← Eesti

2-23-139885/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Piirmets ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 20.09.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-139885 Tsiviilasi T

§ 402). 4.2.

Maakohus kontrollis

§ 403

⁴ lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg-te 2, 6 ja 13 alusel, kas hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja laenutaotlusest ei nähtu, et kostjalt oleks küsitud andmeid tema ülalpeetavate arvu, majapidamiskulude jmt kohta. Samuti ei analüüsinud hageja kostja esitatud konto väljavõtet. Nii nähtub konto väljavõttest, et kostjal kulus märtsis 2018 meelelahutusele 92 €, aprillis 449,50 €. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja oleks seda kulu arvesse võtnud. Järelikult on väär hageja tehe, mille järgi kostjale jäi pärast olemasolevate kohustuste täitmist reservi 311,29 €. Kostja pangakonto väljavõte pidanuks tekitama mõistlikus krediidiandjas kahtluse, et kostja finantskäitumine on hooletu. Maksehäireregistri väljavõttest ei piisa järeldamaks, et kostja oli krediidivõimeline. Eeltoodust tulenevalt ei teinud hageja piisavaid pingutusi, et kostja krediidivõimekust nõuetekohaselt hinnata. 4.3. Hageja saab nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist (

§ 403⁴ lg 7).

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2018 laenulepingute sõlmimisest on 0%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja mõista. Kostja tegi tagasimakseid kokku 6724,97 € (lepingu kehtivuse ajal 3803,39 € ja pärast lepingu lõppemist 2921,58 €). Kostja tasus 424,97 € rohkem (= 6724,97 – 6300), kui hageja oli õigustatud saama. 4.4.

§ 403

⁴ lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani. Seetõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid ei koostanud kostjale uut maksegraafikut, ei saanud kostja maksetega viivitusse sattuda. Seega on hageja viivisenõue alusetu. Samuti ei ole põhjendatud sissenõudmiskulu ja laenuhaldustasu väljamõistmine kostjalt, sest kostjale ei esitatud uut tagasimaksete arvestust ja ta ei ole viivitusse sattunud. 4.

  1. Hageja nõudis maksekäsu kiirmenetluses kostjalt 4359,38 € maksmist (sh põhinõue 3861,02 €). Hagiavalduses on põhinõue 1880,65 € ja viivis 166,94 €. Nii üritas hageja maksekäsu kiirmenetluses rikastuda kostja arvel 4359,38 € ulatuses. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  3. Hageja leiab jätkuvalt, et ta ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu sõlmimisel arvestati kostja sissetuleku ja kohustustega ning statistikapõhise arvestusliku elatusmiinimumiga, mis
  4. a oli 215,44 €. Järelikult oli kuumakse kostjale jõukohane.

§-s 403⁴ sätestatud kohustuste täitmist kinnitab seegi, et kostja täitis lepingut kaks aastat. Samuti märkis kostja vastuses hagile, et makseraskused tekkisid tal pärast lepingu sõlmimist. 5.2. Maakohus leidis vääralt, et krediidivõimelisuse hindamisel oleks tulnud arvestada kostja kulutustega meelelahutusele. Tegemist on igapäevakuludega, mille osas saab kostja ise valida, kas ja millele ta raha kulutab. Lisaks nähtub kostja kontoväljavõttest, et meelelahutusele on raha kulunud ainult märtsis ja aprillis 2018, ülejäänud kuudel sellist kulutust ei ole. Kostja konto väljavõttest nähtub ka, et kostja on teise laenuandja ees korrektselt oma kohustusi täitnud. 3

(5)5.
  1. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses on põhinõude summa erinev, sest maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati võlatunnistuse alusel. Kostja laekumisi arvestati võlatunnistuse alusel erinevalt kui hagimenetluses. Hagimenetluses on hageja arvestanud kõik kostja laekumised kostjale kasulikumal moel, st põhiosa katteks.
  2. Kostja kaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
  4. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise, tingimuste ja täitmise kohta (TsMS § 652 lg 1 p 1).
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 9.
  6. Vastutustundliku laenamise põhimõttest (

§ 403

⁴, direktiivi 2008/48 art 8) tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisu krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Viidatud põhimõtte eesmärk on tagada, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt varem kehtinud

§ 403

² ja KAS § 83 lg 3 kohta nt RKTKo 19.02.2014, 3-2-1-169-13, p 21; samuti nt EKo 05.03.2020, C-679/18, p 21). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). 9.2. Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). Seetõttu ei saa hageja edukalt tugineda väitele, et kostja kuludena tuli arvestada ainult statistikapõhise arvestusliku elatusmiinimumiga. Lisaks ei sõltu kõnealused eesmärgid konkreetse tarbija olukorrast ega käitumisest, mistõttu ei saavutata neid ainuüksi krediidilepingu täieliku täitmisega. Igasugune muu tõlgendus viib selleni, et soositakse krediidiandjale direktiivi 2008/48 art-ga 8 (ja seega ka

§-ga 403⁴) pandud kohustuse täitmata jätmist, mis võib võtta neilt sätetelt soovitava toime (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 36; sisuliselt samal seisukohal ka nt TrtRnKo 19.12.2022, 2-21-129359, p-d 16 ja 17). 9.3. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, võttes arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalise seisundi, sissetuleku, teised varalised kohustused ja varasemate maksekohustuste täitmise (

§ 403⁴ lg 2 ls-d 1 ja 2).

Nende kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma mh KAVS § 49 lg 1 p-dest 1–7 (

§ 403⁴ lg 2 ls 3).

Sellest loetelust on praegu asjakohased eelkõige kohustused hinnata regulaarseid majapidamiskulusid kogumis (p 4) ja krediidiandjale teadaolevaid muid olulisi fakte, mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (p 6). 9.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab tarbija teadaolevate kulude kogumis hindamine ja muude oluliste faktide arvesse võtmine käesoleva juhtumi asjaoludel koostoimes seda, et hageja pidi kostja krediidivõime hindamisel lähtuma mh sellest, et kostjal kulus
  2. a märtsis meelelahutusele 92 € ja aprillis 449,50 €. Meelelahutusele korduvalt tehtud kulutused võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingukohaselt tagasi maksta. Maakohus on nimetatud asjaolu tähelepanuta jätmist hagejale õigesti ette heitnud. Järelikult on õige ka maakohtu hinnang, et 4

(5)hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tegi maakohus omakorda õige järelduse, et kostja võlgnes hagejale ainult laenu põhiosa, mis maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel on tagasi makstud. 9.
  1. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust maakohtu kriitika hageja käitumisele, et ta esitas erinevad nõuded maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses. Sel põhjusel pole vaja sisuliselt käsitleda kaebuse väiteid hageja menetluslike motiivide kohta.
  2. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kostjal kulude puudumise tõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.