← Eesti

2-22-2159/98

Obsah (14)§ 162§ 692§ 456§ 436§ 4§ 5§ 652§ 688§ 445§ 442§ 163§ 171§ 174§ 177

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-22-2159 Otsuse kuupäev Tartu, 23. oktoober 2024. a Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kalev Saare ja Margit Vu

) § 4 lg 2). 2002. a sõlmitud lepingu järgi andsid poolte õiguseellased kaasomandi osadele erineva rahalise väärtuse. Tulemi võrdne jaotamine oleks ka hea usu põhimõtte vastane. Kui seadus ei võimalda tulemit jaotada kaasomandi osade väärtuse alusel, tuleb vastav säte jätta VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kostja 4

(10)2-22-2159 rikastuks hageja arvel alusetult, kui tulemi jaotamisel ei võeta arvesse hageja kasutuskorrajärgse osa suurust. Kui kohus jaotab tulemi võrdselt, rikutaks sellega hageja omandipõhiõigust. 11. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale vastukassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 20 564 eurot 8 senti ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja hinnangul on kohtud põhjendamatult jätnud arvesse võtmata selle, et kostja on oma menetlusõigusi kuritarvitanud. Esiteks rikkus kostja hagi tagamise määrust. Teiseks esitas kostja menetluses hulgaliselt asjassepuutumatuid väiteid ja dokumentaalseid tõendeid ning hilinenud seisukohti. Kostja ei nõustunud kompromissiga. Eeltoodud põhjustel oleksid kohtud pidanud

§ 162lg 4 alusel jätma menetluskulud kostja kanda.

  1. Kostja vaidles hageja vastukassatsioonkaebusele vastu. Kostja ei ole hagi tagamise määrust rikkunud, samuti ei ole kostja esitanud asjassepuutumatuid väiteid ja tõendeid. Kostja vastuhagi ei saa pidada asjassepuutumatuks nõudeks, korteriomandite moodustamine oli õiguslikult võimalik. AÕS § 77 lg 2 esimene alternatiiv ega ka muud õigusaktid ei sätesta, et kaasomandi lõpetamiseks korteriomandite moodustamise teel oleks vaja kohaliku omavalitsuse luba. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus määras, et avaliku enampakkumise tulemist jaotatakse 78,96% hagejale ja 21,04% kostjale, määras kindlaks enampakkumise alghinna, kordusenampakkumise hinna vähendamise, uue enampakkumise väljakuulutamise intervalli ja jättis kehtima hagi tagamise, ja osas, millega ringkonnakohus jaotas apellatsioonimenetluse kulud. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jaotab avaliku enampakkumise tulemi pärast täituri tasu ja täitekulude mahaarvamist poolte vahel võrdselt, tühistab maakohtus seatud hagi tagamise ja jätab menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja vastukassatsioonkaebus jäetakse rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad hageja kanda. 14. Hageja palus lõpetada kaasomand selliselt, et tema jääb kinnisasja ainuomanikuks ning hüvitab kostjale omandi kaotuse rahas. Alternatiivselt taotles hageja kaasomandi lõpetamist kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise teel ning palus enampakkumise tulem jaotada selliselt, et pärast täituri tasu ja täitekulude tasumist saab hageja sellest 79,88% ja kostja 20,12%. Maakohus rahuldas hageja teisese nõude lõpetada kaasomand avalikul enampakkumisel müügiga. Hageja oma esmase nõude rahuldamata jätmist ringkonnakohtus ei vaidlustanud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse vaid menetluskulude jaotuse osas. Seega on maakohtu otsus

§ 456

lg 1 alusel jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja esmase nõude lõpetada kaasomand selliselt, et hageja saab kaasomandi lõpetamisel kinnisasja ainuomandi ning kohustub kostja omandi kaotuse rahas hüvitama. 5

(10)2-22-2159 Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Kostja ei vaidlustanud enda vastuhagi maakohtus rahuldamata jätmist. Seega on maakohtu otsus

§ 456lg 1 järgi jõustunud ka osas, millega jäeti vastuhagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja enam kaasomandi lõpetamist asja enampakkumisel müümise teel, vaid üksnes avaliku enampakkumise tulemi jaotamist. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostja väide, et kohtud on avaliku enampakkumise tulemi jaotanud valesti.

  1. Kohtud on ekslikult jaotanud avaliku enampakkumise tulemi hooneosade kasutuskorrajärgse väidetava väärtuse alusel. AÕS § 77 lg 2 kolmas alternatiiv sätestab, et enampakkumisel saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud osa suurus tähendab kaasomandi mõttelise osa suurust (AÕS § 70 lg 3 ja TsÜS § 56), mitte ehitise või maatüki suurust, mis on kasutuskorra järgi iga kaasomaniku kasutuses. See tähendab, et juhul, kui kaasomand lõpetatakse kinnisasja avalikul enampakkumisel müümisega, tuleb enampakkumise tulem jaotada AÕS § 77 lg 2 alusel kaasomanike vahel vastavalt nende kaasomandi mõtteliste osade suurusele. Seda põhimõtet toetab ka AÕS § 77 lg 3, mille kohaselt, kui asi jagatakse kaasomandi lõpetamisel reaalosadeks, tuleb kaasomanikul, kes omandab oma senise omandiosa väärtusest suurema väärtusega reaalosa, maksta hüvitist kaasomanikule, kellele hakkab jagamise tulemusena kuuluma kaasomandi mõttelise osaga võrreldes väiksema väärtusega reaalosa. Praegusel juhul on kaasomanikele kuuluvad mõttelised osad võrdse suurusega, mistõttu tuleb enampakkumise tulem jaotada kaasomanike vahel võrdselt.
  2. Kolleegium selgitab, et kaasomand ulatub kogu kaasomandi esemele. Kaasomandis on kogu maa ja kõik maaga püsivalt ühendatud ehitised ja nende püsivalt ühendatud osad (TsÜS §-d 53–55). See tähendab, et kaasomandi osa on kinnisasja füüsiliselt piiritlemata mõtteline osa ühisest omandist ning on ekslik pidada mõnd hoonet või hoone osa ainult hagejale või kostjale kuuluvaks. Seega ei saa lähtuda kaasomandi lõpetamisel uuemast ega vanemast hooneosast ja tuvastada nende väärtust. Kaasomanikud kasutavad AÕS § 72 lg 1 järgi kaasomandis olevat asja kokkuleppel või enamuse otsuse alusel ilma selleta, et mingi osa kaasomandis olevast asjast saaks kuuluda kaasomanikule ainuomandina. Seega on kogu kinnisasi tervikuna kõigi kaasomanike kaasomandis ja seda ei muuda ka kokkulepitud kasutuskord. Kaasomandi kasutuskord reguleerib üksnes kaasomandi kasutust, mitte aga kaasomandi kuuluvust. Nii sätestab ka TsÜS § 56, et asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Seega kuulub ka kaasomandi kasutuskorra sõlminud kaasomanikule endiselt mõtteline osa ühisest omandist, mille suurust väljendatakse TsÜS § 56 järgi murdosana asjast. Kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe olemasolu ei tähenda eeltoodud põhjustel ka seda, et kaasomand tuleks lõpetada seadusest erinevalt.
  3. Kolleegium selgitab, et kaasomanikud võivad AÕS § 71 lg 1 alusel lepinguga reguleerida, kuidas kaasomand lõpetatakse, mh võivad kaasomanikud AÕS § 76 lg 2 alusel kaasomandi lõpetamise nõude välistada. Kaasomanikud võivad lepinguga ka näha ette, kuidas jaotatakse kaasomandi lõpetamisel avaliku enampakkumise tulem. Kokkulepe kaasomandi lõpetamise viisi ja tulemi jaotamise kohta võib etteulatuvalt sisalduda juba kaasomandi loomise kokkuleppes või hilisemas lepingus kaasomandi lõpetamise kohta. Samuti võivad kaasomanikud sõlmida eelnimetatud kokkuleppeid kaasomandit kohtuväliselt lõpetades või kohtuliku kompromissina. Selleks, et kaasomanike kokkulepe kaasomandi lõpetamise kohta kehtiks ka kaasomanike eriõigusjärglaste suhtes, peab see AÕS § 79 lg 2 alusel olema kantud märkusena kinnistusraamatusse.
  4. Juhul kui kaasomanikud sõlmivad kokkuleppe, millega nähakse ette, et kinnisasja (sh korteriomandi, hoonestusõiguse või korterihoonestusõiguse) kaasomand lõpetatakse seaduses 6

(10)2-22-2159 sätestatust erinevalt, näiteks selliselt, et enampakkumise tulem jaotatakse kaasomandi mõtteliste osade suurusest erinevalt, peab vastav kokkulepe olema AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Notariaalse vormi nõue kehtib ka juhul, kui lepinguga nähakse ette, et kaasomand tuleb lõpetada kindlal viisil, või kui lepinguga välistatakse mõni seaduses sätestatud kaasomandi lõpetamise viis. See tähendab, et vorminõude täitmiseks ei piisa kohtuistungil sõlmitud suulisest kokkuleppest ega menetlusdokumentides esitatud seisukohtade vahetamisest. Selline kokkulepe rikuks vorminõuet ja oleks TsÜS § 83 lg 1 alusel igal juhul tühine. Pooled ei ole sõlminud notariaalselt tõestatud vormis kokkulepet enampakkumise tulemi seaduses sätestatust erineva jaotamise kohta. Kohtud ei ole tuvastanud ka seda, et pooled oleksid sõlminud muus vormis kokkuleppe kaasomandi müügi tulemi seaduses sätestatust erinevas jaotamises. 19. Hageja on viidanud sellele, et kostja vandeadvokaadist esindaja on kohtumenetluses mitu korda teinud avaldusi, millest saab järeldada, et kostja ei ole põhimõtteliselt vaielnud vastu sellele, et kaasomandi müügi tulem tuleb jaotada kasutuskorra kohaselt ainukasutuses olevate osade väärtuse järgi, mitte kaasomandi mõtteliste osade suuruse järgi. See asjaolu ei saa olla teistsuguse otsuse tegemise alus. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt on õiguse kohaldamine kohtu ülesanne tulenevalt

§ 436

lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ning seda sõltumata poolte väidetest (vt ka RKTKo 2-20-10384/125, p 12). Kohtul ei ole alust anda kehtivale õigusele teistsugust sisu isegi siis, kui mõlemad kohtumenetluse pooled saavad kehtivast õigusest ühtemoodi valesti aru või soovivad teadlikult, et kohus kohaldaks materiaalõiguse normi ekslikult. Juhul kui pooled soovivad, et kohus lahendaks vaidluse teisiti, kui kehtiv õigus ette näeb, on pooltel võimalik sõlmida kohtulik kompromiss (

§ 4lg 3 esimene lause).

Kolleegium selgitab, et tsiviilkohtumenetluses kehtiv dispositiivsuse põhimõte (

§ 4lg-d 1–3) ei tähenda seda, et pooled saaksid valida kehtiva õiguse sisu.

Eeltoodu aga ei takista hagimenetluse poolel

§ 5

alusel ise otsustada, millistele asjaoludele ta enda nõude rajab või millega ta enda nõuet tõendab.

§ 652

lg 8 ja

§ 688

lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus. Seega peab kõrgema astme kohus kontrollima alama astme kohtu materiaalõiguse õiget kohaldamist sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja on materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele kaebuses tuginenud või mitte (vt RKTKo 2-21-9962/62, p 10). 20. Ringkonnakohus märkis, et kaasomandi lõpetamise nõude korral saab kohaldada soorituskondiktsiooni (VÕS § 1028 jj) sätteid, kui ühe kaasomaniku kasutuses olev mõtteline osa on suurema väärtusega. Kolleegium sellega ei nõustu. Hagimenetluses ei saa kohus menetleda nõudeid, mida menetlusosaline ei ole kohtusse esitanud (

§ 4

lg 1 ja

§ 5lg 1).

Hagis ega vastuhagis ei esine nõuet, mida oleks võimalik kvalifitseerida VÕS § 1028 lg 1 järgi. Samuti on VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud nõude eeldused ja tõendamist vajavad asjaolud teised kui kaasomandi lõpetamise nõudel. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et enampakkumise tulemi jaotamisel mõtteliste osade suuruse järgi tekib ühel kaasomanikul teise vastu alusetu rikastumise nõue. Nagu kolleegium eespool (vt otsuse p 16) selgitas, kuulub kaasomanikule mõtteline osa ühisest omandist ja kaasomandi mõtteline osa ei ole kindlaksmääratud osa kinnisasjast või hoonest. Sel põhjusel ei saa üks kaasomanik teise arvel rikastuda vaid põhjusel, et tulemi jagamisel lähtutakse kaasomandi mõttelise osa suurusest. Alusetu rikastumine eeldab, et üks isik rikastuks teise isiku arvel ilma õigusliku aluseta. Omandiosa suurusest lähtuva hüvitise saamiseks on kaasomanikul õiguslik alus. Seega ei saa selles olukorras isegi analoogia korras kohaldada ühtegi alusetu rikastumise koosseisu. 21. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast ega tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Seda sätet saab kohaldada, kui kohtuasjas 7

(10)2-22-2159 kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega (vt ka RKTKo 2-19-8673/96, p 15). Kolleegiumi hinnangul praegu eeltoodud olukorda ei esine. Kirjeldatud olukorra tekkimine eeldaks erilisi asjaolusid, mida selles vaidluses ei ole. Kui kohus jaotab tulemi AÕS § 77 lg 2 alusel mõtteliste osade suuruse järgi, ei saa see olla iseenesest hea usu põhimõtte vastane. Sellisel juhul saavad mõlemad kaasomanikud selle osa tulemist, mis vastab nende mõttelisele osale ühisest omandist, ning vastuolu hea usu põhimõttega ei teki (TsÜS § 138 lg 1, VÕS § 6 lg 1). Hea usu põhimõtte alusel normi kohaldamata jätmist ei õigusta ka see, et hageja ainukasutuses oleva majaosa ehitas hageja õiguseellane, kelle käest hageja ostis kaasomandi mõttelise osa ostuhinna eest, mis väidetavalt ületas poolt kinnisasja väärtusest. Kolleegium märgib lisaks, et hageja oleks saanud hoida ära selle, mida ta tunnetab kujunenud kehtivas õiguslikus olukorras tema suhtes ebaõiglasena. Hageja oleks saanud taotleda kaasomandi mõttelise osa omandamisel teise kaasomanikuga kaasomandi lõpetamise (sh müügitulemi seaduses sätestatust erineva jaotamise) kokkuleppe sõlmimist ja teise kaasomaniku keeldumise korral oleks hageja saanud kaasomandi mõttelise osa omandamisest loobuda. Alternatiivselt kaasomandi lõpetamisele saanuks hageja ka enda kaasomandi mõttelise osa müüa kokkuleppelise hinnaga. Ainuüksi põhjusel, et hageja ei kasutanud õigussuhete kujundamise võimalusi ja selle tagajärjel kujunenud olukord võib olla hageja varalisi huvisid mittearvestav, ei saa kostjalt võtta talle kuuluva mõttelise osa suurusele vastavat enampakkumise tulemit ja jätta kostja ilma õigusest, mis kuulub talle seaduse alusel. 22. Enampakkumise tulemi seaduses sätestatust erinevaks jaotamiseks ei anna alust ka hageja väide, et tulemi võrdsetes osades jaotamine rikuks tema omandipõhiõigust (PS § 32). Hageja saab enampakkumise tulemi, mis vastab tema omandi (kaasomandi mõttelise osa) suurusele. Nagu kolleegium ka eespool selgitas, ei loo kaasomandi kasutuskord omandit ega reaalosa. Omand saab tekkida vaid seaduses sätestatud alusel. Ühe kaasomaniku poolt tema ainukasutuses oleva kinnisasja osa parendamine ei ole omandi tekkimise alus. Sellisel viisil toimides ei teki omandit ning omand ei suurene. Sel põhjusel ei kuulu ka hagejale väärtuslikum kaasomandiosa. 23. Kohus võib

§ 445

alusel määrata kindlaks otsuse täitmise korra eelkõige siis, kui see lihtsustab otsuse täitmist või on vajalik muul kaalukal põhjusel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta määras kindlaks otsuse täitmise korra täitemenetluse seadustikus sätestatust erineval viisil, samuti ei nähtu otsusest, milleks on vaja määrata kindlaks enampakkumise alghind. Eeltooduga rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

Kolleegiumi hinnangul ei ole vajalik otsuse täitmise korrana kindlaks määrata enampakkumise alghinda ega kordusenampakkumise intervalli. Täitemenetlus toimub täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja peaks esinema kaalukad põhjused, miks kalduda sellest kõrvale. Täitemenetluse seadustiku kohaselt määratakse kindlaks ka võõrandatava eseme alghind, kordusenampakkumine ja kordusenampakkumise alghind (vt ka RKTKo 3-2-1-38-14, p 17). Kohus võib kaasomandi lõpetamise otsuses määrata siiski, et kaasomandi ese võõrandatakse täitemenetluses ilma koormatisteta selliselt, et enampakkumise tulemist kaetakse kõigepealt täitemenetluse kulud, seejärel rahuldatakse pandipidajate või teiste piiratud asjaõiguse omajate nõuded nii, et piiratud asjaõigused saab kustutada, ja et järelejääv tulem jagatakse vastavalt kaasomandi mõtteliste osade suurusele. Seega saab kohus määrata ka selle, et kaasomandi eset ei saa võõrandada juhul, kui müügist saadakse vähem, kui on vaja kaasomandi eset koormavate piiratud asjaõiguste kustutamiseks. 24. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles maakohus otsustas jätta jõusse maakohtus seatud hagi tagamise (esialgse õiguskaitse). Hagi tagamiseks keelas kohus kostjal kohtumenetluse ajal kostja omandis oleva kaasomandi mõttelise osa ümberehitamise ja sellele juurdeehitiste tegemise. Maakohus 8

(10)2-22-2159 rikkus otsuse põhjendamise kohustust (

§ 442

lg 8), sest ei põhjendanud, miks on vajalik jätta hagi tagamine kehtima otsuse täitmise tagamiseks. Hagi tagamisel ei tuginetud sellele, et kostja võiks ehitustöödega kinnisasja kahjustada, vaid leiti, et kostja tööd võivad osutuda hageja jaoks ebavajalikeks. Maakohus aga jättis rahuldamata hageja nõude, mis oli suunatud kinnisasja ainuomandi saamisele. Hageja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud. Tõenäosus, et kinnisasja väärtus võib kostja tööde tõttu oluliselt väheneda, ei ole kohtu jaoks usutavaks muudetud. Oluline on ka asjaolu, et kaasomand ei lõpe selle kohtuvaidluse lõppemisega, vaid üksnes juhul, kui kaasomanik algatab täitemenetluse, mille raames keegi vaidlusaluse kinnisasja omandab. See, millal kaasomand lõpeb, ei ole praegu teada. Teadmata ja piiramata asjaks kostjal ehitustegevuse keelamine ei ole proportsionaalne hagi tagamise abinõu. 25. Kolleegium leiab, et hageja vastukassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja vaidlustas maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Hageja palus jätta kõikide kohtuastmete menetluskulud täielikult kostja kanda. Maakohus lähtus menetluskulude poolte kanda jätmisel õigesti kohtupraktikas välja kujunenud seisukohast, et kaasomandi lõpetamine on üldjuhul kõikide kaasomanike huvides, mistõttu tuleb kaasomandi lõpetamise menetluskulud jätta

§ 163lg 1 järgi poolte endi kanda (vt ka RKTKo 3-2-1-70-10, p 14).

Mitme hagi ja vastuhagi nõude esitamise korral tulebki kohtul otsustada, milline on kõige põhjendatum ja kõige vähem kaasomanikke kahjustav kaasomandi lõpetamise viis. Kõikide teiste kaasomandi lõpetamise nõuete esitajate jaoks ei saa see aga tähendada, et menetluskulud peaksid jääma nende kanda. Menetluskulude teistsugust jaotamist ei saa tingida ka see, et pooled said maakohtu menetluse ajal kehtivast õigusest valesti aru. Õiguse kohaldamine on kohtu kohustus (

§ 436lg 7).

Kostja võib hagimenetluses esitada kõik väited, mis tema hinnangul peaksid tingima hagi rahuldamata jätmise. Kohustus kontrollida, millised nendest on asjassepuutuvad, on kohtul. Teistsugust menetluskulude jaotust ei saa õigustada ka hageja väide, et kostja rikkus hageja hinnangul menetluse ajal hagi tagamise määrust. Hagi tagamise määruse rikkumine ei ole menetluskulude jaotust mõjutav asjaolu (vt

§ 162, § 163 ja § 171 lg 1).

Ka kompromissi sõlmimata jätmine ei anna konkreetsel juhul alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Esiteks on menetluskulude kompromissi sõlmimisest keeldunud menetlusosalise kanda jätmine kohtu diskretsiooniotsus, mitte kohtu kohustus (

§ 163lg 2).

Teiseks ei pea kostja nõustuma kompromissiga, mille sisu erineb sellest, mida tal oleks õigus seaduse järgi kohtumenetluse tulemusel saada. 26. Eeltoodud põhimõte, et kaasomandi lõpetamise menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kehtib üldjuhul maakohtu menetluskulude jaotuse kohta.

§ 171lg 1 sätestab erisuse kõrgema astme kohtute menetluskulude jaotusele.

Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata (

§ 171lg 1).

Hageja apellatsioon- ja kassatsioonkaebus jäid rahuldamata. Kostja saavutas oma apellatsioon- ja kassatsioonkaebusega eesmärgi. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus, st kaasomandi lõpetamine maakohtu määratud ebaõiglase hüvitise eest. Ringkonnakohtul tulnuks kostja apellatsioonkaebus rahuldada ja maakohtu otsus hagi rahuldamise osas tühistada, sest teistsuguse kokkuleppe puudumisel kaasomandi lõpetamine hüvitise eest, mis on kostja jaoks seaduses sätestatust kahjulikum, ei ole seaduse järgi võimalik. Riigikohus saab teha asjas lõpplahendi, millega tühistatakse alama astme kohtute otsused, sest Riigikohus selgitas menetlusosalistele 24. septembril 2024 toimunud kohtuistungil kehtiva õiguse sisu ja õiguslikku olukorda ning hageja kinnitas, et ta ei soovi, et asi saadetaks uueks arutamiseks alama astme kohtule. Samuti ei soovinud hageja esitada teistsugust 9

(10)2-22-2159 nõuet. Samas vaidlustas kostja kassatsioonimenetluses üksnes enampakkumise tulemi jaotust ja mitte kaasomandi lõpetamist enampakkumise teel. Nendel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et kostja apellatsioon- ja kassatsioonkaebus olid põhjendatud ja vastavate menetluste kulud tuleb jätta hageja kanda. 27.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

  1. Hageja esitas
  2. septembri
  3. a kohtuistungi protokolli täiendamise taotluse. Vastava taotluse rahuldamiseks puudub alus ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtuistungil küsis kohus menetlusosalistelt kinnitust, et nende avaldused saab protokollida viisil nagu need protokollis kajastati. Seadus ei näe ette võimalust taotleda protokolli täiendamist sellega, mida menetlusosaline oleks soovinud täiendavalt väljendada, kuid mida ta ei väljendanud.
  4. Hageja esitas
  5. oktoobril
  6. a Riigikohtule asja arutamise uuendamise taotluse. Vastava taotluse rahuldamiseks puudub seaduslik alus. Taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitas menetlusosalistele asjas kohalduva õiguse sisu ja asja lahendamise väljavaateid
  7. septembri
  8. a istungil. Kohus andis menetlusosalistele võimaluse esitada Riigikohtu selgitustest lähtuvalt taotlusi. Mõlemad pooled leidsid, et Riigikohus saab nende poolest teha asjas lõpplahendi ja et asja arutamise saab lõpetada. Hagejal oli võimalik esitada oma seisukohad lähtuvalt Riigikohtu poolt kehtiva õiguse sisu osas antud selgitustest. Hageja esitaski kohtuistungil seisukoha, et kehtiv õigus rikub hageja põhiõigusi. Riigikohus käsitles seda hageja väidet eespool. Riigikohus märgib, et kohaldatava õiguse põhiseaduspärasust kontrollib kohus sõltumata sellest, kas menetlusosaline sellele tugineb. Kui menetlusosaline esitab taotluse kontrollida kohalduva õigusnormi põhiseadusele vastavust, ei ole tegemist taotlusega, mis tuleks lahendada kohtulahendi resolutsioonis. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.