Obsah (4)

§ 118§ 28§ 263§ 121

1-24-5454 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2024, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-5454 (21230200252) Kohtuni

§ 118

lg 1 p-s 1 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati oht elule. Kahtlustuse kohaselt lõi Y

1. mail 2021 X tüli käigus tahtlikult ühe korra rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus oma kasvu kõrguselt asfaldi peal asuvale kunstmuru kattele, lüües kukla hooga vastu maad, misjärel lõi Y maas lamavat kannatanut teist korda rusikaga näkku. Sellise tegevusega põhjustas Y kannatanule ajukoljuluude murru vasakul, vasaku ülalõuaurke killulise nihkega murru, peaajupõrutuse põrutuskolletega paremas otsmiku- ja oimusagaras, õhumulle koljuõõnes, õhukese mõlemapoolse kõvakelmealuse verevalumi, õhukese kõvakelmepealse verevalumi vasakul pool, ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi parema otsmiku-oimukiirusagara pinnal, peaajuturse, põrutushaava näo piirkonnas ja nahamarrastuse kukla piirkonnas ehk eluohtliku tervisekahjustuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus
2. Põhja Ringkonnaprokuratuur koostas
3. juunil 2024 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, s.o KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Määruse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
4. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et Y lõi
5. mail 2021 kella 23:49 ajal kannatanu X rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus oma kasvu kõrguselt asfaldi peal olevale kunstmurukattele, lüües kukla vastu maad. Seejärel Y lõi maas lamavat kannatanut kohe ka teist korda rusikaga näkku. Samuti on tuvastatud, et löökide ja kukkumise tagajärjel tekitati kannatanule raske tervisekahjustus

§ 118mõttes.

Samas tegutses Y hädakaitseseisundis, mistõttu

§ 28kohaselt ei ole koosseisupärane tegu õigusvastane.

Vahetult enne rusikalööke ründas kannatanu X ootamatult Y, lüües Y peast maha nokamütsi ja tõukas teda peast. Selline käitumine ületas ilmselgelt väheolulise bagatellründe piiri ja rikkus Y privaatsfääri ja seda olenemata sellest, kas Y tundis tõukamisest valu või mitte. Võttes arvesse, et varem samal õhtul käitus kannatanu agressiivselt ja osales rüseluses, mida läks lahutama Y, kelle särgi kannatanu selle tulemusena katki rebis, oli Yl küllaldane alus arvata, et rünne ei ole lõppenud. Y kannatanu näkku suunatud kaks lööki on käsitletavad ühtse teona, kuivõrd nende vahe oli vähem kui kaks sekundit ning need olid kantud ühisest kaitsetahtest. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik vaadelda lööke kahe eraldiseisva teona. Rusikalööke saab käesolevalt pidada sobivaks kaitsevahendiks, kuna need lõpetasid ründe täielikult ja otsekohe ilma, et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid. Samuti oli tegu selgelt säästvaima vahendiga, kuivõrd Y kasutas kaitsetegevusel üksnes oma kehajõudu ja käsi, mitte mõnda relvana käsitletavat abivahendit. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et Y püüdis varasema ründe lõpetamiseks kannatanut rahustada, lõpuks eemaldus temast ja istus pingile. Kirjeldatud tegevusele järgnes uus rünne, millest järeldub, et rusikalöökidest säästvamad vahendid ei olnud kaitsetegevuseks sobivad, kuna jätsid Y õigushüved edaspidi ohtu. Y tegu ei ületanud hädakaitse piire

§ 28

lg 2 mõttes, sest objektiivse kõrvalseisja vaatest ei ole kahe järjestikuse rusikalöögi puhul ettenähtav ega seega ka ilmne liigne kahju kannatanule ning Y tegevus oli tervikuna kantud kaitsetahtest ning ta tegutses sooviga lõplikult rünne oma õigushüvede vastu lõpetada. Kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse peale 2 1-24-5454 4. Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse vaidlustas Riigiprokuratuuris kannatanu lepinguline esindaja G. Palm, kes taotles nimetatud määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuse kohaselt võis Y tegutseda hädakaitses esimese, kuid mitte teise löögi puhul, kuivõrd selleks ajaks oli rünne juba lõppenud, sest kannatanu kukkus ja jäi liikumatult lamama, mistõttu ta enam endast ohtu ei kujutanud. Seega on löögid käsitatavad kahe eraldiseisva teona. Sealjuures on kahe löögi vahel märgatav paus, mis kestab kaks-kolm sekundit. Seega tuleb Y õigusvastane tegu, s.o teine löök, kvalifitseerida

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuuri
2. augusti
3. a määrusega jäeti X esindaja kaebus rahuldamata. Riigiprokurör nõustus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukohtadega. Määruse seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
4. Õigusvastasust välistavatest asjaoludest võib eelkõige kõne alla tulla hädakaitse. Tallinnas aadressil XXX asuva hoone videovalvesüsteemi salvestiselt on näha, kuidas
5. mail 2021 otsis kannatanu füüsilist kontakti nii Y kui ka teiste XXX baari juures viibivate isikutega, rüseles Yga ning mõne aja pärast võttis Y peast nokamütsi, viskas selle maha ja tõukas Y pead taha poole. Kirjeldatud kannatanu jõuline ja pealetükkiv käitumine viitas lootusele, et Y kaotab enesevalitsuse ja provotseeriv käitumine viib tüli või kakluseni. Lõpuks õnnestuski kannatanul oma käitumisega eskaleerida konflikt punkti, kus Y tõusis püsti ja kannatanupoolse ründe tõrjumiseks tegi kaks rusikalööki kannatanu näopiirkonda. Seejuures ei nähtu videovalvesüsteemi salvestiselt kannatanu rusikalöökidele eelnenud käitumisest, et kannatanu plaaniks Y või teiste XXX baari läheduses viibivate isikute suhtes häiriva ja ärritava käitumise lõpetada. Kõik Y ja teiste XXX baari juures viibivate isikute jõupingutused kannatanu maha rahustada ja pingeid maandada jäid tulemusteta. Aja möödudes paistis kannatanu vaid julgust ja hoogu juurde saavat ning tema ründav käitumine järjest intensiivsemaks muutuvat. Videovalvesüsteemi salvestiselt nähtub kannatanu käitumine säärasena, mis on ületanud sotsiaalselt talutava käitumise valuläve ning tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri.
6. Y tehtud kahte rusikalööki kannatanu näopiirkonda saab pidada sobivaks vahendiks, kuivõrd need lõpetasid kannatanupoolse ründe. Tegemist oli ka säästvaima vahendiga ründaja (kannatanu) suhtes, sest eelnevad verbaalsed hukkamõistud kannatanu käitumise suhtes ja füüsiline eemaldumine ei andnud tulemust. Eeltoodu tõttu võib pidada põhjendatuks järgmise Y kasutuses oleva tõrjevahendi kasutamist, s.o kannatanu füüsilist takistamist.
7. Kaebuse esitaja leiab, et Y teine löök oli õigusvastane, kuid ei arvesta piisavalt kujunenud ründeolukorda, kus kannatanu liikus kiirel sammul Y poole, haaras tema nokamütsi, viskas selle äkiliselt maha ja tõukas arvestatava jõuga Y pead taha poole, tehes eelnevat väga lühikese aja jooksul ja Y jaoks ootamatult. Samuti nähtub videosalvestiselt, et kannatanu valis Y teiste isikute seast ründeobjektina välja. Eeltoodust tulenevalt pidi Y ründele väga kiiresti reageerima, mistõttu ei olnud tal kaalumiseks aega ega võimalust mõelda läbi, kuidas end täpselt füüsiliselt kaitsta, sh kas kannatanu ründe peatamiseks piisab ühest või kahest rusikalöögist. Y on oma ütlustes kinnitanud, et ta märkas, et kannatanu pole püsti tõusnud alles siis, kui tema juurde tulid tüdrukud ja viisid ta eemale. Kahtlustatava kohaselt toimus 3 1-24-5454 kõik nii kiiresti, et ta ei jõudnud midagi mõelda. Eelnevast nähtub, et Y tõrjus enda hinnangul endiselt rünnet ka teise löögi ajal, s.t mõlemad löögid olid vastuseks kannatanu ründele.
8. Kaebuses viidatud tunnistajad ei olnud kannatanu eelneva ründava ja tülitava käitumisega kokku puutunud ega olnud selle adressaadiks viisil, nagu seda oli Y. Eeltoodu nähtub ka tunnistaja Q ütlustest, et tunnistajal puudus sündmuse objektiivseks hindamiseks piisav informatsioon. Hädakaitseseisundi peab aga kindlaks tegema sellise informatsiooni põhjal, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osaleja (RKKKo nr 1-19-8038/67, p 26).
9. Lisaks ei saa kannatanu ja kahtlustatava käitumisele anda objektiivset hinnangut vaid 15sekundilise ajaakna raames, kuhu mahtus kannatanu ründe- ning kahtlustatava kaitsetegevus. Arvesse tuleb võtta kogu informatsiooni, mis oli Yl olemas kannatanu käitumise kohta ehk videosalvestiselt ning salvestisi kirjeldavast
10. märtsi
11. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvat kannatanu varasemat häirivat käitumist nii kahtlustatava kui ka teiste XXX baari ümbruses olnud isikute osas. Seega ei ole alust arvata, et Y saanuks olukorda arvesse võttes rakendada valitud kaitsevahendit vähem intensiivsel moel. Kaitsetegevuseks õigustatud isik ei pea leppima riskidega, mis tema jaoks leebema, kuid ebakindlama kaitsevahendi rakendamisega võivad kaasneda. Seega ei olnud kaks rusikalööki ilmses mittevastavuses ründe ohtlikkusega ja Y ei ületanud objektiivselt hädakaitse piire. Puudub ka kahtlus, et Y tegutses kaitsetahtest lähtuvalt. Eeltoodu tõttu on välistatud Y vastutusele võtmine ka

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

1. X esindaja G. Palm esitas
2. septembril 2024 Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist jätkama kriminaalmenetlust

§ 263lg 1 p 1 tunnustel.

Ühtlasi edastas esindaja

1. oktoobril 2024 ringkonnakohtule menetluskulude hüvitamise taotluse palvega jätta ringkonnakohtus tekkinud määruskaebemenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
2. Kahtlustatav Y ei tegutsenud kannatanu suhtes tehtud teise löögi ajal enam hädakaitseseisundis. Y lõpetas tema vastu suunatud ründe selgelt esimese löögiga, sest selle tagajärjel kannatanu kukkus, kaotas teadvuse ja jäi liikumatult lamama ning seega enam endast ohtu ei kujutanud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Y teise löögi ajal hädakaitses tegutseda.
3. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist (RKKKo nr 1-18-10214, p 25). Kui Y lõi maas liikumatult lamavat teadvusetut isikut, ei olnud ilmselgelt enam ohtu, mida tõrjuda, sest rünne oli lõppenud ja ei olnud põhjust karta selle kohest kordumist.
4. Nõustuda saab Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei olnud Yl enne ründe tõrjumisega alustamist aega mõelda läbi, kas ründe tõrjumiseks piisab ühest või kahest löögist. Siiski on sündmust pealt näinud tunnistajate ütlustele tuginedes selge, et kannatanust tulenev oht sai kõrvaldatud esimese löögiga, st kannatanu kukkus koheselt selili maha Yst eemale, kaotas teadvuse ning jäi liikumatult lamama. Lisaks nähtub videosalvestiselt, et Y ei 4 1-24-5454 löönud kahte lööki järjest, vaid tegi pausi ning oli sunnitud teiseks löögiks asendit muutma, sest kannatanu oli kukkunud temast eemale. Sealjuures on esimese ja teise löögi vahel märgatav paus, mil Y liigub kannatanule lähemale, kummardub tema kohale ning näeb, et kannatanu lamab liikumatult ja enam endast ohtu ei kujuta, kuid lööb kannatanut siiski uuesti näopiirkonda. Löökide vahe on vähemalt kaks, kuid pigem kolm sekundit, mistõttu on löögid käsitletavad kahe eraldiseisva teona.
5. Videosalvestisest ei jää kahtlust, et kahe löögi vahele jäänud aja jooksul jõudis Y aru saada, et kannatanu endast enam ohtu ei kujuta. Juhul kui kannatanu oleks pärast esimest lööki ja kukkumist üritanud püsti tõusta või vähimalgi määral liigutanud, ei oleks Y saanud olla kindel, et rünne on lõppenud. Käesoleval juhul on aga selge, et kannatanust tulenev oht sai kõrvaldatud esimese löögiga, mistõttu ei tegutsenud Y teist lööki sooritades enam hädakaitses.
6. Kaebuse esitaja seisukohti kinnitavad tunnistajate Q, U ja M ütlused. Tunnistajatele oli üheselt arusaadav, et Y teine löök oli üleliigne ja taunitav ning eriti just seetõttu, et kannatanu oli selgelt esimese löögi tagajärjel teadvuse kaotanud. Tegu oli kaitsetu isiku löömisega, mis on ühiskonnas selgelt hukkamõistetav. Lisaks, kui kõrvalseisjad nägid kohe, et esimese löögi tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse, siis märkas seda kindlasti ka Y, kes seisis teist lööki sooritades kannatanu kohal.
7. Asjaolu, mille kohaselt oli kannatanu eelnevalt pikema aja jooksul käitunud agressiivselt, ei muuda teadvusetu isiku löömist ühiskondlikult aktsepteeritavaks ega seaduslikuks, sest see ei mõjuta asjaolu, et teadvusetu isik endast enam ohtu ei kujuta ning temast tulenev rünne oli lõppenud. Siinjuures olid mitmed tunnistajad (v.a Q) kirjeldanud ka kannatanu varasemat käitumist häirivana, kuid tundsid sellest hoolimata, et Y ületas n.ö enesekaitse piire, lüües maaslamajat. Siinjuures on Põhja Ringkonnaprokuratuur
8. detsembri
9. a taotluse osalise rahuldamise määruses leidnud samaselt kannatanu esindajaga, et teise löögi ajal ei olnud tegemist hädakaitseseisundis tegutsemisega. Eeltoodust tulenevalt puudub kindel arusaam, miks on prokuratuur oma seisukohta muutnud. Siinjuures ei ole kogutud uusi tõendeid või ei ole ilmnenud asjaolusid, mis võiks muuta eeltoodud faktilised asjaolud või tõlgenduse ebaõigeks.
10. Eeltoodust tulenevalt oli Y teine löök õigusvastane ning tuleb esimesest löögist eraldiseisvalt kvalifitseerida. Vaidlus puudub selles, et Y tegevuse tulemusel sai kannatanu raske tervisekahjustuse. Siiski ei ole kriminaalasjas koostatud eksperdiarvamuste põhjal võimalik tuvastada, kas raske tervisekahjustuse põhjustas esimene löök, selle tagajärjel kukkumine, teine löök või kõik eelmainitu kokku.
11. In dubio pro reo põhimõttest lähtudes tuleb eeldada, et raske tervisekahjustus tekkis esimese löögi või kukkumise tagajärjel, seega

§ 118lg 1 nimetatud teo toimepanemist Yle ette heita ei saa.

Seega tuleb Y õigusvastane tegu (teine löök) kvalifitseerida

§ 263lg 1 p 1 järgi.

20.

§ 263

lg 1 p 1 objektiivne koosseis on täidetud, kuivõrd Y pani teo (teise löögi) toime avalikus kohas, rikkudes avalikus kohas käitumise nõudeid vägivallaga (

§ 121lg 1 – tekitades valu ja/või tervisekahjustuse).

Eelnevale tuginedes on Y oma tegevusega (ka eraldivõetult teise löögiga) rikkunud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, täpsemalt KorS § 5 1-24-5454 55 lg 1 p

1. Siinjuures on mitmed tunnistajad maininud, et Y tegevus oli nende jaoks häiriv. Subjektiivse koosseisu osas esineb tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude osas. Y lõi avalikus kohas teist inimest ning pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste rahu. Kuivõrd kriminaalmenetluse lõpetamise määruses prokuratuur subjektiivse koosseisu täitmise osas probleemi ei näinud ning kaebuse esitaja hinnangul samuti subjektiivse koosseisu osas küsitavusi ei esine, sellel täiendavalt kaebuses ei peatuta.
2. Eeltoodust tulenvalt ei ole Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus seaduslikud ega põhjendatud. Y käitumises esinevad

§ 263

lg 1 p 1 tunnused, mistõttu tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tühistada ning kohustada Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalide, sh Põhja Ringkonnaprokuratuuri
2. juuni
3. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja Riigiprokuratuuri
4. augusti
5. a kaebuse rahuldamata määrusega ning viimasele esitatud kaebusega leiab, et määruskaebuse argumendid ei too kaasa vaidlustatud määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.
6. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise kontekstis kuulub ringkonnakohtu pädevusse eelkõige selle õiguspärasuse hindamine ehk kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel. Seega on prokuratuuril väidetava kuriteo tõendamisperspektiivi hindamisel teatud hindamisruum, mis tähendab eeskätt seda, et kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustada (RKKKm nr 1-20-79, p 31). Eeltoodust tulenevalt hindab ringkonnakohus ka praeguses asjas seda, kas prokuratuur rikkus kannatanu kaebuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust või kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.
7. Määruskaebuse kohaselt ei tegutsenud Y kannatanu näopiirkonda teist lööki tehes hädakaitseseisundis, kuivõrd kannatanu oli esimese löögi tagajärjel selili kukkunud ning teadvusetult maha lamama jäänud. Seega oli kaebuse kohaselt Y poolt tehtud esimene löök kannatanupoolse õigusvastase ründe lõpetanud ja rünne ei jätkunud, mistõttu ei tegutsenud Y teist lööki sooritades enam hädakaitseseisundis. Eeltoodust tulenevalt tuleks Y teine löök kannatanu näopiirkonda kvalifitseerida

§ 263lg 1 p 1 järgi ja selles osas kriminaalmenetlust jätkata.

Nähtuvalt määruskaebuse põhjendustest soovib kaebuse esitaja seega, et ringkonnakohus hindaks kriminaalasjas kogutud tõendid ümber ja jõuaks samale tõendikogumile hinnangut andes prokuratuurist teistsugusele seisukohale, mis ei kuulu ringkonnakohtu pädevusse.

1. Määruskaebuses ei viidata sellele, et prokuratuur rikkus kriminaalmenetluse toimetamisel kriminaalmenetlusõigust, mh jättis kogumata asjakohaseid tõendeid. Seda ei tuvasta ka ringkonnakohus. 6 1-24-5454
2. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud määrusest sedagi, et prokuratuur kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, sealhulgas hädakaitset või õigusvastasust välistavate asjaolude reeglistiku tervikuna puudutavaid norme. Prokuratuur leidis kriminaalmenetluse tulemina, et kaks rusikalööki ei olnud ilmses mittevastavuses ründe ohtlikkusega, mistõttu Y ei ületanud objektiivselt hädakaitse piire

§ 28lg 2 mõistes.

Riigiprokuratuuri määruses viidatakse ka sellele, et Y tõrjus enda hinnangul endiselt rünnet ka teise löögi ajal, s.t mõlemad löögid olid vastuseks X ründele. 27.

§ 28

lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Prokuratuuri hinnangul oli Y poolt valitud vahend kannatanu rünnet arvestades säästvaimaks. Samuti on tuvastatud, et Y ei ületanud hädakaitse piiri ehk ei tekitanud kannatanule kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.4). Prokuratuuri põhjendustest on seega võimalik järeldada, et isegi kui tegemist oli objektiivselt hädakaitse piiride ületamisega, siis ei ole tuvastatav, et Y tegutses selles osas kavatsetult või otsese tahtlusega. Tegemist on otsustusega, mis mahub prokuratuuri diskretsiooniruumi tõendite hindamisel.

1. Vastuseks kaebuse etteheitele, mille kohaselt Põhja Ringkonnaprokuratuur leidis
2. detsembri
3. a taotluse osalise rahuldamise määruses, et Y ei tegutsenud vähemalt teist lööki tehes hädakaitseseisundis, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalmenetluses ei ole nimetatud määruse ja
4. juuni
5. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vahelisel ajal olulises ulatuses uut tõendusmaterjali lisandunud. Siiski ei välista ringkonnaprokuratuuri varasem seisukoht tõenditele uuesti hinnangu andmisel eelnevast teistsugusele seisukohale jõudmist. Seejuures rõhutab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluses kogutud tõendeid hinnati kogumis siiski kriminaalmenetluse lõpetamise määrust tehes, mitte varasemalt kaitsja esitatud taotlust lahendades.
6. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
7. augusti
8. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata.
9. Kannatanu esindaja vandeadvokaat G. Palm esitas ringkonnakohtule
10. oktoobril 2024 taotluse määruskaebemenetluses tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks. Nähtuvalt asja materjalidest sai kannatanu esindaja Riigiprokuratuuri
11. augusti
12. a määruse kätte
13. augustil 2024, mistõttu on menetluskulude hüvitamise taotlus esitatud hilinenult, seda tuleks esitada kaebetähtaja jooksul, kui ringkonnakohus ei ole määranud teistsugust tähtaega. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata. (Allkirjastatud digitaalselt) 7