← Eesti

2-22-7684/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2024, Tallinn Kohtuasj

) §-le

  1. Kostjate seisukohad hagiavalduse kohta
  2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. 2.
  3. Kostja I leidis, et hageja nõudel puudub perspektiiv. Kuna hagejat ei ole täitedokumendis märgitud, ei saa ta nõuda täitemenetluse tervikuna lubamatuks tunnistamist. Täitemenetlus on suunatud kostja II vastu tehtud otsuse täitmisele ja seda alustati kostja II suhtes. Hagi ese on valesti formuleeritud, kuna hageja nõue ei ole suunatud vara arestist vabastamisele. Hageja jättis kinnisasjade arestimise vaidlustamata. Kehtiva täitedokumendi alusel alustatud täitemenetlust ei saa tunnistada lubamatuks ainult kolmanda isiku vara arestimise tõttu. 2.
  4. Täitemenetluses on seatud Oblika tn kinnisasjadele keelumärge. Oblika tn kinnisasjad kuuluvad kostjale II. Need arestiti, sest kostja II on kantud kinnistusraamatusse kinnisasjade ainuomanikuna. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et Oblika tn kinnisasjad on hageja ja kostja II jagamata ühisvara. 2.
  5. Hageja viidatud
  6. novembri
  7. a kokkulepe kostja I ja kostja II vahel on sõlmitud lihtsas vormis ning enne täitedokumendiks oleva otsuse tegemist, milles ei ole sissenõude pööramise piiranguid kajastatud. 2.
  8. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine on kostja I jaoks põhjendamatult koormav. Hagi on suunatud täitedokumendiks oleva kohtuotsuse täitmata jätmisele, mitte asja arestist vabastamisele või hageja muu huvi kaitsmisele. Sundtäidetavat otsust ei ole veel täidetud. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamine takistab täitedokumendiks oleva kohtuotsuse täitmist, mis rikub oluliselt kostja I õigusi. Kui hageja tõendab, et Oblika tn kinnisasjad on ühisvara, on kostja I sunnitud esitama hageja ja kostja II vastu ühisvara jagamise hagi. Tervikuna ei saa täitemenetlust lubamatuks tunnistada, sest selle raames realiseeritakse kostja II lahusvara.
  9. Kostja II võttis hagi õigeks. Kostjal I puudub nõue hageja vastu ning sundtäitmisel on hageja ja kostja II ühisvara, mida ei ole jagatud. Kostja II on kostja I ees nõude osaliselt täitnud, summas 206 723,25 eurot. Kostja II on valmis sõlmima kostjaga I kompromissi ülejäänud nõude tasumiseks. Kõik menetluskulud tuleb jätta kostja I kanda, kuna kostja I on põhjustanud asjatu kohtuvaidluse. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
  10. Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise hageja vara, sealhulgas hageja ühisvarasse kuuluvate Oblika tn kinnisasjade arvel lubamatuks. Maakohus jättis jõusse Tallinna Ringkonnakohtu
  11. augusti
  12. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ning määras asendada jõustunud kohtuotsuses hageja nime initsiaalidega ja jätta avalikustamata isikukood ja aadress. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja I kanda ja 3

(10)2-22-7684 kostja II menetluskulud tema enda kanda. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks menetluskuludena välja 1409 eurot (984 eurot kulud õigusabile ja 425 eurot riigilõiv) ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku hüvitamiseni. 4.
  1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: - kostja I avalduse alusel alustas kohtutäitur täitemenetlust täiteasjas, milles võlgnik on kostja II; täitedokumendiks täiteasjas on Harju Maakohtu tagaseljaotsus asjas nr 2-21-15513, milles kostjalt II mõisteti välja võlgnevus solidaarselt AS-ga Sinitta; hageja ei ole täiteasjas võlgnik ja ta polnud asjas nr 2-21-15513 kostja; hageja ja kostja II on abielus ja neil on ühisvara, mis ei ole jagatud; täitemenetluses on arestitud kinnistud, mis kinnistusraamatu kannete järgi kuuluvad kostjale II; muu hulgas on täitemenetluses arestitud Oblika tn kinnisasjad. 4.
  2. Maakohus ei nõustunud kostja I vastuväidetega hagile. Kostja I ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millele tuginedes saaks kohus jätta hagi rahuldamata. Hageja suhtes ei ole täitedokumenti ja hageja ei ole kostja I ees võlgnik. 4.
  3. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kohtutäitur teatas kostjale II
  4. aprillil 2022 vara arestimisest. Vara arestimise teates avaldas kohtutäitur, et kavatseb muu hulgas arestida Oblika tn kinnisasjad. Kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et kostja II oli kantud kinnistusraamatusse Oblika tn kinnisasjade omanikuna. Hageja esindaja saatis kostjale I ja kohtutäiturile
  5. aprillil 2022 e-kirja, milles muu hulgas teatas, et Oblika tn kinnisasjad kuuluvad ühisvara hulka. Hageja leidis, et käenduskohustus sellele varale ei laiene. Kohtutäituri büroo töötaja vastas
  6. mai
  7. a e-kirjas, et kohtutäitur lähtub täitemenetluse formaliseerituse printsiibist ega pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Ta osundas, et kinnistusraamatu andmetel on kostja II kinnisasja ainuomanik.
  8. mail 2022 saatis kohtutäitur kostjale II ja hageja esindajale kinnisasjade arestimise aktid, millega arestiti Oblika tn kinnisasjad. 4.
  9. Maakohus ei nõustunud kostja I väitega, et hageja oleks pidanud esmalt vaidlustama kohtutäituri vara arestimise toimingu. Maakohus viitas

§ 5

lg-le 1 ja

§ 217lg-le 1.

Kuna hageja ei ole täitemenetluse osaline, puudus tal võimalus kohtutäituri arestimistoimingut vaidlustada. Kuna hageja ei ole täitemenetluses võlgnik, oli tal võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. 4.5.

§ 222

lg 1 näeb ette, et kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Riigikohus on selgitanud, et eelviidatud hagi võib esitada kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. See isik võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks.

§ 222

järgse hagi üks peamine eesmärk on vältida täitemenetluses sellise vara müümist, mis ei kuulu võlgnikule. Selline vara ei peaks vastutama sissenõudja nõude rahuldamise eest (RKTKm 2-19-4765, p 11.1). 4.6. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised 4

(10)2-22-7684 õigused. Hageja ja kostja II abiellusid
  1. oktoobril
  2. Pooled ei vaidle selle üle, et neil on siiani varaühisuse suhe. Seega kuulub hageja ja kostja II abielu jooksul soetatud vara neile mõlemale ühiselt ning õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, kumb abikaasadest on kinnistusraamatusse sisse kantud vara omanikuna. 4.
  3. Kostja I esitas väljavõtte kinnistusraamatust mitme kinnisasja kohta, millele kohtutäitur on seadnud arestimisest tuleneva keelumärke. Kostja I leidis, et hageja ei saa nõuda sundtäitmise tervikuna lubamatuks tunnistamist, sest täitemenetlust viiakse läbi ka kostja II lahusvara osas. Need kostja I väited on tõendamata. Ainult kinnistusraamatu kannete alusel ei saa kohus tuvastada, et muu abielu jooksul omandatud vara, mille ainuomanikuna on kostja II kantud kinnistusraamatusse, on tema lahusvara. Lisaks piiritles hageja oma nõuet menetluse kestel ja palus sundtäitmise lubamatuks tunnistada oma vara, sealhulgas Oblika tn kinnisasjade suhtes. 4.
  4. Lisaks sellele, et sundtäitmist viiakse läbi hageja ja kostja II ühisvaraks olevate kinnisasjade suhtes, on kostja I sellisel viisil sundtäitmisega nõustumisel rikkunud lepingulist kohustust. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja II sõlmis
  5. novembril 2019 kostjaga I kompromissikokkuleppe, mille p-s 20.3 selgesõnaliselt välistati sundtäitmine osade hageja ja kostja II ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade arvel. Kostja I ei toonud menetluses esile ühtegi asjaolu, mille esinemine võimaldaks tal seda kokkulepet rikkuda. Ainuüksi see, et täitedokumendiks on hilisem tagaseljaotsus, ei õigusta lepingulise kohustuse rikkumist. 4.
  6. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et hagi tuleb rahuldada. Hagejal oli

§ 222

lg 1 alusel õigus valida, kas nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist või vara arestist vabastamist. Maakohus nõustus hagejaga, et seni, kuni abikaasade ühisvara on jagamata, puudub õiguslik selgus küsimuses, millise vara suhtes on võimalik sundtäitmist läbi viia. 4.

  1. Asjas ei ole õiguslikku tähtsust sellel, milliseid makseid on kostja II kostjale I nõude rahuldamiseks teinud. 4.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a määrusega keelati hagi tagamise korras täiteasjas Oblika tn kinnisasjade müümine kuni käesolevas asjas menetluse lõppemiseni jõustunud lahendiga. Kuna maakohus rahuldas hagi, tuleb
  5. augusti
  6. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse jätta. 4.
  7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 462 lg 2 alusel rahuldas maakohus hageja taotluse kõrvalda otsuse avaldamisel sellest hageja täisnimi ja asendada see initsiaalidega. 4.
  8. Kuna maakohus tegi otsuse kostja I kasuks, jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja I kanda. Kuigi kostja II võttis hagi kohe õigeks, ei ole ta taotlenud hagejalt menetluskulude väljamõistmist (TsMS § 168 lg 6), mistõttu tuleb kostja II menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja II menetluskulusid ei saa mõista välja kostjalt I, kuna TsMS ei võimalda mõista ühe kostja menetluskulusid välja kaaskostjalt. 4.
  9. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. Kohus leidis, et hageja kulu õigusabile on põhjendatud 984 euro ulatuses (8,2 tundi tunnitasuga 120 eurot ilma käibemaksuta) ja riigilõivu 425 euro osas, kokku 1409 eurot ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele mõistis maakohus kostjalt I välja ka seadusjärgse viivise menetluskuludelt. Apellatsioonkaebus 5

(10)2-22-7684
  1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. 5.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, sh TsMS § 436 lg-t 1, §-i 439 ning § 351 lg-d 1 ja
  3. 5.
  4. Maakohus on hageja esitatud nõuet täiendanud, mis on vastuolus seaduse ja Riigikohtu praktikaga. Hagi ese peab olema piisavalt selgelt formuleeritud. Kostja I pööras menetluses korduvalt tähelepanu sellele, et hageja esitatud nõue ei ole esitatud sõnastuses täidetav. Korduvad hagi täpsustamised (
  5. mail 2022,
  6. mail 2022,
  7. detsembril 2023) ei anna alust hagi rahuldada, kui hagi ese on ilmselgelt ekslikult formuleeritud. 5.
  9. oktoobri
  10. a istungil ehk pärast
  11. mai
  12. a menetlusdokumendi esitamist kohustas kohus hagejat täpsustama oma hagi eset. Hageja tegi seda
  13. detsembri
  14. a menetlusdokumendis. Oma nõude täpsustamisel ei täitnud hageja kohtu antud juhiseid. 5.
  15. Kostja I jaoks on maakohtu otsus ootamatu, kuna hageja nõude lõplik sõnastus oli
  16. detsembri
  17. a menetlusdokumendi kohaselt „rahuldada hagi ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 066/2022/701 lubamatuks“. Otsuse resolutsiooniga aga rahuldas kohus hageja nõude järgmiselt: „tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 066/2022/701 hageja vara arvel, sealhulgas hageja ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade Oblika tee 35, Tallinn ja Oblika tee 37, Tallinn, arvel“. Olukorras, kus hageja oli esitanud mitu korda hagiavalduse täiendusi, pidi kohus tegema kindlaks, mis on hageja konkreetne nõue. Maakohus jättis selle osas selgitamiskohustuse täitmata. 5.
  18. Kohus on TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ja ei või teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest. Kostja I viitas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-31-10, 32-1-120-08 ja 3-2-1-97-
  19. Kostja I leiab, et kohtuotsuse resolutsiooni kujundamine hageja asemel ei ole lubatud ning tegemist on protsessinormide ja kostja I õiguste olulise rikkumisega. Maakohus ületas nõude piire ja rikkus TsMS §-i 439, tehes otsuse nõude kohta, mis ei olnud hageja poolt selgelt ja täpselt esitatud. Teiste menetlusosaliste seisukohad
  20. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja I kanda.
  21. Kostja II kostja I apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  22. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja I kanda.
  23. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul vaidlustas kostja I maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ning jättis hageja ja kostja I menetluskulud kostja I kanda. Kostja II ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega tema menetluskulud jäeti tema enda kanda. Seega on maakohtu otsus viimati 6
(10)2-22-7684 nimetatud osas TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Ehkki kostja I ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, ei ole maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause järgi jõustunud.
  1. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks praeguse otsuse p-s 4.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse peamise väitega, et maakohus on väljunud asja lahendamisel hagi piiridest, rikkudes sellega menetlusõiguse normi (mh TsMS §-i 439). 11.
  3. Asja materjalidest nähtub, et
  4. mail 2022 esitatud hagiavalduses palus hageja tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks. Samasuguse nõude esitas hageja ka
  5. mai
  6. a täpsustatud hagiavalduses.
  7. mai
  8. a hagi täpsustuses palus hageja tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks hageja vara arvel, sh hageja ühisvarasse kuuluvate Oblika tn kinnisasjade osas. Hageja selgitas, et tema eesmärk on sundtäitmise lubamatuks tunnistamine igasuguse hageja vara arvel, sh Oblika tn kinnisasjade osas. Maakohus võttis
  9. juuni
  10. a määrusega hageja hagi menetlusse. Eelnevast järeldub, et maakohus võttis menetlusse hageja nõude selle
  11. mail 2022 täpsustatud sõnastuses. 11.
  13. detsembril 2023 esitatud menetlusdokumendis pealkirjaga „hageja nõude täpsustus“ palus hageja kohtul hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks. Ka selles dokumendis selgitas hageja, et tema huvi on suunatud sellele, et sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks hageja ühisomandisse kuuluva vara suhtes. Eelnevat arvestades ei saa kolleegiumi hinnangul hageja
  14. detsembri
  15. a menetlusdokumendi põhjal järeldada, et hageja oleks soovinud oma nõuet võrreldes
  16. mai
  17. a hagi täpsustuses esitatuga laiendada (TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses) ja taotleda sundtäitmise tervikuna lubamatuks tunnistamist. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt sai ka maakohus hageja nõudest aru selliselt, et hageja palub sundtäitmise lubamatuks tunnistada oma vara osas, mitte tervikuna (vt maakohtu otsuse p 34). 11.
  18. Isegi kui lugeda, et hageja laiendas oma nõuet
  19. detsembri
  20. a menetlusdokumendis TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, ei väljunud maakohus laiendatud nõude piiridest, kui tunnistas sundtäitmise täiteasjas lubamatuks hageja vara arvel, sealhulgas Oblika tn kinnisasjade arvel. Seda põhjusel, et rahuldatud nõue on hageja
  21. detsembril 2023 esitatud täpsustatud nõudest kitsam. Sisuliselt oleks maakohtu otsus sel juhul käsitatav hagi osalise rahuldamisena.
  22. Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja nõue piisavalt selgelt ja täpselt formuleeritud, mistõttu maakohus sai selle lahendada ja ei pidanud selgitama hagejale täiendavalt vajadust nõude täpsustamiseks. Apellatsioonkaebuse sellekohased etteheited on alusetud.
  23. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas

§ 222alusel põhjendatult hageja vara, sh Oblika tn kinnisasjade arvel lubamatuks.

Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid täies mahus ei korda (TsMS § 654 lg 6), kuid osaliselt muudab ja täiendab neid järgmiselt. 13.

  1. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja II abiellusid
  2. oktoobril
  3. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. Hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõtetest Oblika tn kinnisasjade kohta nähtub, et need kinnisasjad on omandatud
  4. detsembri
  5. a asjaõiguslepingu alusel ja kostja II on omanikuna kinnistusraamatusse 7

(10)2-22-7684 kantud
  1. jaanuaril 2007 (I kd, tl-d 12 – 13 pöördel). Maakohtu menetluses ei olnud pooltel ka vaidlust selle üle, et hageja ja kostja II abielu sõlmiti
  2. aastal ja Oblika tn kinnisasjad omandati
  3. aastal (vt nt
  4. oktoobri
  5. a kohtuistungi protokoll, lk 2). Kostja I ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hagejal ja kostjal II on ühisvara varasuhe; samuti ei ole kostja I väitnud, et ühisvara oleks jagatud. Kostja II on
  6. jaanuari
  7. a seisukohas kinnitanud, et sundtäitmisel on hageja ja kostja II ühisvara, mida ei ole jagatud. 13.
  8. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles maakohus tugines Oblika tn kinnisasjade hageja ja kostja II ühisvara hulka kuulumise hindamisel kehtiva PKS §-le
  9. Kehtiv PKS jõustus
  10. juulil 2010, seega pärast kõnealuste kinnisasjade omandamist. Kehtiva PKS § 210 lg 2 ning PKS1995 § 14 lg 1, § 15 lg 1 järgi kohalduvad enne
  11. juulit 2010 soetatud vara abikaasade ühisvarasse kuulumise tuvastamisel vara soetamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätted (vt nt RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 17). Sarnaselt kehtiva PKS-ga nägi ka PKS1995 § 14 lg 1 ette, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Siinses asjas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et Oblika tn kinnisasjad oleksid PKS1995 § 15 lg 1 järgi kostja II lahusvara. 13.
  12. Eelnevat arvestades lähtus maakohus asja lahendamisel kokkuvõttes põhjendatult sellest, et Oblika tn kinnisasjad kuuluvad hageja ja kostja II ühisvara hulka. Seejuures ei vaidlusta kostja I ka apellatsioonimenetluses maakohtu järeldust, et Oblika tn kinnisasjad kuuluvad hageja ja kostja II ühisvarasse. 13.
  13. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse põhjendustest välja p-s 35 märgitud põhjendused, mille kohaselt sundtäitmine hageja ja kostja II ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade arvel on lubamatu ka põhjusel, et see rikub kostja I ja kostja II vahel
  14. novembril 2019 sõlmitud kokkulepet. Selle kokkuleppe rikkumine, mille pooleks hageja ise ei ole, ei anna hagejale alust esitada

§ 222

järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

§ 222

järgses hagis saab hageja tugineda vaid sellele, et tal on sundtäitmise eseme suhtes sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. 14. Kolleegium nõustub maakohtuga mh selles, et

§ 222

lg 1 andis hagejale õiguse valida, kas esitada hagi talle kuuluva, sh ühisvara koosseisus oleva vara arestist vabastamiseks või selle vara osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Ka Riigikohus on möönnud, et abikaasa saab nõuda teise abikaasa vastu alustatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kui sundtäitmine on pööratud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale (RKTKm 04.02.2011, 3-2-1-166-10, p-d 12 ja 13). 15. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust, mille kohaselt hageja ja kostja I menetluskulud jäid kostja I kanda, kuid kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Hagi rahuldamise tõttu tuli menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja(te) kanda. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kaaskostjad osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, üks kostja võtab hagi kohe õigeks ja kohtumenetlus on tingitud teise kostja vastuväidetest, on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 165 lg-te 1 ja 2 kohaselt hagile vastu vaielnud kostja kanda (vt RKTKo 04.04.2024, 2-22-17383, p 15.3). Arvestades, et siinsel juhul hagi rahuldati, kostja II ei olnud hagile vastu vaielnud ja võttis selle õigeks ning kostja II osales menetluses oluliselt väiksemas ulatuses kui kostja I, jättis maakohus seega põhjendatult hageja maakohtus kantud menetluskulud tervikuna kostja I kanda ja kostja I menetluskulud tema enda kanda. Kostja I ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu menetluskulude jaotusele ka vastuväiteid esitanud. 8

(10)2-22-7684
  1. Kostja I ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, sh ületanud diskretsiooni piire.
  2. Vastavalt hageja maakohtus esitatud taotlusele ja TsMS § 462 lg-le 2 näeb ringkonnakohus ette, et jõustunud kohtuotsuses asendatakse hageja nimi initsiaalidega ja jäetakse avalikustamata tema isikukood. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. Arvestades, et kostja I apellatsioonkaebus jääb rahuldamata; kostja II apellatsioonkaebust ei esitanud (ta kaasati menetlusse kaasapellandina) ja apellatsioonimenetluses sisuliselt ei osalenud; kostja II ei olnud hagile vastu vaielnud ja võttis selle õigeks, kuid samas tuli hagejal esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

§ 222lg 3 kohaselt mh kostja II vastu, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Ts

MS § 171 lg 1 ja § 165 lg-te 1 ja 2 alusel kostja I kanda (vt ka RKTKo 04.04.2024, 2-22-17383, p-d 15–16.3).

  1. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 1 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostja II ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ja asja materjalidest nähtuvalt ei ole tal apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud. Seega kostjal II ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Järelikult tuleb kindlaks määrata vaid hageja menetluskulude suurus. 19.
  2. Lepingulise esindaja kulud määrab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse ning menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812, p 19.2). 19.
  3. Hageja esitas
  4. septembril 2024 menetluskulude nimekirja, milles palus määrata oma apellatsiooniastme menetluskulud kindlaks summas 420 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnesid hageja kulud lepingulise esindaja õigusabikuludes kokku 3,5 tunni eest tunnihinnaga 120 eurot. Lepingulise esindaja ajakulu kujunes järgmiselt: - apellatsioonkaebusega tutvumine 0,5 tundi; maakohtu otsuse sisuline analüüs ja arutelu kliendiga 1 tund; seisukoha koostamine apellatsioonkaebusele ja kohtule esitamine 2 tundi. Hageja kinnitas, et kõik nimekirjas kajastatud õigusabikulud on kantud siinses tsiviilasjas. Kuna hageja esindaja büroo HÜÜS OÜ ei ole käibemaksukohustuslane, ei lisandu kuludele käibemaksu. Hageja palus mõista kostjalt I välja ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. 19.
  5. Kostja I hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. 19.
  6. Kolleegium leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas esitatud toimingud ja nende ajakulu on olnud põhjendatud, arvestades mh vaidlustatud otsuse, apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ei ületa juristist esindaja puhul kohtupraktikas aktsepteeritud tunnitasu sarnases asjas ning on põhjendatud. 9

(10)2-22-7684 19.
  1. Eelnevat arvestades on hageja menetluskulud apellatsioonimenetluses 420 eurot, mis tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb kostjal I tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates praeguse otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
  2. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi
  3. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.