Obsah (4)

§ 30§ 79§ 42§ 76

1-24-5513 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 28. oktoober 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-5513 Kohtunik Inna Ombler Vaidlustatud lahend

§ 30

lg 1 alusel isiku peatada ja teda küsitleda, kasutada

§ 79

lg 1 alusel käeraudu ning

§ 42

lg 1 alusel toimetada täisealise isiku kainenema ning kasutada seejuures vahetut sundi. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Praegusel juhul alus politseiametniku suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks puudub. Kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale

1. X esindaja vaidlustas
2. juulil 2024 kriminaalmenetluse alustamata jätmise Põhja Ringkonnaprokuratuuris, taotledes kriminaalmenetluse alustamist, kuriteo toimepanija tuvastamist ja tõendite kogumist vastavalt kriminaalmenetluse standarditele. Kaebuses leiti, et teatise põhjendused on ekslikud ja meelevaldsed ega põhine kriminaalmenetluse standarditele. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine, mille puhul tuginetakse asjaoludele või tõenditele, millega kannatanul ei ole võimalik tutvuda, ja jäetakse isegi teabeallikad nimetamata, on õigusvastane. Teates toodud väited on omavahel loogiliselt vastuoludes ning ilmselgelt otsitud. PPA sisekontrollibüroo on jätnud küll kriminaalmenetluse alustamata, kuid teadmata menetluses või viisil küsinud selgitusi toimunu kohta politseiametnikelt ja kainestusmaja töötaja(te)lt ning ilmselt kogunud veel tõendeid. Selliselt tegutsedes on PPA pöördunud sisuliselt 24 aastat ajas tagasi, kui kehtis veel nn kriminaalmenetluse algatamise staadium, eksides sellega praegu kehtiva õiguse vastu. Tõendid on kogutud, aga kaebajal ei ole võimalik neid näha ega kontrollida, kas neid on hinnatud õigesti. Teates esitatud kirjelduse põhjal on tõendeid hinnatud vääralt ning ilmselt 3 1-24-5513 jäetud arvestamata tõendid, millest nähtuvad kuriteoteates esitatud verisooni toetavad asjaolud. Teates kirjeldatust ei nähtu ühtegi veenvat põhjendust selle kohta, et X oleks olnud oluliselt ohtlik endale või kellelegi teisele ning tema kinnipidamine ja kainenemisele toimetamine olnuks vältimatu. Seega ei saanud olla põhjendatud ka jõu kasutamine või käeraudade panemine. Kogu põhjendus X kinnipidamiseks ja kainenema toimetamiseks on see, et Xl oli joove. Ülejäänud sisustamata ja konkretiseerimata väited on otsitud tagantjärele. Riigikohus on leidnud (varem kehtinud politseiseaduse kontekstis), et politsei arestimajja kainenemisele toimetamiseks peab esinema nii joove kui vahetu oht. (RKHKo 17.04.2007, nr 3-3-1-98-06, p-d 13 ja 19.) Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus märkinud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ei ole kooskõlas vabaduse võtmine üksnes lähtudes asjaolust, et isik on alkoholi tarbinud. (EIK 04.04.2000 otsus asjas nr 26629/95, Litwa vs. Poola, p-d 60–63; EIK 08.06.2004 otsus asjas nr 40905/98, Hafsteinsdóttir vs. Island, p 42.). PS § 20 lg 1 p 5 sisaldab samuti vabaduse võtmise täiendava tingimusena ohtu iseendale või teistele. Teatise koostaja paneb olulist rõhku väidetele, justkui oleks X politseibussis ja kainestusmajas olnud agressiivne ja osutanud vastupanu. Isiku kinnipidamist või talle käeraudade panemist ega tema kainenemisele toimetamist ei saa põhjendada asjaoludega, mis leiavad aset hiljem. On ebatavaline, et olukorras, kus väidetavalt isik osutab politseiametnikele vastupanu ning on ohtlik endale või teistele, ei lülitanud politseiametnikud vormikaameraid tööle ega jäädvustanud suhtlust Xga ja tema väidetavat vastupanu. Kohta, kus X väidetavalt käitus agressiivselt ja hakkas vastu politseiametnikele, filmis vähemalt kaks turvakaamerat kahest erinevast suunast, kuid turvakaamera salvestistele viidatud pole. Üks kesksetest etteheidetest on see, et politseiametnikel puudus igasugune põhjendus nõuda selgitusi Xlt, vaid seda oleks pidanud nõudma ründajatelt. Keegi ei soovinud X suhtes politseile avaldust esitada, millest võisid politseiametnikud järeldada, et X ei ole midagi sellist teinud, milles teda süüdistati. Järelikult ei näinud politseiametnikud X tegevuses ühegi süüteo tunnuseid. Seevastu soovis X esitada avalduse teda rünnanud meeste kohta, kuid seda politseiametnikud ignoreerisid. X suhtes ei alustatud ühtegi süüteomenetlust. Teates esitatud väited toetavad X versiooni, mille kohaselt puudus mistahes põhjus tema toimetamiseks kainestusmajja. Väites, et politsei palus turvatöötajatel Xlt käerauad maha võtta ja soovis ta koju viia, möönab teate koostaja, et X ei olnud agressiivne ega kellelegi ohtlik. Ka ei nähtu teatest ühtegi veenvat põhjendust selle kohta, et X oli ohtlik endale sel määral, et politsei pidi ta koju kainenema toimetama ja ta ei oleks tohtinud endale taksot tellida. PPA rõhuasetus on sellel, et Xl olid joobetunnused. Ilmselt püüab PPA joobetunnuste esinemisest tuletada alust isiku suhtes jõu ja kinnipidamise kohaldamiseks. See on lubamatu. Väide, justkui oleks X hakanud mingi aeg küünarnukkidega vehkima, on meelevaldne ning ilmselt ümber lükatav turvakaamerate videosalvestistega. See, et X keeldus oma aadressi andmast, on pooltõde. X keeldus aadressi avaldamast üksnes teda rünnanud isikute ees. Ka on moonutatud pooltõde väide, et X proovis mitmel korral 4 1-24-5513 eemale kõndida. Kuivõrd kellelgi ei olnud X suhtes etteheiteid, sooviski ta ründajatest eemalduda ja tellida endale takso. Ta ei põgenenud politsei eest ega osutanud politseile füüsilist vastupanu. Kui X käitunuks tõesti pealetükkivalt, olnuks kainenema toimetamine välditav olnud näiteks sellega, kui Xle oleks võimaldatud tellida takso ja koju sõita, nagu ta soovis. Menetluse alustamata jätmise teates kirjeldatust on selge, et X ei olnud endale ega kellelegi teisele ohtlik. Allumata jätmine politseiametnike korraldustele selgitada, miks võõrad teda tänaval ründasid, ei ole oluliseks ohuks ei Xle ega kellelegi teisele, mida oleks vaja tõrjuda isiku kinnipidamisega. Mitteallumine põhjendamatule korraldusele avaldada enda elukoha aadress teda rünnanud isikute kuuldes ja mittenõustumine sellega, et just tema peab selles olukorras poliseiga kaasa minema, ei ole selliseks ohuks ei isikule endale ega kellelegi teisele, mida oleks vaja tõrjuda isiku kinnipidamisega. Väited, et X olnuks agressiivne politsei suhtes ning osutanud vastupanu, on jäänud sisustamata. X oli šokeeritud esiti sellest, et võõrad mehed teda tänaval ründasid ja talt vabaduse võtsid ning et politseiametnikud asusid ründajate poolele ja soovisid veenvat põhjust nimetamata kinni pidada hoopis ründajate asemel tema. Politseiametnikega mittenõustumine ja püüd neid verbaalselt veenda end mitte kaasa võtma ja hoopis tegelema tegelike ründajatega, ei õigusta käeraudade kasutamist.

§ 79

lg 1 järgi võib käeraudu kasutada üksnes juhul, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut, osutada politseile füüsilist vastupanu või põgeneda, ennast vigastada vms. Ühtegi sellist alust ei esinenud. Asudes asjaolusid kontrollima, jaatas teate koostaja, et kuriteoteatest nähtus kuriteokahtlus ning see ei olnud pelgalt teoreetiline. KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga. Seega tulnuks alustada kriminaalmenetlust ja koguda tõendid kriminaalmenetluse standardeid järgides. Arvestades, et kuriteoteates kirjeldatud verisooni tõendatuse korral vastaks etteheidetav tegevus kuriteokoosseisu tunnustele, see ei oleks aegunud ning kaebus ei ole pelgalt teoreetiline, tuleb alustada kriminaalmenetlust. Ringkonnaprokuratuuri määrus

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
2. juuli 2024 määrusega kaebuse rahuldamata. Prokuratuur nõustus PPA seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise aluseks olnud dokumentidest selgus, et kutsele
3. juunil 2024 kell 03.54 aadressile XXX reageerisid kaks politseiametnikku. Teatajaks oli turvamees, kes kirjeldas agressiivset meest, kellele on pandud käerauad. Turvamehed panid mehe raudu, kuna ta tülitas naisterahvaid. Patrullpolitseiniku
4. juuni 2024 ettekandest nähtub, et politseiametnikud vestlesid sündmuskohal turvatöötajatega, kes olid X kinni pidanud. Turvatöötajad selgitasid, et kinnipeetu oli klubis YYY katsunud naisi ilma nende nõusolekuta. Meesterahvas oli klubist eemaldatud, kuid ta jätkas oma tegevust tänaval, tülitades naisterahvaid ja tekitades sellega konflikti meesterahvastega. Politseiametnikud lasid turvameestel eemaldada Xlt käerauad 5 1-24-5513 ning üritasid saada temalt juhtunule selgitust, kuid X üritas eemale kõndida ja rääkida teiste isikutega. Mees otsustati koju viia ja talt küsiti, kus ta elab. X üritas taas ära minna ja vehkis küünarnukkidega. Politseiametnikud hoiatasid teda korduvalt, kuid ta ei rahunenud maha. Seetõttu otsustas patrullpolitseinik kasutada käeraudade paigaldamiseks füüsilist jõudu. Turvatöötajad aitasid käeraudade paigaldamisele kaasa. Kuna X oli alkoholijoobes, tema koordinatsioon ja reaktsioonivõime olid häiritud, siis otsustati ta viia kainenema. Kainenema toimetamisel oli X patrullsõiduki kongis agressiivne, karjus ning lõi oma pead ja jalgu vastu kongi ust. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollist nähtub, et isikul visuaalsed vigastused puuduvad. Kainestusmaja turvakaamerate videosalvestistest ei nähtu, et politseiametnikud oleks X suhtes tarvitanud vägivalda. Videosalvestistest nähtub, et X keeldub indikaatorvahendisse puhumast ega allu politseiametnike korraldustele ning vaidleb sõnaliselt vastu. Politseiametnikud ei ole Xlt vabadust ebaseaduslikult võtnud (õigus paigutada isik kainestusmajja tuleneb

§ 42lg-st 1). Ka puudub politseiametnike tegevuses Kar

S §-s 291 sätestatud kuritoekoosseisu tunnused, kuna kainestusmaja turvakaamerate videosalvestisest ei nähtu, et politseiametnikud tarvitasid tema suhtes vägivalda. Käeraudade kasutamisel lähtuti

§ 76

lg-st 1 ja

§ 79lg-st 1.

Kaebus ringkonnaprokuratuuri määrusele

1. X esindaja esitas
2. augustil 2024 ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles palus kriminaalmenetluse alustamist, kahtlustatavate tuvastamist ja tõendite kogumist. Sealhulgas kordas kaebuse esitaja oma taotlust koguda sündmuskoha turvakaamerate salvestised. Kaebuses leiti, et ringkonnaprokuratuuri määrus on põhjendamatu, sest kaebuse lahendamisel ei ole prokurör sisuliselt käsitlenud ühtegi kaebuse väidet. Kaebaja on esitanud teabenõude PPA-le, et saada kõik kõnesoleva juhtumiga seotud dokumendid, ettekanded ja PPA valduses olevad turvakaamerate salvestused. PPA on väljastanud üksnes joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokolli ja patrullpolitseinik W
3. juuni 2024 ettekande. Sellest võinuks järeldada, et rohkem dokumente või salvestisi PPA-l ei ole, kuid määrusest nähtuvalt on ringkonnaprokurör siiski saanud tutvuda ka kainestusmaja turvakaamerate salvestistega. Neid salvestusi pole tänaseni kaebajale tutvustatud, kuigi ta on neid selgesõnaliselt küsinud. Määruse kohaselt nähtub turvakaamerate videosalvestistest, et X vaidleb sõnaliselt vastu teda kainenema toimetanud ametnikele. Sellega on määruse koostaja möönnud, et X ei olnud agressiivne ega osutanud ametnikele füüsilist vastupanu, tuvastades seeläbi tegelikult, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendused (mille kohaselt oli X muuhulgas kainestusmajas agressiivne) ei vasta tõele. Ka on inimlik olla ärritunud ja mitte koostööaldis pärast seda, kui oled alusetult kinni peetud, sulle on ebaseaduslikult paigaldatud käerauad, oled jõuga surutud ja väänatud politseibussi kongi ning sulle on keeldutud kaitsja juuresolekut võimaldamast. Patrullpolitseiniku ettekandest nähtuvalt otsustati X koju viia, kuna temalt ei saadud selgitusi, miks võõrad mehed teda ründasid ja keegi ei soovinud tema suhtes avaldust esitada. Sellega 6 1-24-5513 möönab protokolli koostanud ametnik, et seaduslikke aluseid X kainenema toimetamiseks ei esinenud ning X otsustati kinni pidada ja ära viia, kuna viimane ei andnud ametnikele selliseid selgitusi, mida nad soovisid. Ka kinnitab patrullpolitseinik, et otsus kaebaja kinni pidada ja kaasa viia oli tehtud väga väikese aja jooksul pärast ametnike saabumist ja enne X väidetavalt agressiivseks muutumist. Patrullpolitseinik on ettekandes kinnitanud, et keegi ei soovinud X osas avaldust politseile esitada. Sellest võisid politseiametnikud järeldada, et X ei ole midagi sellist teinud, milles teda rünnanud võõrad teda süüdistavad. X suhtes ei alustatud ühtegi süüteomenetlust. Menetluse alustamata jätmisest ilmneb, et X käitumine avalikus kohas ei rikkunud ka politseiametnike hinnangul käitumise üldnõudeid. Eeltoodu on oluline, arvestades teatises märgitud sisustamata ja umbmääraseid etteheiteid X käitumisele. Riigiprokuratuuri määrus
4. Riigiprokuratuur jättis
5. septembri 2024 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata, nõustudes PPA ning ringkonnaprokuratuuri seisukoha ja argumentidega kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta. Kriminaalmenetluse alustamiseks peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt siseveendumus kuriteo toimepanemise kohta. Praegusel juhul kuriteoteate ja esitatud kaebuste alusel prokuratuuril seesugust siseveendumust ei kujune, sest pole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid kellegi käitumises. Politseiametnike korraldustele mitteallunud, agressiivselt käitunud (väidetavalt tülitas naisterahvaid, ei allunud kohale kutsutud politseiametnike korraldustele, vehkis kätega, üritas lahkuda, oli patrullsõiduki kongis agressiivne, karjus, lõi oma pead ja jalgu vastu kongi ust) ning sealjuures alkoholijoobes olnud isiku suhtes füüsilise jõu ja erivahendi (käeraudade) rakendamine ning seesuguse isiku kainestusmajja toimetamine politseiametnike poolt oli igati põhjendatud ning sealjuures sugugi mitte ebaseaduslik (ebaproportsionaalne või ebavajalik). Kuna teatud füüsilise jõu ja erivahendi kasutamine politseiametnike poolt oli antud juhul seaduslik, siis on välistatud nende vastutus KarS § 291 järgi kvalifitseeritavas võimuliialduses. Samuti ei saa joobes ja agressiivselt meelestatud ning sealjuures politseiametnike korraldustele mittealluva isiku kinnipidamist, politseisõidukiga kainestusmajja transportimist ja kainenemisele panemist käsitleda vabaduse võtmisena KarS § 136 mõttes. Ka nimetatud kuriteokoosseis eeldab siiski toimepanija tegutsemist seadusliku aluseta. Õigus joobes isiku kainestusmajja paigutamiseks tuleneb

§ 42lg-st 1.

Vaieldamatult rakendati X suhtes politseiametnike poolt mingisugust füüsilist jõudu ja kasutati käeraudu (erivahendit) ning KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis võib ametnike käitumises olemas olla (X käed pandi jõuga raudu, isik paigutati politseisõidukisse ja hiljem kainenemisele), sest pole kahtlust, et X tundis politseinike tegevuse tagajärjel valu ning tema kätele võisid tekkida pindmised ebaolulised kahjustused (kahjustused võisid tekkida ka siis, kui X patrullsõidukit tagus), kuid kõnealusel juhul politseiametnike käitumine ei olnud ebaseaduslik. Materjalidest nähtuvalt ei kasutanud politseiametnikud füüsilist jõudu ega erivahendit X suhtes ebaseaduslikult ning 7 1-24-5513 politseinike eesmärgiks ei olnud X mitte lihtsalt niisama kehaliselt väärkohelda ega tema suhtes lihtsalt niisama ebaseaduslikult erivahendit kohaldada, vaid rahustada korrakaitsjatele allumatut, sealjuures avalikus ruumis agressiivselt ja kontrollimatult käituvat isikut ning sundida teda politseiametnike seaduslikele korraldustele alluma. Korrakaitsjate poolt füüsilise jõu/vahetu sunni ja erivahendite kasutamise eeldused sätestab korrakaitseseadus. Kui kuriteokoosseis on olemas, kuid esineb õigusvastasust välistav asjaolu, on isiku käitumine õiguspärane. Kõnealusel juhul on teo õigusvastasus välistatud korrakaitseseaduse sätetega (

§ 30

,

§ 42

,

§ 76

,

§ 79

). Riigiprokurör ei nõustunud, et füüsilise jõu ja erivahendi kasutamine ning kainenemisele toimetamine ei olnud X puhul vajalik, sest ta polnud endale ega teistele ohtlik, ei käitunud agressiivselt jne. Materjalidest nähtuvalt oli X alkoholijoobe seisundis, kusjuures ei pruukinud kõike teda ümbritsevat päris adekvaatselt tajuda, mistõttu tuleb tema väidetesse suhtuda kriitiliselt. Üldtuntud on see, et alkoholijoobes inimene võib käituda ettearvamatult, vahel agressiivselt, kohati kontrollimatult, võib mõnel juhul ärrituda, kui talle ei meeldi kõik ümberringi toimuv (ümbritsevate inimeste, näiteks korrakaitsjate käitumine jne) ning kõige aset leidnu taasesitamisega (oma käitumise reprodutseerimisega) ei pruugi seesugune isik hiljem kuigi usaldusväärselt toime tulla (näiteks väidetakse kuriteoteates, et turvatöötajate poolt X käte fikseerimiseks kasutatud kaabliside eemaldati alles kainestusmajas, kuid tegelikult vabastati X käed tollest kaablisidemest juba politsei saabudes. Alles siis, kui X taas agressiivseks muutus, paigaldas politsei talle käerauad). Alkoholijoobes isiku ütlustele ei saa rajada kellegi süüstamist. Pole välistatud, et mõni joobnud mees naisterahvaid tülitab, nendega koos olevate meesterahvastega riidu kisub, korda looma saabunud korrakaitsjate suhtes allumatult käitub ja kõike seda hiljem konkreetselt ei mäletagi. Korrakaitsjate ülesanne on kaitsta korda ja seda järgivate inimeste turvalisust. Ei ole eluliselt usutav, et meelelahutusasutuse turvatöötajad hakkaksid ilma igasuguse põhjuseta kinni pidama igati korrektselt käituvat klienti ja viimasele politseid välja kutsuma. Samuti pole eluliselt usutav, et kohale kutsutud politseiametnikud asuksid korrektselt käituvat, rahulikku ja korrakaitsjatele kuuletuvat inimest ilma põhjuseta lihtsalt niisama n-ö kimbutama. See, et keegi ei soovinud X osas avaldust esitada, ei tähenda veel, et ühelgi meelelahutusasutuses viibinu naisterahval (või tolle kaaslasel) poleks Xle seoses väidetava tülitamisega pretensioone olnud. X käitumise suhtes pretensioone omavad isikud võib-olla püüdsid vältida sekeldusi korrakaitsjatega. Alkoholijoobes X on ise oma kontrollimatu käitumise ning korrakaitsjate seaduslikele korraldustele mitteallumisega põhjustanud tema suhtes füüsilise jõu ja erivahendi (käeraudade) kasutamise, kusjuures politseiametnike poolt kasutati jõudu ja erivahendit üksnes X rahustamiseks ja korrale kutsumiseks (korraldustele allutamiseks), samuti kainenema toimetamiseks, et isik enda ja teiste inimeste julgeolekut/turvalisust ei ohustaks (s.o jõudu kasutati igati proportsionaalselt ja kindlasti mitte ülemäära, erivahendit kasutati igati põhjendatult). Füüsilise sunni (füüsilise jõu ja erivahendi) kasutamine X suhtes oli põhjendatud ja proportsionaalne ning seega seaduslik. 8 1-24-5513 Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et politseiametnike ega kellegi teise käitumises ei ole sedastatavad KarS § 136, § 291 või § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

1. X esindaja esitas Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist alustama kriminaalmenetlust. Ühtlasi taotletakse süüdistuskohustusmenetlusega seotud menetluskulude riigi kanda jätmist. Teatise põhjendused on ekslikud ja meelevaldsed ega põhine kogutud tõenditele. Teates kirjeldatud „asjaolude kontrollis“ selgunud väited on omavahel loogiliselt võimatutes vastuoludes ning ilmselgelt otsitud. Kaebaja õiguslikele väidetele pole läbivalt üldse tähelepanu pööratud. Kõik menetlejad on kaudselt heitnud ette, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaks etteheidetavad kuriteod tuvastada. Samal ajal on kaebuse lahendajad eiranud kaebaja taotlust turvakaamerate videote hankimiseks. Turvakaamerate videod oleks hõlpsalt võimaldanud tuvastada sündmuste käigu ja teha järelduse, kas kriminaalmenetluse jätkamiseks on alust või mitte. Seni nimetamata põhjusel ei ole turvakaamerate salvestisi kogutud, samuti on kõigis astmetes seda küsimust täielikult ignoreeritud. Kaebuses korratakse varasemates kaebustes esitatut ning lisatakse järgmist. PPA sisekontrollibüroo teatis tugineb sisuliselt ainsa ja peamise tõendina patrullpolitseinik W selgitustele (allkirjastamata „Ettekanne“) ja sama ametniku koostatud joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollile. Kuigi kaebaja on toonud välja rea argumente selgituste usaldusväärsuses kahtlemiseks, samuti põhjendud vastuolude ja väärade või puudulike käsitluste esinemist PPA teatises, on nii PPA, ringkonnaprokurör kui riigiprokurör oma otsustustes need argumendid täielikult tähelepanuta jätnud. Sisuliselt loevad sisekontrollibüroo töötaja ja prokurörid piisavaks „asjaolude tuvastamiseks“, et isik, kellele kuritegude toimepanemist ette heidetakse, kirjutab e-kirjas „ettekande“, milles justkui kinnitab, et tema midagi valesti ei teinud. Patrullpolitseiniku ettekande kohaselt ei pannud politseinik vormikaamerat tööle, kuna X oli politseinike saabudes rahulik ning sel hetkel, kui X väidetavalt muutus agressiivseks, ei olnud enam aega kaamerat tööle lülitada. Samas väidab ametnik, et kui X hakkas küünarnukkidega vehkima ja üritas minema minna (mitte joosta), anti talle mitu korda korraldus rahuneda. On eluliselt võimatu olukord, kus on aega mitu korda anda korraldusi, kuid ei ole võimalik vajutada ühte suurt lihtsasti ligipääsetavat rinnal asuvat nuppu. Samuti on eluliselt võimatu olukord, kus eemale kõndiv ja küünarnukkidega vehkiv isik oleks politsei suhtes nii agressiivne, et ametnik ei jõuaks vajutada vormikaamera nuppu ja peaks reageerima jõuga. Nendest vastuoludest võib järeldada, et vormikaamera salvestust ei ole, kuna see kinnitaks X versiooni juhtunust. Kuigi kaebaja on alates kuriteokaebuse esitamisest taotlenud turvakaamerate salvestiste kogumist, on PPA sellega maksimaalselt venitanud ja sellega salvestiste saamine ilmselt võimatuks muutnud (kuivõrd need lindistatakse ajas üle või kustutatakse). 9 1-24-5513 Seoses väitega, et X keeldus oma elukoha aadressi avaldamast, on oluline, et joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollis on lahtrisse „elukoht“ politseiametnik omakäeliselt kirjutanud X elukoha aadressi „PPP“ ning lahtrisse „elukohta ei saa toimetada, kuna:“ on märgitud „elukoht ei ole teada“. Selline vastuolu protokollis näitab ilmekalt Xlt vabaduse võtmise põhjendamatust. Seega oli politseiametnikele X elukoht teada. Menetlus ringkonnakohtus
2. Ringkonnakohtu taotlusel edastasid PPA ja Riigiprokuratuur kohtule kontrollimiseks nii kõnealuse kriminaalasja materjalid kui ka kriminaalasja nr 24231752551 materjalid. Kriminaalasjas nr 24231752551 anti hinnang turvameeste käitumise õiguspärasusele. Ühtlasi palus ringkonnakohus PPA-lt teavet, kas X või tema esindaja on esitanud PPA-le teabenõude saamaks kõik kriminaalasja materjalid, sh kainestusmaja turvakaamerate salvestisted. PPA sisekontrollibüroo vastas, et X esindajalt on
3. juulil 2024 laekunud PPA sisekontrollibüroole järgmine teabenõue: „Tere! Kordan siinsega enda
4. juuni 2024 kuriteoteates sisaldunud teabenõuet: Palun mulle edastada kõik X (ik XXXXXXXXXXX)
5. juunil 2024 kinnipidamisega ja kainestusmajja toimetamisega seoses koostatud menetlusdokumendid (sealhulgas erivahendi kasutamise protokoll, joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll, patrullpoliseinike ettekane, väljakutse transkriptsioon jne).“ Videosalvestust ei ole X esindajale väljastatud, kuna sellesisulist teabenõuet pole sisekontrollibüroole laekunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et PPA on tegutsenud õigusvastaselt, kuna on alustamata jäetud kriminaalmenetluses kogunud tõendeid. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kriminaalmenetluse alustamisele eelneb otsustamisprotsess, mille käigus menetleja hindab, kas kriminaalmenetluse läbiviimiseks on olemas vajalik ajend ja alus. Sellise eelmenetluse käigus on menetlejal õigus vajadusel koguda otsustamiseks täiendavat teavet. Samuti tohib menetluse alustamise küsimuse otsustamisel aluseks võtta juba menetleja käsutuses olemasolevat teavet ja avalikest allikatest kättesaadavat infot (Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2012, § 193, komm 1). Seega on menetlejal õigus ka kuriteokaebuses esitatu kontrollimiseks ja kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel hinnata tema käsutuses olevat teavet. Praegusel juhul ringkonnakohus menetleja tegevuses midagi õigusvastast ei näe.
8. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et ta ei ole saanud tutvuda kainestusmaja turvakaamerate salvestistega, ehkki ta on seda selgesõnaliselt küsinud. PPA sisekontrollibüroo vastusest nähtuvalt on X esindaja palunud endale edastada kõik menetlusdokumendid, mis on 10 1-24-5513 seoses X kinnipidamise ja kainestusmajja toimetamisega koostatud, kuid kainestusmaja videosalvestist ta küsinud pole.
9. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise sisuliste põhjenduste osas heidab kaebuse esitaja ette, et menetluse alustamata jätmisel on PPA tuginenud sisuliselt ainsate tõenditena patrullpolitseiniku W selgitustele ja sama ametniku koostatud joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollile. Kaebaja sõnul on ta toonud välja mitmeid argumente, mis annavad alust politseiametniku selgituste usaldusväärsuses kahelda, kuid kõik menetlejad on jätnud need argumendid tähelepanuta. Ringkonnakohus nendib, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine tugineb suures osas patrullpolitseiniku ettekandele. Tegemist on ühega kahest politseinikust, kelle tegevus on kuriteokaebuse kohaselt olnud ebaseaduslik. Seetõttu tuleb ettekandes toodut kahtlemata kriitiliselt hinnata. Sama kehtib aga ka kuriteokaebuse esitaja väidete suhtes. Nagu riigiprokurör on määruses osutanud, oli X kuriteokaebuses kirjeldatud sündmuste ajal alkoholijoobes ega pruukinud sündmusi adekvaatselt tajuda. Erinevalt kaebuse esitajast ei näe ringkonnakohus patrullpolitseiniku ettekandes vastuolusid, mis annaksid alust seal toodus kahelda. Küll aga on põhjust kahelda X versioonis sündmuste käigu kohta. Nii asja materjalide kui ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamiseks esitatud kaebuste põhjal on järeldatav, et kuriteokaebuses on toimunut kirjeldatud mitmes aspektis teisiti, kui see tegelikult aset leidis või on jäetud olulised asjaolud välja toomata.
10. Kuriteokaebuse kohaselt sidusid turvamehed X käed eelduslikult kinni kaablisidemega. Üliolulisena on kaebuses nimetatud asjaolu, et sündmuskohale saabunud politseinikud ei vabastanud kohe kaablisidet X käte ümbert, vaid tegid seda alles siis, kui X oli kainestusmaja kambrisse kõhuli maha pandud. Lisaks heidetakse ette, et politseiametnikud ei vastanud ühelegi X küsimusele: „näiteks, miks politsei temaga ei soovi temalt saada ütlusi rünnaku kohta ja läheb kuuldeulatusest kaugemale ründajaga midagi arutama“. X sõnul püüdis ta politseinikele selgitada, et teda on õigusvastaselt rünnatud ja talt on õigusliku aluseta vabadus võetud, politseiametnikud teda aga ei kuulanud. Ka ei reageerinud nad X palvele lubada tal endale koju minemiseks takso tellida. Patrullpolitseiniku ettekandest nähtub, et turvamehed ei kasutanud X kätel mitte kaablisidet, vaid käeraudu. Tõsi, kuriteokaebuse kohaselt ei näinud X, millega tal käed kinni seoti ja eelduslikult tehti seda kaablisidemega. Samas viitab selline eksimus asjaolule, et X pole tajunud või kirjeldanud toimunut päris adekvaatselt. Eelnevad menetlejad on patrullpolitseiniku ettekandele tuginedes toonud välja ka, et esialgu palusid patrullpolitseinikud turvameestel käerauad Xlt ära võtta. Käerauad pandi Xle tagasi siis, kui ta muutus taas agressiivseks. Ka nähtub ettekandest, et Xle anti korduvalt võimalus juhtunut selgitada, kuid X seda võimalust ei kasutanud. Patrullpolitseiniku ettekandest selgub seegi, et esialgu soovisid politseinikud X koju viia, kuid see ei õnnestunud, kuna X keeldus oma koduaadressi andmast. Asjaoludele, et tegelikult vabastati X käed vahepeal käeraudadest ja et politseinikud küsisid talt selgitusi ja soovisid ta koju viia, pole kriminaalmenetluse alustamata jätmisele esitatud kaebuses ega hilisemates kaebustes vastu vaieldud. Selle asemel on püütud neis leida vastuolusid, mis peaksid näitama politseinike tegevuse ebaseaduslikkust. 11 1-24-5513 13.
11. Nii leitakse, et politseinikel puudus igasugune põhjendus nõuda Xlt selgitusi ning et selgitusi pidanuks nõudma ründajatelt, kellena kaebuse esitaja käsitab turvamehi. Kaebuse esitaja hinnangul on see lausa kaebuse üks kesksetest etteheidetest. Sellega räägib kaebuse esitaja ise vastu kuriteokaebuses väidetule, mille kohaselt politsei Xlt mingeid selgitusi ei küsinudki ning et selgitusi küsiti just turvameestelt. Ettekande kohaselt suhtlesid politseinikud esmalt turvatöötajatega ning seejärel andsid Xle võimaluse juhtunut selgitada. Ringkonnakohus ei näe midagi taunitavat selles, et politseinikud pöördusid esmalt väljakutse teinud turvatöötajate poole ega selles, et ka Xlt juhtunu kohta selgitusi küsiti. 13.
12. Sellest, et politsei palus turvameestel käerauad eemaldada, on kaebuse esitaja järeldanud, et X ei olnud agressiivne ega ohtlik. Tutvunud asja materjalidega ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Politseiniku ettekandest nähtub, et kuigi esialgu käitus X rahulikult, muutus ta uuesti agressiivseks, mistõttu pani politsei Xle käerauad uuesti peale. Politseinike käitumine näitab, et käeraudu kasutati uuesti siis, kui see oli tulenevalt ohuhinnangust vajalik. 13.
13. See, et Xlt koduaadressi tõepoolest küsiti ja et X keeldus seda andmast, on kaebuse esitaja hinnangul pooltõde, millega õigustatakse X õigusvastast kinnipidamist. X keeldus oma koduaadressi avaldamast üksnes teda väidetavalt rünnanud turvameeste juuresolekul. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et Xl polnud kuidagi võimalik politseinikele oma koduaadressi anda nii, et turvamehed seda ei kuuleks. Küll aga kinnitab eeltoodu, et esmalt soovisid politseinikud X koju viia. Seda ei muuda kaebuses märgitu, et kuna X elab rahvastikuregistrijärgsel aadressil, oli politseinikel võimalik tema kodune aadress andmebaasist tuvastada. Politseinikel on võimalik kindlaks teha küll isiku rahvastikujärgne aadress, kuid see ei pruugi alati kokku langeda isiku tegeliku elukoha aadressiga. Oma tegeliku elukoha aadressi kohta saanuks politseile teavet jagada X ise. Eeltoodust tulenevalt on politseiametnike tegevuse õiguspärasuse hindamisel ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tugineda just patrullpolitseiniku ettekandes märgitule.
14. Kaebaja leiab ka, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest ei nähtu veenvaid põhjendusi, et X oleks olnud oluliselt ohtlik endale või kellelegi teisele ja tema kinnipidamine ja kainenemisele toimetamine olnuks vältimatu. X kinnipidamist ja kainenema toimetamist on põhjendatud sellega, et tal oli joove. Kui politseinikud uskunuks, et X on endale või teistele ohtlik, saanuks seda ohtu tõrjuda sellega, et Xl oleks lastud tellida koju sõitmiseks takso. Kuivõrd ei nähtu, et X olnuks kellelegi ohtlik, ei ole põhjendatud ka X suhtes jõu ja käeraudade kasutamine.

§ 42

lg 1 kohaselt võib politsei joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või ööbimiskohta või kainenema politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks.

§ 79

lg 1 kohaselt võib politsei kasutada isiku suhtes käeraudu mh juhul, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut või osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollis on X kainenema toimetamise õigusliku alusena märgitud: 1) isikust teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks ja 2) vägivalla oht teisele isikule. Seega on patrullpolitseinik leidnud et Xst lähtub vägivalla oht 12 1-24-5513 teisele isikule ja selle ohu tõrjumiseks on vaja ta kainenema toimetada. Seda ohtu pole põhjendatud mitte X joobeseisundi, vaid tema käitumisega. Patrullpolitseiniku ettekandest nähtuvalt oli politsei saanud väljakutse agressiivse joobes mehe kohta, kelleks osutus X. Turvameestega suheldes selgus, et X oli katsunud klubis YYY naisi ilma nende nõusolekuta, mistõttu pidid turvatöötajad ta klubist välja viima. Turvamehed jäid aga X jälgima ning nägid, et ta jätkas naisterahvaste tülitamist ja et tal tekkisid konfliktid teiste meesterahvastega, kes ei aktsepteerinud tema käitumist naiste suhtes. Kui turvatöötajad sekkusid, oli X nende suhtes agressiivne ja seetõttu pidasid turvatöötajad ta kinni ja panid ta käed raudu. Ringkonnakohus nendib, et eelnevaid sündmusi politseinikud ise vahetult ei näinud. Seetõttu said nad tugineda asjaosaliste selgitustele. Kuivõrd X keeldus politseile selgitusi andmast, said politseinikud olukorra hindamisel lähtuda turvameeste seletustest, aga ka X edasisest käitumisest. Ettekandest nähtuvalt ei hakanud X mitte endale taksot tellima, vaid üritas eemale kõndida ja rääkida teiste isikutega. Arvestades infot, mille politseinikud olid turvameestelt X eelneva agressiivse käitumise kohta saanud, oli politseiametnikel põhjendatud alus arvata, et kui X kainenema ei toimetata, võib tema käitumine osutuda teistele isikutele ohtlikuks. Kainenemisele toimetamine on preventiivne vahend ning politseinikud ei pidanud ootama ohu realiseerumist. Ka nähtub ettekandest, et X oli esialgu küll rahulik, kuid mingil hetkel üritas ta politseinike juurest ära minna, vehkis seejuures küünarnukkidega ega allunud politseinike korraldustele. Kuna X ei rahunenud, paigaldas politseiametnik X kätele taas käerauad, milleks tuli kasutada ka füüsilist jõudu. Kaebaja arvates on väide tema küünarnukkidega vehkimise kohta otsitud selleks, et põhjendada tema õigusvastast kinnipidamist, sest tegelikult olevat ta soovinud ründajatest eemalduda ja tellida endale takso. Ringkonnakohtu hinnangul puudub igasugune alus kahelda, et patrullpolitseinikud, kes esialgu lasid X käeraudadest vabastada ja soovisid ta koju viia, otsustasid ta ilma põhjuseta kainestusmajja viia. Kaebuses rõhutatu, et keegi ei soovinud X suhtes avaldust esitada, ei tähenda, et X agressiivselt ei käitunud. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga, et ei ole ebatavaline, et inimesed soovivad end avalduse esitamisega seotud asjaajamistest säästa. Arvestades patrullpolitseiniku ettekandes välja toodud asjaolusid, milles pole alust kahelda – politseinikud reageerisid väljakutsele, mille kohaselt oli X käitunud agressiivselt, X keeldus andmast toimunu kohta selgitusi ja oma koduaadressi, politseinikud lasid esialgu käerauad Xlt ära võtta – peab ringkonnakohus usutavaks ka ettekandes märgitut, et X üritas politseinike juurest ära minna, vehkis küünarnukkidega ega allunud politsei korraldustele. Olukorras, kus X oli muutunud agressiivseks, ei andnud oma elukoha aadressi ega allunud politsei korraldustele, oli politsei ringkonnakohtu hinnangul õigustatud kasutama X suhtes vajadusel füüsilist jõudu ja käeraudu ning toimetama ta temast teistele isikutele lähtuva ohu tõrjumiseks kainestusmajja kainenema.

1. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises on politseiniku ettekandele tuginedes välja toodud ka see, et X oli ka politseisõidukis tema kainenemisele toimetamisel agressiivne, kainestusmajas keeldus alkomeetrisse puhumast ja kainenema paigutamisest vabastamise dokumenti allkirjastamast ning enne tema kambrisse paigutamist osutas füüsilist vastupanu. Ehkki kaebuses on õigesti leitud, et X hilisem agressiivne käitumine ja vastupanu osutamine ei saa õigustada talle eelnevalt käeraudade panemist ja tema kainenemisele toimetamist, kinnitavad need versiooni, et ta käitus juba eelnevalt agressiivselt. 13 1-24-5513 Sellele, et X käitus kõnealusel ööl agressiivselt ning et politsei tegutses õiguspäraselt, viitab ka ringkonnakohtule edastatud kriminaalasja nr 24231752551 materjalidest nähtuv.
2. Viidatud kriminaalasjas alustati menetlust turvameeste suhtes, kes kuriteokaebuse kohaselt olid X rünnanud. Kriminaalasjas üle kuulatud A OÜ turvatöötajate ütlustest nähtuvalt tekkis tugevas joobes olnud Xl sõnaline konflikt H söögikoha klientidega. Turvatöötajad soovitasid Xl koju minna ja talutasid ta Shaurma söögikohast eemale, kuid X muutus agressiivseks, hakkas kätega vehkima ja karjuma. Seepeale paigaldasid turvatöötajad ta kätele käerauad. Politsei saabudes võttis turvatöötaja Xlt käerauad ära, kuid X muutus taas agressiivseks – hakkas kätega vehkima ja karjuma –, mispeale paigaldasid politseinikud talle uuesti käerauad. PPA leidis, et X ütlused ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega ning lõpetas
3. oktoobri 2024 määrusega prokuratuuri loal menetluse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Eeltoodud asjaolusid arvestades nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri järeldusega, et politseiametnike tegevuses pole KarS § 136 lg-s 1 ega § 291 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisude tunnused tuvastatavad. Materjalidest nähtuvalt oli X suhtes käeraudade kasutamine ja tema kainenema toimetamine põhjendatud ning viiteid sellele, et politseiametnikud kasutasid tema suhtes ebaproportsionaalset füüsilist jõudu, ei ole. Ringkonnakohus märgib sedagi, et joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollist nähtuvalt paigutati X kainestusmaja kambrisse kainenema kell 04.30 ja vabastati juba kell 08.
4. Seoses kaebuse etteheitega, et menetleja pole välja nõudnud turvakaamerate salvestisi, nendib ringkonnakohus, et kõnealuses asjas menetleja seda pole. Samas nähtub lõpetatud kriminaalasja nr 24231752551 materjalidest, et sama juhtumi kohta andmete saamiseks saatis menetleja sündmuskoha lähistel asuvate turvakaamerate haldajatele teabenõuded turvakaamerate salvestiste saamiseks, kuid sai vastuseks, et kõnealuse kuupäeva kohta salvestisi alles ei ole.
5. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustus on põhjendatud. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
6. septembri
7. a määruse muutmata ning X esindaja kaebuse rahuldamata. Kaebuses on taotletud ka menetluskulude riigi kanda jätmist, kuid tõendeid menetluskulude kohta pole kohtule esitatud. Samas tuleb märkida, et kuna ringkonnakohus ei rahuldanud kaebust, jäävad KrMS § 187 lg 2 alusel menetluskulud X kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14