Obsah (11)

§ 113§ 30§ 421§ 42§ 402§ 3§ 9§ 29§ 11§ 1028§ 4034

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2024, Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-125465 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. 09.11.2023 kohtumäärusega jättis kohus esitatud hagi käiguta. Kohus märkis muuhulgas, et hageja poolt esitatud võlatunnistus ei ole kummagi poole (ka mitte kohustatud lepingupoole) poolt allkirjastatud, kuigi hageja märgib hagis (hagi lk 5), et kostja on allkirjastanud võlatunnistuse digitaalselt, millega on väljendanud tahteavaldust. Hageja ei kõrvaldanud ühtegi puudust. 21.12.2023 kohtumäärusega andis kohus hagejale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Hageja jätkuvalt ühtegi puudust ei kõrvaldanud. 01.02.2024 kohtumäärusega võttis kohus esitatud hagi menetlusse. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 28.03.2024 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt avaldamisega 12.03.2024 väljaandes Ametlikud Teadaanded.
2. 17.06.2024 kohtumäärusega määras kohus asja lahendamise kirjalikus menetluses. Määruses selgitas kohus hagejale muuhulgas, et kohtupraktika seoses võlatunnistustega on peale hagiavalduse menetlusse võtmist muutunud, v.t. Riigikohtu
3. novembri 2023 määrust tsiviilasjas nr 2-21-
4. Riigikohus selgitas, et selle tõendamiseks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 03.06.2021, 2-195601/61, p 16.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on

§ 421alusel tühine.

Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama (p 27). Eelnevast tulenevalt asus kolleegium seisukohale, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust 2 tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa

§ 421

. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.

Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (p 28). Seetõttu ei ole Riigikohtu hinnangul kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (p 29). Kohus selgitas 17.06.2024 määruses, et hageja ei ole hagiavalduses välja toonud, millise õigussuhte raames tekkis algne kohustus või tunnustatud võlg ehk mis on võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks, seega ei saa kohus võtta seisukohta, kas kostja tunnistas võlatunnistust andes laenulepingust või muust kohustusest tulenevat võlga ja kas võlatunnistus on kehtiv. Kohus märkis samas, et hagiavaldusest nähtuva põhjal sisaldab võlatunnistusega hõlmatud võlgnevus intressi, seega on eelduslikult tegemist laenulepinguga (tarbijakrediidilepinguga). Viimasel juhul ei ole täiendavate andmete esitamiseta tarbijale antud krediidi kulukuse määra ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta võimalik kontrollida hagi aluseks olevaid asjaolusid (lepingu kehtivust), mis muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Kohus andis hagejale tähtaja täpsustamaks, mis on 10.10.2022 võlatunnistuse nr xxxx aluseks olev(ad) krediidileping(ud) ja kuidas on täidetud võlaõigusseaduse (

) § 4034 sätestatud nõuded, kui tegemist on tarbijakrediidilepingu(te)ga. Hageja täpsustust ei esitanud. Kostja vastuväited

1. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 28.03.2024 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt avaldamisega 12.03.2024 väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused,
2. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
3. Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
4. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja D. A. on sõlminud hagejaga 10.10.2022 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe nr. xxxx. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 3939,26 eurot, millele lisandub ühekordne lepingutasu summas 20 eurot. Maksegraafiku kohaselt on võlgnetava summa suuruseks 3 aga 4508,75 eurot. Hageja on seisukohal, et on kostjaga sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse ning käesoleval juhul ei saa hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut (

§ 402jj) (dtl 25).

Hageja leiab, et tal ei ole isegi kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlgnevus algselt tekkis (dtl 26). 9. Võlaõigusseaduse (

) § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Vastavalt

§ 3

võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.

§ 9

lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. 10. Esmalt lahendab kohus küsimuse, kas hageja esitatud võlatunnistus on õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75,

§ 29

).

§ 30

lg 2 sätestab, et kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 11

lg 4 ls 2 ja § 30 lg 2 järgi loetakse võlatunnistus sõlmituks, kui selle on allkirjastanud lepingupooled. Seega kinnitaks kostja tahet võlatunnistuse allkirjastamine. Hageja märgib hagis, et kostja on allkirjastanud võlatunnistuse digitaalselt. Kohtule esitatud võlatunnistus on pdf-vormingus dokument ning sellel puuduvad allkirjad. Kohus andis hagejale võimaluse (09.11.2023 määruses ja järgnevates) esitada eelnimetatud allkirjastatud võlatunnistus, kuid hageja seda ei teinud. Seega ei ole võimalik tuvastada kostja tahteavaldust lepingu sõlmimiseks ning kostja soovi tunnistada võlatunnistuses märgitud võlgnevust hageja ees.

1. Hagejal tuli TsMS § 230 lg 1 mõttes tõendada lepingu sõlmimist kostjaga. Kuivõrd hageja ei tõendanud poolte vahel võlatunnistuse sõlmimist, siis on hagis esitatud nõuded õiguslikult põhjendamatud, mistõttu jätab kohus hageja hagi rahuldamata.
2. Kuigi kohus ei näe võimalust hagi rahuldamiseks eelkõige eelmärgitud põhjusel, peab kohus vajalikuks selgitada, et isegi juhul, kui hageja tõendaks võlatunnistuse kehtivat sõlmimist, ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et 10.10.2022 võlatunnistuse puhul on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.
3. Võlausaldajal, kes tugineb võla sissenõudmisel konstitutiivsele võlatunnistusele, tuleb tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võlasissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (

§ 1028lg 1) tuleneva vastuväite (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 14).

1. Hageja on esitanud hagi lisana allkirjastamata maksekokkulepe, millele hageja viitab kui võlatunnistustele (dtl 32-34). Maksekokkuleppe teine lehekülg on pealkirjastatud kui „Võlatunnistus“ ning kolmandal leheküljel, mis on pealkirjastatud uuesti kui „Maksekokkulepe“, räägitakse segamini nii maksekokkuleppest, maksegraafikust kui ka võlatunnistusest, neid ja nende õiguslikku režiimi eristamata. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et 10.10.2022 võlatunnistuse nr xxxx näol on tegemist konstitutiivsete võlatunnistustega. Esitatud dokumendist ei nähtu soovi luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkuleppest on võimalik saada aru, et eelnevalt on sõlmitud krediidileping (kuna selle alusel on tekkinud mh intressivõlg), sellest on tekkinud võlg ning kokkuleppe sisuks on võla tasumine uue maksegraafikuga. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkuleppe teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soov aga ei nähtu. Seda näitlikustab lepingu tingimus, mille kohaselt „võlatunnistus ei 4 kujuta endast kokkulepet Võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt“. Eeltoodu viitab otseselt, et tegelikult ei kujundata eelmist kohustust ümber ega looda uut iseseisvat kohustust, kuna võlalt jooksva viivise arvestus ei katke, vaid kulgeb edasi.
2. Seega ei saa kohus eeldada, et antud dokumendi allkirjastamisel oleks võlgniku sooviks luua iseseisev abstraktne võlakohustus ning loobuda tarbijakrediidilepinguid reguleerivatest tarbijate õiguseid kaitsvatest imperatiivsetest sätetest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Dokument on koostatud mitmetimõistetavalt selliselt, et selle õiguslikest tagajärgedest arusaamine on muudetud keeruliseks ka juristile, õigusliku erihariduseta tarbijast rääkimata.

§ 29

lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Siinjuures tuleb arvestada, et tarbijast krediidivõtja enamasti ei orienteeru juriidilistes terminites. Võlgu jäänud tarbija eesmärgiks, võib eeldada, on eelkõige ajatada võla tasumine ja mitte kanda kohtuvaidluse või täitemenetlusega tekkivaid täiendavaid kulusid.

1. Kohtu hinnangul ei ole 10.10.2022 kuupäeva kandva dokumendi puhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaid deklaratiivsega. Tegemist ei ole võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 15-15.1). See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid ka siis kui hageja ei ole alusvõlasuhte pool nt. vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise, krediidi kulukuse määra arvutamise alused, esialgse võlasuhtes tekkinud kohustused ja nende täitmise. Hageja ei ole kohtu nõudele vaatamata seda teinud, mistõttu on hageja nõue ka ebaselge, sest esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik kohtul võlatunnistuse aluseks olevat õigussuhet ja võlatunnistuse kehtivust kontrollida.
2. Kokkuvõttes selgitab kohus, et hageja, kes esitab hagi tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, peab arvestama asjaoluga, et kohus võib seda käsitleda mitte konstitutiivsena, vaid deklaratiivsena. Sel juhul ei piisa üksnes ühest tõendist (s.o. võlatunnistusest) hagi rahuldamiseks, vaid hageja peaks esile tooma võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte. Kui hageja seda ei tee, peab ta arvestama võimalusega, et hagi jääb rahuldamata.
3. Kuna hagi jääb rahuldamata, sest hageja esitatud nõue ei ole õiguslikult põhjendatud ning lisaks on jätkuvalt ebaselge, millel hageja nõue põhineb, siis puudub kohtul vajadus edasi analüüsida võlatunnistuse kui tehingu tühisuse aluste esinemist, näiteks seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega tüüptingimuste kasutamisel. Samuti ei analüüsi kohus, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus vaid märgib, et hageja ei ole kohtu määratud tähtajaks esitanud mingeid andmeid ega tõendeid (

§ 4034

lg 13), mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud vastustundliku laenamise põhimõtet.

1. Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 5 TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
3. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik 6