← Eesti

1-23-2872/59

Obsah (4)§ 141§ 121§ 17§ 25

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 141lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 12.

märtsi

  1. a otsus Kannatanu A, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, kassatsioon - Meelis Eskola kaitsjad vandeadvokaat Madis Piirla ja vandeadvokaadi abi Martin Kirsipuu - Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna
  2. oktoober 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a ja Pärnu Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsus Meelis Eskola õigeksmõistmises

§ 141lg 1 järgi.

  1. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  2. Kassatsioon rahuldada.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 2885 eurot ja 66 senti apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks.
  4. Mõista Eesti Vabariigilt Meelis Eskola kasuks välja 3828 eurot apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses lepingulistele kaitsjatele makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  5. Meelis Eskola anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 141 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt astus ta

  1. mail 2022 Paide Peokeskuses kannatanu tahte vastaselt temaga suguühtesse. M. Eskola vedas kannatanu puhkeruumi, asetas seal selili piljardilauale ja ronis talle jalgade vahele. Kannatanu püüdis teda eemale tõugata, kuid ei jõudnud. Seejärel kuulis süüdistatav lähedusest hääli, võttis kannatanu kätele ja viis maja tagumises osas asuvasse puhketuppa, kus ta oli kannatanuga vaginaalses (nii sõrmede kui ka peenisega), anaalses (sõrmede/käe, keele ja peenisega) ja oraalses suguühtes. Käe pärakusse sisestamisega põhjustas süüdistatav kannatanule tugevat valu. Vahekorra ajal surus M. Eskola kannatanule padja näole ja 1-23-2872 tõmbas ta pead juustest kuklasse. Kannatanu nuttis ning ütles süüdistatavale korduvalt ei ja et tal on valus. Läbivaatusel tuvastati kannatanu kehal verevalumid ja marrastused, sh jalgadel, tuharatel ja suguelunditel.
  2. M. Eskola pani vägistamise toime vägivallaga ja kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud alkoholijoobe ja füüsilise allajäämuse tõttu võimeline vastupanu osutama. Kannatanu mõistis ka ise, et tema vastupanu on joobe, süüdistatava füüsilise üleoleku ja nende kõrvalise asukoha tõttu lootusetu, ning loobus selle osutamisest.
  3. Tsiviilhagis taotles kannatanu süüdistatavalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Maakohtu otsus
  4. Pärnu Maakohus mõistis
  5. novembri
  6. a otsusega M. Eskola õigeks ja jättis tsiviilhagi läbi vaatamata. Kohus leidis lühidalt järgmist.
  7. Süüdistuses ei kirjeldata vägivalda, millega M. Eskola oleks kannatanu vastupanu maha surunud. Puudub alus kahelda süüdistatava ütlustes, et ta ei tahtnud juustest tõmbamisega kannatanule valu ega tervisekahjustusi tekitada. Kannatanule padja näkku surumist süüdistatav eitab. Selline tegu poleks aga ka tõendatuse korral käsitatav vägivallana, sest kannatanu ei väitnud, et tundis selle tagajärjel valu või sai tervisekahjustuse. Tõendatud ei ole, et süüdistatav oleks sisestanud käe kannatanu pärakusse. Kannatanul tuvastatud verevalumeid pole võimalik seostada M. Eskola süüdistuses kirjeldatud tegevusega. Intiimpiirkonna vigastused viitavad küll jõulisele seksuaalvahekorrale, kuid see ei täida vägistamise koosseisu.
  8. Kannatanu abitusseisund ei ole tõendatud. Tal oli võimalik baarist lahkuda ja tema joobeseisund polnud selline, mis takistas tal toimuvast aru saada või süüdistatavale vastu hakata. Kannatanu ei ole avaldanud, et loobus M. Eskolale vastupanu osutamisest, kuna mõistis selle lootusetust. Usaldusväärsed ei ole tema ütlused süüdistatavaga suhtlemise asjaolude, oma tugeva alkoholijoobe ja sellest tingitud uimasuse, aga ka seksuaalvahekorrast keeldumise ja selle asjaolude kohta. Seevastu süüdistatava ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda.
  9. Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja kannatanu, kes taotlesid M. Eskola süüditunnistamist. Ringkonnakohtu otsus
  10. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  11. märtsi
  12. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgnevad.
  13. Maakohus hindas uuritud tõendeid põhjalikult ja vaagis kõiki tähtsaid asjaolusid, järgides seaduse nõudeid ja kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid. Apellantide etteheited tõendite ühekülgse ja puuduliku hindamise kohta on alusetud. See, et apellandid õigeksmõistva kohtuotsusega ei nõustu, ei tähenda, et otsus on põhjendamatu. Otsuse järeldused on vastavuses tõendite alusel tuvastatud faktiliste asjaoludega.
  14. Süüdistuses kirjeldatud teod (juustest kinnivõtmine, pea kuklasse tõmbamine, padja näkku surumine ja riiete kiskumine) ei ole käsitatavad kannatanu vastupanu mahasurumiseks kasutatud vägivallana

§ 141lg 1 mõttes.

Maakohus põhjendas veenvalt, miks ei võimalda tõendid järeldada, et nende tegudega põhjustati kannatanule valu või tekitati talle tervisekahjustusi

§ 121tähenduses. 2

(9)1-23-2872
  1. Tõendamist ei leidnud, et M. Eskola vedas kannatanu puhkeruumi, vaid kannatanu läks süüdistatavaga kaasa omal soovil. Tõendatud ei ole seegi, et kannatanu avaldas sõnadega „ei tohi“ vastumeelsust piljardilaual toimunu suhtes. Kannatanu sõnul küsis süüdistatav temalt varem, kas ta sooviks piljardilaual seksida, millele kannatanu vastas eitavalt. Seda asjaolu süüdistus aga ei kajasta. Kannatanul oli võimalik M. Eskola tegevus katkestada ja ruumist lahkuda, kuid ta ei teinud seda. Samuti ei avaldanud ta süüdistatava lähenemiskatsetele vastumeelsust viisil, millest süüdistatav pidanuks aru saama, et kannatanu ei soovi temaga seksuaalset kontakti. Seejuures ei lange süüdistuses sisalduv teokirjeldus kokku kannatanu ütlustega piljardilaual toimunu kohta.
  2. Kannatanu ütlused ei ole järjepidevad ja ta mäletab asjaolusid valikuliselt. Sel põhjusel ei ole usaldusväärsed tema ütlused, et ta polnud süüdistatavaga kaasa minnes intiimsest suhtlusest huvitatud. Kannatanu väide, et M. Eskola tassis ta süles voodisse, on vastuolus süüdistatava ütlustega, mille järgi jalutati koos puhketuppa. Kannatanu ütlused ei ole ka eluliselt usutavad, arvestades koridoride kitsust ja teele jäänud vaheuksi. Usutav on süüdistatava versioon, et kannatanu läks temaga puhketuppa vabatahtlikult.
  3. B-le saadetud sõnumites, kannatanut läbi vaadanud arsti küsimustele vastates ja kohtule ütlusi andes kirjeldas kannatanu seksuaalvahekorra asjaolusid erinevalt. B-le ei kirjutanud ta padja näkku surumisest, vaid kägistamisest, millest ta maakohtus ei rääkinud. Süüdistus ei sisalda aga etteheidet kägistamise või kaelast hoidmise kohta. Seevastu ringkonnakohtus väitis kannatanu, et mingil hetkel hoidis süüdistatav teda kõvasti kaelast, surus kõri peale ja tõmbas pead tahapoole. Samuti on muutlikud kannatanu ütlused selle kohta, millal talle patja näkku suruti ja kas süüdistatav sisestas tema pärakusse käe või sõrme(d). Maakohus leidis põhjendatult, et vahekorra üksikasjade (sh selle tahtevastasuse ja vägivalla kasutamise) tuvastamisel ei saa kannatanu ütlustele tugineda. Kannatanu nõusoleku puudumist ei tõenda ka tema ja süüdistatava hilisem sõnumivahetus.
  4. Kannatanu ütlused, et ta ütles süüdistatavale vahekorra ajal „ei tohi“, ei ole usaldusväärsed. Kannatanu sõnul ei üritanud ta süüdistatavat anaalvahekorra ajal keelata, vaid lasi end lõdvaks. Kui ta avaldas valutunnet, jätkati vahekorda vaginaalselt ja seejärel oraalselt. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et ta oleks süüdistatavale vastupanu osutanud või väljendanud end viisil, millest süüdistatav pidanuks aru saama, et vahekord on talle vastumeelne. Üksnes anaalvahekorra ja -piirkonna valulikkus suguühte tahtevastasust ei kinnita. Kannatanu intiimpiirkonnas tuvastatud vigastused viitavad sellele, et tegu oli jõulise vahekorraga, kuid seegi ei tõenda, et see oli kannatanu tahte vastane.
  5. Maakohus leidis õigesti, et B ütlusi ei saa käsitada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisva tõendina. Kannatanu ei avaldanud talle juhtunu asjaolusid vahetult pärast sündmust, vaid alles järgmisel päeval, moonutades seejuures tõde. Prokurör ei küsitlenud B-d kannatanult kuuldud asjaolude kohta. Tema ütlustest nähtub vaid see, et kannatanu sõnul kuritarvitas süüdistatav teda seksuaalselt ning B veenis kannatanut haiglasse ja politsei poole pöörduma. Ülejäänud ütlused puudutavad seda, milline mõju juhtunul B arvates kannatanule oli. Nende ütlustega pole aga võimalik kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja C ütlused on põhjendatult tõendikogumist välja jäetud.
  6. Tõendatud ei ole, et kannatanu oli seksuaalvahekorra ajal sellises joobeseisundis, mis pärssis tema vastupanuvõimet ja takistas vaba tahte kujundamist. Kannatanu kirjeldas oma joovet tegelikust raskemana, näitamaks end abitu ja vastupanuvõimetuna. Tõendatud ei ole, et süüdistatava füüsiline üleolek oleks kannatanut mõjutanud. Samuti ei olnud kannatanu abitusseisundis tulenevalt sündmuskoha asupaigast. Ta võis puhkekeskusest soovi korral igal ajal lahkuda. 3
(9)1-23-2872 KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon 17. Kannatanu taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kassaator uue otsuse tegemist, millega M. Eskola

§ 141lg 1 järgi süüdi mõista ja tsiviilhagi rahuldada.

  1. Kannatanu ütlused loeti alusetult ebausaldusväärseks. Kohtupraktikas on selgitatud, et ütluste kui isikulise tõendi hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vägivallaohvrite ütluste usaldusväärsust mõjutab mh traumakogemus – nii selle psüühiline kui ka füsioloogiline mõju kannatanule. Traumaatilise kogemuse ajal lülitab ohvri aju end osaliselt välja ja tekkivad mälupildid on katkendlikud. Sageli meenub traumaatiline sündmus täiendavate mälupiltidena oluliselt hiljem. Sel põhjusel ei saa vägistamise ohvrilt nõuda lineaarset ja detailideni täpset juhtunu kirjeldust.
  2. Kohtud eirasid kannatanu vaimse tervise häirete kohta käivaid tõendeid. Ometi on selge, et kannatanu vaimset tervist kahjustas just kõnealune seksuaalakt. Selge on seegi, et üksmeelne ja vägivallata vahekord vaimset tervist ei kahjusta ega põhjusta pikaajalist traumareaktsiooni. Järelikult lükkavad kannatanu vaimse tervise kohta kogutud tõendid ümber süüdistatava väite konsensuslikust ja üksteisega arvestavast vahekorrast ning kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust.
  3. Kannatanu joobe tuvastamisel tuginesid kohtud teiste isikute subjektiivsetele hinnangutele, selle asemel, et lähtuda tõenditest tarbitud alkoholi koguse kohta. Tunnistajate ja süüdistatava ütlustest selgub, et minimaalselt jõi kannatanu poole 0,7-liitrisest rummist ja kolm kokteili. Kannatanu arvestuslik joove seksuaalvahekorra ajal võis olla 2,9–3,8 promilli ehk ta oli raskes joobes. Kohtud seda asjaolu ei arvestanud.
  4. Maakohus tuvastas, et kannatanu sai vahekorra tagajärjel kehavigastused, sh suguelunditele. Lisaks sai kahjustada tema vaimne tervis. Teise inimese tervise kahjustamine ja talle valu põhjustamine on vägivald

§ 121

tähenduses, mis täidab

§ 141

lg 1 koosseisu.

§ 121

ei sea piire kehalise väärkohtlemise viisile, mis tähendab, et tegu on võimalik toime panna ka nt erekteerunud peenisega. 22. Senine kohtupraktika

§ 141lg-s 1 märgitud vägivalla sisustamisel vajab edasiarendamist.

Seisukoht, mille järgi peab kannatanu vägistamiseks kasutatav vägivald täitma

§-s 121 sätestatud koosseisu, lähtub iganenud „Võitle või põgene“ mudelist, mille kohaselt on ekstreemses olukorras inimesel vaid kaks ellujäämismehhanismi. Tegelikult on olemas ka kolmas kaitsemehhanism, s.o tardumine ehk tooniline liikumatus. Seejuures on just see reaktsioon kõige tavapärasem ja vaid vähesed ohvrid asuvad ründajaga võitlema. Kassatsioonivastused 23. Prokuratuuri hinnangul on kassatsioon põhjendatud. Kohtud jätsid olulised tõendid hindamata ja esitasid kannatanu ütluste usaldusväärsusele põhjendamatult rangeid nõudeid. Suguühte tahtevastasust tõendavad lisaks kannatanu ütlustele ka tema vigastused ja vaimse tervise kahjustused. Kannatanu oli oma joobeseisundist, füüsilisest allajäämusest ja sündmuspaiga kõrvalisest asukohast tingituna süüdistatava takistamatu mõjuvõimu all. 4

(9)1-23-2872 24. Kaitsjad kassatsiooni rahuldamiseks alust ei näe. Maa- ja ringkonnakohus on faktilised asjaolud veenvalt tuvastanud ja leidnud põhjendatult, et süüdistatava käitumine ei täida

§ 141lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 25. Kr

MS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKK 29.11.2023, 1-22-4785/46, p 20) Maa- ja ringkonnakohtu otsus ei vasta nendele nõuetele. Sellist hinnangut põhjendab kolleegium järgmiselt.

  1. Faktiliste asjaolude tuvastamise aspektist on kriminaalasja keskne küsimus see, kas usaldusväärsemaks pidada kannatanu või süüdistatava ütlusi peokeskuses toimunu kohta. Maa- ja ringkonnakohus leidsid üksmeelselt, et tugineda tuleb süüdistatava ütlustele. Kannatanu ütlused seevastu olid mõlema kohtu hinnangul vastuolulised ja ebajärjepidevad, mistõttu neid ei peetud olulises osas usaldusväärseks.
  2. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKK 15.02.2019, 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega.) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKK 21.12.2015, 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (Vt lähemalt RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 110–112.)
  3. Praeguses asjas ei osutanud maa- ega ringkonnakohus diametraalsetele lahknevustele kannatanu ütlustes. Selle asemel lugesid kohtud eluliselt ebausutavaks tema ütlused piljardilaualt puhketuppa ja sealt tagasi baari liikumise asjaolude kohta ja järeldasid sellest, et kannatanu väiteid alkoholijoobest tingitud hägusa oleku ja vastupanuvõimetuse kohta ei saa uskuda. Sellist järeldust kinnitas kohtute arvates videosalvestistelt nähtuv kannatanu käitumine, s.o baarilaual tantsimine ja välisukse kõrval piirdel seismine. Kolleegium ei nõustu sellise faktiliste asjaolude tuvastamisega.
  4. Kannatanu ütlusi M. Eskola süles puhketuppa liikumise asjaolude kohta ei saa pidada niivõrd mõistusevastaseks, et tema ütlustele ei saaks tõendina tugineda. Ringkonnakohtu väidet, et kannatanu suutis talletada läbitud tee üksikasju, ei kinnita ükski tõend. Ainuüksi asjaolu, et kannatanu jõudis puhketoast baari tagasi, selliseks järelduseks alust ei anna. Seejuures ei olegi kannatanu väitnud, et ta oli teel puhketuppa teadvusetu, vaid ta kirjeldas, et tema olek oli hägune, mistõttu ta ei mäleta täpselt 5

(9)1-23-2872 kõiki detaile. Mainitud videote salvestamise ja puhketuppa mineku vahele jäi aga mitme tunni pikkune ajavahemik. Kohtud tuvastasid, et selle aja jooksul tarvitas kannatanu veel alkoholi. Seetõttu ei saa nende salvestiste põhjal teha järeldusi kannatanu hilisema joobeseisundi kohta.
  1. Ringkonnakohus ei andnud kannatanule võimalust selgitada ütlustes väidetavalt esinenud vasturääkivusi. Nii tõi apellatsioonikohus esile, et kannatanu andis maa- ja ringkonnakohtus erinevaid ütlusi selle kohta, mis hetkel süüdistatav talle padja näole surus. Ringkonnakohus nägi vastuolu ka selles, et kannatanu sõnul vaatas ta anaalvahekorra ajal aknast välja, kuid samas andis ütlusi, et tema pea oli sel ajal dressipluusiga kaetud. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul oli tegu oluliste lahknevustega, ei küsinud kohus istungil nende asjaolude kohta kannatanult täpsustusi. Jättes ütluste ebakõla põhjuse välja selgitamata, ei saanud ringkonnakohus teha järeldust nende ebausaldusväärsuse kohta.
  2. Kannatanu ütlusi olulises osas ebausaldusväärseks lugedes rõhutasid kohtud sedagi, et kannatanu ja süüdistatav veetsid tunde kestnud peo käigus koos meeldivalt aega. Oluline tähtsus omistati ka sellele, et kannatanul oli võimalik baarist igal ajal lahkuda, kuid ta ei teinud seda. Nendest asjaoludest järeldasid kohtud, et kannatanu ütlusi, mille kohaselt ei olnud ta M. Eskolaga kaasa minnes intiimset laadi suhtlusest huvitatud, ei saa uskuda. Kannatanu aga ei eitanudki, et esialgne suhtlus M. Eskolaga oli meeldiv. Koos tantsiti ja vesteldi erinevatel teemadel. Samuti läks ta koos süüdistatavaga puhkekeskuse ruumidega tutvuma vabatahtlikult. Nendest asjaoludest ei saa aga kuidagi järeldada, et järgnenud sündmused, mis päädisid kohtute tuvastatu kohaselt kannatanule valu ja kehavigastusi põhjustanud seksuaalvahekorraga, olid tema tahtega kooskõlas. Kolleegium rõhutab, et nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. Varasem sõbralik suhtlus ja isegi võimalik vastastikune sümpaatia ei võimalda seega järeldada, et ka järgnenud seksuaalvahekord vastas kannatanu tahtele.
  3. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel on praeguses asjas oluline seegi, et tegemist ei ole sõna sõna vastu olukorraga, vaid lisaks kannatanu ütlustele on uuritud teisigi otseseid ja kaudseid tõendeid (vrd RKKK 03.11.2017, 1-16-9964/36, p 6). Muu hulgas uurisid kohtud seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokolli ning kannatanu ja B sõnumivahetust, milles kannatanu kirjeldas tema suhtes toime pandud tegusid. Kohtud osutasid mõningatele lahknevustele eri aegadel antud kirjelduste vahel, ent kolleegiumi hinnangul ei saa neid pidada oluliseks. Erinevused on tingitud eelkõige sellest, millise detailsusega on kannatanu juhtunut kirjeldanud. Kokkuvõttes ei ole kohtud veenvalt põhjendanud, miks kannatanu ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks vaatamata sellele, et need haakuvad teiste tõenditega ja on olnud algusest peale olulises osas ühetaolised.
  4. Kohtud leidsid ekslikult, et B ütlustele kannatanult kuuldu kohta ei saa KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisva tõendina tugineda. Maakohus välistas selle tõendi, leides, et kannatanu moonutas juhtunust B-le rääkides tõde. Ringkonnakohus lisas, et kannatanu suhtles tunnistajaga alles järgmisel päeval, mitte vahetult pärast sündmust. Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et praeguse asja tehiolusid arvestades mahub tunnistajale ka järgmisel päeval juhtunust rääkimine KrMS § 66 lg 21 p 2 ajalistesse piiridesse (vahetult enne rääkimist tajutud asjaolud). Samuti ei anna juba sõnumite endi sisu põhjust kahelda, et kannatanu oli B-ga suheldes veel tajutu mõju all. Kannatanu kohtus antud ütlused langevad üldjoontes kokku sellega, mida ta B-le peokeskuses toimunust avaldas. Üksikud lahknevused, millele kohtud viitasid, ei ole olulised ega anna alust väita, et kannatanu moonutas juhtunust tunnistajale rääkides tõde.
  5. Meelevaldselt on kõrvale jäetud ka tunnistaja C ütlused. Kohtud leidsid alusetult, et tunnistaja ütlused M. Eskola korteri „päris kõrgel“ ja Hesburgeri restorani „lähedal“ asumise kohta on vastuolus 6
(9)1-23-2872 muude tõenditega. Küsimus sellest, kas kolmanda korruse korter asub kõrgel, on hinnanguline, mistõttu ei saa rääkida vastuolust tõendite vahel. Sama kehtib ka korteri ja restorani vahelise kauguse kohta. Samuti on tõendikogumist põhjendamatult välja arvatud kannatanu vaimse tervise kahjustuste kohta esitatud tõendid. Kuna vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJK 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 50), võisid need tõendid olla asjakohased. Seega hindasid kohtud tõendeid valikuliselt, eirates KrMS § 61 lg 2 nõudeid.
  1. Maa- ja ringkonnakohus ei ole veenvalt kõrvaldanud kahtlusi M. Eskola ütluste usaldusväärsuses. Sisulise vastuseta on jäänud nt küsimus, et kui süüdistatava sõnul ei olnud tegu jõulise seksuaalse vahekorraga, siis kuidas sai kannatanu selle käigus kehavigastused. Piisava tähelepanuta on jäetud ka süüdistatava ütluste vastuolu tema ja kannatanu sõnumivahetuses süüdistatava enese poolt avaldatuga. Nimelt tuvastasid kohtud, et M. Eskola väitis sõnumis kannatanule, et tal on puhketoas toimunu osas mäluauk. Kohtus ütlusi andes süüdistatav mäluaugust aga ei rääkinud. Vastupidi, ta kirjeldas väidetavalt toimunu asjaolusid väga üksikasjalikult. Seevastu kannatanu kirjutas samas sõnumivahetuses, et ta ütles ju M. Eskolale mitu korda „ei“ ja „nii ei tohi“ ning et ta oli väga purjus. Neid asjaolusid kinnitas ta ka kohtus ütlusi andes. Eeltoodud põhjustel ei saa veenvaks pidada kohtute järeldust, et süüdistatava ütlused sugulise vahekorra asjaolude kohta on kannatanu omadest usaldusväärsemad.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et kannatanu avaldas M. Eskola lähenemiskatsetele vastumeelsust viisil, millest süüdistatav pidi aru saama, et kannatanu ei ole suguühtesse astumisega nõus. Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (

§ 17lg 1), mis välistab tahtluse (RKKK 10.04.2006, 3-1-1-12-06, p 10).

Kolleegium leiab, et ka see ringkonnakohtu järeldus tugineb tõendite ühekülgsele hindamisele. Kohus lähtus üksnes süüdistatava ütlustest, jättes muud tõendid tähelepanuta. Nii nt luges kohus usaldusväärseks tunnistaja D ütlused, kes kinnitas, et ütles kannatanule pärast seda, kui süüdistatav oli hõõrunud baarilaual kannatanu intiimpiirkonda, et „kas nüüd on minu kord sinu üle naerda“. Tunnistaja selgitas kohtule ka selle lause tagamõtet: ta pidas silmas, et lõpuks läheb ka kannatanul midagi halvasti. Järelikult adus isegi olukorda kõrvalt vaadanud tunnistaja, et süüdistatava käitumine ei olnud kannatanu tahtega kooskõlas. Seega ei ole ringkonnakohus tõendipõhiselt näidanud, miks oli süüdistataval alust uskuda, et kannatanu siiski soovis suguühtesse astuda.

  1. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus rikkusid süüdistatavat õigeks mõistes tõendite hindamise reegleid (KrMS § 61 lg-d 1 ja 2). Kohtud eelistasid süüdistatava ütlusi, omistades neile ette kindlaksmääratud jõu, ja jätsid vastuolud muude tõenditega kõrvaldamata. Seevastu kannatanu ütluste usaldusväärsusele esitasid kohtud põhjendamatult rangeid nõudeid. See tingib otsuste tühistamise KrMS § 362 p 2 alusel ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks. II
  2. Saates kõnealuse kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, osutab kolleegium ühtlasi materiaalõiguse aspektidele, mida tuleb uuel arutamisel süüdistatava tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel silmas pidada.
  3. Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida

§ 141

lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o

§-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt viidatud 3-1-1-12-06, p 11; RKKK 26.11.2007, 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk 7

(9)1-23-2872 siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. 40. Nii ei ole välistatud, et suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana

§ 141lg 1 mõttes.

Karistusseadustik ei piiritle tegusid, millega on võimalik teise inimese tervist kahjustada (

§ 121lg 1 alt 1 on suvalise teokirjeldusega koosseis).

Valu tekitav kehaline väärkohtlemine hõlmab aga teise inimese keha muu sotsiaalselt ebaadekvaatse valu põhjustava mõjutamise. Seega võib teise inimese tervist kahjustav või talle valu tekitav suguühe ka ise olla käsitatav kehalise väärkohtlemisena (

§ 121

). Kui aga vägivalda või abitusseisundit kasutatakse kannatanu allutamiseks süüdistatava suguühte jätkamise tahtele, on alust rääkida vägistamisest

§ 141lg 1 tähenduses.

  1. Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (viidatud 3-1-1-12-06, p 11). Süüdistusest nähtuvalt ei vaja viimati nimetatud alternatiiv praeguses asjas käsitlemist.
  2. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Kolleegiumi hinnangul võib hirmust tingitud vastupanuvõimetusena olla käsitatav ka kassaatori viidatud tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Kohtupraktikas on rõhutatud sedagi, et vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKK 02.06.2023, 1-22-1425/82, p 27).
  3. Vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine võivad esineda ka koos. Riigikohus on selgitanud, et vägistamise katse algab

§ 25

lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (viidatud 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. 44. Näiteks käesolevas asjas esitatud süüdistuse kohaselt alustas süüdistatav vägistamist kannatanu abitusseisundi ärakasutamisega – joobeseisundist tingitud uimasuse ja füüsilise allajäämuse tõttu ei suutnud kannatanu talle vastupanu osutada. Vägivald lisandus suguühte käigus. Süüdistatav tekitas kannatanule valu peenise sisestamisega tuppe ning seejärel sõrmede, käe ja peenise sisestamisega pärakusse. Kannatanu andis ütlusi: „Kui see ropp valu oli, ma vaatasin lihtsalt aknast välja ja mõtlesin, et kui ma ennem olin krampis, siis sel hetkel ma mõtlesin, et – ja see valu oli nii suur –, siis ma mõtlesin, et ma hingan nagu sünnitusel, et siis äkki ei ole nii valus.“ ja „Mõtlesin, et see läbi saaks, 8

(9)1-23-2872 siis lasin ennast lihtsalt täiesti lõdvaks. Nagu lihtsalt täiesti lõdvaks, ja mõtlesin, et mul ei ole mitte midagi teha.“ Sellised ütlused võimaldavad nende usaldusväärsuse korral järeldada, et süüdistatav allutas kannatanut vägivallaga enda tahtele, sest tema tekitatud valu sundis kannatanut loobuma mistahes vastupanu osutamisest ja laskma end võimalikult lõdvaks, et valutunnet vähendada ja end kannatustest säästa.
  1. Nentides, et puhkekeskus asus linnas ja soovi korral sai kannatanu sealt jalgsi lahkuda, välistasid kohtud sündmuse asupaigast tingitud abitusseisundi. Kohtud tuginesid ka sellele, et kannatanu sai puhkekeskuse ruumides vabalt liikuda ja käis korduvalt ka hoonest väljas. Need argumendid ei ole praeguse asja kontekstis asjakohased. Kannatanu abitusseisundi küsimuse lahendamine ei sõltu sellest, kas kannatanu sai puhkekeskuses toimunud ürituse ajal keskuse ruumides vabalt liikuda ja sealt soovi korral lahkuda, vaid sellest, millised olid kannatanu võimalused kaitsta end tema vastu toimepandud ründe ajal ja kohas. Selles osas tuvastasid kohtud, et sel ajal viibis kannatanu süüdistatavaga kahekesi kõrvalises ruumis ning kogu puhkekeskuses oli samal ajal veel vaid kaks alkoholijoobes isikut. Sellistel asjaoludel ei saa veenvalt järeldada, et kannatanul ei olnud takistusi end kaitsta. III
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a ja Pärnu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsuse M. Eskola õigeksmõistmises ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada.
  7. KrMS § 186 lg 1 alusel mõistab kolleegium kassatsioonimenetluse kuluna riigilt välja 1095 eurot ja 96 senti kannatanule tema lepingulisele esindajale makstud tasu katteks ja 1464 eurot süüdistatavale tema lepingulistele kaitsjatele makstud tasu katteks.
  8. Samuti on kannatanul õigus apellatsioonimenetluses lepingulisele esindajale makstud 1789 euro ja 70 sendi ning süüdistataval kaitsjatele makstud 2364 euro hüvitamisele. Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKK 10.10.2014, 3-1-1-46-14, p 26.2.) (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.