KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 2. september 2024, Tallinn Haldusasja number 3-23

§ 187lg 7, § 190, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Tallinna Vanglale 16.10.2023 ja 23.11.2023 taotlused väljastada lisamadrats või paksem madrats, sest ta ei saa seljavalu tõttu normaalselt magada. XX esitas Tallinna Vanglale 28.12.2023 vaide, sest vangla ei ole korduvatele taotlustele vaatamata teist või paksemat madratsit väljastanud ega tema taotlustele kirjalikult vastanud.
2. Tallinna Vangla jättis 11.01.2024 vastusega nr 5-8/24/21494-2 rahuldamata XXi taotluse kambrisse lisamadratsi saamiseks. Lisamadratsi saab väljastada, kui meditsiiniosakond teeb ettekirjutuse lisamadratsi vajaduse kohta. Meditsiiniosakond ei ole tuvastanud XXil meditsiinilist näidustust lisamadratsile. Selle selgitab edaspidi välja taastusraviarst ja XX on juba uuringule registreeritud. Tallinna Vangla jättis 24.01.2024 vastusega nr 5-15/24/233-2 3-23-3017 XXi 28.12.2023 vaide rahuldamata, märkides, et Tallinna Vangla 11.01.2024 vastuses nimetatud tingimused ei ole muutunud.
3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 18.01.2024 kaebuse, mille nõueteks jäid taotlused tühistada Tallinna Vangla 11.01.2024 otsus nr 5-8/24/21494-2 ja 24.01.2024 vaideotsus nr 515/24/233-2 ning kohustada Tallinna Vanglat vaatama uuesti läbi tema taotlus lisamadratsi väljastamiseks.
4. Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2024 otsusega XXi kaebuse rahuldamata ning menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Kambri sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile (nt lisamadrats) ei eelda tingimata otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta, vaid hinnangu sellele annab vangla, arvestades meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 11.09.2019 määrus nr 3-18-1331, p 10). Kuna kaebaja väidab, et ta vajab madratsit seoses seljaprobleemidega, saab eelkõige meditsiinitöötaja hinnata seda, kas kaebajal esinevad meditsiinilised näidustused taotletud madratsi / lisamadratsi saamiseks. Kaebaja tervisekaardi andmetest ja vangla selgitustest nähtub, et tervishoiutöötaja ei ole kehtestanud lisatingimust ega teinud ettekirjutust või andnud soovitust väljastada kaebajale lisamadrats või uus madrats. Kuna seni pole tuvastatud, et kaebajal oleks meditsiiniline näidustus lisamadratsi saamiseks, siis ei ole tõendatud, et kaebaja vajab terviseseisundist tulenevalt lisamadratsit (vt lisaks Riigikohtu 14.10.2020 määrus nr 3-19-882). Arstivisiitidel ei ole kaebaja üldse viidanud uue madratsi või lisamadratsi saamise vajadusele. Seega on kaebajal õigus vaid sellisele madratsile, mis on ette nähtud kõigile kinnipeetavatele ning mis on üldiselt sobilik inimesele magamiseks (nt Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2020 otsus nr 3-18-55, p 25). Selline madrats on kaebajale ka tagatud ning tõendatud ei ole väide, et lisamadratsi väljastamata jätmine on kaebaja tervist halvendanud.
5. XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule 04.05.2024 apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja ei saa seljavalude tõttu öösel rahulikult magada. Tal on
6. a-l diagnoositud S-kujuline skolioos, selg väsib ja valutab. Kaebajale on valude leevendamiseks määratud valuvaigisteid ja samuti üld-teraapiline massaaž. Kaebaja palub nõuda vanglalt välja kõik tema terviseandmed. MRT-uuringut kaebaja seljast ei ole tehtud.
7. Tallinna Ringkonnakohus võttis 06.05.2024 määrusega XXi apellatsioonkaebuse menetlusse. Tallinna Vangla palus 06.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
8. XX vabanes vangistuse kandmisest 29.08.
9. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 187

lg 3 p 5 kohaselt tagastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, kui esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

§ 187

lg 3 p 6 järgi tagastatakse apellatsioonkaebus mh juhul, kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada apellandi õigusi või kohustusi.

§ 190

sätestab, et kui

§ 187

lg-s 3 toodud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus

§ 187lg-tes 4–7 sätestatut arvestades läbi vaatamata.

9. Praeguses asjas on menetluses nõuded Tallinna Vangla 11.01.2024 otsuse ja 24.01.2024 vaideotsuse tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata uuesti läbi XXi taotlus paksema madratsi või lisamadratsi väljastamiseks. Kuivõrd XX on vangistusest 29.08.2024 vabanenud, siis ei oleks muutunud asjaolude tõttu enam võimalik kohustada vanglat tema 2

§ 187lg 3 p 5).

Kaebaja vabanemise tõttu ei ole ka tühistamisnõuete edasi menetlemine tema õiguste kaitseks vajalik, sest vangla otsuste toime on ammendunud (

§ 187lg 3 p 6).

Kuna kaebaja ei saa kujunenud olukorras enam vajada paksemat madratsit või lisamadratsit, siis ei mõjuta tema õigusi ka vangla keeldumine paksema madratsi või lisamadratsi väljastamisest. 10. Praeguse vaidluse asjaoludest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda kaebajale enne apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmist võimalust taotleda

§ 49lg-te 1 ja 2 alusel kaebuse muutmist.

Tühistamis- ja kohustamisnõuete asemel oleks teoreetiliselt võimalik jätkata menetlust Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamine ei oleks ringkonnakohtu hinnangul

§ 45lg 2 järgi lubatav.

Kuna kaebaja on vanglast vabanenud, siis ei saaks tuvastamiskaebuse menetlemisel olla preventiivset eesmärki. Kuna

§ 45

lg 2 teise lause kohaselt ei anna tuvastamiskaebuse esitamiseks õigust mh kavatsus esitada tulevikus hüvitamiskaebus, siis ei saa tuvastamisnõude menetlemise aluseks olla ka kaebaja võimalik soov esitada hiljem taotlus sobiva madratsi andmisest keeldumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks praeguses asjas põhjendatud jätkata menetlust ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, sest hüvitamisnõue oleks ilmselt perspektiivitu. Iseenesest ei saa välistada, et tavapärasest paksema madratsi või täiendava madratsi õigusvastaselt andmata jätmisega võib isikule tekkida hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju, kui sobiva madratsi puudumine toob nt kaasa tema tervise halvenemise. Siinses asjas on kaebaja küll väitnud tervise halvenemist, kuid halduskohus tuvastas, et kaebaja tervisekaardi andmed seda väidet ei kinnita, samuti ei ole meditsiinitöötajad teinud vastustajale ettekirjutusi ega soovitusi XXile paksema madratsi või lisamadratsi väljastamiseks, mida vangla poleks arvestanud. Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et kaebaja seljast ei ole MRT-uuringut tehtud, sest tervisekaardi andmetest ei nähtu, et arstid oleksid seda üldse vajalikuks pidanud. Kuna kaebajale oli vanglas väljastatud madrats sarnaselt teiste kinnipeetavatega (st kaebaja ei pidanud vanglas magama ilma madratsita voodis) ning samas ei ole kaebaja puhul tuvastatud meditsiinilist näidustust paksema madratsi või lisamadratsi andmiseks, on rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimine ebatõenäoline. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine ei takista siiski halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamist, kui kaebaja peab seda siiski vajalikuks. 11. Eelneva põhjal tuleb XXi apellatsioonkaebus jätta

§ 187lg 3 p-de 5 ja 6 ning § 190 alusel läbi vaatamata.

Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole ringkonnakohtu menetluses olnud (

§ 187lg 2).

12.

§ 108

lg-st 4 tulenevalt kannab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud apellant. XX on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (

§ 114

lg 2) ja haldusasja toimikust ei nähtu, et kaebajal võiks olla apellatsioonimenetluses tekkinud muid võimalikke menetluskulusid. Tallinna Vangla on 06.06.2024 seisukohas kinnitanud, et vastustajal menetluskulud puuduvad.

§ 108

lg 4 ja § 118 lg 3 alusel jäävad XXile apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad

§ 108lg 4 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 3