Obsah (4)

§ 1§ 402§ 4034§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Kaire Pullerits Otsuse tegemise aeg ja koht 05.09.2024, Rakvere Tsiviilasja number 2-24-108926 Tsiviilasi Holm Bank AS hagi A. Z. vastu võ

§ 1

lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 402

lg 1 mõttes.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 8. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (

) § 402421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus antud juhul loovutusest tulenevalt hagejal.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“. Tsiviilasjas nr 2-21-119187 on Tallinna Ringkonnakohus 07.10.2022 otsuse punktis 12.9 märkinud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb laenutaotleja krediidivõimelisust hinnata enne iga uue tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Krediidiandja ei saa varasemate kohustuste täitmisest eeldada, et tarbija on suuteline täitma ka uuest krediidilepingust tulenevaid kohustusi, eriti kuna tarbija krediidivõimelisuse aluseks olevad asjaolud võivad ajas muutuda“.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 9. 31.05.2024 puuduste määruses andis kohus hagejale võimaluse hagiavalduses esile tuua asjaolud ja esitada tõendid, mis kinnitavad, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostja oli krediidilepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kohus juhtis hageja tähelepanu ka sellele, et hagejal on võimalik teha ümberarvestus nõude osas vastavalt

§ 4034lg-le 7.

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas on hageja esitanud hagis selgitusi ning hagi lisad 2 ja
2. Hagiavalduses selgitas hageja, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas tugines krediidiandja kostja taotluses esitatule ja maksehäireregistri väljavõttele (hagi lisad 2 ja 3). Kohus leiab, et hagi lisades 2 ja 3 (kostja taotlus ja maksehäireregistrite väljavõte) ning hagis esitatud selgitused ei ole piisavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ja mille põhjal ei ole võimalik veenduda, et kostja oli enne krediidilepingu sõlmimist krediidivõimeline. Krediidiandja ei ole kostja igakuiseid sissetulekuid ega kohustusi tegelikkuses enne krediidilepingu sõlmimist kontrollinud ja pangakontoväljavõtet krediidiandja kostjalt nõudnud ei ole. Niisamuti ei ole hageja kohtule kostja pangakonto väljavõtet, kostja krediidivõimelisuse kontrollimiseks, esitanud. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud seda, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet krediidilepingu sõlmimisel järginud. Eeltoodu põhjal tuvastab kohus, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (

§ 4034lg 6).

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb tagasimaksed lugeda põhinõude katteks.

§ 4034

lg 7 järgi kostja hagejale lepingutasu 19,90 eurot ei võlgne ja kohus jätab hageja lepingutasu nõude 4,96 rahuldamata. Seega põhinõude aluseks tuleb võtta 11.01.2023 laenulepingus nr xxxx sätestatult väljamakstav laenusumma 282,98 eurot. Hagiavalduse punktist 1.3 nähtuvalt on kostja hagejale tasunud kokku 290 eurot (so 11.01.2023 20 eurot, 19.04.2023 100 eurot, 10.08.2023 100 eurot ja 13.09.2023 70 eurot). Seega jätab kohus hageja põhinõude 95,81 eurot rahuldamata (so 290-282,98=7,02 eurot, põhinõudest ülejääk). 12. Riigikohus on osundanud, et

§ 4034

lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 8). Tsiviilasjas nr 2-23133882 on Tartu Ringkonnakohus 19.12.2023 otsuse p-s 10 märkinud, et kui krediidilepingus sisalduv intressikokkulepe peaks osutuma vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühiseks, siis jääb sellest hoolimata kehtima kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. See tähendab, et viivisemäär on sellisel juhul võrdne seadusjärgse intressimääraga. Leping lõppes tähtaja saabumisega 11.01.
3. Intressikalkulaator.ee kasutades oleks põhjendatud (seadusjärgses intressimääras) intressinõue 3,83 eurot (laenusummalt 282,98 eurolt, hagi asjaoludes esitatult periood 12.09.2023-11.01.2024). Põhinõudest tulenev ülejääk tuleb lugeda intressinõude katteks. Seega jätab kohus hageja intressinõude 5,67 eurot rahuldamata (7,02 eurot põhinõude ülejääk3,83=3,19 eurot põhinõude ülejääk). Eelnevast tulenevalt ei ole hagejal kostja vastu põhinõuet (so tagasimaksed loeti põhinõude katteks) ja kohus jätab hageja viivisenõude 6,75 eurot rahuldamata. 13.

§ 113

² lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude 35 euro väljamõistmist (so 20.10.2023, 22.11.2023, 20.12.2023, 16.01.2024 ja 02.02.2024 meeldetuletuskirjade eest). Kuivõrd kostjal oli 13.09.2023 lepingust tulenevad kohustused täidetud, siis ei olnud meeldetuletuskirjade saatmine kostjale ja antud juhul sissenõudmiskulude kostjalt nõudmine põhjendatud. Kohus jätab hageja sissenõudmiskulude nõude 35 eurot rahuldamata. Kokkuvõtvalt jätab kohus hagi tervikuna rahuldamata. 14. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal asjas menetluskulusid ei esine, mistõttu kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik