← Eesti

2-24-2561/53

Obsah (12)§ 12§ 15§ 3§ 1002§ 1003§ 1§ 31§ 22§ 11§ 1001§ 5§ 32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik (eesistuja), Liis Arrak ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-2561 Kohtuasi

) § 22 lg 5 mõttes ja selle tekkimise ajaks hiljemalt

  1. aastat, mil pidi olema selge, et nõuet Rootsi ettevõtte vastu ei õnnestu eelduslikult sisse nõuda.
  2. Võlgnik esitas
  3. aprillil 2024 arvamuse ajutise halduri aruande kohta. Võlgnik ei tunnista võlausaldaja nõudeid ega enda maksejõuetust. Võlgnik leidis, et kui võlausaldajal on tekkinud nõue väidetud alustel, siis on see aegunud. Samuti leidis võlgnik, et vaidlus tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnikul on vara rohkem kui kohustusi. Võlgniku tegevus ei ole seiskunud, vaid seisneb eelkõige võlgnevuse (404 516,20 eurot) sissenõudmises Västerskog Bygg - och Förvaltning I Bålsta AB-lt, millega tegeletakse järjepidevalt, kasutades selleks mh professionaalset õigusabi.
  4. Võlgnik esitas
  5. mail 2024 täiendava seisukoha, milles muu hulgas märkis, et võlgniku poolt ajutisele haldurile ja kohtule esitatud menetlusdokumentidega on lükatud ümber nii pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja väited kui ka halduri ja kohtu arvamused. Maakohtu määrus ja põhjendused
  6. Harju Maakohus rahuldas avalduse, kuulutas välja võlgniku pankroti ja nimetas võlgniku pankrotihalduriks vandeadvokaat Martin Pärna. Maakohus määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku aja ja kohustas võlgniku juhatuse liiget J. Nit võlausaldajate esimesel üldkoosolekul vandega kinnitama, et esitatud andmed võlgniku vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on neile teadaolevalt õiged. Maakohus määras kindlaks pankrotihalduri tasu. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Maakohus jättis läbi vaatamata võlgniku taotluse menetluskulude katteks tagatise andmiseks ja rahuldamata võlgniku vastuväite kohtu tegevusele. 3

(10)2-24-2561 8.
  1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku majandustegevuse puudumine ja võlgniku väited kasumi teenimise kohta omavahel vastuolus. Võlgnikul ei ole ühtegi töötajat ja esitamata on
  2. a majandusaasta aruanne, mis viitab majandustegevuse puudumisele. Majandustegevuseks ei saa pidada kohtulahendiga välja mõistetud nõude sissenõudmist. Majandustegevuseks on juriidilise isiku põhitegevus, milleks võlgniku puhul on äriregistri andmetel elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Võlgniku esitatud
  3. a majandusaasta aruande kohaselt on võlgniku majandustegevus vaibunud juba
  4. aastal. Viimase töötajaga on tööleping lõpetatud
  5. mail 2022, seega ei ole võlgnikul juba ligi kaks aastat olnud töötajaid. Registripidaja on teinud võlgnikule kustutamishoiatuse ja andnud tähtaja majandusaasta aruande esitamiseks kuni
  6. märtsini
  7. Kohtumääruse tegemise aja seisuga ei ole aruannet esitatud. Äriregistri andmetel on võlgnikul maksuvõlg alates
  8. märtsist
  9. Viimati on äriühing makse tasunud
  10. a II kvartalis. Võlgnik on võõrandanud
  11. aastal kõik oma vähegi likviidse vara (sõidukid ja kinnistu). Registreeritud vara võlgnikul ei ole, samuti puudub kontodel raha. Ka ei ole võlgnik esitanud tõendeid selle kohta, et Harju Maakohtu
  12. veebruari
  13. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-20-17558 välja mõistetud nõude sissenõudmine võiks olla edukas. Seega puudub nõudel väärtus, mistõttu võlgnik on varatu. 8.
  14. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul maksukohustus Maksu- ja Tolliameti ees, mille suurus
  15. aprilli
  16. a seisuga oli 7638,12 eurot. Avaldaja nõue võlgniku vastu on väidetavalt 176 178,37 eurot, mis põhineb võlgniku ja võlausaldaja vahel
  17. veebruaril 2020 sõlmitud töövõtulepingul nr ATVL6/02/2020/
  18. Arved on võlgnikule saadetud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et võlgnik oleks arveid või akte vaidlustanud. Võlgnikul on võimalik pankrotimenetluse käigus esitada vastuväited esitatud arvetele ja aktidele, kuid tal lasub tõendamiskoormus oma väidete tõendamiseks. Võlgnik on esitanud aegumise vastuväite, kuid ei ole nõudele sisuliselt vastu vaielnud. Nõude aegumise üle on kohtul võimalik otsustada nõuete kaitsmise käigus, maksejõuetusavalduse esitamisel peab võlausaldaja põhistama oma nõude olemasolu. Kohtu hinnangul on võlausaldaja nõue selge. Töövõtulepingust tulenev tasunõue on muutunud sissenõutavaks (võlaõigusseadus (VÕS) § 637 lg 3), sest tööd on aktidega vastu võetud. Samuti on esitatud arved, seega on võlausaldaja andnud tähtaja kohustuse täitmiseks. 8.
  19. Võlgnik on maksujõuetu, sest tal puudub majandustegevus. Ajutise halduri aruande kohaselt puudub võlgnikul ka vara, mille arvel kohustusi täita. Võlgnikul on vaidlustamata kohustusi vähemalt 7638,12 eurot. Järelikult on võlgnikul kohustusi rohkem kui vara. 8.
  20. Seoses võlgniku taotlusega määrata menetluskulude tagatis märkis maakohus, et pankrotiseadus ei näe tagatise tasumist ette. TsMS § 196 lg 1 sätestab tagatise taotlemise õiguse hagimenetluses, aga pankrotimenetlus on hagita menetlus. Võlgnik ei saa vältida pankrotimenetlust tagatise taotluse esitamisega. Määruskaebus
  21. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta pankrotiavaldus rahuldamata. 9.
  22. Asjas tegi menetlustoiminguid kohtunik, kes ei võinud asja lahendada, mistõttu kuulub ebaseadusliku kohtukoosseisu tehtud kohtulahend tühistamisele. Võlgnik esitas
  23. mail 2024 taandamisavalduse TsMS § 23 lg 7 alusel, kuna kohtunik ei olnud erapooletu. Kohtunik ja kohtu esimees jätsid taotluse rahuldamata seadusevastaste põhjendustega. 9.
  24. Maakohus jättis võlgniku ilma võimalusest esitada

§ 12lg 2 ja § 15 lg 3 p 1 kohased vastuväited pankrotiavaldusele.

Maakohus andis

  1. veebruari
  2. a pankrotiavalduse menetlusse võtmise määrusega võlgnikule formaalselt ja näiliselt võimaluse 4

(10)2-24-2561 seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Võlgnik esitas
  1. märtsil 2024 TsMS § 196 lg 3 alusel taotluse menetluskulude tagamiseks ja vastamise tähtaja pikendamiseks, millele kohus viitas ajutise halduri nimetamise määruses kui seisukohale, mida see tegelikult ei olnud. Ajutise halduri nimetamise määruses määras maakohus võlgnikule seisukoha esitamise tähtajaks
  2. aprilli 2024, mis ei saanud olla kooskõlas

§ 12lg-ga 2 ja § 15 lg 3 p-ga 1.

9.

  1. Maakohus eeldas võlgniku maksejõuetust, määrates deposiite, k.a raugemise vältimiseks. Ka maakohtu elektrooniliste menetlusdokumentide meta-andmetest nähtuvalt, kus on iga dokumendi loomise tegelik kuupäev, oli pankrotimäärus tehtud juba
  2. aprillil 2024, kuigi menetlustoimingud olid alles pooleli. Maakohus ei kohaldanud pankrotiseadust õigesti, tehes vahet võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmisel, ajutise halduri nimetamisel ja pankrotimenetluse algatamisel. 9.
  3. Maakohus on seadusevastaselt lahendanud võlausaldaja tunnustamisnõuet. Maakohtu hinnang võlausaldaja nõude selguse kohta ehk võlausaldaja nõude tunnustamine on liigne, millega väljuti pankrotiavalduse lahendamise raamidest. Isegi ajutine haldur mõistis, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõuet ei saa arvestada. Seega on maakohus rikkunud mh

§ 15

lg 3 p-st 3 tulenevat keeldu menetleda pankrotiavaldust, kui pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suurus ei ületa 2500 eurot. Ka jättis maakohus vääralt kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-i 143, jättes lahendamata võlgniku aegumise vastuväite. Võlgnik vaidles

  1. aprilli
  2. a seisukohas võlausaldaja nõudele vastu ka sisuliselt. Võlausaldaja nõue tuleb lahendada hagimenetluses, sest võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja väidetava nõude olemasolu tõendanud (

§ 15lg 3 p-d 1 ja 4).

9.

  1. Maakohus on erapoolikult hinnanud võlgniku majanduslikku seisundit. Seejuures jättis maakohus vääralt kohaldamata majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) sätted. Maakohtu seisukohad võlgniku majandustegevuse kohta on ekslikud. Võlgnik võib ja peab tegelema võlgade sissenõudmisega ning see võib olla tema majandustegevus. Seejuures jääb võlgnik selle juurde, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Makseraskused on ületatavad, seega ajutise iseloomuga, mitte püsivad. Võlgnikul on Rootsi ettevõtte vastu jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud nõue, mille summa on rohkem kui kaks korda suurem võlausaldaja väidetavast nõudest. Võlgnikul on ainult üks võlausaldaja, s.o Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), ja maksukohustuste võlgnevus on 5104,18 eurot. 9.
  2. Kohus jättis võlgniku ilma TsMS § 196 lg 3 järgsest õigusest nõuda menetluskulude tagatist. Kohus on jätnud kohaldamata

§ 3lg 2 ja Ts

MS § 477 lg

  2. Võlausaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja arvates ei ole määruskaebus põhjendatud. 10.
  3. Võlgniku väide, et maakohus on määrust tehes oluliselt rikutud menetlusõigust, kuna asja lahendas ebaseaduslik kohtukoosseis, ei ole kooskõlas menetlusõigusega ja on ilmselgelt põhjendamatu. Kohtukoosseisu ei muuda erapoolikuks ja ebaseaduslikuks asjaolu, et kohus ei rahuldanud võlgniku ainetuid ja asjakohatuid taotlusi, vastuväiteid ja taandusi. 10.
  4. Väär on määruskaebuses esitatud etteheide, et kohus on jätnud võlgniku õiguseta vaielda pankrotiavaldusele vastu ja olla kohtu poolt ära kuulatud. Kohus on pakkunud võlgnikule korduvalt võimalust olla ära kuulatud, esitada oma seisukoht ja vastuväited, kuid võlgnik ei ole seda võimalust kasutanud. 10.
  5. Maakohus ei ole seadusevastaselt lahendanud võlausaldaja tunnustamisnõuet. Nõuete tunnustamine toimub pankrotimenetluses pärast nõuete kaitsmist, kui pankrotihaldur esitab 5

(10)2-24-2561 kohtule

§ 1002

alusel kaitstud nõuete nimekirja ja kohus kinnitab selle

§ 1003alusel, lahendades seejuures nõuete suhtes esitatud vastuväited.

Kuulutades pankroti välja, ei tunnustanud maakohus võlausaldaja nõuet, vaid andis hinnangu, et võlausaldaja on oma nõuet piisavalt põhistanud. Nõude aegumise üle on võimalik kohtul otsustada nõuete kaitsmise käigus. 10.

  1. Maakohus on ajutise halduri aruande põhjal õigesti tuvastanud, et võlgniku majandustegevus vaibus
  2. a majandusaasta aruande põhjal juba
  3. aastal ning
  4. aastal võlgnikul majandustegevus puudus. Samuti puudus võlgnikul majandustegevus
  5. aastal. Nõudeõiguste sissenõudmine, samuti vara müük ei ole tavapärane majandustegevus, vaid need on ettevõtte likvideerimisele suunatud tegevused. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1lg 3 tunnustel, sest tema varast ei ole võimalik täita kõiki kohustusi.

  1. Pankrotihalduri hinnangul on määruskaebus põhjendamatu. Maakohtu järeldus, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, on õige. Võlgnikul oli piisavalt võimalusi oma seisukohtade esitamiseks, kuid need ei lükanud ümber seda, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, tema majandustegevus on lõppenud ning tal puudub vara, mille arvelt saaks tasuda kas või võlgnevust Maksu- ja Tolliameti ees. Võlgnik ei suutnud tõendada võla laekumist Rootsi võlgnikult lähitulevikus.
  2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Menetluse edasine käik
  3. Tallinna Ringkonnakohus andis
  4. septembri
  5. a kirjaga võlgnikule võimaluse avaldada oma seisukoht võlausaldaja esitatud uue tõendi osas.
  6. Võlgnik esitas
  7. septembril 2024 seisukoha, millele olid lisatud osaliselt võõrkeelsed uued tõendid (dtl-d 443–454).
  8. Tallinna Ringkonnakohus määras
  9. septembri
  10. a kirjaga võlgnikule tähtaja võõrkeelsete tõendite tõlgete esitamiseks.
  11. Võlgnik esitas
  12. septembril 2024 võõrkeelsete tõendite tõlked (dtl-d 482–486).
  13. Tallinna Ringkonnakohus andis
  14. septembri
  15. a kirjaga võlausaldajale ja pankrotihaldurile võimaluse avaldada oma seisukoht võlgniku esitatud uute tõendite osas.
  16. Võlausaldaja esitas
  17. oktoobril 2024 seisukoha (dtl-d 507–511).
  18. Pankrotihaldur esitas
  19. oktoobril 2024 seisukoha (dtl-d 524–526). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  20. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel tuleb jätta võlgniku määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
  21. Vastavalt TsMS § 662 lg-le 3 võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Sellest lähtuvalt võtab ringkonnakohus menetlusosaliste määruskaebemenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde. 6

(10)2-24-2561
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et võlgnik on maksejõuetu. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel neid terves ulatuses ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  2. Võlgniku väitel on maakohus eksinud kehtiva pankrotiseaduse kohaldamisel, kuna ei teinud vahet võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmisel, ajutise halduri nimetamisel ja pankrotimenetluse algatamisel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus
  3. veebruari
  4. a määrusega võtnud võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks menetlusse ja määranud võlgnikule tähtaja avalduse kohta seisukoha esitamiseks (dtl-d 160 ja 161). Seejärel on maakohus
  5. märtsi
  6. a määrusega nimetanud võlgnikule ajutise halduri (dtl-d 186 ja 187).

§ 12

lg 1 kohaselt kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule.

§ 15

lg 1 esimene lause sätestab, et võtnud pankrotiavalduse menetlusse, otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri nimetamise, tehes selle kohta määruse. Praegusel juhul ongi maakohus 23. veebruari 2024. a määrusega võtnud võlausaldaja avalduse menetlusse ning pärast menetlusse võtmist otsustanud vastavalt

§ 15lg-le 1 ajutise halduri määramise.

See, millist nimetust kannab kohtumäärus e-toimikus, ei muuda määruse sisu ja selle eesmärki.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus ei võimaldanud võlgnikul esitada pankrotiavaldusele vastuväiteid. Asja materjalidest nähtuvalt võttis maakohus
  2. veebruari
  3. a määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse ja määras kooskõlas

§ 12

lg-ga 1 võlgnikule tähtaja pankrotiavalduse kohta seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Täiendavalt on maakohus

  1. märtsi
  2. a määrusega määranud võlgnikule tähtaja seisukoha esitamiseks. Võlgnik on maakohtule seisukohad esitanud, muu hulgas
  3. aprillil 2024,
  4. aprillil 2024,
  5. aprillil 2024 ja
  6. mail
  8. Ka leiab võlgnik, et pankroti väljakuulutamine ei olnud põhjendatud, sest võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ega väidetava nõude olemasolu tõendanud. Need väited ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohased. 25.
  9. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 31lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1

lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1lg 3).

Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb üks eelnimetatud eeldustest.

§ 22

lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Seda, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu, peab kohus asja läbivaatamisel ka omal algatusel kontrollima (vt RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-12-16, p 13). 25.2. Võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust hinnatakse üksnes ajutise halduri määramisel ja nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (

§ 15lg 3 p-d 3 ja 4).

Kohus ei saa juriidilisest isikust võlgniku pankrotti jätta välja kuulutamata põhjusel, et võlausaldaja nõue ei ole selge (vt RKTKm 22.02.2017, 3‑2‑1‑163‑16, p 13; RKTKm 10.06.2014, 3-2-1-57-14, p 17). Siinses asjas nimetas maakohus

  1. märtsi
  2. a määrusega võlgnikule ajutise halduri ning see määrus on jõustunud. Pärast ajutise halduri nimetamist tuli maakohtul otsustada võlgniku pankroti väljakuulutamise üle, st hinnata, kas võlgnik on

§ 31

lg 1 mõttes maksejõuetu.

§ 31lg 1 kohustab kohut 7

(10)2-24-2561 kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele, miks võlgnik on maksejõuetu. Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire. 26.
  2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et võlgniku väide, nagu oleks maakohus eeldanud võlgniku maksejõetust, ei ole põhjendatud. Asjaolu, et kohus on pankrotiavalduse lahendamisel ajutise halduri tasu ja kulutuste ning pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks deposiidi määranud, ei viita võlgniku maksejõuetuse eeldamisele. Selline õigus tuleb kohtule

§ 11lg-st 1 ja § 30 lg-st 1.

Ka võlgniku viide pankrotimääruse metaandmetest nähtuvale dokumendi loomise kuupäevale ei võimalda asuda seisukohale, et maakohus eeldas võlgniku maksejõuetust. Seda, et pankrotimäärus on tehtud

  1. mail 2024, kinnitab nii määruse enda kuupäev kui ka selle digiallkirjastamise kuupäev. 26.
  2. Ka on maakohus põhjendatult leidnud, et võlgnikul on täitmata kohustusi vähemalt 7638,12 eurot. Ajutine haldur on
  3. aprilli
  4. a aruandes välja toonud, et võlgnikul on maksuvõlg Maksu- ja Tolliameti ees 5104,18 eurot, millele lisanduv intress oli
  5. aprilli
  6. a seisuga 2533,94 eurot (dtl 205). Seejuures ei ole võlgnik maksuvõla olemasolule vastu vaielnud. 26.
  7. Väär on võlgniku arusaam, et maakohus on võlgniku maksejõulisuse hindamisel põhjendamatult arvestanud võlausaldaja nõudega ja rikkunud

§ 15lg 3 p-st 3 tulenevat keeldu.

Esmalt märgib kolleegium, et võlgniku pankroti väljakuulutamise otsustamise etapis ei saa enam kohaldada

§ 15lg 3 p-i 3.

Kõnealune säte võimaldab kohtul jätta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa osaühingu puhul 2500 eurot. Seoses võlausaldaja nõude arvesse võtmisega on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1

lg‑te 2 või 3 tähenduses, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata vaidlusaluse nõudeta (vt RKTKm 22.02.2017, 3‑2‑1‑163‑16, p 13). Selliselt ongi nii haldur kui ka maakohus võlgniku maksejõulisust hinnanud. Jättes võlausaldaja nõude arvestamata, on võlgnikul täitmata kohustusi veel vähemalt 7638,12 eurot. 26.

  1. Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et ainuüksi täitmata kohustustest ei saa järeldada püsivat maksejõuetust. Siinsel juhul aga leidis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja see seisund ei ole ajutine. Vara ja majandustegevuse puudumise tõttu ei ole võlgnik suuteline rahuldama oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole ajutine. 26.4.
  2. Ajutise halduri aruande kohaselt ei kuulu võlgnikule kinnisvara, sõidukeid, väärtpabereid ega raha arvelduskontodel (dtl-d 204 ja 205). Seega nähtus maakohtule ja ajutisele haldurile kättesaadavatest andmetest, et võlgnikul ei ole likviidset vara, s.o sellist vara, millel oleks tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu. 26.4.
  3. Näitamaks, et võlgnik on suuteline kohustusi täitma ja võlgniku vara katab tema kohustusi või et maksejõuetuse olukord on ajutine, tulnuks võlgnikul tuua esile asjaolud, millest nähtuvalt tal on piisavalt likviidset vara või püsiv rahavoog, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgnik on küll väitnud, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on vara või tulusid, mille arvel kohustusi täita, või et tema maksejõuetus on ajutine. Muu hulgas pole võlgnik toonud esile asjaolusid, mis viitaksid tema majandusliku seisundi paranemisele tulevikus. 8

(10)2-24-2561 26.4.
  1. Võlgnik leiab, et ta ei ole maksejõuetu, kuna tema vara hulka tuleb lugeda nõue Västerskog Bygg - och Förvaltning I Bålsta AB vastu 404 516,20 eurot, mis on võlgniku kasuks Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-20-17558 välja mõistetud. Ajutine haldur on hinnanud selle nõude väärtuse 0 eurole põhjusel, et enam kui kahe aasta jooksul ei ole õnnestunud kohtuotsust täita, samuti puudub kohustatud ettevõtjal Rootsi äriregistri andmetel käive ja tema suhtes algatati
  4. oktoobril 2022 pankrotimenetlus. Kolleegiumi hinnangul on ajutise halduri viidatud asjaolude põhjal ebatõenäoline, et võlgniku nõudest nimetatud kolmanda isiku vastu võiks võlgnikule laekuda raha, mistõttu on ajutise halduri ja maakohtu hinnang kõnealuse nõude väärtusetuse kohta põhjendatud. Ka määruskaebemenetluses esitatud tõendite, s.o võlgniku kirjavahetus Rootsi äriühingu pankrotihalduriga (dtl-d 444–451; tõlked dtl-d 484–486), põhjal ei saa teha järeldust, et nõude sissenõudmine võiks olla edukas. Esiteks on võlgniku ja pankrotihalduri kirjavahetusest möödunud tänaseks ligi aasta ja üheksa kuud (kirjavahetus on toimunud ajavahemikul
  5. detsember 2022 kuni
  6. detsember 2022). Teiseks ei nähtu kirjavahetusest, kas üldse, millises summas ja millal võidaks pankrotimenetluse raames teha makse võlgniku nõude rahuldamiseks. Pankrotihaldur on üksnes selgitanud, et äriühingul on küll varasid, aga neid on tunduvalt vähem kui võlgasid (
  7. detsembri
  8. a e-kiri, dtl 484). Eeltoodust ei saa teha järeldusi võlgniku nõude rahuldamise kohta. Hinnangut kõnealuse nõude väärtusele ei muuda ka asjaolu, et võlgnik näeb võimalust esitada hagi ka Rootsi äriühingu juhatuse liikmete vastu. Eelnevat arvestades ei ole kõnealune nõue käsitatav sellise likviidse varana, mille arvel võlgnik saaks täita kohustusi oma võlausaldajate ees, sh Maksu- ja Tolliameti ja avaldaja ees. 26.
  9. Lisaks eeltoodule nõustub ringkonnakohus asja materjalide põhjal maakohtuga selles, et võlgnikul ei ole igapäevast majandustegevust, mille kaudu oleks võimalik kohustuste täitmiseks tulu teenida. Ajutine haldur on aruandes märkinud, et võlgniku
  10. a majandusaasta aruande kohaselt aruandeaastal ettevõtte äritegevus vaibus ja juhatus otsis uusi väljundeid äritegevuse jätkamiseks. Võlgnik ei ole saanud aastatel 2022 ja 2023 müügitulu. Võlgniku viimase töötajaga lõpetati tööleping
  11. mail
  12. Võlgnik on
  13. aastal võõrandanud oma vara, tal on maksuvõlg ja äriregistrile on esitamata
  14. a majandusaasta aruanne. Ajutise halduri hinnangul ei ole võlgniku majandustegevust võimalik jätkata ja tervendamise võimalused puuduvad (dtl-d 203, 204, 206). Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku majandustegevuseks ei saa lugeda Rootsi äriühingult võla sissenõudmist. Võlgnik võib küll tegeleda võlgnevuse sissenõudmisega, kuid seda ei saa käsitada majandustegevusena MSÜS § 3 lg 1 mõttes. Seega ei suuda võlgnik oma kohustusi mõistliku aja jooksul täita ka teenitava tulu arvel.
  15. Pankrotimääruse tühistamiseks ei anna alust ka võlgniku ülejäänud etteheited. 27.
  16. Asjakohatu on võlgniku etteheide, nagu oleks menetlustoiminguid teinud kohtunik, kes ei võinud siinset asja lahendada. Võlgniku esitatud taandamisavaldused on nii asja lahendava kohtuniku kui ka Harju Maakohtu esimehe poolt lahendatud ja jäetud rahuldamata. Pankrotimääruse õiguspärasuse hindamisel ei hinda ringkonnakohus võlgniku väiteid seonduvalt taandamisavalduste lahendamisega. 27.
  17. Ka ei nõustu ringkonnakohus võlgniku etteheitega, nagu oleks maakohus võlausaldaja nõuet tunnustanud. Vaidlustatud määruses on maakohus vaid sedastanud, et kohtu hinnangul on võlausaldaja nõue selge. Maakohus ei ole andnud hinnangut võlausaldaja nõude põhjendatusele. Seejuures on maakohus asjakohaselt märkinud, et võlgnikul on võimalik esitada oma vastuväited võlausaldaja nõudele pankrotimenetluse käigus. Seda saab võlgnik teha nõuete kaitsmise käigus (

§ 1001

jj), täpsemalt on võlgniku vastuväite esitamise õigus reguleeritud

§-s 104. Ka võlgniku aegumise vastuväide on võimalik lahendada nõuete kaitsmise käigus. 9

(10)2-24-2561 27.3. Maakohus ei jätnud võlgnikku põhjendamatult ilma õigusest nõuda TsMS § 196 lg 3 järgset menetluskulude tagatist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetluskulude katteks saab tagatist nõuda vaid hagimenetluses. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et TsMS §-i 196 ei kohaldata hagita menetluse korral (vt TsMS I komm
(2017), § 196, p 1). Kuna pankrotimenetlus on hagita asi (TsMS § 475 lg 1 p 122), ei saa võlgnik TsMS § 196 alusel tagatist nõuda. 28. Eeltoodud põhjendustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning see tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kuna vaidlustatud määrus jääb muutmata pankroti väljakuulutamise osas, ei ole alust muuta ka sellega seotud korraldusi. 29.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (

§ 32). Menetluskulude jaotus 30. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole seda Ts

MS § 173 lg 3 esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Võlgnik ei ole esitanud määruskaebuses vastuväiteid maakohtu otsustusele jätta menetluskulud võlgniku kanda.

  1. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, määruskaebemenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda. tuleb
  2. Kuivõrd maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  3. Praeguse määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (

§ 32). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.