← Eesti

1-24-3298/15

Obsah (12)§ 50845§ 489§ 50836§ 508§ 48912§ 4899§ 48910§ 8§ 50838§ 50844§ 390§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse kuupäev 30. august 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-3298 Kohtukoosseis Markus Kärner, Janika Kallin, Inna Ombler Vaidlustatud kohtumäärus Harju

) § 4899 lg-le 3 jättis kohus istungil rahuldamata kaitsja taotluse istung edasi lükata, et J. Paistu saaks osaleda videosilla kaudu. Prokuratuuri hinnangul oli Soome Vabariigi taotlus lubatav. Sotsiaalse rehabiliteerimise argumendid ei ole asjakohased, sest J. Paistu saadetakse Soome Vabariigist välja. Kaitsja palus kohtul hinnata, kas J. Paistu kuriteod vastavad KarS § 184 lg-le 2. Samuti palub kaitsja hinnata, kas Soome migratsiooniameti otsus vastab nendele nõuetele, et kohtuotsust tunnustada ja isik Eestisse tuua. Kaitsja leidis, et J. Paistu Eestisse toomine ei aita kaasa tema sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Eestis oleks keerulisem oma alaealise lapse ja eksabikaasaga suhelda. J. Paistu on küll Eesti kodanik aga elab Ukrainas. Lisaks on J. Paistu välja toonud ka tingimisi vabastamise küsimuse. On küll välja toodud, et tingimisi vabanemise võimalus tekib 2/3 karistuse ära kandmise järel, kuid kohtusse esitatud avaldusest ei tulene seda, kas vabanemine toimuks täpselt samadel alustel nagu Eestis. Prokuratuur rõhutas enda poolt, et

§ 50845järgi kohaldatakse ennetähtaegsele vabastamisele Eesti õigust.

Seega ei ole võrdlus Soome regulatsiooniga asjassepuutuv. Maakohtu määrus

  1. Harju Maakohtu
  2. juuli
  3. a määrusega (määruse sissejuhatavas osas on kuupäevaks küll
  4. juuli, kuid määrus on allkirjastatud
  5. juulil) tunnistati Soome Vabariigi otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. J. Paistu poolt Eesti Vabariigis täidetavaks karistuseks loeti vangistus 13 aastat. Karistuse kandmise ajaks loeti
  6. jaanuar 2022, s.o aeg, millest alates viibib J. Paistu vahi all.
  7. Kohus leidis, et J. Paistu on süüdi mõistetud

§ 489

6 p-s 5 nimetatud kuriteos, mistõttu ei kohaldata sellele kahepoolse karistatavuse nõuet. Samas on see kuritegu karistatav ka Eestis ja seda KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, mille eest on karistusena ette nähtud vangistus 3 kuni 15 aastat. Kuigi J. Paistu ei olnud kohtuotsuse tunnustamisega nõus, ei ole tema nõusolek kohtuotsuse tunnustamiseks nõutav, kuna ta on

§ 50836lg-s 1 nimetatud isik. 2

(9)1-24-3298
  1. J. Paistule mõistetud karistus – 13 aastat vangistust – ei ületa Eestis sama kuriteo eest ette nähtud karistuse maksimaalmäära, mistõttu ei kuulu karistus muutmisele.
  2. Kokkuvõtvalt tunnistas kohus lubatavaks Jaanus Paistule mõistetud karistuse täitmise Eesti Vabariigis, määrates Jaanus Paistule ärakantavaks karistuseks vangistus 13 aastat algusega
  3. jaanuarist 2022, s.o ajast, mil Jaanus Paistu viibis antud kuriteo raames vahi all. Määruskaebus
  4. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse J. Paistu kaitsja vandeadvokaat I. Västrik, kes taotleb Harju Maakohtu määruse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Alternatiivselt, kui kohus peab võimalikuks uue otsuse tegemist, teha uus määrus, millega jätta rahuldamata Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ametist saabunud tunnistuse Jaanus Paistu suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu
  5. jaanuari 2022 otsuse nr 22/101512 tunnustamiseks ja Jaanus Paistu ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eestis.
  6. Määruskaebuses leitakse, et kohtumäärus ei ole piisavalt põhjendatud ning kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme.
  7. Kaitsja taotles maakohtult istungi edasilükkamist, kuivõrd J. Paistu taotles istungil osalemise võimalust video kaudu. Kohus leidis, et

ei näe ette süüdimõistetu osalemist isiku suhtes tehtud välisriigi kohtuotsuse Eesti Vabariigis tunnustamiseks ja täitmiseks ja jättis istungi edasi lükkamata. Maakohus ei esitanud muid põhjendusi taotluse rahuldamata jätmiseks (nt sisuline, õiguslik või tehniline takistus videosilla kaudu kohtuistungil osalemiseks, süüdimõistetu kannab vangistust Soome Vabariigis). PS § 24 lg 2 järgi on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Ilma olulise põhjenduseta istungi edasi lükkamata jätmise näol võib olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja see peaks kaasa tooma kohtumääruse tühistamise ja asja saatmise uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

  1. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja tagasisaatmist, palub kaitsja arvestada J. Paistu seisukohtadega. Kaitsjal ei ole teavet, kas J. Paistu on määruskaebuse kohtusse ka ise esitanud, kuid ta edastab J. Paistu kaebuse teksti, sest vestlusest J. Paistuga selgub, et ta soovib enda kaebuse tekstis esitatud nõuete kaitsjapoolset toetamist. Kui J. Paistu kaebus kohtusse ei jõua, palub kaitsja lugeda J. Paistu kaebuses esitatud sisulised ja õiguslikud põhjendused kaitsja kaebuse põhjendusteks.
  2. Kohtumääruses on valesti märgitud karistuse kandmise algusajana
  3. jaanuar
  4. J. Paistu vahistati Soome ametivõimude rahvusvahelise vahistamistaotluse alusel kella 07.55 ajal Tallinnas Eesti riigi võimuesindajate poolt ning vangistamist on käsitletud koheselt ka prokuratuuris
  5. detsembril 2019 (käsitleja abiprokurör Heleri Randma).
  6. detsembril 2019 on olnud selles asjas kohtuistung Harju Maakohtus, kus eeluurimiskohtunik Piret Liivo on ka käsitlenud ja otsustanud J. Paistu väljaandmist Soome ametivõimudele kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-19-9785, mille alusel teda Soomes hiljem ka karistati ja mille (karistuse)ületoomise protseduuri Soomest Eestisse nüüd kohtus arutatakse. 3

(9)1-24-3298
  1. Harju Maakohtu kohtumääruses on esitatud ebaõiged andmed J. Paistu elukohast Eestis. Kõne all oleval aadressil on elanud J. Paistu vanemad. Praeguseks on see elukoht maha müüdud ning seal elavad J. Paistule tundmatud inimesed.
  2. J. Paistu palus
  3. juunil 2024 õigeaegselt end teavitada kohtust, kes hakkab tegelema ületoomisega seotud protsessiga ning palus teavitada ka enda huve kaitsva riikliku kaitsja kontaktandmed, samuti osalemist istungil video teel.
  4. juuli lõuna ajal edastasid vangla ametnikud Soomes J. Paistule elektroonilise kirja, kus advokaat Indrek Västrik palus vanglal J. Paistule edastada tema kontaktandmed ja et ta võtaks kaitsjaga kiiresti ühendust seoses karistuse ületoomisega Eestisse. Kaitsjaga õnnestus J. Paistul esimest korda suhelda
  5. juuli hommikul. J. Paistu arvates ei antud advokaadile piisavalt varakult istungist teada, et ta saaks enda esindatavaga suhelda. Talle ei edastatud piisaval määral asjaga seotud teavet, et J. Paistu huve esindada.
  6. J. Paistu karistuse ületoomisega ei täideta raamotsuse põhitingimusi. Peamine tingimus on see, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis peaks suurendama süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalusi ja ka tema integreerumist sinna ühiskonda, kuhu siis see isik asub vangistusest vabanedes ka püsivalt elama. Eriti tähtsaks on peetud ka peresidemete olemasolu täidesaatvas riigis. J. Paistu ületoomisega Eestisse halveneb tema sotsiaalne seisund. Ta ei soovi elada Eestis ja tema lähedased ei ela Eestis. Alaealine tütar, kellega J. Paistu hoiab aktiivselt ühendust, elab Soomes. Praegune elukaaslane elab Ukrainas, kuhu J. Paistu on soovinud vanglast vabanedes tagasi pöörduda. Soome ametnik ei ole arvesse võtnud mõjuvaid põhjuseid, miks J. Paistu Eestist lahkus ning seeläbi on ka Soome ametnikud rikkunud seaduse nõudeid.
  7. J. Paistu on
  8. mail 2024 esitanud Soome ametivõimudele taotluse turvapaiga suhtes. Ei ole õigustatud tugineda sellele, et J. Paistu suhtes kehtib Soome Vabariiki sissesõidukeeld kestvusega 15 aastat. Sellest jäeti J. Paistut ja tema advokaati teavitama. Keeldusid on võimalik tühistada, eriti kui on välja tulnud uued asjaolud. Nendeks on nii alaealise lapse kui ka tema ema tulek Soome aastast 2022 ja sellega seoses olevad asjaolud, turvapaiga taotlus, sõda kodus Ukrainas ja muud võimalikud põhjused.
  9. Soome ja Eesti on eiranud ja mitte arvestanud J. Paistu alaealise lapse õigusi ja huvisid, kes elab aastast 2022 koos enda emaga Soomes. Arvestatud ei ole tõsiasjaga, et nii laps kui tema ema on tulnud Soome Eestist, kus lapse ema suhtes oli kasutatud pikaajalist vägivalda alaealiste laste juures olles selleaegse soomlasest elukaaslase poolt. Lapse ema ja lapsed paigutati Soomes turvamajja. Sellest ajast peale on J. Paistul ja lapsel olnud aktiivne suhtlemine nii kokkusaamiste, telefoni, Skype, kirjavahetuse teel. Lastekaitseametnike vahendusel (Soomes) on sõlmitud ka J. Paistu ja lapse ema vaheline kirjalik leping lapsega kokkusaamiste osas. J. Paistule mõistetud karistuse üleviimisel Eestisse ei ole enam võimalik järgida selle lepingu nõudeid ning arvestades asjaolusid, et lapse ema on Ukraina kodanik, kelle kodukoht on olnud Harkovis, ning kes elab Soomes koos lapsega Soome riigi sotsiaalabi toel, ei ole ka majanduslikult J. Paistu ületoomise korral Eestisse võimalik hoida sellist ühenduse pidamist lapsega, nagu see on võimalik hetkel.
  10. J. Paistule Soomes mõistetud karistuse üleviimisega Eestise ei järgitud raamotsuste art 8 p 4 selgelt ja otseselt väljatoodud tingimusi, mille kohaselt muudetud karistus ei tohi väljaandja riigis määratud karistust raskendada selle olemuse ja kestuse osas. Eesti pool ei soovi arvestada selle tõsiasjaga, et Soomes isikutele karistuses viibitavast ajast määratakes lõplikult karistusseaduse (Rikoslaki) alusel, mitte kohtuotsuse põhjal. J. 4
(9)1-24-3298 Paistule mõistetud reaalne vangistuses viibitav aeg ning täpne vabanemiskuupäev on juba määratud ja kinnitatud Soome Vabariigis kehtivate seaduste alusel ning vabaduskaotuslikuks karistuseks on määratud 8 aastat ja 8 kuud ning kinnitatud on ka täpne kuupäev, millal J. Paistu reaalselt vabaneb. Kõike seda kinnitab karistusajamäärus (rangastusajanpäätos).
  1. Kokkuvõtvalt leiab J. Paistu, et tema isiku puhul, kes ei oma Eesti Vabariigis kehtivat kindlat elu- ja töökohta, kuid kes omab neid mujal riigis, kelle lähedasemad inimesed ei ela Eestis ja kellel on tõsised põhjused ka Eesti riigist lahkudes, ei ole täidetud ja õigustatud temale Soomes mõistetud karistuse ületoomine Eestisse Euroopa Liidu raamotsuse 2008/909/JSK esitatud tingimustel ning see rikub rahvusvahelisi inimõigusi ja ka Eesti põhiõigusi. Menetlus ringkonnakohtus
  2. Tallinna Ringkonnakohus võttis
  3. augusti 2024 määrusega kaitsja määruskaebuse lahendamisele kirjalikus menetluses ja andis kohtumenetluse pooltele kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
  4. augustini
  5. Selleks tähtajaks esitas kirjaliku seisukoha prokuratuur.
  6. Prokuratuur on seisukohal, et maakohus ei ole menetlusõigust rikkunud, kui ei võimaldanud J. Paistule osavõttu kohtuistungist. Isiku osavõtt tema suhtes välisriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetlusest ei ole

§ 489

9 järgi kohustuslik, samuti ei ole see üldreeglina välisriigis vangistuses viibivate isikute puhul ka praktiliselt võimalik. 23. Prokuratuur leiab, et määruskaebuse väited selle kohta, et J. Paistul ei ole Eestis alalist elukohta ning tema lähedased elavad Soomes, ei ole asjakohased. Arvestades asjaolu, et J. Paistu suhtes on tehtud Soomest väljasaatmise otsus, on täidetud

§ 508

36 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteerium ning isiku karistuse kandmiseks ületoomine on seetõttu lubatud ja kohustuslik.

  1. Samas on prokuratuuri arvates asjakohased määruskaebuses esitatud väited karistuse kandmise algusaja osas. Soome Vabariigi taotluse järgi on J. Paistu olnud kinni peetud alates
  2. detsember 2019 –
  3. jaanuar 2022 ning hakanud karistust kandma
  4. jaanuar
  5. Seega peaks karistuse algusaega lugema alates
  6. detsembrist 2019, kuid Harju Maakohus on ekslikult märkinud algusajaks
  7. jaanuar
  8. Prokuratuuri hinnangul ei ole aga õige ka Soome tunnistuses märgitu. Nimelt peeti J. Paistu Euroopa Vahistamismääruse alusel Eestis kinni
  9. detsembril 2019, mis nähtub ka Harju Maakohtu
  10. detsembri
  11. a määrusest nr 1-19-9785, millega J. Paistu Soome Vabariigile loovutati. Prokuratuuri arvates on

§ 48912

lg 8 alusel võimalik Soome Vabariigis mõistetud karistuse täpsustamine ja Eestis loovutusvahistuses viibitud aja lugemine karistuse hulka ka siis, kui Soome Vabariigi taotlusest seda ei nähtu. Seega tuleks J. Paistu karistuse kandmise alguse ajaks lugeda 7. detsember 2019. 25. Määruskaebuse väited Soome Vabariigis kehtivast teistsugusest ennetähtaegse vabastamise regulatsioonist ei ole asjakohased.

§ 50845

lg 1 järgi kohaldatakse karistuse täideviimisele, sh ennetähtaegsele vabastamisele, Eesti õigust. Seega tuleb aluseks võtta välisriigi mõistetud karistus ning sellest ennetähtaegne vabanemine saab toimuda üksnes Eesti õiguse kohaselt. 5

(9)1-24-3298
  1. Kokkuvõttes leiab prokuratuur, et Harju Maakohtu määrus tuleks tühistada osaliselt määruse resolutsiooni punkti 2 osas ja määrata ületoodava karistuse kandmise algusajaks
  2. detsember
  3. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte ja sissejuhatus
  4. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu määruse osas, millega määrati karistuse kandmise algusajaks
  5. jaanuar
  6. Selles osas teeb ringkonnakohus uue määruse ja määrab karistuse kandmise algusajaks
  7. detsembri
  8. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.
  9. Ringkonnakohus leiab, et J. Paistu ärakuulamisõigus tagamisel ei tehtud selliseid vigu, mis tingiksid maakohtu määruse tühistamise (II). Maakohus leidis õigesti, et Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja seal mõistetud karistuse täideviimine on põhjendatud ning tunnustamisest keeldumise aluseid ei esine (III). Maakohus ei raskendanud J. Paistule mõistetud karistust, kui luges karistusajaks 13 aastat vangistust, mitte vangistusaja, mille järel toimub Soomes ennetähtaegne vabanemine (IV). Määruskaebuse väited eksimuse kohta karistuse algusaja määramisel on põhjendatud. Selle vea saab ringkonnakohus parandada (V). Kuna ringkonnakohtule ei ole esitatud taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, ei ole määruskaebemenetluse menetluskulude osas tarvis seisukohta võtta. (II) J. Paistu õigus olla oma kohtuasja arutamise juures
  10. Üheks kaebuse keskseks väiteks on, et maakohus rikkus J. Paistu õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, sest ei rahuldanud taotlust tagada tema osavõtt kohtuistungist videoühenduse teel. 30.

§ 4899

lg 1 järgi otsustatakse liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamine kohtuistungil.

§ 4899

lg 4 ja

§ 48910lg 1 p 3 järgi on prokuröri ja kaitsja osalemine kohtuistungil kohustuslik.

Seadustik ei näe ette, et süüdimõistetu peaks istungist isiklikult osa võtma. Nii on ka prokuratuur asjakohaselt viidanud, et taotlevas riigis vangistust kandva süüdimõistetu isiklik istungil osalemine ei pruugi alati võimalik olla.

  1. Vaatamata sellele lasub kohtul kohustus tagada süüdimõistetu ärakuulamisõigus. Seda on võimalik tagada ka muul moel, kui süüdimõistetu füüsilisel osalemisel kohtuistungil. Raamotsuse 2008/909/JSK artikli 6 lõike 3 kohaselt antakse süüdimõistetule õigus oma seisukoha väljendamiseks ning see edastatakse ka täitvale riigile. J. Paistu vastuväited Soome otsuse tunnustamisele sisaldusid kokkuvõtlikult Soome Vabariigi tunnistuse punktis k) (tl 8 pöördel). Samuti lisati taotlusele süüdimõistetud isiku soomekeelne täispikk arvamus (tl 9 ja tl 134-138). Maakohtu määruses on J. Paistu vastuväiteid ka käsitletud ning maakohus on nende osas seisukoha võtnud.
  2. Ringkonnakohus märgib siiski, et sõltuvalt asjaoludest võib PS § 24 lg-st 2 ning

§ 8lg 1 p-dest 2 ja 3 tuleneva õiguse tagamiseks olla vajalik anda süüdimõistetule täiendav 6

(9)1-24-3298 võimalus oma seisukohtade esitamiseks ning kaitsjaga suhtlemiseks. Kolleegium möönab, et maakohus peab ühelt poolt arvestama

50842 lg-s 2 sätestatud tähtajaga, samas võivad tänapäevased tehnoloogilised võimalused tagada ka selle, et süüdimõistetu kaasatakse istungile video vahendusel või saab ta täiendavad seisukohad esitada kirjalikult. Ringkonnakohus märgib sedagi, et Euroopa Parlament ja Nõukogu võtsid

  1. detsembril 2023 vastu määruse (EL) 2023/2844, mille artikkel 6 sätestab muuhulgas alused liikmesriikide vaheliseks koostööks, kui taotlev riik peab vajalikuks raamotsuse 2008/909/JSK artikli 6 lõikes 3 sätestatud ärakuulamisõiguse teostamiseks kohtuistungi korraldamist videokonverentsi või muu kaugsidetehnoloogia vahendusel. Määrust kohaldatakse
  2. maist
  4. Arvestades, et kohus käsitles oma määruses J. Paistu vastuväiteid, samuti et J. Paistu sisuliselt samasugused vastuväited on (tema kaitsja vahendusel) esitatud ringkonnakohtule määruskaebemenetluses, ei leia kolleegium praegusel juhul, et maakohus oleks J. Paistu ärakuulamisõigust selliselt rikkunud, et see tooks kaasa maakohtu määruse tühistamise (vt sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a määrus asjas nr 1-21-7415, p 5). (III) Soome Vabariigi otsuse tunnustamise seaduslikkus
  7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud seisukohad ei anna alust Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamata jätmiseks. 35.

§ 50836

lg 1 p 2 järgi tunnustab Eesti karistust ja viib selle täide, kui süüdimõistetud isik on Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva kohtuotsuse või muu pädeva asutuse otsuse aluse. 36. Maakohus on märkinud, et J. Paistu viimane teadaolev elukoht Eesti Vabariigis on XXX. Määruskaebuse järgi on need andmed valed ning J. Paistul selle aadressiga käesoleval hetkel seos puudub. Ringkonnakohtul käsutuses ei ole andmeid, et määruskaebuse väiteid ümber lükata. Nii on ka kohtule edastatud tunnistusel märgitud J. Paistu viimaseks teadaolevaks elukohaks hoopis Ukraina (tunnistuse punkt d), tl 4). Seda, et J. Paistu viimane teadaolev elukoht on Ukrainas, nentis ka maakohus oma määruses. Asjaolu, et J. Paistul puudub Eestis elukoht, ei välista Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamist. Otsuse tunnustamisel tugineti

§ 50836lg 1 p-s 2 sätestatud alusele ning viimane kohaldubki siis, kui J.

Paistu tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis. 37. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja karistuse täideviimiseks esineb

§ 50836lg 1 p-s 2 sätestatud alus.

J. Paistu on Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis (nii tunnistuse kui määruskaebuse järgi on selleks Ukraina). Tunnistuse ja sellele lisatud materjali kohaselt on Migratsiooniameti 16. oktoobri 2020 otsusega nr 198/440/2020 saadetud J. Paistu Soomest välja tema kodumaale Eestisse. Samuti määrati talle Soome sissesõidukeeld 15 aastaks. Sissesõidukeeld algab päeval, mil J. Paistu lahkub Soomest. See otsus on jõustunud (taotluse punkt g); tl 5, 139-141).

§ 508

36 lg 1 p-s 2 sätestatud aluse esinemisel ei ole kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise eelduseks J. Paistu nõusolek (

§ 50838lg 1).

Määruskaebuse üldsõnalised viited võimalusele, et Migratsiooniameti otsus võidakse kunagi üle vaadata, määruskaebemenetluse tulemust ei mõjuta. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J. Paistu suhtes on tehtud väljasaatmise otsus ning see on jõustunud. 7

(9)1-24-3298 38. Määruskaebuses esitatakse põhjendusi, miks ei täidaks J. Paistule mõistetud karistuse täideviimine Eestis sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärki. Need seisukohad ei tingi Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamata jätmist. Välisriigi otsuse tunnustamata jätmise alused on loetletud

§-s 50839, millega on riigisisesesse õigusesse üle võetud raamotsuse 2008/909/JSK artikkel

  1. Isegi, kui täitev riik oleks seisukohal, et karistuse täideviimine täitvas riigis ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, ei annaks see alust välisriigi otsuse tunnustamata jätmiseks. Raamotsuse artikkel 4 lõige 4 annab täitvale riigile üksnes võimaluse esitada taotlevale riigile põhjendatud arvamuse, et karistuse täideviimine täitvas riigis ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni ega süüdimõistetud isiku edukat taasintegreerumist ühiskonda. Seejärel saab taotlev riik otsustada, kas võtta tunnistus tagasi või mitte. Soome pädevale asutusele olid J. Paistu seisukohad sotsiaalse rehabilitatsiooni osas tunnistuse edastamisel teada ning nad otsustasid siiski tunnistuse esitamise kasuks.
  2. Kolleegium märgib ka seda, et tegemist ei ole esimese korraga, mil ringkonnakohus on J. Paistule Soomes mõistetud karistuse tunnustamist ja täideviimist Eestis lubatavaks pidanud. Eelmisel korral tingis otsuse tunnustamise samuti asjaolu, et J. Paistu saadeti Soome Vabariigist välja. Ka siis toodi ringkonnakohtu ette argumendid sotsiaalse rehabilitatsiooni kohta, mis asja lahendanud kolleegiumit ei veennud (Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  3. septembri
  4. a määrus asjas nr 1-18-2281). Kuigi sotsiaalse rehabilitatsiooni argument ei annaks käesoleval juhul alust Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamata jätmiseks, nõustub asja lahendav kolleegium nii eelmises menetluses väljendatud seisukohaga kui ka varasemalt ringkonnakohtu praktikas selgitatuga et vangistuse jätkamine riigis, kuhu vabanemise järel elama asumine on välistatud, ei teeni üldiselt ka süüdimõistetu sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärki (vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a määrus asjas nr 123-5182, p 29). Arvestada tuleb ka seda, et

§ 508

36 lg 1 p 2 eeldabki, et isiku alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, mistõttu ei ole sel alusel kohtuotsuse tunnustamisel seoste puudumine Eesti Vabariigiga kuigivõrd määrav. Tunnistuse edastamise Eestile tingiski asjaolu, et J. Paistul ei ole võimalik vangistusest vabanedes Soomes elada ning ta saadetaks välja oma kodakondsusriiki Eestisse. Ringkonnakohus märgib ka seda, et suhteid Soomes elavate lähedastega on võimalik säilitada ka Eesti vanglas. Lisaks kirjavahetusele, telefonikõnedele ning füüsilistele kohtumistele võimaldab Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 522 lg 1 p 3 alates 2024. a märtsist ka turvalise tehnilise võimekuse olemasolu korral võimaldada lähedastega interneti teel suhelda. (IV) Soome Vabariigis mõistetud karistuse väidetav raskendamine 40.

§ 50844

sätestab alused välisriigis mõistetud karistuse muutmiseks.

§ 50844

lg 4 järgi ei tohi ühelgi juhul muudetud karistus raskendada isikule taotletavas riigis mõistetud karistuse olemust ja selle kestust. 41. J. Paistut karistati 13-aastase vangistusega. Maakohus leidis õigesti, et karistuse muutmiseks puuduvad

§ 50844

lg-tes 2 ja 3 sätestatud alused, sest ka Eesti õiguses oleks sama liiki teo eest võimalik kohaldada samaväärset karistust. Määruskaebuses leitakse, et kuna tegelik vanglas viibimise aeg on Soomes 8 aastat ja 8 kuud, siis raskendas maakohus taotleva riigi poolt mõistetud karistust. 42. Ringkonnakohus määruskaebuse seisukohaga ei nõustu. Määruskaebuses viidatud vabanemistähtaja näol on tegemist vangistusest ennetähtaegse vabanemisega kahe 8

(9)1-24-3298 kolmandiku karistusaja ära kandmise järel (vt taotluse punkt i) alapunkt 2.1, tl 8). Prokuratuuri vastuses on õigesti märgitud, et

§ 50845

lg 1 järgi kohaldatakse karistuse täideviimisele, sealhulgas ennetähtaegsele või tingimisi vabastamisele, Eesti õigust. Otsuse tunnustamisel lähtus maakohus seega õigesti Soome Vabariigis mõistetud karistusest 13 aastat vangistust, mitte vangistusajast, mille järel toimub karistusest ennetähtaegne vabastamine (vrd mutatis mutandis Riigikohtu seisukohta kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohta – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-71-15).
  3. Ringkonnakohtu arvates ei tõusetu siin ka küsimust sellest, et võimalik karistuse kandmise aja de facto suurenemine võiks olla käsitatav süüdimõistetu põhiõiguste rikkumisena. Nii võiks põhimõtteliselt olla juhul, kui erisused ennetähtaegse vabastamise õiguslikus regulatsioonis tooksid kaasa ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusaja pikenemise (vt koos edasiviidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-6-12, samuti eespool viidatud määrus asjas 3-1-1-71-15, p 14). KarS § 76 lg 2 p 1 võimaldab ennetähtaegset vabanemist allutamisega elektroonilisele valvele juba poole karistusaja (so 6 aastat ja 6 kuud) möödumisel. Ilma elektroonilisele valvele allutamata on võimalik ennetähtaegselt vabaneda – nii nagu Soomeski – kahe kolmandiku karistusaja ära kandmise järel (KarS § 76 lg 2 p 2). (V) Karistuse kandmise algusaeg
  6. Määruskaebuses leitakse, et kohus eksis, kui määras karistuse kandmise algusajaks
  7. jaanuar
  8. Tegelikult peeti J. Paistu Eestis kinni
  9. detsembril
  10. Prokuratuur nõustub selles osas määruskaebusega ja leiab, et maakohtu määrus tuleks karistuse kandmise algusaja osas tühistada ning teha selles osas uus määrus.
  11. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse ja prokuratuuri seisukohtadega ning leiab, et maakohus on karistuse kandmise algusaja määramisel eksinud. Karistuse kandmise algusaja osas ei ole täpne ka Eestile esitatud tunnistus. Tunnistuse punktis l) on märgitud, et J. Paistu on kriminaalasjas kinni peetud
  12. detsembrist 2019 kuni
  13. jaanuarini 2022 ning ta hakkas kandma vangistust
  14. jaanuar 2022 (tl 9).

§ 508

45 lg 2 järgi arvatakse kantava vangistuse kogukestusest maha juba kantud vabadusekaotus, mis on seotud kohtuotsuse sisuks oleva kuriteoga. Seega tulnuks tunnistusest lähtudes lugeda karistuse kandmise algusajaks

  1. detsember 2019, mitte
  2. jaanuar
  4. Ringkonnakohus kontrollis nii määruskaebuses kui ka prokuratuuri vastuses esitatud seisukohta ning veendus, et ka tunnistuses on vabaduse võtmise algusaeg märgitud valesti. Tegelikult võeti J. Paistu vabadus seoses kõnesoleva kriminaalasjaga juba
  5. detsembril 2019, mil ta Tallinnas kinni peeti.
  6. detsembril ta vahistati ning
  7. detsembril otsustas kohus ta Soome Vabariigile loovutada (Harju Maakohtu
  8. detsembri ja
  9. detsembri
  10. a määrused asjas nr 1-19-9785). Seega tuleb kooskõlas

§ 50845 lg-ga 2 lugeda karistuse kandmise algusajaks 7.

detsember 2019. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse karistuse kandmise algusaja määramise osas

§ 390

lg 1, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel ning teeb selles osas

§ 337lg 1 p 4 alusel uue määruse. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.