Obsah (5)

§ 100§ 101§ 102§ 108§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 27.09.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-13442 Kohtuasi P

) §-dest 96 ja 97, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 järgi antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 järgi ei või elatis olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. Hageja vanemateks on kostja ja B.C (ema). Kostja ei ela hagejaga koos. Hagejal kui kostjast lahus elaval alaealisel lapsel on seega kostja vastu

§-dest 96–100 tulenev nõue ülalpidamise saamiseks. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine. Kostja ei ole hageja ülalpidamise kohustust täitnud. Seega on elatise nõude esitamine kostja vastu põhjendatud. 3.2. Hagiavalduse kohaselt on hageja ülalpidamiskulud 525 eurot kuus. Maakohtu hinnangul on hageja esile toodud kululiigid vajalikud ja kulude suurus mõistlik. Hageja on palunud elatis välja mõista

§-s 101 ettenähtud miinimumsummas.

§ 101lg-te 3, 4 ja 5 järgi on elatise arvutamise aluseks baassumma.

Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
2. aprillil. Vanem ei pea ülalpidamist andma ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Ajavahemikul 01.04.2022–31.03.2023 oli baassummaks 209,20 eurot ning alates 01.04.2023 on baassummaks 249,78 eurot. 3.3.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

102 lg 2 järgi ei vabane vanemad alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui alaealise lapse vanem on

§ 102

lg-s 1 viidatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele makstava elatise vähendamiseks tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus, milleks võib muu hulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 3.

1. Kostjale määrati Eesti Töötukassa 28.06.2023 otsusega kostja osalise töövõime tõttu töövõimetoetus ajavahemikuks 02.08.2023–01.08.
2. Töövõimetoetuse määramise otsus ei tõenda siiski asjaolu, et kostja tervislik seisund takistab täiendava sissetuleku teenimist. Kostja esitatud tõendid tema tervisliku seisundi kohta ei võimalda aru saada, milliseid konkreetseid kaebuseid haigusseisund kostjale tekitab ning kas need kaebused takistavad sissetuleku teenimist hageja ülalpidamiseks. Kostja esitatud tõendid ei anna seega alust asuda seisukohale, et kostja tervislik seisund ei võimalda tal lisaks töövõimetoetusele täiendavat sissetulekut teenida. 3.
3. Kostja on esile toonud, et tema sissetulekuks on töövõimetoetus 313–315 eurot kuus ja juhutöödega lisaks teenitav tasu, mille suurus on kuni 200 eurot kuus. Iseenda ülalpidamise kuludeks on kostja märkinud kulud toidule (ca 250 eurot kuus), kulud transpordile (10–20 eurot kuus) ja kulud ravimitele (ca 50 eurot kuus). Kostja elab ema juures, kes kannab tema eluasemekulud, ning kostjat toetab rahaliselt ka tema elukaaslane. Äriregistrist nähtuvalt on kostja registreeritud FIE-na Y. Kostjale kuulub kaks sõiduautot (BMW 523I ja BMW 528I), millele on seatud keelumärked. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on ajavahemikul 23.04.2023–27.10.2023 laekunud kostja kontole 4325,20 eurot, s.o ca 721 eurot kuus. Kostja keskmist kuusissetulekut arvestades on kostja võimeline hagejat ülal pidama, ilma et kahjustuks tema enda ülalpidamine. Pankroti väljakuulutamine ega kohustustest vabastamise 3 2-23-13442 menetlus ei ole elatise vähendamise aluseks. Seega puudub alus kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla miinimummäära. 3.6.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Maakohtu hinnangul on õiglane vähendada kostjalt

§ 108

alusel hageja kasuks tagasiulatuvalt väljamõistetavat elatist

§ 102

lõike 2 alusel poole võrra, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne hagi esitamist kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist nõudnud. Kostja oli ajavahemikul 22.09.2022–21.09.2023 kohustatud tasuma elatist kokku 2885,41 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks tagasiulatuvalt ajavahemiku 22.09.2022–21.09.2023 eest välja mõista elatis 1442,71 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2), ning osaliselt osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 260,33 eurot kuus alates 22.09.2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni selliselt, et elatise suurus muutub lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest ning lapsetoetuse suuruse muutumisest (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4). 4.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei võimalda kostja sissetulek hagejale maakohtu otsusega määratud suuruses elatist maksta. Kostja sissetulekuks on töövõimetoetus (313–330 eurot kuus), millele lisandub juhutöödest saadav sissetulek, mille suurus on sõltuvalt kuust kuni 100 eurot. Maakohus lähtus kostja keskmise sissetuleku hindamisel kostja pangakonto väljavõttest ajavahemikul 23.04.2023–27.10.2023, kuid ei arvestanud, et kostja tervis halvenes selle ajavahemiku kestel järsult ja Eesti Töötukassa 28.06.2023 otsusega määrati kostjale ajavahemikuks 02.08.2023–01.08.2025 töövõimetoetus osalise töövõime tõttu. Kostja võime endale sissetulekut hankida on võrreldes pangakonto väljavõtte ajavahemikuga oluliselt vähenenud. Samuti on ebaõige lugeda kõiki kostja pangakontole laekunud ülekandeid tema sissetulekuteks. Pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja ema ja kostja elukaaslane Katrin Viidemann on teinud kostjale ülekandeid selgitusega „söök”, „toiduraha” jne. Pereliikmete abi söögiraha kandmisel ei tuleks arvestada kostja sissetulekute hulka. Maakohtu otsuse kohaselt jääks kostjale iseenda ülalpidamiseks vaid ca 90 eurot kuus. See tähendaks, et kostjat ennast peaksid hakkama ülal pidama kostja perekonnaliikmed. 4.
3. Maakohtu otsuses on ebaõigesti märgitud, et kostja ei toonud esile, milles seisneb tema tervisliku seisundi halvenemine ning kuidas on tema töövõime piiratud. Kostja on kohtule selgitanud, et tal on diagnoositud lülivaheketta haigusseisund, mis ise ei parane. Kostja tervis võib paraneda operatsiooni tulemusel, kuid operatsiooni on kostjast mitteolenevatel põhjustel mitu korda edasi lükatud. Kostja esitas maakohtule tõenditena töövõime hindamise otsuse ja haigusloo väljavõtted. Diskide haiguslik seisund põhjustab kostjale pidevaid tugevaid seljavalusid, mille leevendamiseks on ta sunnitud tarbima tugevaid valuvaigisteid. Kostja on varasemalt teeninud lisasissetulekut XXX kullerina, kuid kuna kostja tervislik seisund piirab tema liikumisvõimet ning autoga sõitmisega kaasnev vibratsioon halvendab tema tervislikku seisundit (süvendab vaevuseid), ei ole kostja enam võimeline tegema kulleritööd mahus, mis tooks kaasa sissetuleku (st teenida ulatuses, mis ületaks selle töö tegemiseks vajalikke kulusid nagu sõiduki rentimine ja kütus). Kostja on otsinud ja otsib ka edaspidi tööd, mida ta oleks võimeline tegema, kuid ei ole seda siiani leidnud. 4.
4. Kostja kindel sissetulek on ca 330 eurot kuus, millele kostja on varasemalt suutnud lisaks teenida ca 100 eurot kuus. Kuna kostja sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka hageja minimaalseid vajadusi, tuleks sissetulek jagada kostja ja hageja vajaduste vahel 4 2-23-13442 proportsionaalselt (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.4). Kostja elab vaesuse piiril: Eesti Statistikaameti andmetel on
5. a arvestuslik elatusmiinimum ehk väikseim summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused, 338,20 eurot. Maakohtu otsus ei ole ka sundtäidetav, kuna täitemenetluse seadustiku järgi saaks kostja sissetulekule sissenõude pöörata ainult kuni 110 euro ulatuses. Kostja leiab, et kuni oma tervisliku seisundi paranemiseni on ta võimeline maksma hagejale elatist 110 eurot kuus. 4.
6. Kostjal ei ole piisavat sissetulekut ega vara, mille arvelt oleks võimalik tasuda maakohtu otsusega väljamõistetud tagasiulatuv elatis. Maakohtu otsus on kostja suhtes ebamõistlikult koormav, kuna kostja jääb olukorda, kus tal ei ole võimalik iseennast ülal pidada. Vastustaja seisukoht
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. vastu, palus jätta selle rahuldamata ja 5.
8. Kostja väited tema kehva majandusliku olukorra kohta on ebausutavad. Hageja leiab, et kostja varjab oma sissetulekuid, et jätta ülalpidamiskohustus täitmata. 5.
9. Kostja väitel suudaks ta hagejale elatist maksta 110 eurot kuus, kuid see ei oleks hageja ülalpidamiseks piisav.

§ 116lg 1 järgi peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt.

Kostjal on osaline töövõime, mis tähendab, et tal oleks võimalik vähemalt osalise koormusega töötada. 5.

1. Kostja tervisliku seisundi kohta esitatud tõendid ei anna ülevaadet sellest, millised konkreetsed kaebused takistavad kostjal hageja ülalpidamiseks piisava sissetuleku teenimist. Kui kostja ei saa töötada kullerina, oleks tal võimalik leida muu töö. Kostjal ei ole tuvastatud täielikku töövõime kaotust, mistõttu tuleb eeldada, et ta on suuteline teenima töötasu lisaks töövõimetoetusele. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta teeb üksnes juhutöid ega ole leidnud endale püsivat osalise töökoormusega töökohta. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 14 viies lõik). 5.
2. Elatise vähendamine

§ 102

lg 2 alusel ja samas sättes viidatud mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsustus (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla miinimummäära alus puudub, ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud ulatuses muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses vaidlustatud osas. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
2. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1–6 osas. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hageja tagasiulatuva elatise nõue rahuldati üksnes osaliselt (s.o maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 osaliselt). Samuti ei ole pooled vaidlustanud maakohtu 5 2-23-13442 menetluskulude jaotust (resolutsiooni p 7). Maakohtu otsus on nimetatud osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Kostjalt elatise välja mõistmata jätmiseks ei anna automaatselt alust kostja väited selle kohta, et tal on tuvastatud osaline töövõimetus ja tema sissetulekutest elatise maksmiseks ei piisa. 9.
5. Riigikohus on leidnud, et vanema töötus ja sissetuleku puudumine ei ole mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest (vt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 16). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ja hankima nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (nt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.4; 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p-d 14–15). Seejuures on vanemal kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või tema sissetulek on liiga väike (nt RKTKo 25.04.2018, 2-16-100215, p 20; 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Seega on vanemal üldjuhul kohustus tööle minna või vähemalt tööd otsida. 9.
6. Vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund, sh sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 14). 9.
7. Vanema sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.2). Vajadusel on vanem kohustatud lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks müüma ka temale kuuluvaid esemeid. Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit (vt RKTKo 12.03.2007, 3-2-1-1907, p 12). 9.
8. Eelnevast tulenevalt tuli maakohtul hinnata, kas kostja varaline seisund, sh sissetulek võimaldab hagejale vajalikus suuruses elatist maksta nii, et ka kostjale endale oleks tagatud minimaalselt vajalik inimväärne elustandard, arvestades seejuures kostja

§ 102

lg-st 2 tulenevat kohustust kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kui mitte, tuleb hinnata, kas kostjal on võimalik hankida enda ja laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Selleks tuleb mh hinnata kostja võimalusi sissetulekut saada, sh tööle minna.

1. Apellatsioonkaebuse väitel lähtus maakohus kostja keskmise kuusissetuleku suuruse hindamisel ebaõigesti kostja pangakonto väljavõttest ajavahemikul 23.04.2023–27.10.2023, kuna viidatud ajavahemik hõlmas muu hulgas aega, mil kostja tervislik seisund ei olnud veel halvenenud; samuti ei saa kõiki kostja pangakontole laekunud rahasummasid pidada kostja sissetulekuks. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi põhineb otsus eelkõige eeldusel, et kostja on võimeline lisaks talle määratud töövõimetoetusele teenima lisasissetulekut (vt dtl 173–174, p 6). Maakohus hindas otsuse põhjendavas osas täiendavalt ka kostja üldist varalist seisundit (vt samas), sh kostja pangakonto väljavõtet perioodi 23.04.2023–27.10.2023 kohta. Maakohtu otsus põhineb ennekõike siiski järeldusel, et ka juhul, kui kostja ainsaks sissetulekuks on töövõimetoetus, ei ole mõjuvat põhjust kostja vabastamiseks alaealise lapse ülalpidamise 6 2-23-13442 kohustusest. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks töövõimetu ega suudaks lisasissetulekut teenida. Kostja esitatud tõenditest (dtl 104–106) ja asjaolust, et Eesti Töötukassa otsus kostjale töövõimetoetuse määramise kohta on tehtud 28.06.2023 (dtl 66), võib järeldada, et kostja tervisliku seisundi halvenemine toimus juba hiljemalt
2. a hiliskevadel. Seetõttu oli põhjendatud ajavahemiku 23.04.2023–27.10.2023 pangakonto väljavõtte arvestamine kostja varalise seisundi ja toimetulekuvõime hindamisel.
3. Apellatsioonkaebuse väitel on maakohtu otsuses ebaõigesti märgitud, nagu ei oleks kostja esile toonud, milliseid kaebuseid tema tervisliku seisundi halvenemine talle põhjustab ja kuidas see takistab tal töö tegemist – kostja on selgitanud ja esitanud dokumendid selle kohta, et tal on lülivaheketta haigusseisund, millest tulenevalt on tal tugevad seljavalud ja piiratud liikumisvõime. Kostja esile toodust nähtub küll kostja üldine haigusseisund, kuid see ei ole piisav tuvastamaks, et kostjal ei ole võimalik üldse mingit tööd teha, et lisasissetulekut teenida. Kostja ei ole täielikult töövõimetu, mistõttu pole alust jätta kostjalt elatis täies ulatuses välja mõistmata. Kostja on ka ise apellatsioonkaebuses märkinud, et otsib tööd, mida ta oleks võimeline tegema. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund ei võimalda tal sissetulekut teenida.
4. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb olemasolev sissetulek jagada vanema ja lapse vahel proportsionaalselt (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.4). Eelnev ei tähenda siiski, et vanema ülalpidamiskohustuse ulatus tuleks määrata selle järgi, kui suur on vanema konkreetsel hetkel teenitav sissetulek. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole vanema ülalpidamiskohustuse osa määramise hetkel sissetulekut või et see on väike (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15 kolmas lõik). Ka asjaolu, et maakohtu otsust ei pruugi olla võimalik koheselt täita, ei muuda ebaõigeks vanema ülalpidamiskohustuse ulatuse kindlaksmääramist ja elatise väljamõistmist perekonnaseaduses ettenähtud reeglite järgi, ega ole mõjuv põhjus

§ 102

lg 2 tähenduses elatise vähendamiseks alla

§ 101alusel arvutatud miinimumsumma.

13. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse väide, et kostjal ei ole sissetulekut ega vara, mille arvelt maakohtu otsusega väljamõistetud tagasiulatuvat elatist maksta. Alaealisel lapsel on õigus nõuda elatist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist (

§ 108

). Seega tuleb tagasiulatuvat elatist maksta, kuid vältimaks kohustatud isikute sattumist raskesse majanduslikku olukorda, on tagasiulatuvad elatisnõuded seadusest tulenevalt piiratud eelneva aasta elatisega. Siinsel juhul on maakohus kostja majanduslikku olukorda arvestades tagasiulatuvat elatisnõuet vähendanud, mõistes kostjalt hageja kasuks välja pool hageja nõutud tagasiulatuvast elatisest. Arvestades tagasiulatuva elatisnõude vähendamist, ei saa maakohtu otsust kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmise kohta pidada kostjat ebamõistlikult koormavaks. 14.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Praeguses asjas nõuab hageja tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Hageja ei ole esitanud nõuet ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ega toonud esile, et tal oleks tekkinud kostja kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud käsitus, et tagasiulatuva elatise nõude puhul on tegemist kahju hüvitamise nõudega, on ekslik (vt ka RKTKo 26.11.2014, 3-2-1-120-14, p 12). See, et hageja ei ole kostjalt enne hagi esitamist elatist nõudnud, ei välista tema õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt 7 2-23-13442 RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 20; 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 12). Maakohus on elatise suurust otsuses vähendanud, arvestades ülalpidamist saama õigustatud lapse huvide kõrval ka kohustatud isiku (kostja) huvidega.

1. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. Menetluskulud maakohtus jäid TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ka apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda (vt ka RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21). Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja neid kindlaks määrata.
3. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasus kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-le 15 tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 22 lg 1 p 2 järgi ei võeta riigilõivu elatise nõudmise avalduse läbivaatamise eest. Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) 8