← Eesti

2-21-6200/67

Obsah (17)§ 692§ 691§ 67§ 632§ 688§ 230§ 268§ 2681§ 436§ 373§ 372§ 374§ 329§ 333§ 392§ 351§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-6200 Otsuse kuupäev Tartu, 30. oktoober 2024 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Ma

) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Samuti tuleb

§ 692lg 5 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada maakohtu otsus.

Asi tuleb

§ 691p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Esmalt käsitleb kolleegium poolte abielu lahutamise otsuse jõustumisega seotud kassatsioonkaebuse väiteid (I), seejärel hageja ja kostja ühisomandis oleva kinnisasja jagamise eeldusi (II), hageja nõuet hüvitada talle kinnisasja soetamiseks võetud eluasemelaenu tagasimaksed alates poolte abielu lõppemisest
  2. juulil 2005 (sh nõude aegumist) (III) ning hageja kasutuseelise hüvitamise nõuet (sh nõude aegumist) (IV). Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (V). I
  3. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte abielu lahutatud Tallinna Linnakohtu
  4. juunil 2005 tsiviilasjas 2/287-2929/05 tehtud otsusega, mis jõustumismärke kohaselt jõustus
  5. juulil
  6. 5

(12)2-21-6200 Kassatsioonkaebuses tugineb kostja jätkuvalt asjaolule, et kuna talle ei ole tsiviilasjas 2/287-2929/05 tehtud kohtuotsust kätte toimetatud, siis ei ole otsus jõustunud, abikaasade varasuhe ei ole seetõttu lõppenud ning ühisvara jagamise eeldused on täitmata. 13. PKS1995 § 30 p 3 järgi lõppes abielu kohtus lahutamise korral kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Linnakohtu eelviidatud otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (

1998) ei sidunud kohtuotsuse jõustumist selle menetlusosalisele kättetoimetamisega, vaid kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisega, millest alates hakkas kulgema edasikaebamise tähtaeg (

1998 § 241 lg-d 1 ja 2 koostoimes § 300 lg-tega 1 ja 2). Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud kui ka kehtiv seadustik võimaldavad taotleda apellatsioonitähtaja ennistamist, kui see lasti mööda mõjuval põhjusel, seda siiski maksimaalselt kuue kuu jooksul möödalastud tähtaja lõppemisest (

1998 § 45 lg 1;

§ 67lg 2).

Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva

§ 632

lg 1 ja § 456 lg 2 p 1 kohaselt jõustub maakohtu otsus hiljemalt viie kuu möödudes avalikult teatavakstegemisest. See kehtib ka olukorras, kus maakohtu otsust menetlusosalisele kätte ei toimetatud.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole käesoleval juhul põhjust arvata, et jõustumismärkega Tallinna Linnakohtu
  2. juuni
  3. a otsust poolte abielu lahutamise kohta ei oleks ettenähtud korras avalikult teatavaks tehtud. Kostja ei ole esitanud ka väiteid, nagu ei oleks ta olnud teadlik abielu lahutamise kohta kohtule esitatud hagist ega selle menetlemisest. Vastupidi nähtub vaidlusalusest Tallinna Linnakohtu otsusest, et kostja võttis osa asjas peetud kohtuistungist, ei vaidlustanud abielu lahutamise nõuet ja võttis hagi õigeks. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta oleks viidatud otsuse peale esitanud apellatsiooniteate või apellatsioonkaebuse. Seega sõltumata sellest, kas kostja sai vaidlusaluse Tallinna Linnakohtu otsuse kätte enne käesolevat kohtumenetlust või mitte, ei avalda see mõju abielulahutuse kohta tehtud otsuse jõustumisele. II
  4. Hageja esitas
  5. aprillil 2021 ühisomandi lõpetamise ja ühisvara jagamise hagi. Poolte abielu lõppes
  6. juulil
  7. Ühisvara jagamise hagi lahendamise eeldusena tuleb PKS § 37 lg 11 järgi välja selgitada jagatava ühisvara koosseis varaühisuse suhte lõppemise aja seisuga. Kuigi PKS § 35 p 3 järgi lõpeb varaühisuse varasuhe abielu lahutamisel ning PKS §-de 37 ja 38 järgi on üldjuhul otstarbekas koos abielu lahutamisega korraldada ka abikaasade varalised suhted ühisvara jagamise teel (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 19.4), on ühisvara siiski võimalik jagada ka hiljem. Seejuures saab kohus piirduda seisukoha võtmisega nende ühisvara hulka kuuluvate esemete suhtes, mille kohta on pooled kohtule asjaolusid ja tõendeid esitanud. Kuna eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus, mitte iseseisev haginõue, ei tule kohtul eseme kuulumist ühisvara koosseisu kohtuotsuse resolutsioonis eraldi tuvastada. Ka ühisomandi lõpetamist ei tule ühisvara jagamise hagi lahendamisel eraldi taotleda ega kohtul sellekohast nõuet otsuse resolutsioonis lahendada. Ühisvara jagamine pärast abielu lõppemist erineb selles osas kaasomandi lõpetamisest ja jagamisest AÕS §-de 76 ja 77 järgi. Eelmärgitu kohaselt lõpeb varaühisuse varasuhe juba abielu lahutamisega, misjärel piisab ühisvara jagamise nõude esitamisest.
  8. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Praegusel juhul on jagatavaks ühisvaraks kinnisasi, mille kuulumine ühisvara hulka ei ole vaidluse all. Samas on kostja esitanud väiteid, mille kohaselt tulnuks kinnisasi jätta jagamata või jagada see teisiti kui võrdsetes osades. 6

(12)2-21-6200
  1. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et ühisvara jagamise hagi tulnuks jätta rahuldamata, kuna kinnisasi on tema elukohaks. Varaühisuse lõppedes, sh abielu lahutamise tagajärjel, tuleb ühisvara üldjuhul jagada ning kummalgi lahutatud abikaasal on õigus seda igal ajal nõuda. Seejuures tuleb endistest abikaasadest ühisomanikel siiski PKS § 37 lg 2 ja AÕS § 70 lg 6 koostoime tõttu käituda teineteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduda teineteise õiguste kahjustamisest, ja neil on vastastikku õigus nõuda, et ühisomandis olevat asja vallataks ja kasutataks mõlema huvides (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 19.2). Ühisvara jagamiseks saavad endised abikaasad sõlmida kokkuleppe või esitada vara jagamise hagi kohtule. Kuni vara jagamiseni saavad lahutatud abikaasad sõlmida ühisvara esemete kasutamise korra kohta kokkuleppeid, mis võivad hõlmata nende kummagi õiguste ulatust ühise eseme kasutamisel, kulude kandmist jne. Kui tegemist on perekonna senise ühise eluaseme ja sinna juurde kuuluvate tavalise sisustuse esemetega ning endised abikaasad ei jõua nende kasutamises kokkuleppele, siis võimaldab PKS § 68 lg 1 esitada kohtule hagi nõudega, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes. PKS § 68 saab selles kontekstis pidada erisätteks AÕS § 72 lg 5 suhtes (vt RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 19.4; RKTKm 07.04.2021, 2-18-15391/41, p 11). Ühisvara jagamise hagi rahuldamata jätmine saab seega põhineda üksnes erandlikel asjaoludel. Selliseid asjaolusid ei ole kostja välja toonud.
  2. Lisaks on poolte abielu lõppenud juba aastaid tagasi. Kuigi kostjal on olnud piisavalt aega vajalikeks elukondlikeks ümberkorraldusteks, ei ole ta välja pakkunud ainsatki alternatiivset ühisvara jagamise viisi, mis võimaldanuks tal jätkata kinnisasja enda elukohana kasutamist. Eeltoodut arvestades ei ole kohtud ületanud diskretsiooni piire ega rikkunud menetlusõiguse norme ühisvara jagamise viisi valikul, määrates selleks kinnisasja müügi avalikul enampakkumisel.
  3. Kostja leidis, et hageja nõudel kinnisasja enampakkumisel võõrandamine ei oleks õiglane ega vastaks hea usu põhimõttele olukorras, kus kostja on andnud nõusoleku ühisomandis oleva kinnisasja koormamiseks hüpoteekidega, mis väidetavalt tagasid hageja poja kasuks sõlmitud eluasemelaenulepingutest tulenevaid laenuandja nõudeid.
  4. Riigikohtu praktika järgi ei takista ainuüksi hüpoteegi olemasolu kaasomandi lõpetamist ja asja müüki avalikul enampakkumisel, sest kui hüpoteegiga tagatud võlg on tasutud, saab kinnisasja omanik AÕS § 349 lg 1 järgi nõuda hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist (vt nt RKTKo 18.12.2019, 2-18-13306/25, p 12; RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 12). Erandjuhtudel võib kaasomandi lõpetamine asja müügiga avalikul enampakkumisel ning saadava raha võrdne jaotamine olla vastuolus hea usu põhimõttega näiteks olukorras, kus ühele kaasomanikule kuuluv mõtteline osa kinnisasjast on koormatud teise järjekoha hüpoteegiga (RKTKo 18.12.2019, 2-18-13306/25, p 15). AÕS § 70 lg 6 järgi saab kaasomandi regulatsiooni kohaldada ühisomandile üksnes niivõrd, kuivõrd ühisomandit sätestavast seadusest ei tulene teisiti. Kuna praegusel juhul on vaidlusalune kinnisasi poolte ühisomandis, kus kummagi ühisomaniku osa suurus ei ole kindlaks määratud (AÕS § 70 lg 4), saab ka hüpoteek koormata kinnisasja üksnes tervikuna (vrd ka AÕS § 325 lg 2). Seetõttu ei saa ühisomandis oleva kinnisasja koormamisel tekkida sarnast olukorda nagu kaasomandi puhul, kus kaasomanikul on võimalik üksinda otsustada endale kuuluva mõttelise osa koormamise üle. Järelikult ei ole ühisomandi jagamise vaidluses asjassepuutuv viidata kaasomandi mõttelise osa koormamise tulemusena tekkida võivale ebaõiglasele olukorrale kaasomandi lõpetamisel. 7
(12)2-21-6200
  1. Kassatsioonkaebuse p-s 2.3 märgitu kohaselt koormati kinnisasi hüpoteekidega kostja nõusolekul. See vastab hüpoteekide seadmise ajal kehtinud PKS1995 § 17 lg-tes 1 ja 2 sätestatule, mille järgi oli abikaasadel mh võrdne õigus ühisvara käsutamiseks ning käsutamine eeldas abikaasade kokkulepet, mh oli ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamiseks vajalik teise abikaasa notariaalselt tõestatud nõusolek (vrd RKTKo 11.04.2006, 3-2-1-164-05, p 11). Ka olukorras, kus abielu oli juba lahutatud, kuid abikaasad ei olnud neile kuuluvat ühisvara veel jaganud, tuli ühisvaraga tehinguid tehes järgida ühisvara valitsemise ja käsutamise kohta kehtestatud piiranguid (vt ka RKTKo 25.02.2015, 3-2-1-164-14, p 13; sama sätestab sõnaselgelt alates
  2. juulist 2010 kehtiva PKS § 37 lg 2).
  3. Ehkki kinnisasja koormavad hüpoteegid ei takista ühisomandi lõpetamist ega kinnisasja müüki avalikul enampakkumisel, võivad need vähendada kinnisasja müügihinda (RKTKo 18.12.2019, 2-18-13306/25, p 12). Olukorras, kus ei ole teada kinnisasjale seatud hüpoteekidega tagatavate kohustuste suurus, lähtutakse avalikul enampakkumisel pakkumiste tegemisel üldjuhul hüpoteegisummast (vt ka RKTKo 09.07.2017, 3-2-1-61-17, p 14.3). Kuna enampakkumisel saadud raha jagatakse endiste abikaasade vahel kaasomandi sätete kohaselt eelduslikult võrdsetes osades, on mõlema ühisomaniku huvides, et kinnistusraamatust ei nähtuks oma aktuaalsuse kaotanud koormatisi (nt on võimalik esitada AÕS § 349 lg 1 alusel nõue hüpoteegi kustutamiseks, kui selle hüpoteegiga tagatud nõue on täielikult rahuldatud ning puuduvad ka muud kaalutlused hüpoteegikande säilitamiseks).
  4. Kuivõrd kinnisasi omandati ja ka väidetavad abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alused tekkisid enne
  5. juulit 2010 (arvestades mh abielu lahutamist
  6. aastal), tuli ühisvara jagamisel arvestada ka PKS varasemas redaktsioonis sätestatuga. Ehkki PKS § 211 lg 1 järgi kohaldatakse ka enne PKS nimetatud redaktsiooni jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele üldjuhul alates
  7. juulist 2010 kehtivas seaduses varaühisuse kohta sätestatut, saab PKS § 210 lg 2 järgi ühisvara jagades arvestada PKS1995-st tulenenud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS1995 § 19 lg 2), kui vaidlusalune ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
  8. juulit 2010 (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 17).
  9. Kostja väidete kohaselt panustas tema kinnisasja omandamisse hagejaga võrreldes rohkem, kuna selleks kasutati kostjale kuulunud YYY korteri müügist saadud raha ning nimetatud korter omandati kostjale kuulunud erastamisväärtpaberite eest. Maakohus kvalifitseeris kostja nõude PKS § 34 lg 2 alusel, kuid leidis, et kostja väited oma lahusvara ühisvara huvides kasutamise kohta on tõendamata. Seetõttu ei olnud maakohtu arvates alust hüvitada lahusvara väärtust ühisvara arvel ja seega ka alust kalduda kostja kasuks kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et poolte osad kinnisasjas on võrdsed, kuid märkis, et PKS1995 praegusel juhul kinnisasja jagamisel ei kohaldu.
  10. Kuigi maakohus kohaldas perekonnaseaduse vale redaktsiooni ja ringkonnakohus maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud, ei toonud see rikkumine siiski kaasa ebaõiget kohtulahendit. Nõue nii PKS § 34 lg 2 kui ka PKS1995 § 19 lg 2 alusel saab tekkida olukorras, kus ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 18.3). Seega on PKS § 34 lg 2 ja PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatavate nõuete peamised sisulised eeldused sarnased. Eelkõige tuleb nõuet esitada soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks. Kui isik ei ole seda asjaolu tõendanud, siis ei ole täidetud ei PKS § 34 lg 2 ega ka PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise keskne eeldus.
  11. Maakohus on analüüsinud seda, kas kostja on tõendanud enda lahusvara arvel kulutuste tegemist ühisvara huvides, mis võinuks maakohtu arvates anda alust kasutatud lahusvara väärtuse hüvitamise 8
(12)2-21-6200 nõudeks ja ühtlasi poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks kinnisasja enampakkumise tulemi jaotamisel. Kohtu hinnangul ei esitanud kostja tõendeid kinnitamaks kostja mistahes konkreetse lahusvara kasutamist ühisvara huvides. Ringkonnakohus on maakohtu selle järeldusega nõustunud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud YYY korteriga seotud tehinguid käsitlevaid tõendeid hinnates menetlusnorme rikkunud.

§ 688

lg 5 teise lause kohaselt Riigikohus ise madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid uuesti ei kogu ega uuri. Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et kuna kostja ei tõendanud enda lahusvara panustamist ühisvara soetamise eesmärgil, siis ei ole alust ka abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ühisvara jagamisel PKS1995 § 19 lg 2 p 3 järgi. III

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus eluasemelaenu makseid alates abielu lõppemisest ehk
  2. juulist 2005 kuni
  3. augustini 2021, mil kohustus panga vastu sai täidetud. Hageja palus pangale tasutud 41 542 eurot 6 senti kostjalt välja mõista. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et eluasemelaen oli poolte ühine (solidaarne) kohustus, mistõttu saab hageja nõue olla põhjendatud üksnes kostjale langevas osas, s.o pooles ulatuses. Kostja seevastu väitis, et hageja ja kostja kui solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes oli kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja tasuma pangale laenumakseid üksi.
  4. PKS § 210 lg 2 järgi kohalduvad enne
  5. juulit 2010 soetatud varaesemete abikaasade ühisvarasse kuulumise tuvastamisel esemete soetamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätted, st PKS
  6. Ka abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 13). Pärast PKS jõustumist esitatud ühisvara jagamise nõudele kohaldub PKS § 211 lg 1 järgi PKS (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 16.2).
  7. Eluasemelaenu võtmise ajal (
  8. augustil 2001) kehtinud tsiviilkoodeksi § 187 kohaselt tekkis solidaarne kohustus, kui see oli ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Hageja ja kostja kui laenusaaja ja kaaslaenusaaja vastutasid laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt
  9. augusti
  10. a laenulepingu p 13.1 järgi.
  11. VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kuigi kostja väitel oli tema ja hageja vahel kokkulepe, et suurem osa laenumaksetest jääb hageja kanda, asusid nii maa- kui ka ringkonnakohus seisukohale, et kostja ei ole suutnud tõendada niisuguse kokkuleppe olemasolu, millega oleksid hageja ja kostja kui solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes jätnud laenukohustuse täielikult hageja kanda.
  12. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud rikkunud menetlusõiguse norme, hinnates kostja väiteid selle kohta, et pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi hageja üksi tasuma ühisvarasse soetatud kinnisasja ostmiseks võetud laenu tagasimakseid.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi vastavasisulise kokkuleppe olemasolu tõendama kostja. Samas ei ole kostja esitanud eelviidatud kokkuleppe olemasolu kohta tõendeid. Ehkki kostja taotles maakohtus enda vande all ülekuulamist laenumaksete tasumisega seotud kokkuleppe olemasolu tõendamiseks, saab

§ 268

järgi tõendama kohustatud pool taotleda enda vande all ülekuulamist üksnes juhul, kui vastaspool sellega nõustub.

§ 2681järgi kohtu algatusel ülekuulamine on aga kohtu õigus, mitte kohustus (RKTKo 17.06.2021, 2-16-17491/80, p 15.7). 9

(12)2-21-6200
  1. Lisaks on kostja tuginenud asjaolule, et pärast abielu lahutamist võeti kinnisasja tagatisel uusi laene, millega kostja ei pidanud ennast seotuks. Kostja viidatud väidetava konkludentse kokkuleppe sõlmimise kohta tulnuks esitada tõendid, missuguste konkreetsete tegudega väljendas kumbki pool tahet tuua kaasa kindla sisuga õiguslik tagajärg ning olla sellega õiguslikult seotud (TsÜS § 68 lg 3 ja § 67 lg 1; VÕS § 9 lg 1). Kostja esiletoodud asjaoludest ei järeldu sedagi, nagu oleksid väidetavad hiljem hageja võetud lisakohustused suurendanud kostja kui solidaarvõlgniku kohustusi ühiselt võetud eluasemelaenu tagasimaksmisel.
  2. Kuigi kinnisasja soetamiseks võetud eluasemelaen oli poolte solidaarne kohustus, on kohtud ebaõigesti kvalifitseerinud hageja nõude eluasemelaenu maksete tasumiseks kostjale langevas osas tagasimaksete tegemise ajal kehtinud VÕS § 69 lg 2 alusel. Abikaasade varasuhteid reguleerib esmajoones PKS. VÕS sätete kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhtudel, kui PKS järgi ei ole võimalik nõuet kvalifitseerida või kui PKS viitab otseselt VÕS-le. Võlaõiguslike lepingute sõlmimisega ei saa muuta PKS-s abikaasade varasuhete kohta sätestatut. See kehtib ka lahutatud abikaasade puhul, kui nõue puudutab jagamata ühisvara ning ühisvaral lasunud kohustusi (PKS § 37 lg 2). Pärast abielu lõppemist hageja tehtud laenu tagasimaksete puhul saab eeldada, et need on tehtud hageja lahusvarast. Kostja ei ole väitnud vastupidist. PKS § 38 kolmandast lausest ja § 37 lg-st 3 tulenevalt jagatakse ühised kohustused eelduslikult võrdselt. Selliselt on hageja nõue kvalifitseeritav ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse hüvitamise nõudena (PKS § 34 lg 2). Nimelt saab lahusvara kasutamiseks ühisvara huvides pidada ka seda, kui abikaasa täidab ühisvaral lasuvat kohustust oma lahusvara arvel. Enne
  3. juulit 2010 kehtinud PKS1995 ei sätestanud abikaasadevahelises suhtes tagasinõudeõigusi juhuks, kui üks abikaasa kasutas oma lahusvara ühisvara huvides, kuid PKS1995 § 19 lg 2 p 3 võimaldas sama tagajärje saavutamiseks ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 17). Arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvutamiseks lähtub samadest alustest nagu PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 28.3). Kuigi ka solidaarvõlgnike omavahelises suhtes VÕS § 69 lg 1 alusel tekkiva tagasinõude abil on võimalik tasutud laenumaksete puhul jõuda sarnasele tulemusele nagu ka hüvitamise nõudega PKS § 34 lg 2 alusel või nõudega kalduda PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, on nõude korrektne õiguslik kvalifitseerimine oluline mh aegumise küsimuse lahendamisel.
  4. Maakohtul tuleb hageja nõue tasutud eluasemelaenu maksete hüvitamiseks eeltoodust ning kaebuse ja nõude piiridest lähtudes uuesti läbi vaadata. Hageja on nõudnud üksnes enda tasutud laenumaksete hüvitamist, arvestamata ühisvara väärtuse võimalikku muutust laenu tagasimakse perioodi vältel. Ringkonnakohus leidis, et hageja saab kostjalt nõuda üksnes 50% maksete hüvitamist ning hageja ei ole ringkonnakohtu otsust selles osas vaidlustanud.
  5. Maakohtu hinnangul oli hageja kui solidaarvõlgniku VÕS § 69 lg 2 järgne tagasinõue TsÜS § 154 kohaselt aegunud osas, milles hageja nõue tekkis enne
  6. jaanuari
  7. VÕS § 70 lg 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Ringkonnakohus seevastu leidis, et piirduda ei saa üksnes solidaarvõlgnike suhteid reguleerivate VÕS sätetega, vaid ühisomandi eripära arvestades tuleb tekkinud kohustus jagada ühisvara jagamise menetluses. Kuna ühisvara jagamise nõude esitamisele ei ole ajalisi piiranguid, asus ringkonnakohus seisukohale, et hageja nõudele ei saa aegumist kohaldada. 10
(12)2-21-6200 TsÜS § 155 lg 1 kohaselt on perekonnaõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium leiab, et PKS § 34 lg 2 alusel esitatud nõue on TsÜS § 155 lg 1 mõttes perekonnaõigusest tulenev nõue, mis aegub 30 aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega leidis ringkonnakohus kokkuvõttes õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. IV
  1. Hageja viitas
  2. novembri
  3. a menetlusdokumendis alapealkirja „kompromissettepanek“ all esimest korda kavatsusele esitada kasutuseelise hüvitamise nõue. Alles
  4. märtsil 2022 esitas hageja aga maakohtule menetlusliku tasaarvestusavalduse ja nõude täpsustusena pealkirjastatud menetlusdokumendi, milles palus kostjalt välja mõista kasutuseelise 42 845 eurot kinnisasja kasutamise eest ajavahemikul
  5. jaanuar 2013 –
  6. veebruar 2022 ja tasaarvestada see nõue kinnisasja müügist kostjale langeva tulemi osaga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja pidi sellises olukorras mõistma, et maakohus menetleb esialgse nõude kõrval ka hageja kasutuseelise hüvitamise nõuet ning maakohus ei ole hageja seda nõuet lahendades menetlusnorme rikkunud.
  7. Kohtud on hageja nõuet hüvitada kasutuseelis käsitanud menetlusliku tasaarvestuse nõudena, lähtudes hageja menetlusdokumendis märgitust. Selline käsitlus on kolleegiumi arvates vale ega vasta kohtu ülesandele kvalifitseerida õigussuhe sõltumata poolte väidetest (

§ 436lg 7, § 438 lg 1 ja § 652 lg 8).

Menetlusliku tasaarvestuse nõude saab esitada samadel eeldustel kui vastuhagi, st menetlusliku tasaarvestusena esitatud nõue peab olema suunatud teise poole nõude tasaarvestamisele (

§ 373lg 1 p 1).

Kostja ei ole esitanud hageja vastu ühtegi nõuet, mille tasaarvestamiseks oleks saanud hageja esitada enda kasutuseelise hüvitamise nõude. Kuna hageja nõuab ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamist enampakkumisel ja saadud müügihinna poolte vahel jagamist ning alternatiivseid ühisomandi lõpetamise viise ei ole kohtu ette toodud, siis ei teki kinnisasja võõrandamisest ka pooltel üksteise vastu nõudeid. Kuivõrd hageja ei loobunud varasemas menetluses juba esitatud nõuetest, esitas ta

  1. märtsi
  2. a menetlusdokumendis kolleegiumi hinnangul sisuliselt uue haginõude taotlusega menetleda seda koos varem esitatud hagiga (vt ka RKTKo 22.11.2011, 3-2-1-113-11, p 55). Sellises olukorras oleks maakohus pidanud otsustama hagi menetlusse võtmise, sellest keeldumise või määrama tähtaja puuduste kõrvaldamiseks mõistliku aja jooksul (

§ 372lg 1).

Uue haginõude koos varem esitatud hagiga menetlemise põhjendatuse üle otsustamisel tuli kohtul

§ 374

järgi hinnata nõuete omavahelist õiguslikku seotust, ühes hagimenetluses esitamise võimalikkust ning seda, kas nõuete ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist või lihtsustab nende menetlemist. Muuhulgas võimaldab

§ 329

lg 1 pärast eelmenetluse lõppu esitada uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kohtu selge seisukohavõtt hagi muutmise või täiendamise suhtes on vajalik selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue (RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-50-13, p 15). Samamoodi on kohtu selge seisukohavõtt vajalik olukorras, kus hageja esitab kohtule uue haginõude ja taotleb selle menetlemist koos varem esitatud hagiga. Kuna maakohus jättis hageja uue nõude esitamisele asjakohaselt reageerimata, ei ole kostjale etteheidetav ka

§ 333

järgse vastuväite esitamata jätmine.

§-s 333 sätestatud vastuväitega saab menetlusosaline reageerida kohtu tegevusele, mitte tegevusetusele (RKTKo 05.11.2014, 3-2-1-99-14, p 25). Kostja tugines maakohtu rikkumisele

§ 333lg 2 järgi õigel ajal apellatsioonkaebuses.

38. Kolleegiumi hinnangul on kohtud hageja kasutuseelise hüvitamise nõude lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tingib nii maa- kui ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja 11

(12)2-21-6200 saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 692

lg 5).

§ 392

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes. Seejuures on kohtud jätnud hageja esitatud kasutuseelise hüvitamise nõude algusest peale õiguslikult kvalifitseerimata ning täitmata selle nõudega seotud selgitamiskohustuse. Sellest johtuvalt ei ole menetlusosalistega vajalikus ulatuses arutatud vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid ei faktilisest ega ka õiguslikust küljest, nagu seda nõuab

§ 351lg 1.

39. Kuna maakohus jättis kasutuseelise hüvitamise nõude kohta eelmenetluse toimingud tegemata, ei nõustu kolleegium ka ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu rikkumisest sõltumata oleks kostja võinud kõik hageja nõuet puudutavad tõendid ja vastuväited esitada apellatsioonkaebuses. Seetõttu tuleb kohtuotsused

§ 691

p 2, § 692 lg 1 p 2 ja lg 5 alusel tühistada ja asi tuleb saata tagasi maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks. 40. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma selge seisukoha kasutuseelise hüvitamise nõude menetlemise kohta ning nõude menetlusse võtmise korral tegema nõuetekohased eelmenetluse toimingud ja andma kostjale võimaluse esitada faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid hageja nõude kohta (

§ 392lg 1 p-d 3 ja 4).

  1. Lahutatud abikaasa saab teiselt lahutatud abikaasalt nõuda ühisvara eseme kasutuseelise hüvitamist üldjuhul üksnes kaotatud kasutuseelisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 alusel (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 19.5 ja seal viidatud kohtupraktika). Selline nõudeõigus aga ei tulene ainuüksi asjaolust, et üks lahutatud abikaasa kasutab (või on kasutanud) ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust. Ühisvara eseme ainukasutust ei saa pidada automaatselt teise ühisomaniku õiguste rikkumiseks. Rikkuda saab eeskätt pooltevahelist kokkulepet asja kasutamise kohta või PKS § 68 alusel tehtud ühisomandisse kuuluva eluruumi kasutamist reguleerivat kohtulahendit. Kaotatud kasutuseeliste hüvitamist saab nõuda ajavahemiku eest, mille vältel kostjaks olev endine abikaasa on rikkunud oma kohustust võimaldada teisel lahutatud abikaasal ühisvara eset kasutada (vt RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p-d 19.5 ja 19.6).
  2. Kuivõrd lahutatud abikaasa kasutuseelise hüvitamise nõude eelduseks on pooltevahelise abielu lõppemine, on tegemist perekonnaõigusliku nõudega TsÜS § 155 lg 1 tähenduses. Seega aegub ka see nõue 30 aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest.
  3. Kostja on menetluses tuginenud ka väidetele, mille kohaselt tuleks hageja nõue tasutud laenumaksete ja kasutuseeliste hüvitamiseks jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole kostjat varem teavitanud niisuguste nõuete esitamise kavatsusest ja nõuete esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada (RKTKo 07.03.2018, 2-16-11889/42, p 39). Seega saaks aegumistähtaja vältel oma õiguse maksmapanekuks kohtusse pöördumist lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks üksnes erandlikel asjaoludel, mida käesolevas asjas ei ole tuvastatud. V
  4. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb

§ 173lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotus maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.