KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-20292 Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. juuni 2024 Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Pa

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 5856 euro 81 sendi suuruselt põhinõudelt.

1. Rahuldada Velvo Aadusoo apellatsioonkaebus ning jätta Everd Lindmäe vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Lugeda Tartu Maakohtu
3. juuli
4. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "
5. Rahuldada Velvo Aadusoo hagi Everd Lindmäe vastu osaliselt.
6. Välja mõista Everd Lindmäelt Velvo Aadusoo kasuks põhivõlg 5856 eurot 81 senti,
7. juuli
8. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 800 eurot 46 senti ning alates
9. juulist 2023 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude (5856 eurot 81 senti) tasumata osalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuste kohase täitmiseni, kuid kokku (koos sissenõutavaks muutunud viivisega) mitte rohkem kui põhinõude summa (5856 eurot 81 senti).

1. Jätta Velvo Aadusoo nõue Everd Lindmäelt 1152 euro ja sellelt arvestatud viivise saamiseks rahuldamata."
2. Jätta menetluskulud maakohtu menetluses 16% ulatuses Velvo Aadusoo kanda ning 84% ulatuses Everd Lindmäe kanda ning apellatsioonimenetluse menetluskulud täies ulatuses Everd Lindmäe kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava lahendi jõustumisest.
3. Jätta rahuldamata Velvo Aadusoo
4. mai
5. a taotlus ringkonnakohtu
6. mai
7. a istungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 2

§ 217mõttes.

Kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki, mille läbisõit oli üle 200 000 kilomeetri. Hageja esitatu viitab kasutatud sõiduki loomulikule kulumisele ja sellest tekkinud remondivajadusele. Hagile lisatud Alfacar OÜ hinnangu kohaselt on kõnealuse sõiduki mootori defektide puhul tegemist selle mootoritüübi puhul aeg-ajalt esineva probleemiga ning tavapärasest kulumisest tingitud puudusega. Hageja saab nõuda kulutuste hüvitamist alles pärast

§ 222

lg-s 5 sätestatud asja parandamise nõudmist ja kostja keeldumist sellisest tegevusest. Hageja nõude eelduseks on see, et hageja on andnud kostjale võimaluse sõiduki mootori parandamiseks. Hageja ei 3

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise alates 29.

detsembrist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 35 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, määras kostja menetluskulude rahaliseks suutuseks 2658 eurot (esindajakulud) ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Kohus jättis otsusega rahuldamata hageja

1. juuni
2. a vastuväite kohtu tegevusele. 3.
3. Kohus järeldas auto24.ee portaali omaniku ning Transpordiameti esitatud vastustest ja lisadest, et kostja on ajavahemikul alates
4. jaanuarist 2020 kuni
5. märtsini 2023 müünud 25 sõidukit ja alates
6. jaanuarist 2020 kuni
7. septembrini 2021 on kostja müünud 14 sõidukit, seega on iga müüdud sõiduk olnud kostja omandis vähem kui kaks kuud. Kostja sellist tegevust autode ostmisel ja müümisel tuleb pidada majandustegevuseks. Vaadeldud ajaperioodil on kostja sõlminud müügilepinguid mitmete erinevate isikutega. Tegemist on olnud regulaarse kostja tegevusega ning müüdud sõidukid on olnud kostja nimele registreeritud üksnes suhteliselt lühikest aega. Kohus nõustus hagejaga, et kostja tegevus niivõrd laiaulatuslikul autode müügil viitab tema kavatsusele kasumit teenida. Kostja igapäevane töö teise tööandja juures ei välista sõidukite müüki iseseisva, püsiva ja tulu saamise eesmärgil teostatava majandustegevusena. Eeltoodust tulenevalt müüs kostja vähemalt ajavahemikul alates
8. jaanaurist 2020 kuni
9. septembrini 2021 sõidukeid oma majandustegevuses, seega on kostja ettevõtja

§ 1lg 6 tähenduses ning 30.

septembril 2021 sõlmitud müügileping tarbijalemüügileping

§ 208lg 4 mõttes.

3.

1. Kohus järeldas Terve Auto OÜ
2. oktoobri
3. arvest, Alfacar OÜ
4. oktoobri
5. a hinnangust, kostja esitatud Ken-Kevin Keerovi ja Roland Nuude
6. aprilli 2023.a hinnangutest ning sõiduki müügikuulutuses märgitust, et kuna ostetud auto mootorist lekkis tugevalt õli ning sõiduk vajas remonti üks päev pärast müügilepingu sõlmimist ja sõiduki üleandmist, ei olnud auto tegelikkuses tehniliselt väga heas seisukorras. Õlilekkega mootoriga autot ei ole võimalik sihtotstarbeliselt, s.o sõitmiseks, kasutada. Kohus asus seisukohale, et auto ei vastanud lepingutingimustele, kuna ei sobinud otstarbeks, milleks seda tavaliselt kasutatakse (

§ 217lg 2 p 2).

3.3. Kohus leidis samuti, et kostja vastutab

§ 218lg 1 järgi lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Terve Auto OÜ arvel kirjeldatust ning Alfacar OÜ hinnangust saab järeldada, et sõiduk oli puudustega juba asja üleandmise ajal, mil ostjale läks üle asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko. Seega vastutab kostja lepingutingimustele mittevastavuse eest sõltumata sellest, kas tegemist on tarbijalemüügiga. Kostja esitatud asjatundjate arvamused on koostatud ilma konkreetset sõidukit ja mootorit nägemata, mis vähendab nende seisukohtade kaalu. Asjas pole esitatud tõendeid selle 4

§ 220

lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Hageja teatas kostjale sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest hiljemalt 7. oktoobril 2021, s.o nädala jooksul puuduse avastamisest, ning

§ 220lg 1 tingimus on seega täidetud.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et kuna tegemist oli kasutatud autoga, mille läbisõit oli üle 200 000 kilomeetri, oli mootoririke põhjustatud sõiduki loomulikust kulumisest ning selle mootoritüübil esinevast tüüpveast. Müügikuulutusest nähtuvalt pidi olema tegemist tehniliselt väga heas seisukorras sõidukiga, seega sai kostja eeldada, et ta saab autoga sõita rohkem kui ühe päeva. Kasutatud sõiduki puhul saab ostja samuti eeldada, et auto ei vaja kohe pärast ostmist ulatuslikku remonti, praegusel juhul mootori remonti, mille maksumus (4173 eurot 81 senti) on üle kolmandiku sõiduki ostuhinnast (13 300 eurot). Kuigi BMW 730D kasutatud mootoril N57 teatud tüüpvead esinevad, ei ole asjas tõendatud, et konkreetsel sõidukil esinenud puudus oleks olnud tingitud tüüpveast. Asjaolust, et sõiduk läbis päev enne müüki edukalt tehnoülevaatuse, ei saa teha kostja soovitud järeldust, et sõidukil pärast müüki ilmnenud puudusi müügi hetkel ei esinenud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja on saatnud kostjale

1. oktoobril 2021 kirja, milles andis kostjale auto remontimiseks tähtaja kuni
2. oktoobrini
3. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks enne
4. oktoobrit 2021 teatanud kostjale autol avaldunud puudusest ning andnud talle täiendava tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Seega tuleb
5. oktoobri 2021 kirja pidada esmakordseks täiendava tähtaja andmiseks. Kirjast ja sellele lisatud hinnapakkumisest nähtuvalt soovis hageja, et kostja vahetaks autol mootori. Kostja on
6. oktoobril 2021 vastanud hageja
7. oktoobri
8. a kirjale ning palunud täiendavaid selgitusi ka selle kohta, miks on vajalik kogu mootori vahetus. Kostjale ei saa ette heita, et ta hageja antud puuduliku informatsiooni tõttu ei asunud auto mootorit vahetama
9. oktoobri
10. a nõudes toodud tähtaja jooksul.
11. oktoobril 2021 esitatud hageja nõue ja antud tähtaeg olid ennatlikud olukorras, kus hagejale ei olnud veel teada, milline on konkreetne kõrvaldamist vajav puudus ning selle kõrvaldamise maksumus. Sellest tulenevalt ei saa hageja
12. oktoobri
13. a kirja lugeda mõistliku täiendava tähtaja andmiseks. Hageja sai esmakordselt anda kostjale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja pärast Alfacar OÜ hinnangu saamist. Samas ei saa ka
14. oktoobri
15. a e-kirjas toodud tähtaja andmist pidada kohaseks. Hageja ei andnud kostjale tähtaega mitte puuduste kõrvaldamiseks, vaid vastamiseks hageja ettepanekutele, millest kumbki ei sisalda võimalust puuduste kõrvaldamiseks kostja enda poolt. Juhul, kui pidada seda tähtaega antuks puuduste kõrvaldamise eesmärgil, oleks see ebamõistlikult lühike – 5 päeva, mille sisse jääb 2 nädalavahetuse päeva. Seega ei ole hageja andnud kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kostja on teinud asjakohaseid ja konstruktiivseid ettepanekuid olukorra lahendamiseks ning pakkunud mh välja sõiduki toimetamise Tartusse koos vastavate kulude tasumisega juhul, kui selgub, et puuduste eest vastutab müüja. See on kooskõlas

§ 222lg-s 4 toodud müüja kohustustega.

Hageja pole kostja ettepanekutega nõustunud. Poolte kirjavahetusest nähtub ka see, et kostja on korduvalt palunud hagejat täpsustada lekke tuvastamise asjaolusid ja saata fotosid puudustest. Tõenditest ei nähtu, et 5

§ 223

lg 1 ja 2 mõttes (kuni 31.10.2021 kehtinud redaktsioonis) oluliselt rikkunud ning hageja ei pidanudki kostjale tulenevalt

§ 223lg-st 3 täiendavat tähtaega andma.

Kuna hageja ei andnud kostjale puuduste kõrvaldamiseks mõistlikku tähtaega, ei saa auto kasutamise võimatusest tingitud hageja väidetavaid ebamugavusi lugeda kostja tekitatuks. Hageja on toonud välja, et tal oli vaja kasutada autot igapäevaselt, muid võimalikke kostja tekitatud konkreetseid põhjendamatuid ebamugavusi seoses asja parandamisega hageja välja toonud ega tõendanud ei ole. Hageja on esitanud nõude

§ 222lg 5 alusel puuduste kõrvaldamise kulu nõudena.

Tegemist on täitmisnõude spetsiifilise alaliigiga, mitte kahju hüvitamise nõudega

§ 115lg 1 teise juhtumi tähenduses.

Seega tuleb kohtul kontrollida, kas on täidetud

§ 222lg 5 tuleneva nõudeõiguse eeldused.

Kuna hageja ei andnud kostjale mõistlikku võimalust ega tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, ei saa tuvastada, et kostja oleks asja lepingutingimustega mittevastavuse kõrvaldamisest õigustamatult keeldunud või ta poleks seda teinud mõistliku aja jooksul. Seega ei ole täidetud

§ 222

lg 5 eeldus ostja poolt asja ise parandamiseks või selle teha laskmiseks ning müüjalt mõistlike kulutuste hüvitamiseks. Puuduste kõrvaldamise kulu nõudes tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. 3.

2. aprilli
3. a menetlusdokumendis on hageja avaldanud, et autol on ilmnenud ka turvapadjaga seotud puudused, mille kõrvaldamine maksab hinnapakkumise kohaselt 3094 eurot 93 senti. Oma haginõuet hageja samas suurendanud ei ole ning on avaldanud, et kui kohus leiab, et mingis osas hageja hagiavalduses toodud puudustega seotud nõue peaks jääma rahuldamata, palub hageja nõude ulatuses rahuldada turvapadja puudusega seotud nõude. Maakohus leidis, et tegemist on hagi muutmisega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 mõttes, milleks on vajalik kostja või kohtu nõusolek. Hageja on muutnud hagi alust ning tugineb alternatiivselt turvapadjaga seotud puudustele. Kohus ei nõustunud hagi muutmisega ning ei käsitlenud seetõttu turvapadja puudusi võimaliku alternatiivse haginõude alusena. 3.
4. Asendusauto kulu hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust. Marfola OÜ on
5. oktoobril 2021 väljastanud hagejale arve summas 1440 eurot (sh käibemaks). Arve sisuks on täisteenusrent alates
6. oktoobrist 2021 kuni
7. detsembrini 2021, kogus 72, hind 20 eurot. Kuna kostja lepingut rikkunud sellega, et müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, siis asendusauto kulu nõude esitamine kahju hüvitamisena on iseenesest võimalik (

§ 115lg 1).

Küll tuleb sellise nõude rahuldamise eeldusena kindlaks teha

§ 132

lg 4 esimese lause eelduste täidetus, mh see, kas asendusauto kasutamine oli hagejale vajalik või kasulik. Hageja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, miks oli asendusauto vajalik, sh kas see oli vajalik tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. Hageja esitatud tõenditest järeldab kohus, et hageja töötas alates

1. oktoobrist 2021 OÜ-s Termokar. Seega asus hageja tööle samal päeval, kui ta viis rikkega auto Terve Auto OÜ-sse ning rentis asendusauto. Hageja on esitanud Kaido Merila e-kirja
2. veebruarist 2022, mille avaldatakse, et hageja vajab objektidel käimiseks isiklikku autot ning pidi alates
3. oktoobrist 2021 kuni
4. detsembrini 2021 töötama 3-l eraldi objektil. 6

§ 132lg 4 esimese lause tähenduses.

3.7. Hageja nõue puuduste kindlakstegemise kulu 35 euro hüvitamiseks on põhjendatud. Selle summa on hageja tasunud Terve Auto OÜ-le esialgse hinnangu saamiseks. Hageja tehtud kulutus õlilekke ja selle põhjuse esmaseks tuvastamiseks on olnud vajalik ja mõistlikus suuruses kulu (

§ 128lg 3).

Kuna müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ning tuvastatud on kostja vastutus, tuleb hagi puuduste kindlakstegemise kulu nõudes rahuldada. 3.8. Hageja tehtud kulutusi õigusabile ei saa pidada vajalikeks ega mõistlikeks

§ 128lg 3 mõttes.

Õigusabi kasutamine ei pruukinud olla käesolevas asjas vajalik, arvestades sellega, et esindaja kaasamine ei lahendanud poolte vaidlust ega aidanud mingil viisil kaasa kokkuleppe saavutamisele. Asjas on kostjale esitatud ebamõistliku tähtajaga ja ennatlik nõudekiri 7. oktoobril 2021 ning 28. oktoobri 2021. a e-kirjas toodud alternatiivsed ettepanekud ei ole konstruktiivsed. 3.9. Hageja nõuab viivist

§ 101lg 6, § 113 lg 1 ning Ts

MS § 367 järgi alates hagiavalduse esitamisest. Kohus rahuldas nõude viivise saamiseks rahuldatud põhinõude osalt (35 euro puuduste kindlakstegemise kulu nõude osas). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hageja põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise osas rahuldamata. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagiavaldus täiendavalt summas 5821 euro 81 sendi ja sellelt summalt arvestatud viivise osas. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata asendusauto kulu nõude 1152 eurot ja välja mõistmata sellelt summalt arvestatud viivise. 4.
2. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta oleks pidanud andma kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et ta ei pidanud kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andma. Piisas puudusest teavitamisest. Nii müügilepingu sõlmimise kui puudustest teavitamise ajal kehtinud

§ 223

lg-st 3 tulenes, et sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks

§-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Hageja on seisukohal, et täidetud on nii

§ 223lõikest 1 kui ka sama paragrahvi lõikest 2 tulenevad eeldused.

Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 223

lg 1 järgi loeti müüja müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Hageja on kostjat korduvalt teavitanud, et autol on puudused, sh nii 1. oktoobril 2021 kui ka 7. oktoobril 2021. Hageja on puudust sellel hetkel teadaoleva teabe kohaselt ka kirjeldanud, kuigi selleks tal kohustus puudus. Hageja ei tegutsenud autot ostes oma majandus- ja kutsetegevuses (

§ 220lg 2). Küll tegutses oma majandus- ja 7

§ 223

lg 2 kohaselt lugeda müüja tarbijalemüügi puhul lepingut oluliselt rikkunuks ka siis, kui asja parandamise või asendamisega tekitatakse ostjale põhjendamatuid ebamugavusi. Sätte kohaldamise eelduseks ei ole täiendava tähtaja andmine, vaid üksnes põhjendamatute ebamugavuste tekitamine. Hageja on tarbija ja vajas autot oma igapäevaselt, sh tööülesannete täitmiseks. Tarbijalt ei saa nõuda, et tal oleks kasutada teine auto. Eelnevat arvestades ei saanud hageja sõiduki remondiga nädalaid oodata. Lisaks keeldus kostja hagejale viimase korduvatele nõudmistele vaatamata asendusauto kulusid hüvitamast. Kostja põhjustas puuduste täiendava tõendamise ja auto Tartusse toimetamise nõudmistega hagejale põhjendamatuid ebamugavusi ning on ka seetõttu on täidetud vaidlusele kohalduva

§ 223lg-st 2 tulenevad eeldused.

Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja on oma nõudes tuginenud ainult

§ 222lg-le 5.

Sõiduki remondiks tehtud kulutuste hüvitamisel saab hageja tugineda nii

§ 222

lgle 5 kui ka

§-le 115. Hageja on seda asjas ka teinud.

§ 115

lg 3 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti

§ 116

lõike 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Olulise lepingurikkumise korral

§ 223mõttes ei pea ostja andma puuduse kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega.

Kuna see eeldus on praegusel juhul täidetud, ei pidanudki hageja andma kostjale täiendavat tähtaega. Lisaks rikkus kostja puudust varjata püüdes oma kohustusi vähemalt raske hooletuse tõttu ning ka seetõttu ei pidanud hageja andma täiendavat tähtaega. 4.

1. Sellele vaatamata andis hageja kostjale korduvalt täiendavaid tähtaegu puuduste kõrvaldamiseks. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et tõendatult on hageja täiendava tähtaja esimest korda andnud
2. oktoobril
3. Samas ei soovinud hageja mootori vahetust. Hageja tõi küll välja, et hetkel teadaolevalt tuleb mootor vahetada, kuid andis kostjale täiendava tähtaja sõiduki remontimiseks. Hageja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et kuna
4. oktoobri
5. a teatises toodud info hiljem muutus, siis ei saanud hageja
6. oktoobril 2021 kostjale täiendavat tähtaega anda. Sellega on kohus pannud hagejale kohustuse, mida hagejal ei olnud. Hagejal ei olnud üldse kohustust puuduse olemust detailselt kirjeldada. Hageja oleks pidanud vaid kirjeldama, et autol on õlileke ning vaidluse korral seda ka tõendama. Hageja on seda teinud. Asjaolu, et hageja kirjeldas puudust detailselt ja selgitas ka võimalikku kahjunõuet, ei saa muuta kostja vastutust puuduse eest. Lisaks andis hageja kostjale puuduse kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Samuti andis hageja
7. oktoobril 2021 saadetud kirjaga kostjale uue täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Selles kirjas tõi hageja juba otseselt välja, et ei tea, kas puuduse saab kõrvaldada remondi läbi või tuleb vahetada mootor. Sellest hoolimata kostja puudust ei kõrvaldanud. Pärast Alfacar OÜ arvamuse saamist ei soovinud hageja, et kostja puuduse isiklikult kõrvaldaks. Hageja soovis, et kostja laseks puudused kõrvaldada hagejaga kooskõlastatud remonditöökojas, kes annab hagejale eelnevalt ülevaate teostavatest töödest ja pärast kinnituse, et tööd on teostatud. Hagejale jääb arusaamatuks maakohtu järeldus, nagu oleks hageja nõudnud remonditööde tegemist hageja määratud kohas ja tema antud tööde 8

§ 114lg 1 viimase lause järgi lugeda pikenenuks mõistliku tähtajani.

4.

1. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-49-17 tehtud otsuse p-s 24.2 väljendatud seisukohti arvestades oleks maakohus pidanud hageja alternatiivset nõuet menetlema. Terve Auto OÜ pakkumises ja menetlusdokumendis toodud summade erinevus on tingitud kirjaveast, hageja korrektne nõue on 3097 eurot 93 senti. 4.
2. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue on põhjendatud. Senises kohtupraktikas ei ole õigusabikulude nõude rahuldamise eelduseks kohtueelsete läbirääkimiste tulemuslikkus. Isegi kui hageja nõue kuulub rahuldamisele osaliselt, on õigusabikulude nõue põhjendatud täies ulatuses, kuna kostja võlgnevuse suurus ei mõjutanud kohtueelsete läbirääkimiste pidamise mahtu. 4.
3. Maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulu 2658 eurot. Hageja esitas kostja menetluskulude osas omapoolsed seisukohad, maakohus on nendega arvestanud ainult seoses
4. jaanuari
5. a ja
6. aprilli
7. a menetluskuluga. Hageja leiab jätkuvalt, et kostja menetluskulud maakohtus olid põhjendamatult suured ning jääb maakohtu menetluses kuludele esitatud vastuväidete juurde. 4.
8. Maakohus jättis
9. mai
10. a istungil vastu võtmata hageja
11. mail 2023 esitatud tõendid. Hageja esitas kohtu tegevusele vastuväite ning palub ringkonnakohtul hageja
12. mail 2023 esitatud seisukoht ja tõendid vastu võtta ning nendega asja lahendamisel arvestada.
13. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Kostja üks peamine vastuväide hagile on see, et hageja saab nõuda kulutuste hüvitamist alles pärast

§ 222

lg 5 või

§ 115

lg 2 sätestatult asja parandamise nõudmist ja kostja keeldumist sellisest tegevuvusest. Seega on hageja nõude eelduseks see, et hageja on andnud kostjale võimaluse ja mõistliku tähtaja sõiduki mootori parandamiseks. Kohus on analüüsinud täiendava tähtaja andmise küsimust otsuse põhjenduse p-des 27–31 ja järeldanud tõenditest põhjendatult, et hageja ei ole andnud kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kohtu järeldused on põhjendatud. Hagejal ei ole tegelikku huvi, et kostja ise võimalikud puudused kõrvaldaks. Seda peegeldab asja materjalide hulgas olev kirjavahetus. Hagejat on huvitanud eelkõige rahaline hüvitis. Võlaõigusseaduse järgi tähtaja võimaldamine peab olema tegelik, müüjal peab olema ka tegelik võimalus väidetavate puudustega tutvuda ja mõistlik tähtaeg need puudused kõrvaldada (kui müüja aktsepteerib, et ta vastutab selliste puuduste eest). Hageja väited

§ 223

rakendamisest ei haaku juhtumi asjaoludega.

§ 223

võiks tulla arutamisele juhul, kui ostja oleks nt müügilepingust taganenud vmt.

§ 223kohaldamine eeldab siiski ka puuduste täpsemat kirjeldamist jmt.

Nii

§ 222

lg 5 kui ka

§ 115

lg 2 kohaldamine eeldavad eelnevat täitmisnõude esitamist (parandamiseasendamise nõue koos täiendava mõistliku tähtajaga).

§ 223

ei anna iseseisvat kulude-kahjude hüvitamise nõude alust, vaid defineerib olulise müügilepingu rikkumise juhud. Hageja üritab apellatsioonkaebuses väita, et ta andis müüjale ikkagi täiendava mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuid tõendeid selle kohta asja juures ei ole. Seadus ei võimalda ostjal seada puuduste kõrvaldamist sõltuvusse oma kooskõlastusest teatud 9

§ 217mõttes.

Maakohus ei andnud sisulist vastust kostja peamisele vastuväitele, mille kohaselt on mootori probleem (või remondivajadus) tekkinud asja tavapärasest kulumisest. Asja tavapärasest kulumisest tingitud remondivajadus võib tekkida kohe pärast müügitehingut – see ei tekita müüja vastutust. Praegusel juhul oli tegemist mootorisisese kulumisega, mida kinnitavad kostja esitatud AS-i Aasta Auto ja Autoluks OÜ autotehnikute arvamused ning millele on viidatud ka hageja esitatud Alfacar OÜ ja Terve Auto OÜ hinnangutes. Taolist mootorisisest kulumist ei saanud näha müüja, tuvastada vahetult enne müüki teostatud tehnoülevaatuse käigus ega ka ostja ostmise hetkel. Seega ei ole kostja ka andnud müügikuulutuses mingeid ebaõigeid andmeid sõiduki seisukorra kohta. Lisaks, kui kohus tuvastas, et kostjale ei antud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ja seetõttu on hageja kaotanud õiguse puudustele tuginevaid õiguskaitsevahendeid kasutada, ei olnud õiguslikku alust mõista kostjalt kahjuna välja esialgse hinnangu tasu 35 eurot.

1. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osas, milles hageja põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise osas rahuldamata. Osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivise, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja põhinõuded kokkuvõttes 5856 euro 81 senti ulatuses ning mõistab välja viivise kokku 5856 euro 81 sendi suuruselt põhinõudelt. Sellega seoses muudab ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse, kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
3. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise alates 29.

detsembrist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 35 eurot. Muus osas jättis maakohus hageja nõuded rahuldamata. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, hageja ei vaidlusta maakohtu otsust 10

§ 1lg 6) ning et 30.

septembril 2021 sõlmitud müügileping on tarbijalemüügileping

§ 208lg 4 tähenduses.

Samuti on maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kostja müüdud auto ei vastanud lepingutingimustele, kuna ei sobinud otstarbeks, milleks sellist asja tavaliselt kasutatakse (

§ 217lg 2 p 2).

Samuti on asja materjalide põhjal põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja vastutab

§ 218

lg 1 järgi lepingutingimustele mittevastavuse eest, st ei ole tuvastatud asjaolud, mis võiksid kostja vastutuse välistada. Nimetatud osades järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. 11. Vastusena kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus hindas esitatud ja kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning on oma järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Muu hulgas käsitles maakohus kostja vastuväidet, mille kohaselt on mootori probleem (või remondivajadus) tekkinud asja tavapärasest kulumisest, kuid leidis vastupidiselt kostjale, et müügilepingu esemeks olnud sõiduki puhul ei olnud remondivajadus tingitud tavapärasest kulumisest. Maakohus rajas oma järeldused eelkõige Terve Auto OÜ arvel (I kd, tl 18) kirjeldatule ning Alfacar OÜ hinnangule (I kd, tl 41). Maakohus arvestas ka AS-i Aasta Auto ja Autoluks OÜ autotehnikute R. Nuude ja K.-K. Keerovi arvamustega (II kd, tl-d 35 ja 33), kuid leidis põhjendatult, et nendel arvamustel on väiksem tõendiväärtus. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse osas asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjas pole tõendeid ka selle kohta, et sõiduki puudus oleks tingitud kostjast. Lisaks tuleb tarbijalemüügi puhul

§ 218lg 2 teise lause järgi (enne 1.

jaanuari 2022 kehtinud redaktsioonis) eeldada, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. 12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõuet sõiduki puuduste kulu hüvitamiseks on võimalik kvalifitseerida

§ 222lg 5 alusel.

Kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja viidatud sätte kohaselt asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt tegelikult kantud ehk reaalsete parandamiskulude hüvitamist ning on parandamiskulude kandmist ka tõendanud (I kd, tl-d 120–121 pöördel). Samas on ekslik maakohtu järeldus, et hageja ei andnud kostjale mõistlikku võimalust ega tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ning et seetõttu ei ole täidetud

§ 222

lg 5 kohane eeldus ostja poolt asja ise parandamiseks või selle teha laskmiseks ning müüjalt mõistlike kulutuste hüvitamiseks. Selles osas on maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud kohtu ka ebaõigete järeldusteni. 12.1. Pooled ei ole vaielnud asjas selle üle, et sõiduki müügileping sõlmiti 30. septembril 2021 ning samal päeval anti hagejale üle ka sõiduki valdus. Maakohus tuvastas 11

§ 222

lg 1 järgi võis, ostja, juhul kui müüja vastutab ostjale lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise eest, nõuda lepingutingimustele mittevastava asja parandamist (alternatiivina asja asendamisele). Nõude eelduseks oli viidatud sätte kohaselt see, et parandamine on objektiivselt võimalik ning sellega ei põhjustata müüjale, võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat selle tarbijalemüügi regulatsiooni aluseks oleva tarbijalemüügidirektiivi (1999/44/EÜ) tõlgendamisel (viidatud direktiiv on praeguseks kehtetuks tunnistatud direktiiviga (EL) 2019/771), on tarbijast ostjal võimalik esitada täitmisnõue sõltumata sellest, kas täitmisnõude kõrval muu õiguskaitsevahendi kohaldamine põhjustaks asja parandamise või asendamisega võrreldes väiksemaid kulusid. Seega tuleb tarbijalemüügi puhul täitmisnõude esitamisega seotud kulude mõistlikkust võrrelda üksnes parandamis- ja asendamisnõude kui alternatiivsete õiguskaitsevahendite vahel (vrd P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 222, komm. 3.2). Alates 1. jaanuarist 2022 kehtib

§ 222

mõnevõrra teistsuguses sõnastuses, kuid nendele muudatustele ei ole rakendussätetega antud tagasiulatuvat jõudu. 12.3.

§ 222

lg 5 kohase nõude esitamine eeldab, et ostja on nõudnud müüjalt asja parandamist ning müüja on sattunud parandamisnõude täitmisega viivitusse, st müüja ei ole asja parandanud (ega kasutanud õigust asi parandamise asemel asendada) mõistliku aja jooksul pärast ostja poolt parandamisnõude esitamist (

§ 82lg 3) või on asja parandamisest keeldunud.

12.

1. Maakohtu tuvastatu kohaselt teatas hageja kostjale sõidukil avastatud puudustest
2. oktoobril
3. Samas
4. oktoobri
5. a kirjas on hageja nõudnud kostjalt puuduste kõrvaldamist (sõiduki parandamist) ning andnud selleks tähtaja kuni
6. oktoobrini 2021 (I kd, tl-d 23–27). Ringkonnakohus rõhutab, et oluline on ilmnenud puudustest teatamine ja nende parandamise nõude esitamine
7. oktoobri
8. a kirjas. Hageja on andnud samas kirjas kostjale parandamisnõude täitmiseks täiendava tähtaja kuni
9. oktoobrini 2021, kuid sellel ei ole

§ 222lg-te 1 ja 5 kohaldamisel määravat tähtsust.

Iseenesest ei ole ostja kohustatud müüjale avastatud puudustest teatamisel konkreetset tähtaega määrama, oluline on, et müüja kõrvaldaks puudused mõistliku aja jooksul arvates nendest teatamisest. Juhul kui lugeda kostja antud tähtaega ebamõistlikult lühikeseks, pikeneks see mõistliku täiendava tähtajani (

§ 114lg 1 kolmas lause).

Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik ka maakohtu järeldus, et samas

1. oktoobri
2. a kirjas soovis hageja, et kostja vahetaks autol mootori. Hageja küll märkis remonditöökojalt saadud info põhjal, et vajalik on sõiduki mootorivahetus, kuid soovis kirjas kokkuvõttes siiski seda, et kostja puudused (õlilekke põhjused) kõrvaldaks. 12.
3. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et pärast puudustest teavitamist
4. oktoobril 2021 oleks kostja ise pidanud olema aktiivne puuduste põhjuste ja nende kõrvaldamise võimaluste väljaselgitamisel. Kostja on aga alles
5. novembri
6. a e-kirjas avaldanud soovi lasta sõiduk üle vaadata ning kui ilmnevad puudused, mille eest kostja vastutab, siis need ise kõrvaldada (seejuures on kostja soovinud, et hageja toimetaks sõiduki ülevaatuseks ise Tartusse) (I kd, tl 36 ja 36 pöördel). Arvestades, et hageja oli kostjat puudustest teavitanud hiljemalt
7. oktoobril 2021 ning palunud puudused kõrvaldada, ei ole müüja (kostja) puudust

§ 222lg 5 tähenduses mõistliku aja jooksul kõrvaldanud. Kuna kostja müüs sõiduki hagejale enda majandustegevuses, oleks kostja mõistlikult 12

§ 220lg 2).

See, et hageja on teinud puudustest teavitamisel seadusega nõutavast rohkem, püüdes õlilekke põhjuseid ka ise välja selgitada, ei saa seada hagejat ebasoodsamasse olukorda ja tema õiguskaitsevahendite rakendamise õigust piirata. 12.6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja on teinud hagejale asjakohaseid ja konstruktiivseid ettepanekuid olukorra lahendamiseks, pakkudes mh välja sõiduki toimetamise Tartusse koos vastavate kulude tasumisega juhul, kui selgub, et puuduste eest vastutab müüja. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja ettepanek, et hageja toimetaks sõiduki ise Tartusse (ja kostja hüvitaks sellega seonduvad kulud üksnes siis, kui ta puuduste eest vastutab) kooskõlas

§ 222

lg-ga 4, mille kohaselt kannab müüja asja parandamisega seotud kulud, sh veokulud. Kui kostja leidis, et ta ei saa sõidukit Pärnus üle vaadata või üle vaadata lasta, oleks kostja pidanud selle Tartusse transpordi kulud vähemalt esialgu ise kandma. 12.

1. Kuna hageja oli kostjat
2. oktoobri
3. a kirjas sõidukil ilmnenud puudustest teatavitanud ja nõudnud ka nende parandamist, siis ei ole hageja hilisemas,
4. oktoobri
5. a kirjas (I kd, tl 36 pöördel ja tl 37) tehtud ettepanekutel asjas määravat tähtsust. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks
6. oktoobriks 2021 sõiduki üle vaadanud ning lubanud ise puudused kõrvaldada. 12.
7. Maakohtu järeldus, et hageja on sisuliselt keeldunud lubamast kostjal puudusi kõrvaldada, on eelmärgitut arvestades ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal pärast
8. oktoobrit 2021 mitme nädala jooksul mõistlik võimalus sõiduk ise remontida ja sellega puudused kõrvaldada. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud. 12.
9. Seega kokkuvõttes on täidetud

§ 222

lg 5 kohased eeldused hageja (ostja) poolt asja parandamiseks või selle teha laskmiseks ning kostjalt (müüjalt) sellega seonduvate kulutuste hüvitamiseks. 12.10.

§ 222lg 5 võimaldab nõuda mõistlike kulude hüvitamist.

Arvestades puuduste kõrvaldamiseks vajalike toimingute mahtu (I kd, tl-d 42 ja 122), võib nende kõrvaldamise kulu 5173 eurot 81 senti pidada ringkonnakohtu arvates mõistlikuks. Kostja ei ole menetluses ka tuginenud sellele, et puudused oleks saanud kõrvaldada odavamalt. 12.11. Seega on hageja nõue sõiduki mootori puuduste kõrvaldamise kulu 5173 euro 81 sendi hüvitamiseks põhjendatud. 13. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et alternatiivina

§ 222

lg-le 5 oleks puuduste kõrvaldamise kulu hüvitamise nõuet hagiavalduses esitatud asjaoludel võimalik kvalifitseerida ka kahju hüvitamise nõudega

§ 115lg 1 teise juhtumi tähenduses.

Hageja on sellele nõude alusele oma seisukohtades samuti viidanud (nt I kd, tl-d 10, 117). Praegusel juhul ei ole siiski määravat tähtsust sellel, kas vaadelda hageja nõuet

§ 222lg 5 järgse või § 115 lg 1 teise juhtumi järgse nõudena.

Hagi kuuluks mõlemal juhul rahuldamisele. 14. Hageja on taotlenud ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist 648 euro ulatuses. Kohtupraktika kohaselt tuleb professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses pidada üldjuhul mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem

§ 115

lg 1 esimese alternatiivi ja

§ 128lg 3 järgi kahjuna hüvitatavaks.

Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused

§ 115lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu 13

§ 128

lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (vt RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 28 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja nõude kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks ülalmärgitut arvestades rahuldada. Kuna maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja on müügilepingut rikkunud ning vastutab rikkumise eest, on hagejal võimalik kahju hüvitamist

§ 115

lg 1 esimese alternatiivi järgi (koosmõjus

§ 128lg-ga 3) nõuda.

Hageja on hagiavaldusele lisatud arvete ja maksekorraldustega tõendanud kulude suurust ja tekkimist (tl-d 86–87, 88–89). Professionaalset õigusabi kasutamata ei oleks hagejal olnud võimalik oma õigusi samavõrra tõhusalt kaitsta. Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võis aidata kaasa vaidluse kokkuleppelisele lahendamisele, samuti aitas see teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke kohtuväliseid toiminguid. Hageja kohtueelsed õigusabikulud on vaidluse sisu arvestades mõistliku suurusega. Kostja ei ole õigusabikulude suurusele maakohtu menetluses ka vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt esitatud põhjendustel ei saanud kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet jätta rahuldamata. Hageja leiab õigesti, et senise kohtupraktika põhjal ei ole õigusabikulude nõude rahuldamise eelduseks kohtueelsete läbirääkimiste tulemuslikkus. Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et hageja esindaja on kostja ja tema esindajaga läbirääkimisi pidanud, sh on hageja pakkunud kompromissina ka kahju osalist hüvitamist (I kd, tl-d 35–39). Ülalkäsitletud

1. oktoobril
2. a nõudekirja ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada ennatlikuks ning
3. oktoobri
4. a e-kirjas toodud ettepanekud ebakonstruktiivseteks, arvestades, et kostja ei olnud asunud selleks ajaks kõrvaldama puudusi, milles hageja kostjat
5. oktoobril 2021 teavitas.
6. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et asudes
7. aprilli
8. a menetlusdokumendis alternatiivselt tuginema sama sõiduki turvapadjaga seotud puudustele, muutis (täiendas) hageja hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Sellega oleks oluliselt laienenud vaidluse ese. Tegu on hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei esitanud
9. aprilli
10. a menetlusdokumendis uut (alternatiivset) nõuet seoses sõiduki turvapatjade väidetavalt avastatud puudusega, mille menetlusse võtmise üle oleks pidanud maakohus otsustama. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend (RKTKo 14.06.2017, 3-2-1-49-17, p 24 ja selle alapunktid) on tehtud teistsugustel asjaoludel ning pole seetõttu asjakohane. Praeguses asjas ei esitanud hageja
11. aprilli
12. a menetlusdokumendis mitte uusi väiteid õlilekke põhjuste kohta, vaid tõi välja täiesti uue (varasemalt käsitlemata) puuduse.
13. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivise. Kuna maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja on müügilepingut rikkunud ning vastutab rikkumise eest, siis on järgi põhjendatud ka kahju hüvitamise nõue

§ 115lg 1 esimese alternatiivi järgi.

Puuduste kindlakstegemise kulu on käsitletav otsese varalise kahjuna

§ 128lg 3 tähenduses.

Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 17. Hageja nõuab ka

§ 113

lg 1 teise lause järgse viivise (

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas) väljamõistmist põhinõude summalt 14

§ 113lg 1 esimese lause järgi võlgnikult viivitusintressi (viivist).

Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, saab võlgnetavalt rahalt

§ 113lg 2 esimese lause järgi viivist arvestada mh alates hagi esitamise ajast.

Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja põhinõuded kokku 5856 euro 81 sendi ulatuses (5821 euro 81 sendi ulatuses lisaks maakohtu poolt rahuldatud 35 euro suurusele osale). Nendelt rahuldatud põhinõuetelt 5856 eurot 81 senti

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 29.

detsembrist 2021 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (

1. juuli 2023) on viivisekalkulaatori järgi (kättesaadav: www.viivisekalkulaator.ee) 800 eurot 46 senti. TsMS § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja taotlus alates
2. juulist 2023 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks

§ 113lg 1 teises lauses märgitud määras.

Lähtudes hagi piiridest, piidab kohus viivisenõuet põhinõude suummaga.

1. Maakohus jättis menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõuded maakohtuga võrreldes oluliselt erinevas ulatuses. Ringkonnakohus peab seetõttu põhjendatuks jaotada maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hageja põhinõuete rahuldamise ulatusega. Hageja põhinõuded kogusummas 7008 eurot 81 senti rahuldatakse 5856 euro 81 sendi ulatuses, s.o ligikaudu 84% ulatuses. Sellest lähtuvalt jätab ringkonnakohus esimese kohtuastme menetluskulud 16% ulatuses hageja kanda ning 84% ulatuses kostja kanda.
2. Apellatsiooniastme menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda, kuna hageja apellatsioonkaebuses vaidlustatud nõuded kuuluvad rahuldamisele ning kostja vastuapellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata.
3. Kuivõrd ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega hageja menetluskulude rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulusid rahaliselt kindlaks. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Eelmärgitut arvestades ei käsitle ringkonnakohus kostja menetluskulude põhjendatud suurust puudutavaid hageja apellatsioonkaebuse väiteid. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes praeguse otsuse peale edasi kaevates.
4. Kohus lahendab TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused. Hageja on
5. mail 2024 esitanud taotluse ringkonnakohtu
6. mai
7. a istungi protokolli parandamiseks. Hageja palub lisada kohtuistungi protokolli enda seisukohad enne
8. jaanuari 2022 kehtinud

§ 223lg 3 kohaldamise kohta ning sellekohased viited kohtupraktikale.

Kostja vaidleb hageja protokolli parandamise taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus protokolli parandamiseks ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu

1. mai
2. a istungi protokoll vastab TsMS § 50 lg-s 1 sätestatud sisunõuetele, mh kajastab see kõike asja lahendamise ja võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 436 lg-st 7 ja § 652 lg-st 8 tulenevalt kohaldab ringkonnakohus õigust tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga. Hageja poolt esitatid õiguslikud argumendid on kohtule 15