(3)4-23-1764 selgitas, et tal ei olnud provokatsiooni või kavatsetud kurja tegemise eesmärki, kuna oma ebakaine seisundi tõttu ei saanud ta aru ega teadvustanud oma tegusid. Ta ei suutnud meelde tuletada oma teo eesmärki ja selle toimepanemise aega. Kohtuistungil talle selgitati mil moel võib valge riba viidata Ukraina konfliktile. Kohtuistungi ajal esitas uurija SD talle provotseerivaid küsimusi, mis olid seotud poliitilise olukorraga ja tema suhtumisega Ukraina konflikti. Kaebaja leiab, et uurija SD tahtlikult avaldas survet saalis viibivate inimeste, sealhulgas ka kohtuniku, ühiskondlikule teadvusele. Kahjuks olid kaebajal eelnevad rikkumised seoses keelatud sümboolikaga, kuid ta kandis nende eest karistust kahel korral ja peale nende väärtegude toimepanemist oli ta teadlik vastutusest ja karistuse võimalikkusest. Peale seda kui kaebajale helistas politseitöötaja, võttis ta selle riba ära. Lühikese aja möödudes (10-15 min) tulid tema juurde koju politseitöötajad. Kuid ta ei avanud neile ust, ei tahtnud neid korterisse lasta, kuna tal on selleks õigus. Politseiametnikud ei veendunud selles, et tema aknal puudub valge riba, kuigi neil oli seda võimalik teha õuest vaadates. Sellele vaatamata pääsesid politseitöötajad ikkagi korterisse naabrite kaudu, kes olid kodus ja neile ukse avasid. Kaebaja ei lubanud neil siseneda. Keeldus nende palvele näidata akent, kuid seda tegi tema ema. Veendudes, et aknal ei ole enam riba, jätkasid nad vestlust. Siis kutsus kaebaja ise nad korterisse ja näitas akent, kus riba puudus. Politseitöötajad jätkasid temaga vestlust ja oma selgituste andmist. Kaebaja ei soovinud suhelda nendega ja ei tahtnud nende kohal viibimist, mis tõi esile tema reaktsiooni – neid endast eemale tõrjudes riivas ta käega ühte politseinikku rinna piirkonda. Selle tagajärjel peeti ta kinni. Politseiosakonnas koostati protokoll ja vormistati arest. Kohtuniku istungil esitatud küsimustele ei osanud politseitöötaja vastata. Kaebaja hinnangul ei vastanud kohus ka tema enda küsimusele, miks politseitöötajad ei vaadelnud tema korteriakent väljastpoolt, vaid otsustasid tulla korterisse, eelnevalt veendumata, et aknal pole enam riba. Miks politseitöötajad ei lahkunud korterist kohe peale seda, kui nad veendusid, et aknal puudub riba, vaid jätkasid oma väljaselgitusega teda provotseerides? N.F järeldab sellest, et kuna tal ei olnud kaitsjat, siis kohus määras karistuse oma äranägemise järgi. Samuti ajab teda segadusse, et kohtuistung oli lükatud edasi kolmel korral: 23.08.2023; 31.08.2023 ja 08.09.2023. Tuleb välja, et 08.09.2023 tuli ta kohtusse ainult selleks, et kuulata kohtuotsust, kuid seda oli võimalik teha 31.08.2023, st eelneval kohtuistungil. Mitte mingit rikkumiste arutamist uurija ja kohtuniku vahel ei toimunud ja tema suhtes oli tehtud kohtuotsus ignoreerides kõiki tema väiteid ja arvestamata tema käitumise põhjusi. See aga tähendab, et otsus tema karistamise kohta oli tehtud kohtusaali väliselt või kohtuistungite vahel telefonitsi läbirääkimiste tagajärjel. Ta ei kuulnud ega näinud tõendeid selle kohta, et tema aknal olev riba on agressiooni, genotsiidi ja inimsusevastane kuritegu. 3. 06.10.2023. a edastas maakohus eelviidatud kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2023. a määrusega jäeti apellatsioon käiguta ja anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks kuni 15.11.2023. Menetlusaluse isiku apellatsioonkaebus ei vastanud VTMS § 139 lg 3 p-s 1 ja lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatud nõuetele. 5. Kuivõrd 06.11.2023. a ringkonnakohtu määrust ei õnnestunud kaebajale tähtsaadetisena kätte toimetada, määrati menetlusalusele isikule Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2023. a määrusega uueks puuduste kõrvaldamise tähtajaks 07.12.2023. a. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata. 2

(3)4-23-1764

1. Kaebuse käiguta jätmise määrused saadeti N.F-ile tähitud kirjaga tema enda poolt esitatud apellatsioonis märgitud aadressil XXX. Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.
2. a määrus tagastati kohtule hoiutähtaja möödumise tõttu. 23.11.
3. a määrus jäeti isikule postkasti, kuivõrd ta ei viibinud aadressil. Apellatsioonis märgitud aadressi on menetlusalune isik avaldanud ka kohtuvälisele menetlejale ning see on märgitud väärteo protokolli. Väärtegu, mille eest maakohus N.F-ile aresti määras, ongi toime pandud samal aadressil, st isiku elukohas. Nimetatud aadressile on edastanud menetlusdokumendid ka maakohus ning maakohtu istungil on N.F selle nimetanud oma elukohaks.
4. Apellatsioonkaebuses ei ole teatanud menetlusalune isik muid kontaktandmeid, mille kaudu oleks kohtul võimalik temaga ühendust saada. Kohus on proovinud edastada isikule dokumente ka e-posti teel, kuid see pole õnnestunud. Samuti on need tehtud isikule kättesaadavaks avalikus e-toimikus, kus saaja pole dokumente vastu võtnud. Ringkonnakohtu määratud tähtajaks (07.12.2023) ei ole menetlusalune isik kaebuses esinevaid puudusi kõrvaldanud. Ringkonnakohtul on alust asuda seisukohale, et kohtule teatatud sidekanalite kaudu menetlusdokumentide vastuvõtmata jätmisega menetlusalune isik hoidub tahtlikult kõrvale käesoleva väärteoasja lahendamisest ning tal puudub soov, et kohus tema kaebust sisuliselt arutaks.
5. VTMS § 142 lg 2 p 4 kohaselt teeb ringkonnakohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja saadab määruse koopia ning tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellant ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul kõrvaldanud apellatsioonis esinenud puudusi. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS § 142 lg 2 p-st 4 jätab ringkonnakohus menetlusaluse isiku N.F-i apellatsiooni läbi vaatamata ja tagastab selle kaebuse esitajale. 3