piiranguid õigusvastaseks. Kaebaja vaidlustatud perioodil sai vastutaja valida viiruse tõrjeks eelkõige meetmed vähendamaks inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning vastustajal ei olnud valikut hoida ühiskonda lahti, suurendades elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja 9 haigestumise mõju ühiskonna lahtiolekul ei ületaks ühiskonna, sh tervishoiusüsteemi taluvuspiiri. Vastustaja peab piirangute kehtestamist ja nende leevendamist kaaludes igal juhul arvestama konkreetse aja faktilise olukorraga. HMS ega ka ükski Riigikohtu seisukoht ei ütle, et igas haldusaktis tuleb proportsionaalsus esitada sobivus, vajalikkus, mõõdukus kujul. Kaebaja peamine etteheide vastustajale on see, et kuna korraldustes ja seletuskirjades pole spaade piirangute osas esitatud kolmeastmelist proportsionaalsuse testi, siis on korraldused formaalselt õigusvastased. Kuigi pea iga koormava haldusaktiga riivatakse põhiõigusi, ei nõua HMS ega ka sellekohane Riigikohtu praktika, et igas haldusaktis tuleks inimeste ja ettevõtjate õiguste piirang esitada kolmeastmelise proportsionaalsuse testi kujul. Vaidlustatud osas on korralduste õiguslik alus eelkõige
lg 5, 6 ja 8 ning see on haldusaktis ära märgitud.
lg 5, 6 ja 8 järgi on Vabariigi Valitsusel piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel kaalutlusõigus ehk korralduste näol on tegemist valitsuse kaalutlusotsusega. Seejuures on
lg 8 alusel uudse nakkushaiguse puhul Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus, kuna võimatu on ette kirjutada täpseid meetmeid ja juhiseid haiguse tõrjeks, mida keegi veel ei tunne ja mille osas teadmine pidevalt muutub. Selle kaalutlusotsuse tegemisel on vajalik leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute ja taotletava eesmärgi – milleks, nagu seletuskirjades välja toodud, on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja haiguse leviku tõkestamine määral, et kaitstud oleks isikute tervisepõhiõigus, et ohtu ei satuks tervishoiusüsteemi ja ühiskonna toimepidevus – saavutamise vahel. Samas, arvestades et see otsus tehakse teadusliku ebakindluse ja pidevalt muutuvate viirustüvede olukorras, on kohtud õigesti öelnud, et
lg 5 ja 8 alusel tehtav otsus on prognoosotsus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2021 määrus nr 3-21-2413), mida tuleb alati hinnata selle andmise aja seisuga. Ringkonnakohus on 30.09.2021 määruses nr 3-21-2030 leidnud, et „Uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt tuleb uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohtu kohaste meetmetega võimalikul suurel määral vähendada. Seejuures ei ole määrav, et vaidlusalused meetmed peaksid tagama just 100%-lise nakkusohu tõrjumise iga juhtumi korral.“ Ringkonnakohtu hinnangul ei tohi valitsuse kehtestatavad meetmed olla ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ning nad ei tohi olla sellised, et ei aita üldse taotletavat eesmärki saavutada. Seega sisuliselt on ringkonnakohus leidnud, et vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane, kui valitud on lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Ühelgi juhul ei ole kohtud senises kohtupraktikas nõudnud, et piirangute põhjendused tuleb esitada kolmeastmelise proportsionaalsuse testi kujul. Koroonakorraldus on haldusakt, kus HMS järgi tuleb esitada vastustaja kaalutlused, millest ta otsustamisel lähtus ning seda on vastustaja ka teinud. Olenevalt viiruse olukorrast ja haiglavõrgu koormuse tasemest ehk faktilisest olukorrast on vastustaja korraldustes pidanud vajalikuks vastavalt kas viiruse leviku tõkestamiseks erinevaid piiranguid karmistada või leevendada. Vastustaja on piirangute seadmist alati põhjendanud, et need on vajalikud viiruse leviku tõkestamiseks ja inimeste PS § 28 lg 1 sätestatud tervisepõhiõiguse kaitseks ning haiglavõrgu koormuse langetamiseks ja ühiskonna toimepidavuse tagamiseks. Vastustaja on pidevalt rõhutanud korraldustes, et üks oluline kaalutlus on, et kuna koroonaviirus levib eriti hästi siseruumides ning olukorras, kus inimesed omavahel lähedalt kokku puutuvad, on tarvis piirangute kehtestamine siseruumide tegevustele, eriti nendele, kus ei saa tegevuse olemuse tõttu kanda ka maski või kus puutuvad kokku võõrad inimesed. Seepärast on vastustaja piirangud olnud eelkõige suunatud siseruumidele ning esmajoones nendele, kus muidu mittekokkupuutuvad inimesed omavahel kokku puutuvad. Sel põhjusel kehtestati piirangud ka veekeskustele, eriti nende n-ö meelelahutuslikule spaa osale. Ka piirangute leevendamisel oli vastustaja kaalutlus alati nakatumisriski tõenäosus: nii leevendati ka aprillis-mais 2021 piiranguid eelkõige välitingimuste tegevuste osas: nii avati esmalt nii kohvikute kui spaade väliosad, sest seal levib nakkus vähem. See oli n-ö piirangute kehtestamise selge kaalutlus ja lähtekoht ning vastustaja tõi selle korraldustes ka välja. 10 See, millises ulatuses inimkontakte vähendavad piirangud kehtestada sõltus sellest, milline oli epidemioloogiline ja haiglavõrgu olukord. Vastustaja hindas olukorda iga kahe nädala tagant ja leevendas kohe piiranguid, kui see osutus võimalikuks. Riik ei saa vaadata erinevaid põhiõigusi isoleeritult ja keskenduda vaid ühe isikute grupi kaitsele, vaid tuleb näha eri isikute õiguste ja eri meetmete omavahelisi seoseid ning neid vajadusel tasakaalustada. Ühtlasi ei saa kõiki tegevusi hinnata ja tähtsustada ühesuguselt, ammugi veel isoleeritult teineteisest. Näiteks inimese esmavajaduste ja riigi toimivuse seisukohalt on apteegid, toidupoed ja elutähtsate teenuste toimivus märksa olulisem, kui nt spaades toimuv meelelahutus või öine klubiline tegevus. Tervisepõhiõiguse kaitseks piirangute kehtestamine toob vältimatult kaasa teiste põhiõiguste, sh ettevõtlusvabaduse piiramise, kuid viiruse ja haiglavõrgu koormuse faktilist olukorda konkreetsel juhul hinnates, pidas vastustaja eelnevate kaalutluste valguses vastavate piirangute kehtestamist vältimatult vajalikuks (kas siis piirangute kehtestamist või järkjärgulist leevendamist). Seejuures hindas vastustaja iga kahe nädala tagant olukorra üle, et ükski ebavajalik piirang kehtima ei jääks. Vabariigi Valitsust nõustav teadusnõukoda (TNK) ongi kokku kutsutud selleks, et see nõustaks vastustajat osas, missugused piirangud on soovitav Eesti konteksti ja olusid arvestades kehtestada ning Terviseamet esitab vastustajale asjakohase statistika. Koroonapiiranguid puudutavaid vaidlusi on samade korralduste üle, mille ka kaebaja on vaidlustanud, Eesti kohtutes praegu palju ning Tallinna Ringkonnakohus on mitmes lahendis kinnitanud, et vastustaja tuginemine TNK-le ning just ECDC ja WHO uuringutele ja seisukohtadele on õige ja nendest lähtuvad otsused on põhjendatud. Vaidlustatud korralduste seletuskirjadest ilmneb, et vastustaja on oma meetmeid paljus põhjendanud just viidetega ECDC, WHO ja TNK materjalidele, mida ringkonnakohus peab põhjendatult asjakohasteks. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et on asjakohastele materjalidele ja kaalutlustele tuginevalt teinud õiguspärased ja põhjendatud kaalutlusotsused. Nagu ütles ringkonnakohus 03.12.2021 määruse nr 3-21-2413, p-s 19: „Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ootama äärmiselt kaalukate huvide kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.“ Piirangute materiaalset õiguspärasust on vastustaja kaebajale meeldivas vormis ehk siis sobivus-vajalikkus-mõõdukus vormis kokkuvõtlikult hinnanud vastuses kaebusele (p-d 2.352.52). Nimetatud punktides ei toonud vastustaja sisse ühtegi uut argumenti seoses piirangute proportsionaalsusega, vaid tõstis korralduste seletustes ja seletuskirjades esitatud argumendid kaebaja soovitud vormi. Seejuures on vastustaja nimetatud vastuse punktides viidanud konkreetsetele seletuskirjadele ja TNK materjalidele ning neid tsiteerinud, mis näitab, et vastustaja igal juhul arvestades nende argumentidega piiranguid kehtestades ja leevendades. Oluline on see, et vastustaja kehtestas ranged piirangud vaid siis, kui Eesti haiglasüsteem oli kokku kukkumas jaanuarist maini
) § 28 lg 1 sätestab, et nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle otsustab Terviseamet talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel.
lg 5 p 1 kohaselt eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võib Terviseamet, kui see on vältimatult vajalik, haldusaktiga lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud meetmetele ja piirangutele ajutiselt sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust.
lg 8 näeb ette, et uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võib rakendada muuhulgas nõudeid, meetmeid ja piiranguid, mis on seaduses või seaduse alusel ette nähtud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.
lg-te 5 ja 8 alusel tehtav otsus on kaalutlus- ja prognoosotsus, mida tuleb alati hinnata selle andmise aja seisuga ning uudse nakkushaiguse puhul on vastustajal avar kaalutlusruum, kuna ei ole võimalik ette kirjutada täpseid meetmeid ja juhiseid haiguse tõrjeks, mille osas teadmine piiratud ja ajas pidevalt muutub. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute ja taotletava eesmärgi – nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja haiguse leviku tõkestamine määral, et kaitstud oleks isikute tervisepõhiõigus, et ohtu ei satuks tervishoiusüsteemi ja ühiskonna toimepidevus – saavutamise vahel. Samuti vastustaja hindas iga kahe nädala tagant olukorra üle, kogudes selleks statistikat Terviseametist, kuulates ära TNK arvamuse ning tutvudes rahvusvaheliste organisatsioonide 13 materjalidega viiruse levikuviiside ja ennetusmeetmete osas ning saadud andmetest lähtuvalt kaaluti piirangute vajalikkust ja kehtestati vaid asjakohaseid ja minimaalseid ajutisi piirangud, ühtlasi jälgides, et ükski ebavajalik piirang kehtima ei jääks.
lg-s 5 on Vabariigi Valitsusele antud volitus kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Selliste piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel lai kaalutlusõigus (diskretsioon). Diskretsiooni teostamisel on haldusorganil õigus valida võimalike erinevate lahenduste vahel. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui selle tegemisel on hinnatud kõiki kohaseid asjaolusid ja erinevaid huve ning nende kaalumisel valitud hetkeseisul võimalikest kõige parem lahendus. COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmed on n-ö kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida koroonaviiruse levikut. On ilmne, et viiruse leviku tõkestamiseks pidi oluliselt piirama viiruse leviku võimalusi, milleks oli vaja vähendada inimeste vahelisi vahetuid kontakte, et viirus ei saaks kanduda inimeselt inimesele, eriti veel siseruumides. Vaidlustatud korraldustes loetletud kohtades (antud juhul spaades) kehtestatud ajutised piirangud olidki suunatud inimeste vaheliste kontaktide ajutisele piiramisele viiruse leviku tõkestamise/ohjamise eesmärgil ning olukorra muutumisel neid piiranguid ka leevendati. Vabariigi Valitsus peab piirangute kehtestamist, sh nende leevendamist ja kaotamist kaaludes arvestama kehtiva olukorraga, mida vastustaja on ka teinud ning kohus on kaevatavaid korraldusi hinnanud nende andmise aja seisuga. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui on valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Kohtu hinnangul vastustaja poolt valitud lahendus piirangute kehtestamise ja nende järk-järgult leevendamise osas ei olnud ilmselgelt meelevaldne ega seadusega vastuolus. Kohus nõustub, et need piirangud olid vajalikud koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja inimeste tervisepõhiõiguse (PS § 28 lg 1) kaitseks, samuti haiglavõrgu koormuse langetamiseks ning ühiskonna toimepidavuse tagamiseks. Vastustaja hindas olukorda iga kahe nädala tagant ning leevendas piiranguid kohe, kui see osutus võimalikuks (sh arvestades epidemioloogilist ja haiglavõrgu olukorda). Tervisepõhiõiguse kaitseks piirangute kehtestamine toob vältimatult kaasa teiste põhiõiguste, sh ettevõtlusvabaduse, piiramise, kuid viiruse leviku ja haiglavõrgu koormuse faktilist olukorda vaidlusalusel perioodil hinnates pidas vastustaja seda põhjendatult vältimatult vajalikuks. Kaebaja toob tuvastamishuvina välja preventiivse eesmärgi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohus leiab, et kaebaja märgitud preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks ei ole põhjendatud. Kaebaja väidetud reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda on paljasõnaline oletus. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud võrreldes teiste spaaettevõtetega. Vaidlustatud perioodil kohaldatud koroonaviirusega seonduvad ajutised piirangud olid kehtestatud võrdselt kõigile spaaettevõtetele, erandeid tegemata. Kohtu hinnangul eraldiseisvalt ei riku kaebaja õigusi ka Vabariigi Valitsuse korraldus nr 232, mille tühistamist kaebaja taotleb. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb tema õiguste rikkumine tulenevalt nimetatud korraldusest, mille alusel piiranguid leevendati eranditult kõigi spaaettevõtete suhtes. Paljasõnaline ja tõendamata on ka kaebaja väide, et antud juhul tema ettevõtlusvabaduse riive on niivõrd intensiivne, mis toob kaebajale olulise majandusliku kahju, kuivõrd tema käive langeb märkimisväärselt. Kaebaja ei ole tõendanud temale olulise majandusliku kahju tekkimist käibe märkimisväärse languse tõttu. Võimalik ettevõtlusvabaduse riive puudutas kõiki spaaettevõtteid ning kaebaja ei ole tõendanud, et võrreldes teiste spaaettevõtetega oli tema piirangute tõttu raskemas olukorras. 14 Kohtu hinnangul piirangute kehtestamine vaidlustatud korralduste alusel COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks, sh nende leevendamine, oli korralduste väljaandmise ajal piisavalt põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne. Kõnealused ajutised piirangud olid vaidlusalusel perioodil sobivad, vajalikud ja mõõdukad, pidades silmas tol hetkel kehtivat nakatumisohtlikku olukorda ning vastavate ajutiste piirangute kohaldamise põhjendatust ja eesmärgipärasust. Kohus leiab asjaolusid ja poolte seisukohti ning esitatud tõendeid koostoimes hinnates, et puudub alus kaebuse nõuete rahuldamiseks. MENETLUSKULUD HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.