← Eesti

2-20-1490/73

Obsah (12)§ 415§ 6§ 404§ 406§ 113§ 578§ 408§ 4062§ 4034§ 403§ 14§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 02.12.2022. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-1490 Tsiviilasi T. K. hagi Luminor Bank AS va

§ 415

lõiget 2 punkti 2 ning arvestada tasutud 298345,6 laenu põhisumma 396419,43 katteks. Sellest lähtudes ja viidatud sätte kohaldamisel ei saaks kostjal olla nõudeid rohkem kui 98073,83 eurot.

  1. 22.01.2007 laenulepingu nr 01220145023 muudatuse nr 1 kohaselt tulnuks laen tagastada 360 tagasimaksega, alustades 03.02.2007 ja sõlmiti uus tagasimakse graafik, millest tuleneb tähtajaks aasta
  3. Kostja on tekitanud hagejale kahju. Menetluslik alternatiivne tasaarvestusavaldus.
  4. Vaidlusalusel juhul ei ole kostja poolt hageja T. K.le 24.05.2018 sõlmitud Tallinna notari Ants Ainsoni juures sõlmitud hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu sõlmimisel avaldanud, et M. K. ja K. T.ga on sõlmitud selline laenuleping, mille tähtaeg on juba 12 kuu pärast ja viimase, 12.nda makse suurus 319968.- eurot, mida ilmselgelt ei suuda ilma tagatisvara kaotamata T. K. ega laenusaajad tasuda.
  5. 14.06.2019 koostas Arco Vara eksperthinnangu nr ARE-192025B, millega hinnati 11.06.2019 seisuga hageja Viimsis YYY asuva vara väärtuseks 396000.- eurot. Käesolevas hagis kirjeldatud Luminor Bank AS poolsed rikkumised ja õigusvastane tegevus viib selleni, et hageja T. K. kaotaks 396000.- euro väärtuses vara.
  6. Seega kui kohus leiab, et hagis väljatoodud need asjaolud, mis on seotud laenusaajate M. K. ja K. T.ga ning kõikide nende laenulepingutega, ei päädi, siis palub hageja alternatiivse menetlusliku tasaarvestusavaldusena tasaarvestada T. K. kahjunõue 396000.- eurot kattuvas osas tema vastu kostja Luminor Bank AS poolt täiteasjas nr 022/2019/7251 esitatud nõudega. Kostja vastuväited
  7. Kostja hagi ei tunnista.
  8. Hageja väidetel tühine 24.05.2018.a leping on tagatiskokkulepe, millega muudeti kostja kasuks varem seatud hüpoteekidega tagatavaid nõudeid. Isegi kui see leping oleks tühine, ei mõjutaks see kostja hüpoteekide kehtivust ega muudaks nende alusel toimuvat sundtäitmist lubamatuks, kuna 24.05.2018 a lepingu tühisuse korral kehtiks varasem, 18.12.2006.a lepingu p-des 2.3 ja 3.2 sisalduv tagatiskokkulepe, mille kohaselt olid hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded laenusaajate vastu tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.
  9. Kostja on seisukohal, et 24.05.2018 a leping ei oleks tühine isegi juhul, kui kinnistu oleks olnud hageja ja tema abikaasa ühisvara. Kostja leiab, et kinnistu oli hageja lahusvara ning hageja vastupidised väited (et kinnistu on ühisvara) on tõendamata ja otseses vastuolus tema poolt 24.05.2018 a lepingu sõlmimisel notarile avaldatuga. Hageja oli kantud kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna alates 01.12.1997 a ning isegi kui kinnistusraamatu kanne oleks olnud 8 vale (mis ei ole tõendatud), oli hageja saanud kinnistu ainuomanikuks kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 lg 1 alusel.
  10. Hageja ei ole selgitanud, miks ta avaldas notarile 24.05.2018 a lepingu sõlmimisel, et nii kinnistu kui sellel asuvad ehitised kuuluvad tema lahusvara hulka, kui ta on tegelikult seisukohal, et tegemist on tema ja abikaasa ühisvaraga.
  11. Kuna hagi on esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/7251, mis on algatatud kostja ja laenusaajate vahel 23.05.2018.a sõlmitud laenulepingust (edaspidi ka: 2018 a laenuleping) tulenevate kostja nõuete täitmiseks, ei oma asjas tähtsust kostja ja laenusaajate varasemad laenulepingud ja neid puudutavad asjaolud.
  12. Hageja ei saa tugineda 2018 a laenulepingu tühisusele, kuna ta ei ole selle pooleks.
  13. Hageja väited 2018 a laenulepingu tühisuse kohta on ka sisuliselt põhjendamatud, kuna lepingul ei ole vormi- ega sisupuudusi ning väidetav vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei saa tuua kaasa laenulepingu tühisust.
  14. Laenusaajad ei ole 2018 a laenulepingut tühistanud ja selleks ettenähtud tähtajad on möödunud.
  15. Isegi laenulepingu tühisus või tühistamine ei annaks alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuna 24.05.2018 a lepingu p 3.1.5 järgi on hageja kinnistule seatud hüpoteekidega tagatud ka kostja lepinguvälised nõuded laenusaajate vastu, sh 2018 a laenulepingu tühisusest, tühistamisest või kehtetusest tulenevad tagasitäitmise nõuded, samuti alusetu rikastumise nõuded.
  16. Kostja on tõendanud laenusaajatele laenusumma 331 093,56 euro väljamaksmise 2018 a laenulepingu alusel. Laenusaajad ei ole 2018 a laenulepingust tekkinud võlgnevust kostjale tasunud, samuti ei ole nad esitanud kostja vastu väidetavast vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid ega neid tasaarvestanud 2018 a laenulepingust tulenevate kostja nõuetega. Hagejal ei ole tekkinud mistahes (kahju hüvitamise) nõudeid kostja vastu, mistõttu ei saanud ta neid tasaarvestada 2018 a laenulepingust tulenevate kostja nõuetega laenusaajate vastu.
  17. Kostja ei rikkunud 2018 a laenulepingu sõlmimisel laenusaajate suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu oli tal õigus saada intresse ja lepingu sõlmimise tasu vastavalt lepingus kokkulepitule. 2018 a laenuleping sõlmiti varasemast laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse (tagastamata laenusumma) refinantseerimiseks selleks, et anda hagejale ja laenusaajatele võimalus korraldada tagatiseks oleva hageja kinnistu jagamine ja selle jagamisel tekkiva ühe kinnistu võõrandamine, et selle müügitulemi arvel tasuda laenusaajate võlgnevus kostja ees, st sisuliselt oli tegu kompromissilepinguga.
  18. Isegi kui kostja oleks 2018 a laenulepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (millega kostja ei nõustu), saaks sellest lepingust tulenevate nõuete sundtäitmise tunnistada lubamatuks vaid põhinõude 8 057,97 eurot ja intressinõude 711,03 eurot osas.
  19. Juhuks kui kohus asub seisukohale, et 2018 a laenulepingust tuleneva kostja nõude sundtäitmise lubatavus sõltub ka varasemaid (so 22.01.2007 a, 25.03.2009 a ja 15.07.2011 a sõlmitud) laenulepinguid puudutavatest asjaoludest, siis leiab kostja järgmist: (i) varasemad laenulepingud ei olnud tühised (sh ei olnud nendel tühisust põhjustavaid vormi-või sisupuudusi) ning hageja ei saa laenulepingute tühisusele ka tugineda, kuna ta ei olnud nende pooleks; (ii) laenusaajad ei ole varasemaid laenulepinguid tühistanud ja selleks ettenähtud tähtajad on möödunud; (iii) ka varasematel laenulepingutel ei olnud selliseid sisupuudusi, mille tõttu ei oleks kostjal olnud õigus nõuda laenusaajatelt intressi või muid lepingujärgseid makseid (sh viiviseid) lepingus 9 sätestatud suuruses. Hageja väited varasemate laenulepingute krediidikulukuse määrade kohta on täiesti meelevaldsed, tema väited muude sisupuuduste kohta on ebakonkreetsed (sh konkreetsete lepingutega seostamata) ning tuginevad

-i sätetel, mis varasemate laenulepingute sõlmimise ajal ei kehtinudki; (

  1. iv)kostja ei ole ka varasemate laenulepingute sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kusjuures 22.01.2007 a laenulepingu puhul hageja seda ka ei väida. Sh puudub vaidlus, et kõikide laenulepingute puhul oli tegemist laenusaajate varasema võlgnevuse refinantseerimisega, kusjuures uue laenulepingu sõlmimine vältis võlgnevuse edasist suurenemist ja tagatise (hageja kinnistu) realiseerimist. Samuti puudub vaidlus, et laenusaajad ei ole esitanud kostja vastu mistahes nõudeid tuginedes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. 63. Kostja seisukohad seoses sundtäitmise väidetava hea usu põhimõtte vastasusega. (
  2. i)kostja ei taotlenud sundtäitmise algatamist hageja või laenusaajate kahjustamise eesmärgil; (
  3. ii)kostja teavitas hagejat laenulepingust tuleneva laenusaajate võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest ja täitemenetluse algatamise kavatsusest enne täitmisavalduse esitamist, st kostja andis hagejale võimaluse sundtäitmist vältida; (iii) kostja ei ole kuidagi takistanud tagatiseks oleva kinnistu müüki, sh kinnistu jagamist ja selle jagamisel tekkiva ühe kinnistu müüki, et selle müügitulemi arvel tasuda laenusaajate võlgnevus kostja ees (nagu 2018 a laenulepingus oli kavandatud); (
  4. iv)hageja ei ole pakkunud välja ühtegi mõistlikku lahendust, mis võimaldaks kostja nõuded laenusaajate vastu rahuldada ilma hageja kinnistut realiseerimata. Seejuures puudub vaidlus, et laenusaajad ega ka hageja ise ei ole alates 2019 a juunist (ligi 3,5 aastat) teinud kostjale ühtegi makset laenusaajate võlgnevuse kas või osaliseks tasumiseks. Kolmanda isiku seisukoht 64. Kolmanda isiku seisukoha kohaselt sai ta kostja menetluse halduse üksuse spetsialist L. A.lt 21.06.2019 e-kirja, kus öeldakse, et: Tere Pank ei ole nõus rahuldama Teie laenutaotlust kahel põhjusel: - Teie kohustusi tagava kinnistu väärtus ei ole piisav - Teie tõestatud sissetulek ei ole piisav taotletava laenu teenindamiseks Tulenevalt eeltoodust nõuab pank kogu laenu ENNETÄHTAEGSET tagastamist. Vastav nõudekiri postitati Teile täna ehk 21.06.2019.a , milles on palutud võlgnevus tasuda hiljemalt 01.07.2019.a. Teie taotlusel saab pank Teile anda täiendava tähtaja võlgnevuse tõttu lõpetatud lepingu võlgnevuse tasumiseks või võimaliku refinantseerija leidmiseks hiljemalt 31.07.2019.a. Nimetatud tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmisel on pank sunnitud alustama võlgnevuse sissenõudmismenetlust (sealhulgas nõudma tagatisvara sundmüüki), millega kaasnevad Teile täiendavad kulud. Samaaegselt on Teil võimalik otsida võimalikke refinantseerijaid laenulepingule ja ka ise objektile ostja leida enampakkumise väliselt. Parimate soovidega L. A. Menetluste halduse üksus spetsialist. 65. Absoluutselt ebaõiged on väited, et tagatiseks oleva kinnistu väärus ei ole piisav või kolmanda isiku sissetulek ei ole laenu teenindamiseks piisav. Ehk selle kirjaga ütleb pank ise, et kohtutäiturile täitmiseks pandud leping ja selles lepingus olevad tähtajad ei ole kolmanda isiku laenusuhte tähtajad ning pank üritab ENNETÄHTAEGSELT kolmanda isikuga kodulaenusuhet lõpetada. Selles menetluses tuvastatakse, kas tema kodulaenuleping on kehtivalt ja ennetähtaegselt lõppenud või mitte. Negatiivne on kolmanda isiku jaoks see kui leitakse, et kodulaenuleping on kehtivalt lõppenud ja tagatiseks olev vanematekodu tulebki panna sundmüüki. Positiivne on kui tuvastatakse, et ebaõigesti on kodulaenuleping ennetähtaegselt lõpetatud. 66. Pank on hagi vastuses selgesõnaliselt kirjutanud, et kolmandalt isikult peteti üha uusi ja uusi laenulepinguid välja lubadusega, et kui kolmas isik panga aina uued ja üha karmimad laenutingimused täidab, siis jääb kehtima normaalsetel turutingimustel sõlmitud 22.01.2007 10 kodulaenuleping nr 01220145023 tähtajaga 2037.a. See leping nägi ette 360 graafikujärgset makset. Selle lepingu sõlmimisel hinnati kolmanda isiku krediidivõimet ja selle lepingu graafikujärgseid makseid on kolmas isik ka edaspidi võimeline maksma ning selle tulemusel jääb alles, st täituri poolt müümata kinnistu, kus asub kolmanda isiku vanematekodu ja laenuraha eest ehitatud uus elamu. 67. Samuti ei nõustu kolmas isik panga poolt kohtutäiturile väidetud ja sissenõudmisele pandud laenujäägi suurusega. Tegelikkuses on kolmas isik pangast laenu saanud vaid kahe maksega 2006.a detsembris ja 2007.a jaanuaris, seega need ülejäänud laenulepingud ei ole tegelikkuses laenulepingud, kuna nendega laenu ei väljastatud. Kohtuotsuse põhjendused 68. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 69. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: - 12.12.2006 sõlmisid K. T. ja M. K. Nordea Bank Finland Pls Eesti filiaaliga laenulepingu nr 01220145023 4 000 000.- krooni suuruse eluasemelaenu saamiseks ja AS-st Hansapank võetud laenu refinantseerimiseks, et ehitada elamu aadressile XXX. Laenulepingu p 5.2 kohaselt intress oli 4,0 % aastas. Lepingu punktis 3.6 kehtestas kostja õiguseellane Nordea Bank EEK-EUR konventeerimiskursiks 15,63 eurot. Lepingu punkti 6 kohaselt oli tagatiseks hüpoteek XXX (uue aadressiga YYY) kinnistule. Laen tuli tagastada pangale igakuiste maksetega, kokku 360 makset, ehk laen anti 30ks aastaks – kuni 2036.a (I kd tl 13-14); - 22.01.2007 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank Reservlaenulepingu nr 0122014502300. Laenu suurus 2200000.- krooni. Laenu tagastamise tähtaeg 31.01.2017. Tagatiseks hüpoteek hageja kinnistule. Intress 5,2 % aastas (I kd tl19.20). Laenu sihtotstarve – puudub. Krediidikulukuse määr – muutuva määraga – esialgne määr 5,38 % (I kd tl 19-20); - 22.01.2007 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenulepingu nr 01220145023 muudatuse nr 1, mille kohaselt 360 tagasimakset alustatakse 03.02.2007 ja sõlmiti uus tagasimakse graafik, milles nähti ette, et järjekorras 25. maksega vähendatakse laenujääki 2 000 000.- krooni võrra. Tähtaeg seega 2037.a. igakuiste graafikujärgsete maksete summad vahemikus 3080.- kuni 9054 EEK, so 196,93 kuni 578,9 EUR. Krediidikulukuse määr lepingus 4 % 8 (I kd tl 21-21 pöördel); - 25.03.2009 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenulepingu nr 0922014502300. Laenu suurus 140606.- eurot. Otstarve eluasemelaenulepingu nr 0122014502300 refinantseerimine. Tähtaeg: punkt 4.1 laenusaaja maksab laenu põhisumma pangale tagasi ühe maksena 06.03.2010. Intress 7,6 % aastas. Tagatis on hüpoteek kinnistule aadressiga XXX, xxx küla, Viimsi vald (I kd tl 22-23); - 25.03.2009 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenulepingu nr 01220145023. Laenu suurus 247080.- eurot. Lepingu punkt 2 kohaselt laenu sihtotstarve laenulepingu nr 01220145023 refinantseerimine summas 118425.- eurot ja võlgnevuste tasumine summas 128655.- eurot. Tagastamise tähtaeg 335 järjestikust osamakset (so 28 aastat) alates 06.04.2009. Intress euribor + 2,5 % (I kd tl 24-25). - 15.07.2011 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenuleping nr 0922014502301. Laenu suurus 399600.- eurot. Otstarve laenulepingu nr 01220145023 ja nr 0922014502301 refinantseerimine. Intress euribor + 2,0 %. Punkti 5.5 kohaselt lepingu kestus 12 kuud. Lepingu punkti 7 kohaselt tagatiseks kinnistule aadressiga XXX, xxx küla, Viimsi 11 seatud hüpoteegid kokku 621221,22 eurot. Lepingu lisa 1 kohaselt laenu põhisumma tagasimaksed 1-11 summas 555 eurot ja tagasimakse 12 summas 393 495 eurot (I kd tl 26-29). - 15.11.2011 sõlmiti laenuleping nr 0922014502301, mida muudeti kaks korda ja viimase, 08.02.2013 muudatusega nr 2 alandati intressimäärasid ja koostati uus tagasimaksete graafik, mille kohaselt laen tuleb tagastada 53 maksega, igakuiste maksete summa vahemikus 557.- kuni 952.- eurot ja viimase makse suurus on 343975.eurot. Kasutusele võetud kreedisumma oli selle lepingu kohaselt 387959.- eurot; - 26.06.2012 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenulepingu nr 0922014502301 muudatuse nr 1. Lepingu punkti 5.2 kohaselt muudeti laenu tagastamise graafik 60kuuliseks. Lisa kohaselt laenu põhiosa tagasimakse 1-59 suuruses 692 – 778 eurot ja 60.osamakse 350233.- eurot (I kd tl 41-42 pöördel); - 08.02.2013 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenulepingu nr 0922014502301 muudatuse nr 2. Lepingu Muudeti laenu põhiosa tagasimaksete graafikut. Intress euribor + 1,37 %. Lepingu kestus 53 kuud. Põhiosa 52 makse suurus vahemikus 557 kuni 952 eurot ja 53.ndamakse suurus 343975.- eurot (I kd tl 43-44); - 23.05.2018 sõlmisid M. K., K. T. ja Luminor Bank AS laenulepingu nr 09220143410. Lepingu punkt 2 kohaselt on laenu sihtotstarbeks laenulepingust nr 0922014502301 tuleneva laenu põhiosa võlgnevuse refinantseerimine. Lepingu punkti 1 kohaselt on laenu summa 331100.- eurot. Lepingu punkt 4 kohaselt intress on 6-kuu euribor + 2,5 %. Lepingu lisa 1 kohaselt laenu põhiosa tagasimaksed 1-11 suuruses 1012.- eurot ja 12 makse suurus 319968.- eurot. Lepingu punkti 7 kohaselt on laenu tagatiseks hüpoteegid YYY xxx küla Viimsi vald Harjumaa kinnistule kogusummas 621221,22 eurot (I jk hüpoteek 29079,80 eurot; II jk hüpoteek 166170,29 eur; III jk hüpoteek 255646,59 eurot; IV jk hüpoteek 170324,54 eurot). Selle lepingu alusel tasuti kokku 19685,9 eurot. (I kd tl 45-48); - 24.05.2018 sõlmisid T. K. ja Luminor Bank AS hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu, mille punktis 3 nähti ette, et T. K.le kuuluv YYY kinnistu tagab ka pikendatud tähtaegadega laenulepinguid M. K., K. T. ja Luminor Bank AS (I kd tl 1217); - 14.06.2019 koostas Arco Vara eksperthinnangu nr ARE-192025B, millega hinnati 11.06.2019 seisuga hageja Viimsis YYY asuva vara väärtuseks 396000.- eurot. Seejuures uue, ehitusjärgus oleva elamuga moodustatava kinnisasja väärtuseks 191000.- eurot ja hageja ning tema abikaasa koduna kasutuses oleva ja eraldi moodustatava kinnisasja väärtuseks 205000.- eurot (I kd 59-93); - 1.11.2019 on Luminor Bank esitanud kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse, mille kohaselt on palutud pöörata hageja suhtes sundtäitmisele 23.05.2018 M. K., K. T. ja Luminor Bank AS vahel laenulepingust nr 09220143410 tulenev nõue kokku summas 300 791, 85 eurot, mis koosneb põhivõlast 319 915,63 eurot, intressivõlast 711,03 eurot ja viisintressist 10,165,19 eurot (I kd tl 201-201 pöördel) Täitedokumendiks on Tallinna notar Ants Ainson 24.05.2018 tõestatud hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, millega hageja on võtnud kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. 70. Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/7251. Kostja vaidleb nõudele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. 71. Hageja väidetel on tema kinnistut koormavate hüpoteekide alusel algatatud sundtäitmine 12 täiteasjas nr 022/2019/7251 lubamatu järgmistel põhjustel: (
  5. i)täitedokumendiks olev hüpoteegileping on tühine; (
  6. ii)kostjal ei ole sundtäidetavat nõuet laenusaajate vastu, sh kuna kostja ja laenusaajate vahel sõlmitud laenulepingud on tühised või puudustega, samuti kuna hageja on tasaarvestanud kostja nõude laenusaajate vastu enda kahju hüvitamise nõudega kostja vastu; (iii) sundtäitmise läbiviimine hageja suhtes on vastuolus hea usu põhimõttega. 72. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18– 191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. 73. Praeguse vaidluse eripäraks on see, et hageja tagab oma kinnisasjaga kostja nõuet teise isiku (võlgniku/laenusaaja) vastu, st tagatava nõude võlgnik ja kinnisasja omanik (pantija) ei lange kokku. Samas ei tohiks see halvendada kinnisasja omaniku õigusi hüpoteegipidaja suhtes, võrreldes sellega, kui võlgnik ja kinnisasja omanik on sama isik. Kinnisasja omanik võib esitada hüpoteegipidaja vastu AÕS § 351 lg 1 järgi vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis tal on sissenõude esitanud võlausaldaja (hüpoteegipidaja) vastu võlaõiguslikul alusel. AÕS § 279 lg 7 järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. 74. Riigikohus on 12.12.2018 tsiviilasjas nr 2-17-9391 tehtud otsuses samuti tunnistanud pantija õigust esitada hagi: TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning

§ 6

kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Kolleegium leiab, et asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi. 75. Eeltoodu tähendab, et hageja poolt hagis väljatoodud asjaoludel ja nõuetega maakohtu poolt pöördumine on õiguslikult lubatav. Täitedokumendi tühisus 76. Hageja väitel on tühine 24.05.2018 sõlmitud tagatiskokkulepe, sest hagejal puudus oma abikaasa Q nõusolek teha tehinguid varaga, mille hulka kuulub ühisvara. Kohus märgib, et hagiavaldusest nähtuvalt peab hageja tühiseks kostjaga 14.05.2018 sõlmitud lepingut hüpoteekidega tagatud nõuete muutmiseks. Kohus nõustub kostjaga, et kõnealuse lepingu nimetamine hüpoteegilepinguks on eksitav. Riigikohus on selgitanud, et hüpoteegi puhul tuleb eristada (

  1. a)asjaõiguslikku kokkulepet hüpoteegi seadmiseks ja (
  2. b)tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (vt Riigikohtu 04.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1121-15, p 13). 24.05.2018 lepingu puhul on tegemist tagatiskokkuleppega, millega muudeti kostja kasuks juba varem seatud hüpoteekidega tagatavaid nõudeid. Tagatiskokkuleppe võimalik tühisus ei mõjuta asjaõigusliku hüpoteegi seadmisese kokkuleppe kehtivust (vt Riigikohtu 11.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14). 77. Kohus leib, et 24.05.2018.a leping ei ole tühine, kuna kinnistu on hageja lahusvara. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 13 78. Kinnistusraamatu andmetest nähtub, et hageja kanti kinnistu (ainu)omanikuna sisse 01.12.1997.a (I kd tl 200). AÕS § 56 lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja abikaasa oleks kunagi väitnud, et kinnistu näol on tegu ühisvaraga ning esitanud sellest tulenevalt hageja vastu nõude kinnistusraamatu kande parandamiseks (enda sissekandmiseks kinnistu ühisomanikuna). Kohus tuvastab, et kuigi 18.12.2006.a lepingu sõlmimisel osales ka hageja abikaasa Q, kinnitas hageja selle lepingu p-s 1.5.2, et kinnistu on tema omand (I kd tl 196199). 79. Kohus tuvastab, et hageja avaldas 24.05.2018.a lepingus, et ta omandas kinnistu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ning kinnistul asuvad ehitised pärimise teel (I kd tl 52-57). Kohus selgitab, et hageja poolt kinnistu omandamise ajal 1997.a kehtinud perekonnaseaduse § 15 lg 1 sätestas, et ühe abikaasa poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara on selle abikaasa lahusvara. Sama seaduse § 141 sätestas, et abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitus on abikaasa lahusvara (kui seadusest ei tulene teisiti). Seega on kinnistu koos sellel asuvate ehitistega on hageja lahusvara. Nimetatud asjaolu tuvastas ka notar 24.05.2018.a lepingu sõlmimisel (p 2.4) ( I kd tl 52-57). 80. Seoses eeltooduga märgib kohus, et 1997.a toimunud kinnistamisega muutusid kõik kinnistul asunud ehitised kinnisasja olulisteks osadeks ja need said kuuluda üksnes kinnisasja omanikule (välja arvatud juhul, kui kinnisasjale oli seatud asjaõigus, mis võimaldas ehitiste püstitamist võõrale maale, eelkõige hoonestusõigus). Kinnistusraamatu andmetest nähtuvalt ei ole hageja kinnistule kunagi selliseid asjaõigusi kellegi kolmanda kasuks seatud, st kõik kinnistul asuvad ehitised on alates 01.12.1997 toimunud kinnistamisest kinnisasja olulised osad ja saavad kuuluda üksnes hagejale kui kinnistu omanikule. Seega on ebaõige hageja väide, et ta omandas kinnistul asuva ehitise ½ mõttelise osa alles 2005.a kolmandalt isikult. 81. Hageja on väitnud, et kinnistule on tehtud abielu ajal olulisi parendusi (mis on tema arvates ühisvara), mida ei ole võimalik kinnistult eemaldada. Kohus märgib, et hageja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Isegi kui see väide oleks õige, siis ei muuda see asja, et kinnistu oli 24.05.2018.a lepingu sõlmimisel endiselt hageja lahusvara ja tema ainuomandis. Nimelt isiku omand (sh ühisomand) kinnisasjale ei saa tekkida pelgalt seeläbi, et ta teeb võõrale kinnisasjale parendusi - AÕS § 64 1 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui kinnistule on tehtud parendusi, mida ei ole võimalik kinnisasjast eraldada, on need järelikult muutunud kinnisasja olulisteks osadeks ja saavad kuuluda üksnes kinnisasja omanikule (TsÜS § 53 lg 2). 82. Kohus märgib, et hageja ei ole ka väitnud, et kostjale kuuluvad hüpoteegid oleks seatud kinnistutele ilma hageja abikaasa nõusolekuta. Vastupidi, 18.12.2016 hüpoteegi seadmise lepingust nähtub hageja abikaasa Q nõusolek (I kd tl 196-199). 83. Kohus leiab, et isegi kui 24.05.2018 sõlmitud tagatiskokkulepe oleks tühine põhjusel, et see oli hageja ja tema abikaasa ühisvara, siis see ei mõjutaks kostja hüpoteekide kehtivust ega muudaks nende alusel toimivat sundtäitmist lubamatuks, kuna 24.05.2018 lepingu tühisuse korral kehtiks varasem, 18.12.2006 lepingu punktides 2.3 ja 3.2 sisalduv tagatiskokkulepe, mille kohaselt olid hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded laenusaajate vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Laenulepingute tühisus 84. Hageja ei sea kahtluse alla kostja ja laenusaajate vahel 12.12.2006, 18.12.2006 ja 22.01.2007 14 laenulepingu kehtivust. Nende laenulepingute puhul ei heida hageja kostjale ette ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Lisaks on hageja käesoleva menetluse vältel korduvalt väitnud, et tema sooviks on, et kehtiks kostja ja laenusaajate vahel 22.01.2007 sõlmitud laenuleping ning et laenusaajate võlgnevust kostja ees tuleks arvestada 2007 laenulepingu järgi. Kohus märgib, et sellist eesmärki ei ole hagejal käesoleva tsiviilasjas menetluses võimalik saavutada, sest hageja ei ole laenulepingu pool. 85. Hageja leiab, et kostja ja laenusaajate vahel alates 25.03.2009 sõlmitud laenulepingud on tühised. Hageja on põhjendanud laenulepingute tühisust sellega, et laenusaajad ei ole kunagi esitanud pangale kirjalikke avaldusi ebamõistlikult kahjulike, lühikeste tähtaegadega ja kõrgete perioodiliste maksetega lepingute sõlmimiseks, kostja ei ole pärast 2007. aasta sõlmitud laenulepingute eelselt hinnanud laenusaajate maksevõimet, vaid on seda teinud tagantjärgi ja jättes laenusaajatele antud lubadused täitmata. Kostja on arvestanud viivistelt ja intressidelt viiviseid ja jätnud oma refinantseerimislepingutes arvestamata isegi laenusaajate tehtud põhiosa maksed. 86. Kohus leiab, et hageja ei ole esitanud konkreetseid väited 25.03.2009 ja 15.07.2011 laenulepingute sisu puuduste kohta. Kohus tuvastab, et laenu intressimäär ja krediidi kulukuse määr on märgitud nii 25.03.2009 (I kd tl 23, 25) kui 15.07.2011 sõlmitud laenulepingus (I kd tl 133-134). Seega ei tuvasta kohus nimetatud laenulepingutes sisupuuduseid. 87. Hageja on 25.03.2009 ja 15.07.2011 sõlmitud laenulepingute puhul vormipuudustele, viidates, et

§ 404

lg 1 kohaselt tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kohus leiab, et hageja viited vormipuudustele on alusetud, kuna kõik eelnimetatud laenulepingud on laenusaajate poolt allkirjastatud. 88. Hageja on tuginenud 25.03.2009 ja 15.07.2011 laenulepingute käsitlemisel

-i sätetele, mis vastavate lepingute sõlmimise ajal veel ei kehtinud. Hageja on viidanud krediidi kulukuse määra ülempiirile, mis sätestati 01.07.2015.a jõustunud

§-ga 4062, kusjuures tagasiulatuvat toimet sellel sättel ei ole. Hageja viitab

§ 404

lg-le 23 (reguleerib elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sisunõudeid), mis jõustus alles 21.03.2016.a, kusjuures

RS § 174 lg 1 järgi kohaldatakse

-s elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut üksnes alates

  1. aasta
  2. märtsist sõlmitud elamukinnisvaraga. Ka Riigikohus on selgitanud, et lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust (31.01.2018 otsus ts ajas nr 2-14-21710 p 25.3). Ka tarbijakrediidilepingu sisunõuded sätestava

§ 404

lg 2 puhul tuleb arvestada, et sätte praegu kehtiv redaktsioon jõustus 01.07.2011.a, mistõttu ei ole see asjakohane 12.12.2006.a ja 25.03.2009.a laenulepingu käsitlemisel.

  1. Hageja on väitnud, et laenusaajate poolt varasemate laenulepingute alusel saadud laenude krediidikulukuse määr ületab kordades kokkulepitud ja õigusaktides lubatud määra.
  2. Kohus märgib, et hageja on krediidikulukuse määra arvutamisel arvesse võtnud laenusaajate poolt (12.12.
  3. 25.03.2009 ja 15.07.2001 laenulepingute puhul) tasutud viivised, mis on vastuolus

§ 406lg-ga 2.

Nimelt

§ 406

lg 2 järgi ei sisalda krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, seega ka tarbija poolt lepingust tulenevate maksete tasumisele kuuluvaid viiviseid.

§ 406

lg 1 näeb ette, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi 15 tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Hageja ei ole esitanud krediidi kulukuse määra aastase protsendimäärana, vaid kogu lepingujärgsete maksete tasumise perioodi kohta. Näiteks hageja on hagiavalduses väitnud, et 12.12.2006 laenupingu puhul oli 26 krediidikulukuse määr 19,36%, mis tähendab, et aastane krediidi kulukuse määr oli 8,93 %. Seega on 12.12.2006 laenulepingu krediidikulukuse märgtavalt madalam kui krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr.

  1. Hageja on väitnud, et 25.03.2009 a laenulepingu nr 0922014502300 (laenusumma 140 606 eurot osas, et kostjal ei olnud õigust saada viivist summas 15 286,21 eurot.
  2. Kohus tuvastab, et 25.03.2009 a sõlmitud laenulepingu nr 0922014502300 p-dest 4.1 ja 5.4 tulenevalt laenu tagastamine ja intresside tasumine pidi toimuma alates 2009 a aprillist ja laenu tagastamise tähtaeg oli 6.03.2010 (I kd tl 22-23). Kohtule esitatud laenusaajate poolt tasumisele kuulunud maksete suuruse ja nende tasumise tähtaegade kohta esitatud tabelist nähtuvalt laenusaajad on viivitanud 2009 november-2010 märts kõigi intressimaksete tasumisega ning tasusid intressi kostjale 2011 juulis (I kd tl 128-128 pöördel). Intressimaksete tasumisega viivitamise eest ei ole laenusaajatelt viivist nõutud. Kohus tuvastab, et laenusaajad ei tagastanud kostjale tähtaegselt (06.03.2010 a) ka laenusummat 140 606 eurot, vaid tegid esimesed maksed selle tasumiseks alles 2010 a oktoobris ning tagastasid kogu laenusumma alles 19.07.2011 a. Seega laenusumma tagastamisega viivitamise tõttu oli kostjal õigus nõuda laenusaajatelt viivist vastavalt kostja hinnakirjas sätestatud viivisemäärale, kuid kostja nõudis laenusaajatelt viivist summas 15 286,21 eurot, st sisuliselt üksnes seadusjärgse viivisemäära järgi (II kd 131-136 pöördel).
  3. Hageja on väitnud 25.03.2009 a sõlmitud laenulepingu nr 09220145023 (laenusumma 247 080 eurot) osas, et kostjal ei olnud õigust saada laenusaajatelt viivist nendelt nõutud suuruses 14 413,41 eurot.
  4. Kohus tuvastab, et 25.03.2009 a sõlmitud laenulepingu nr 09220145023 p-dest 4.1 ja 4.2 tulenevalt laenu tagastamine ja intresside tasumine pidi toimuma alates 2009 a aprillist iga kuu
  5. kuupäeval võrdsete annuiteetmaksetena, mis sisaldasid nii laenu- kui intressimakset (I kd tl 24-25). Kohtule esitatud laenusaajate poolt tasumisele kuulunud maksete suuruse ja nende tasumise tähtaegade kohta esitatud tabelist nähtuvalt laenusaajad on viivitanud laenulepingu kehtivuse ajal praktiliselt kõigi annuiteetmaksete tasumisega (ainus erand oli 06.09.2009 a tähtajaga annuiteetmakse (I kd tl 124-134 pöördel). Nimetatud tabelist nähtub, et laenusaajad jätsid tasumata 2019 a novembri ja detsembri annuiteetmaksed ega tasunud ühtegi makset ka 2010 a esimese 9 kuu jooksul ja seetõttu ütles kostja laenulepingu üles alates 29.10.
  6. Kostjal oli õigus nõuda laenusaajatelt viivist annuiteetmaksetes sisaldunud laenumaksete tasumisega viivitamise eest ning laenulepingu ülesütlemise tulemusena 29.10.2010 a sissenõutavaks muutunud kogu laenusumma tagastamisega viivitamise eest vastavalt kostja hinnakirjas sätestatud viivisemäärale, kuid kostja loobus 15.07.2011 laenulepingu sõlmimisel (laenulepinguga refinantseeriti laenulepingust nr 0922014023 ja 0922014502300 tulenevaid kohustus) lepingu punktide 3.5 ja 36 kohaselt viivisenõudest osaliselt ning nõudis laenusaajatelt viivist summas 14 413,41 eurot (I kd tl 26-29), st üksnes seadusjärgse viivisemäära järgi (II kd tlk 137-147), millest enamiku tasusid laenusaajad 15.07.2011 a laenulepingu alusel saadud laenu arvel.
  7. Hageja väidab, et kostja on refinantseerinud laenulepinguid selliselt, et igakordsel refinantseerimisel on kostja intressi ja viivisenõuded ümberkujundanud igas järgnevas laenulepingus uueks põhinõudeks ja selliselt asunud varjatult koguma intressidelt ja viivistelt intresse ja viiviseid. Seejuures on hageja viidanud

§ 113

lg-le 6, mille kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise eest. 16 96. Kohus märgib, et Riigikohus muutis oma 03.06.2015 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-17514 (edaspidi lahend nr 3-2-1-175-14) eelnevat kohtupraktikat ning on märkinud, et

§ 113

lg 6 ei välista poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevusel, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist (p 16). Riigikohus selgitas, et

§ 113

lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab

§ 113lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise.

Kolleegiumi hinnangul võib

§ 113

lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav

§ 578lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna.

Kuna

§ 113

lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal.

§ 578

lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissi oluliseks tunnuseks on

§ 578

lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Samuti on selle oluliseks tunnuseks poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1- 44-08, p 16).“ Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-44-08 p-s 16 selgitanud, et: „Järeleandmise all ei tule siinkohal mõista üksnes nõuetest täielikku või osalist loobumist. See võib seisneda nt võlasuhte või selle puudumise tunnustamises. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikkuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes.“
  5. Kohus leiab, et lähtudes kehtivast õigusest ning Riigikohtu praktikast tuleb asuda seisukohale, et laenuandjal on õigus peale laenu refinantseerimist arvestada laenusummalt intresse. Lisaks on laenuandjal õigus arvestada ka viiviseid, kui uut lepingut, mis sõlmitakse laenu refinantseerimisel on võimalik käsitleda kui kompromisslepingut

§ 578lg 1 mõttes.

98. Seega ei kohaldu

§ 113

lg 6 olukorras, kus laen refinantseeritakse ning laenusaaja arvestab refinantseeritud laenusummalt intresse. Sarnaselt intressi arvestamisega on lubatud refinantseeritud laenusummalt arvestada ja küsida ka viiviseid, juhul kui võlgniku satub uuesti makseviivitusse. 99. Kohus on tuvastab, et 15.07.2011 laenulepingu nr 0922014502301 laenuleping punkt 2 kohaselt laenu sihtotstarve on laenulepingust nr 09220145023 ja 0922014502300 tulenevate kohustuste refinantseerimine. 15.07.2011 laenulepingu punkide 3.5 kohaselt kostja loobub laenulepingust nr 09220145023 tulenevast viivise nõudest summas 6500 eurot ja punkti 3.6 kohaselt kostja loobub laenulepingust nr 0922014502300 tulenevast viivise nõudest summas 7000 eurot. Seega on tegemist kompromisslepinguga

§ 578

lg 1 mõistes ja mille puhul on laenuandjal õigus Riikohtu praktika kohaselt arvestada viiviseid.

  1. 25.03.2009 a laenulepingu nr 0922014502300 refinantseerimisel on kostja tühistanud viiviseid summa laenusaajatelt viivist summas 15 286,21 eurot, st sisuliselt üksnes seadusjärgse viivisemäära järgi ja 17
  2. Hageja on väitnud, et 15.07.2011 laenulepingu näol on tegemist 1-aastase laenulepinguga. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu.
  3. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 15.07.2011 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenuleping nr 0922014502301, laenu suurus oli 399600.- eurot, lepingu kestus 12 kuud, laenu põhisumma tagasimaksed 1-11 summas 555 eurot ja tagasimakse 12 summas 393 495 eurot. Seda laenulepingut on muudetud kaks korda. 26.06.2012 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenulepingu nr 0922014502301 muudatuse nr 1, mille kohaselt muudeti laenu tagastamise graafik 60-kuuliseks, laenu põhiosa tagasimakse 1-59 suuruses 692 – 778 eurot ja 60.osamakse 350 233.- eurot. 08.02.2013 sõlmisid M. K., K. T. ja Nordea pank laenulepingu nr 0922014502301 muudatuse nr 2, lepingu kestus 53 kuud, põhiosa 1-52 makse suurus vahemikus 557 kuni 952 eurot ja 53.ndamakse.
  4. Kohtule esitatud laenulepingu nr 0922014502301 tagasimakse ajaloole tuginedes kohus tuvastab, et laenulepingu nr 0922014502301 alusel on laenusaajad teinud põhiosa tagasimakseid summa 55 625 eurot, tasunud intresse 37 825,85 eurot ja viiviseid summas 245,76 eurot. Peale laenulepingu lõppemist tasusid laenusaajad täiendavalt põhiosa 12 881,44 eurot. (I kd 135-136). 08.02.2013 sõlmitud laenulepingu muudatuse nr 2 kohaselt kehtestatud laenulepingu punktide 5.1 ja 5.2 kohaselt kohustusid laenusaajad tasuma kostjale laenu- ja intressimakseid igakuiselt alates 2013 veebruarist iga kuu
  5. kuupäeval. Kohtule esitatud laenulepingu nr 0922014502301 tagasimakse ajaloo kohaselt olid laenusaajad lepingujärgsete maksete (sh laenmaksete) tasumisel pidevalt viivituses ning alates 2014 jaanuarist ei ole laenusaajad tasunud ühtegi makset õigeaegselt, vaid tegid seda reeglina ca 1 kuu pikkuse viivitusega. Samuti jätsid laenusaajad laenu tagastamise tähtajal 30.06.2017 kostjale tagastamata laenujäägi (I kd tl 135-136). Seega ei vasta tõele hageja väide, et laenusaajatel kostja ees võlgnevust ei olnud ning mistõttu ei olnud kostjal õigus nõuda viivist. Kostja on esitanud viivisearvestuse laenu tagastamise tähtpäevale järgnenud perioodi kohta kuni laenusumma tagastamiseni (so periood 01.07.2017-25.05.2018), millest nähtuvalt on antud perioodil viivis tagastamata laenusummalt 331 093,56 eurot 23 875,02 eurot (II kd 148).
  6. Hageja väidab, et 07.05.2018 sõlmitud laenuleping on tühine.
  7. Kohus tuvastab, et 07.05.2018 seisuga oli laenulepingu nr 0922014502301 laenu põhiosa maksed tasumata summas 331 093, 56 eurot (I kd 135-136). Kohus on eelnevat tuvastanud, et 23.05.2018 sõlmisid M. K., K. T. ja Luminor Bank AS laenulepingu nr 09220143410 ja lepingu punkt 2 kohaselt on laenu sihtotstarbeks kohaselt laenulepingust nr 0922014502301 tuleneva laenu põhiosa võlgnevuse refinantseerimine. Lepingu punkti 1 kohaselt on laenu summa 331100.- eurot.
  8. Kohus tuvastab, et kostja maksis 07.05.2018 laenulepingu alusel laenusaajatele (täpsemalt M. K.le) välja laenusummas 331 053,56 eurot (I kd tlk 2012). Kohus ei nõustu hageja väitega, et laenusaaja on nimetatud laenusumma kostjale tagastanud. Kohus tuvastab, et laenusaaja M. K. tasus laenusumma 331 053,56 euro arvelt kostjale varasemast laenulepingu nt 0922014502301 tulenevat võlgnevus.
  9. Kostja on selgitanud, et 15.07.2011 sõlmitud laenulepingust nr 0922014502301 tuleneva laenu põhiosa oli muutunud sissenõutavaks juunis 2017 ja juhul kui 2018 laenulepingut ei oleks sõlmitud, siis oleks kostja saanud nõuda hagejalt varasema laenu mittetähtaegse tagastamise eest viivist

§ 113

lg 1 järgses määras, mis ületab oluliselt 2018.a laenujärgset intressimäära, st 2018 laenulepingu sõlmimine ei suurendanud laenusaajate võlgnevust, vaid vältis selle suurenemise viiviste võrra 108. Kohus leiab, et kuna 23.05.2018 sõlmitud laenulepinguga nr 09220143410 refinantseeriti üksnes 15.07.2011 sõlmitud laenulepingu nr 0922014502301 laenu põhiosa summas 331 18 093,56 eurot, siis ei ole kostja rikkunud laenulepingu nr 09220143410 sõlmimisel

§ 113

lg-t 6, sest kostja ei ole laenulepingu nr 09220143410 refinantseerimisel nõudnud viivise ja intressi tasumist juba sissenõutavaks muutnud intressilt ja viiviselt. 109. Hageja on laenulepingu tühisuse alusena viidanud

§ 408

lg-le 1, mille järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud sama seaduse § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui puudub mõni sama seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Hageja tugineb lepingu(te) sisupuudustele, viidates konkreetselt

§ 404lg-le 21 ja § 404 lg 2 3 p-le 8.

110. Kohus märgib, et hageja väidetest ei selgu, millised konkreetsed

§ 404

lg 2 1 järgi nõutavad andmed on jäänud tema arvates 23.05.2018.a laenulepingus märkimata. Kohus leiab, et 23.05.2018.a laenuleping (koos selle lisas 2 esitatud andmetega ja Euroopa standardinfo teabelehega) sisaldab kõiki

§-de 404 ja 405 järgi nõutavaid andmeid. Ebaõige on hageja väide, et 23.05.2018.a laenuleping ei vasta

§ 404lg 2 3 p-le 8, kuna selles ei ole märgitud hageja kinnistu väärtust.

Hageja kinnistu eeldatav väärtus 250000 euro on näidatud 23.05.2018.a laenulepingu lisaks oleva Euroopa standardinfo teabelehe p-s 2 (I kd tl 49-51). 111. Mis puutub 23.05.2018.a laenulepingu väidetavat tühisust

§ 408

lg 1 alusel, siis vastavalt

§ 408

lg-s 2 sätestatule muutub krediidileping sama seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et laenusaajad on laenusumma 331 093,56 eurot kätte saanud. Seega isegi kui 23.05.2018.a laenulepingul oleksid hageja väidetud sisupuudused, ei tooks see kaasa lepingu tühisust. 112. Hageja on viidanud ka

§ 4062

lg-le 1, mille kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus tuvastab, et 23.05.2018.a laenulepingu puhul oli laenusaajate poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr 2,577 % aastas (laenulepingu lisa 2 p 2). Kohtule esitatud väljatrükist Eesti Panga veebilehelt tarbimislaenude keskmise kulukuse määrde kohta oli 31.06.2018 seisuga krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,92% ( I kd tl 202), seega oli 23.05.2018 laenulepingu puhul laenusaajate poolt tasumisele kuulub krediidi kulukuse määra krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määrast kümneid kordi madalam kümneid kordi madalam.

  1. Hageja heidab kostjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja väitel, et on kostja rikkunud laenulepingut sõlmides kohustust selgitada välja laenusaajate krediidivõimelisus.
  2. KAVS § 49 lg 4 kohaselt võib krediidiandja väljastada tarbijale krediiti, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokkulepitud tingimustel. Kohus leiab, et eeltoodud eesmärk ei ole põhimõtteliselt saavutatav olukorras, kus tarbijal on krediidiandja ees varasemalt sõlmitud krediidilepingu järgi sissenõutavaks muutunud võlgnevus ning uue krediidi eesmärk on üksnes varasema võlgnevuse refinantseerimine sama krediidiandja ees. Sellisel juhul ei saa tarbijal (võimaliku ülejõu käiva) kohustuste tekkimist enam vältida ning uue krediidi andmine kujutab endast sisuliselt tarbijale täiendava tähtaja andmist varasema võlgnevuse tasumiseks. Sellises olukorras peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks hindama üksnes seda, kas uue krediidilepingu sõlmimine varasema võlgnevuse finantseerimiseks toob kaasa tarbija kohustuste suurenemise võrreldes olukorraga, kus varasemat võlgnevust ei finantseerita ning 19 krediidiandja alustab koheselt võlgnevuse sissenõudmist tagatise arvel või muul viisil. Eelnevat võib järeldada ka Riigikohtu poolt lahendis nr 3-2-1-169-13 (p 21) esitatud seisukohtadest.
  3. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 2018 a laenuleping sõlmiti varasemast, so 15.07.2011 a laenulepingust tekkinud laenusaajate võlgnevuse (üksnes põhivõlgnevuse) refinantseerimiseks, mis oli muutunud sissenõutavaks 2017 a juunis. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 15.07.2011 a laenulepingu alusel laenusaajatele antud laenu tagastamise tähtaeg oli saabunud juba 2017 a juunis, st et sellest laenulepingust tulenevad nõuded olid muutunud sissenõutavaks juba 11 kuud enne laenulepingu sõlmimist.
  4. Kostja on selgitanud, et kui 2018 a laenulepingut ei oleks sõlmitud, oleks kostja saanud nõuda laenusaajatelt varasema laenu mittetähtaegse tagastamise eest (kuni selle tasumiseni) viivist

§ 113

lg 1 järgses määras (

§ 415

lg 1), mis ületab oluliselt 2018 a laenulepingu järgset intressimäära, st 2018 a laenulepingu sõlmimine ei suurendanud laenusaajate võlgnevust, vaid vältis selle edasist suurenemist viiviste võrra. Samuti on kostja selgitanud, et kui 2018 a laenulepingut ei oleks sõlmitud, oleks kostja taotlenud varasemast laenulepingust tulenevate laenusaajate kohustuste tagamiseks antud tagatise (hageja kinnistu) realiseerimist, ning 2018 a laenulepingu sõlmimise / varasema võlgnevuse refinantseerimise eesmärk oli mh võimaluse andmine eelnimetatud kinnistu jagamiseks ja selle jagamisel tekkiva ühe kinnistu võõrandamiseks, et selle müügist saadu arvel tasuda laenusaajate võlgnevus kostja ees. Nimetatud kostja väidet kinnitab kohtu hinnangul ka 23.05.2018 a laenulepingu p 14.1 toodu, mille kohaselt kohustub laenusaaja tagama, et hiljemalt 09.06.2019 on toimunud kinnistu asukohaga YYY xxx küla, Viimise vald, registriosa nr 423002jagamiene kaheks kinnistuks selliselt, et kinnistu asukohaga YYY, xxx küla, Viimse vald olevad hooned pakenvad erinevatel kinnistutel ning jagamise tulemusel tekkinud kinnistud on kinnistusraamatusse 09.06.2019 seisuga sisse kantud (I kd tl 45-48).

  1. Seega eeltoodud asjaolusid arvestades ei pidanud kostja 2018 a laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks koguma ega kontrollima andmeid laenusaajate sissetulekute ja kohustuste kohta ega andma nende alusel hinnangut sellele, kas laenusaajad on nende majanduslikku olukorda arvestades võimelised lepinguga võetavad kohustused nõuetekohaselt täitma. Kostja pidi hindama üksnes seda, kas varasemast laenulepingust tuleneva võlgnevuse refinantseerimine sellistel tingimusel suurendab laenusaajate võlgnevust või mitte. Kuna vastus sellele küsimusele oli eitav, ei rikkunud kostja 2018 a laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  2. Kohus nõustub kostjaga, et isegi kui 23.05.2018 laenuleping oleks tühine, siis ei muudaks see hageja suhtes algatatud sundtäitmist täiteasjas nr 022/2019/7251 lubamatuks. Nimelt sätestab 24.05.2018.a lepingu p 3.1.5, et kostja kasuks seatud hüpoteekidega on tagatud ka sama lepingu p-des 3.1.1 – 3.1.4 nimetatud nõuetega seoses tekkinud lepinguvälised nõuded, sh tagatava nõude tühisusest, tühistamisest või kehtetusest tulenevad tagasitäitmise nõuded ning seadusest tulenevaid kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõuded laenusaajate vastu. Seega kui 23.05.2018.a laenuleping oleks tühine, on selle tühisusest tulenevad kostja nõuded laenusaajate vastu vastavalt 24.05.2018.a lepingu p-le 3.1.5 samuti tagatud hüpoteekidega ning kostjal on õigus nõuda nende sundtäitmist hageja kinnistu arvel. Laenulepingu tühisuse korral oleks kostjal igal juhul õigus nõuda laenusaajatelt lepingu alusel saadu tagastamist (TsÜS § 84 lg 1), st laenuna väljamakstud ja kostjale seni tagastamata summa 319 915,63 eurot tagastamist, mis moodustab valdava osa sundtäitmiseks esitatud nõudest.
  3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa laenulepingu tühisust ega laenusaaja vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Seda on Riigikohus leidnud ka 20 varasemast laenulepingust tuleneva võlgnevuse refinantseerimiseks sõlmitud laenulepingu puhul (nt Riigikohtu 19.02.2014 a lahend nr 3-2-1-169-13 p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist (nt Riigikohtu 31.01.2018 a lahend nr 2-1421710 p 39). Laenusaajad ei ole Laenulepingut tühistanud (ning on praeguseks selle õiguse ka kaotanud), samuti ei ole laenusaajad esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet. Seejuures ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt seda, et laenusaajal oleks tekkinud kahju. Lisaks tuleneb

§ 4034

lg-st 7, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei ole laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale muid tasusid peale intressi

§-s 94 sätestatud määras (mis on alates 2016 ast kuni tänaseni olnud 0 % aastas), kui see ei ole suurem lepingujärgsest intressimäärast. Samas ei vabane laenusaaja ka sellisel juhul kohustusest tasuda viivist laenusumma mittetähtaegse tagastamise eest, nagu ka võla sissenõudmisega seotud kulude kandmisest – nende puhul ei ole tegemist krediidiga seotud tasu(de)ga

§ 403

4 lg 7 teise lause mõttes, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

  1. Kostja on välja toonud, et juhul kui kostja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on laenusaajad tasunud hagejale õigusliku aluseta laenulepingu sõlmimise tasu summas 150 eurot ning intresse summas 7 907,97 eurot ning eelnimetatud summad (kokku 8 057,97 eurot) tuleks lugeda tasutuks põhivõlgnevuse (laenusumma) katteks, millisel juhul oleks laenusaajate poolt tagastamata laenusumma suuruseks 311 857,66 eurot. Kostjal on õigus nõuda laenusaajatelt viivist seadusjärgses määras eelnimetatud summalt (311 857,66 eurot) alates 11.06.2019 a (laenulepingu p 5.1 järgi oli laenu tagastamise tähtpäev 10.06.2019 a) ning viivis perioodi 11.06.2019 -14.10.2022 eest oleks kokku 83 458,24 eurot, mis suureneb 68,35 euro võrra päevas tagastamise eest.
  2. Seega isegi kui kostja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet 2018 lepingu sõlmimisel, siis saaks sundtäitmise lubamatuks tunnistada vaid põhinõude 8057,97 ja intressinõude 711,03 eurot osas, samas on kostjal õigus nõuda viivist laenusaajate poolt tagastamata laenusummalt 311 857,66 eurot alates 11.06.2009 kuna laenusumma tasumiseni. Hea usu põhimõtte rikkumine
  3. Hageja väidab, et täitemenetluse algatamine on vastuolus hea usu põhimõttega.
  4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

  1. Hageja on heitnud kostjale ette, et hageja ei ole olnud teadlik uute laenulepingute sõlmimisest. Kostja on vastuses hagile selgitanud, et kostjal oli tegelikkuses juba 2009 aastal, kui laenusaajad olid laenulepingu nr 0120145023 osamaksetega osaliselt võlgnevuses 3 järjestikku makset, õigus laenuleping üles öelda ning asuda tagatist realiseerima. Kostja oli nõus laenusaajatele vastu tulema ning laenulepingu refinantseerima, vältimaks tagatise sundmüüki. Kostja poolt igakordse nõustumisega laenuleping refinantseerida, on tegelikkuses kostja arvestades tagatise omaniku huve ning laenulepingute refinantseerimisega aidanud vältida hagejale kuuluva tagatise sundmüüki. Kuivõrd kostja ja laenusaajad said laenu refinantseerimise osas kokkuleppele ei olnud kostjal vajalik anda hagejale täiendavalt võimalusi läbirääkimisteks, mille tagajärjel tagatise sundmüük ära hoida nagu on Riigikohus oma praktikas selgitanud. 21
  2. Hageja väidab, et ta ei olnud teadlik, et on sõlmitud sellised uud laenulepingud, mille tähtaeg saabub juba 2010 või varem ning laenu viimase osamakse suurus onule 300 000 eurot. Kohus leiab, et hageja väide on ümber lükatud kohtule esitatud tõenditega. Kohtule esitatud hageja ja kostja vahel 24.05.2018 sõlmitud hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe p-s 3.1.2 lepiti kokku, et hüpoteekidega on tagatud kõik kostja nõuded laenusaajate vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud laenulepingust nr 0922014502301 (so 23.05.2018.a laenulepingust). 24.05.2018.a lepingu p-s 2.3 kinnitasid osalejad, et nad on tutvunud selle lepingu sõlmimise aluseks olevate dokumentidega, ei soovi täiendavate dokumentide muretsemist ega tehinguga seotud asjaolude täiendavat kontrollimist notari poolt (I kd tl 15-18). Seega kinnitas hageja 24.05.2018.a lepingus, et ta on 23.05.2018.a laenulepinguga tutvunud. Kohtule esitatud kirjavahetuse kohaselt hageja on 01.07.2019 kirjutanud kostja esindajale L. A.’le, et eelmine aasta jäi kokkulepe, et jagame kinnistu pooleks ja müüme teise poole maha, mille eest saadud rahaga maksame pangale ära (I kd 159). Seega hageja teadis 24.05.2018 sõlmitud hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe sõlmimist laenulepinguga nr 0922014502301 kokkulepitud tingimusi. Lisaks on hageja kostja töötajale saadetud kirjas selgitanud, et kinnistu kaheks jagamine on veninud eelkõige kohaliku omavalitsuse tõttu ning palunud laenulepingu pikendust seniks kuni kinnistu saab jagatud kaheks ning see osa kinnistust, kuhu on ehitatud poolik maja, saab müüdud (I kd lk 159).
  3. Hageja on viidanud tsiviilasjas nr 2-17-9391 Riigikohtu 12.12.2018 otsuse punktis 16.3 väljendatud seisukohale, et õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata. Sellise olukorraga võib tegemist olla näiteks juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on näidanud välja valmisolekut täita krediidivõtja kohustused, mille täitmata jätmise tõttu krediidileping üles öeldi, või krediidileping esialgsetel või muudetud tingimustel üle võtta ning see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve. Kirjeldatud olukorras on krediidiandjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus pakkuda enne hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramist pantijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata ning kinnisasja sundmüüki ära hoida. Kui läbirääkimiste tegelikule võimaldamisele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, võib krediidiandja teostada oma õigust algatada täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks.
  4. Kohus leiab, et kostja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, kui on kasutanud oma hüpoteegilepingust tulenevat õigust realiseerida laenulepingu tagatiseks olev kinnistu. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt kostja esitas täitmisavalduse 01.11.2019 ( I kd tl 166, 201), so pea pool aastat peale lepingu lõppemist, kui oli pidanud laenusaajate ja hagejaga läbirääkimisi vältimaks tagatise sundmüüki (I kd tl 161 pöördel-165). Eelnimetatud tõendist nähtub, et pigem on initsiatiivi näidanud kostja töötaja, et leida asjale mõistlik lahendus ning vältida hagejale kuuluva kinnistu müüki.
  5. Riigikohus tsiviilasjas nr 2-14-21710 31.01.2018 tehtud otsuse punktis 34 leidnud, et seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui laenuandja tahe olnuks seejuures laenusaajat / tagatisvara omanikku kahjustada või kui laenuandja (sissenõudja) olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks kaasa tagatise müümisele võimalikult kallilt või takistanuks selle müüki. Kohus nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei ole mingit alust väita, et kostja taotles sundtäitmise algatamist hageja suhtes tema või laenusaajate kahjustamise eesmärgil – käesoleval juhul kostja soovib 23.05.2018.a laenulepingust 22 tulenevate nõuete rahuldamist ning sellises soovis ei ole midagi hea usu põhimõtte vastast. Kinnistu realiseerimiseni ei ole aga tänaseks jõutud hageja tegevuse tõttu.
  6. Riigikohus on leidnud, et nõude tagamiseks seatud pandi realiseerimisel ei käitu pandipidaja heas usus, kui ta ei teata pantijale tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatsusest enne kohtutäituri vahendusel täitemenetluse alustamist, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki (nt 17.03.2009.a lahend nr 3-2-1-8-09 p 13, lahend nr 3-2-1-168-15 p 15). Käesoleval juhul kostja teavitas hagejat laenulepingust tuleneva laenusaajate võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest ja täitemenetluse algatamise kavatsusest enne täitmisavalduse esitamist (I kd lk 159-165). Riigikohtu seisukoha järgi ei muuda pantija teavitamata jätmine sundtäitmist lubamatuks, vaid annab pantijale üksnes aluse nõuda pandipidajalt teavitamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, kui selline kahju on tekkinud (ülalviidatud lahend nr 3-2-1-8-09 p 14 ja lahend nr 3-2-1-168-15 p 15)
  7. Hageja on väitnud, et ei esine ühtegi põhjust, miks kostja ei oleks võinud nõuda vaid ühe kinnistu realiseerimist laenujäägi katteks ning seejärel hinnata laenusaajate krediidivõimet uuesti. Vaidlust pole selle ja antud asjaolu nähtub ka kinnistusraamatu andmetest (I kd lk 200) nähtuvalt oli ja on jätkuvalt tegemist ühe kinnistuga, st kinnistut ei ole jagatud. Seega tegemist hageja ebaõige ja eksitava väitega.
  8. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik tunnistada sundtäitmist täiteasjas nr 022/2019/7251 lubamatuks TMS § 221 järgi seetõttu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oleks olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja kahju hüvitise nõue
  9. Hageja on esitanud alternatiivse menetlusliku tasaarvestusavalduse ja palus tasaarvestada hageja kahjunõue 396 000 eurot kattuvas osas tema vastu kostja poolt täiteasjas nr 022/2019/7251 esitatud nõudega.
  10. Hageja on oma nõude alusena tuginenud

§ 14lõikele 2.

Hageja leiab, et kostja on tekitanud hagejale kahju, jättes 24.05.2018.a lepingu sõlmimisel avaldamata, et 23.05.2018.a laenulepingu tingimuste kohaselt peavad laenusaajad tagastama laenusumma 12 kuu jooksul. Samuti väidab hageja, et temal tekkinud (või tekkiva) kahju suurus on 396 000 eurot, mis olevat kinnistu väärtuseks Arco Vara 14.06.2019.a eksperthinnangu järgi. 134. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et hageja väide, et 24.05.2018.a lepingu sõlmimisel ei avaldatud talle 23.05.2018.a laenulepingu tingimusi, ei vasta tegelikkusele. Nimelt 24.05.2018.a lepingu p-s 3.1.2 lepiti kokku, et hüpoteekidega on tagatud kõik kostja nõuded laenusaajate vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud laenulepingust nr 0922014502301 (so 23.05.2018.a laenulepingust). 24.05.2018.a lepingu p-s 2.3 kinnitasid osalejad, et nad on tutvunud selle lepingu sõlmimise aluseks olevate dokumentidega, ei soovi täiendavate dokumentide muretsemist ega tehinguga seotud asjaolude täiendavat kontrollimist notari poolt. Seega kinnitas hageja 24.05.2018.a lepingus, et ta on 23.05.2018.a laenulepinguga tutvunud. 135.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents

§ 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22;
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 21). 23
  5. Kohus nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei sattunud hageja 24.05.2018.a lepingu sõlmimise tagajärjel halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks nimetatud lepingut sõlminud. Hageja kinnistule seatud hüpoteegid kõiki kostja nõudeid laenusaajate vastu, mis tulenesid nendevahelistest laenulepingutest. Seega oleks hageja kinnistu vastutanud täpselt samas ulatuses 23.05.2018.a laenulepingust tulenevate laenusaajate kohustuste täitmise eest ka juhul, kui 24.05.2018.a lepingut ei oleks sõlmitud. Hageja ei ole väitnud, et tal tekkis kahju kostja ja laenusaajate vahel 23.05.2018.a sõlmitud laenulepingu tõttu. Hageja ei saagi seda väita, seda nii põhjusel, et ta ei ole selle lepingu pooleks, kui ka põhjusel, et 23.05.2018.a laenuleping oli hagejale ilmselgelt kasulik. Kui kõnealust laenulepingut ei oleks sõlmitud, ei oleks laenusaajad suutnud kostjale tagastada 15.07.2011 laenulepingu järgi sissenõutavaks muutunud võlgnevust ning kostja oleks saanud koheselt nõuda selle rahuldamist hageja kinnistu arvel.
  6. Lisaks eeltoodule kohus märgib, et hageja saab kostja vastu esitada ja tasaarvestamiseks kasutada üksnes iseenda nõudeid kostja vastu. Hageja ei saa kostja vastu esitada ega tasaarvestamiseks kasutada laenusaajate võimalikke nõudeid kostja vastu, mida laenusaajad ise ei ole kunagi esitanud (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-12-13 p 15). Mh ei saa hageja kasutada tasaarvestamiseks vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavast rikkumisest tulenevaid nõudeid, kuna ka selliseid nõudeid saavad esitada ja neid tasaarvestamiseks kasutada ainult laenusaajad ise (Riigikohtu lahend nr 2-14-21710 p 52).
  7. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejal puudub kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saaks käesolevas asjas kostja nõudega tasaarvestada.
  8. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata Hagi tagamise tühistamine
  9. TsMS § 442 lõike 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 30.01.2020 määrusega kohus rahuldas hagi tagamise avalduse ja peatas T. K. suhtes algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 022/2019/
  10. Kohus tühistab TsMS § 386 lg 4 alusel hagi rahuldamata jätmise tõttu 30.01.2020 rakendatud hagi tagamise abinõud. Menetluskulude jaotus
  11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
  12. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
  13. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  14. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marget Henriksen kohtunik 24

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.