Obsah (4)

§ 152§ 43§ 108§ 109

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maarja Oras Määruse tegemise aeg ja koht 12. juulil 2024 Tallinnas Haldusasja number 3-24-1008 Haldusasi X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 16. veebruari

) § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. X esitas
2. aprillil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti (SKA)
3. veebruari
4. a otsuse nr P26-2024-33380 ja
5. märtsi
6. a vaideotsuse nr 5.2-3/5700-3 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti lahendades tegema uut otsust, millega tuvastada vähemalt keskmisele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvalekalle kehtivusega viis aastat.
7. SKA esitas
8. mail 2024 kaebusele vastuse, milles teatas, et vaatas kaebaja taotluse tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks ning puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks uuesti läbi ning tegi
9. mail 2024 uue puude raskusastme tuvastamise otsuse, millega tunnistati vaidlusalune otsus kehtetuks ja tuvastati kaebajal keskmine puude raskusaste viieks aastaks. SKA palus seetõttu menetluse lõpetada. 3.

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kaebaja nõustus

1. juuni
2. a vastuses menetluse lõpetamisega. Seega tuleb menetlus lõpetada.
3. Menetluse lõpetamise korral ei saa kaebaja sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöörduda (

§ 43lg 1 p 2).

5.

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, v.a juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ja kaebuses taotletud haldusakti andmine oli tingitud kaebuse esitamisest. Seetõttu peaksid kulud jääma vastustaja kanda.

1. Kaebaja esitas
2. juunil 2024, kohtu määratud tähtaja jooksul taotluse menetluskulude hüvitamiseks koos menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega. Kaebaja sõnul on tema lepingulise esindaja kulud kokku 876 eurot 20 senti (sh käibemaks). Kaebaja kinnitas, et kõik kulud on kantud üksnes seoses haldusasjaga nr 3-24-1008 ja need on kaebaja õiguste kaitseks vältimatult vajalikud. Kaebaja eest kandis menetluskulud muu juriidiline isik, kuid

§ 109lg-st 5 lähtudes ei ole see menetluskulude hüvitamisel takistuseks.

1. Vastustaja palus
2. juuli
3. a vastuväites jätta menetluskulud välja mõistmata. Vastustaja hinnangul ei ole arvetel olev spetsifikatsioon piisav, et sellest selguks, milliseid tegevusi õigusteenuse raames antud haldusasjaga seoses tehti ja milline oli ajakulu. Arved ei vasta raamatupidamise seaduses sätestatud nõuetele (§ 7 järgi peab raamatupidamise algdokument sisaldama vähemalt majandustehingu toimumisaega, majandusliku sisu kirjeldust ning arvnäitajaid, nt kogus, hind ja summa). Lisaks tugines vastustaja Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on

§ 109

lg 5 kohaldamise eelduseks, et õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtuks, kellele ja mis ulatuses on õigusabi osutatud, ning on tuvastatud, et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada.

1. Kaebaja
2. juuni
3. a avaldusele on lisatud kolm advokaadibüroo WIDEN arvet ning ettemaksuarve. Erinevalt SKA-st leiab kohus, et koosmõjus igale arvele teisel leheküljel lisatud kirjeldustega vastavad need raamatupidamise algdokumendi sisunõuetele. Kuigi arvetele endile on tõepoolest märgitud osutatavaks teenuseks lihtsalt ebamäärane „õigusteenus“, on igale arvele lisatud täpsem kirjeldus (dtl-d 95, 97 ja 99), millest nähtub nii teenuse osutamise aeg, sisu (sh seos praeguse haldusasjaga) kui ka kogus ja hind.
4. Arvete adressaadiks on ja need on tasunud mitte kaebaja, vaid FixFas OÜ.

§ 109

lg 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt aga on sellisel juhul kulude hüvitamise eelduseks see, et kaebajal oleks kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (vt nt uuemast praktikast Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-20-2247/53, p 27 ja nr 3-20-1310/52, p 37.1 ning vanemast praktikast otsused asjades nr 3-3-1-35-13, p 30 ja nr 3-3-1-47-12, p 31). Praegusel juhul ei ole kaebaja sellist kohustust esile toonud ja seda ei nähtu ka esitatud dokumentidest. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/ 2