KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-19360 Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 24. september 2024 Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indre

) §

1. Notar Sergei Nikonovi
2. detsembril 2021 tõestatud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on N. M. seadusjärgne pärija kostja. Hageja leiab, et kuna L.M. nimetas ta asepärijaks ning et N. M. ei jõudnud pärandit vastu võtta, pärib ta asepärijana L.M. vara. Pärimisseaduse § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral ja pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev.

§ 4lg 1 kohaselt läheb pärand pärandi avanemisel pärijale üle.

Kehtiva

§ 180

kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui sama seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega tuleb L.M. testamendi tõlgendamisele kohaldada 15. septembril 2020 kehtinud pärimisseadust, mille kohaselt avanes L.M. pärand 15. septembril 2020.

§ 28

kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest.

§ 42

lg 1 sätestab, et testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et kui testamendist ei nähtu, milliseks sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhuks on asepärija nimetatud, loetakse, et asepärija on nimetatud kõikideks nendeks juhtudeks.

§ 43lg 1 näeb ette, et asepärija saab 3

§ 43

lg 2 kohaselt ei kaota teine ja järgnevad asepärijad õigust pärida, kui neile eelnev asepärija sureb enne pärijat või järjekorras eelnevat asepärijat. L.M. testamendist nähtub, et asepärija oli nimetatud juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu. Kohus leidis, et ülalnimetatud tingimused, mis tooksid kaasa asepärija õiguse pärida, ei ole saabunud.

4 ei näe ette, et pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma. Kehtiva pärimisõiguse põhimõtte kohaselt läheb pärandvara pärandaja surma korral pärijale üle olenemata sellest, kas pärija teeb vajalikud toimingud notari juures. Oluline on, et pärijal on õigus pärandist seaduses ette nähtud tähtaja jooksul loobuda. Vastasel juhul loetakse, et pärand on vastu võetud. Seega päris N. M. L.M. vara vastavalt

§ 4lg-le 1.

Testamendi tõlgendamisel tuleb küll lähtuda L.M. tegelikust tahtest, kuid kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite pinnalt ei saa järeldada, et olukorras, kus N. M. suri poolteist kuud pärast L.M., soovinuks L.M., et N. M. ei päriks tema vara.

§ 19

annab pärandajale võimaluse teha pärandi kohta korraldusi just enda surma puhuks. Kuna N. M. suri pärast L.M., eeldaks hageja asepärijana pärimine, et L.M. tegi korraldusi N. M. surma puhuks N. M. pärandi kohta N. M. asemel. Kohus leiab, et L.M. ei saanud

1. märtsi
2. a testamendi tegemisel selle sõnastust mõista viisil, et asepärija pärib tema vara siis, kui ainupärijale on pärand üle läinud, kuid ta sureb enne pärandi formaalselt vastuvõtmist. See tähendaks, et N. M. puudunuks õigus käsutada vara, mille ta on endale pärimise teel saanud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada, jätta menetluskulud poolte endi kanda ja Viru Maakohtu
4. detsembri
5. a määrusega kohaldatud hagi tagamine kehtima kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Ebaõige on kohtu järeldus, et L.M. testamendi tõlgendamisele tuleb kohaldada
6. septembril
7. a kehtinud pärimisseadust, sest

§ 181

lg 1 kohaselt on testament või pärimisleping kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise või pärimislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusega. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohaldatakse enne

1. aasta
2. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kehtiva pärimisseaduse §-de 28–34 sätteid. See tähendab, et asepärija kohta kohaldatakse testamendi tegemise ajal kehtinud sätteid. Enne
3. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse (

1996) § 40 lg 1 kohaselt võib testaator nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu. Tegemist on asepärija regulatsiooniga. Asepärija määramine välistab seadusejärgsete pärijate pärimisõiguse. Testamendi tegemise ajal kehtinud

1996 § 4 järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. N. M. ei saanud pärandit vastu võtta, kuna suri. See tähendab, et on saabus tingimus, mille alusel peab pärima testamendi järgi asepärija. 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

§-st 3 tulenevalt avaneb pärand isiku surma korral (lg 1) ja pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev (lg 2).

§ 4lg 1 kohaselt läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. L.M. surmaga tema pärand avanes ja läks üle pärijale, s.o N. M. samal 4

§ 43

lg 1 tulenevalt saab asepärija pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud (

§ 42

). Praegusel juhul

§ 42lg-s 1 nimetatud tingimused saabunud ei ole ja seega ei saanud hageja L.M.

pärijaks. Väär on hageja arusaam

§-st

1. See reguleerib enne kehtiva pärimisseaduse redaktsiooni jõustumist tehtud testamendi või sõlmitud pärimislepingu kehtivust ja tõlgendamist. Asepärija mõiste ja asepäramise eeldused on sisuliselt ühed ja samad nii kehtiva pärimisseaduse (§ 42) kui ka enne
2. jaanuari 2009 kehtinud

1996 (§ 40) järgi. Hageja ei saa nõuda

§ 180

alusel pärimismenetluse läbiviimist

1996 sätetest lähtudes. Pärandi avamine, vastuvõtmine jne toimub üksnes kehtiva pärimisseaduse sätetest lähtudes (

§ 180). Kuna L.M.

suri enne N. M. ja viimane ei esitanud avaldust L.M. pärandist loobumiseks, siis sai N. M. L.M. pärijaks ja sellega on ammendatud L.M. testamendis sisalduv tahteavaldus ja testament on täidetud. Järelikult ei saabunud tingimus, mille saabumisel saanuks hageja olla asepärijaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Hagiavalduses kirjeldatud elusündmuste põhjal ei saa hageja nõuet rahuldada (isegi kui eeldada hageja esitatud faktiliste väidete õigusust). Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 7.
3. Maakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Asjas on vaidluse all küsimus, kas hageja on L.M. pärija.

§ 1lg 1 järgi on pärimine isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule.

Kehtiva pärimisseaduse rakendussätte,

§ 180

esimese lause järgi kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui sama seaduse teistest rakendussätetest ei tulene teisiti. L.M. suri ja tema pärand avanes (

§ 3lg-d 1 ja 2) 15.

septembril

1. Seega tuleb ka L.M. vara üleminekul tema pärijatele kohaldada alates
2. jaanuarist 2009 kehtiva pärimisseaduse sätteid ning

1996 § 4 (mille järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma) asjas ei kohaldu. 7.2. Hageja märgib, et

§ 181

lg 1 kohaselt on testament kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega, ning et

§ 181lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse enne 2009.

a

1. jaanuari tehtud testamendi puhul kehtiva pärimisseaduse sätteid üksnes testamendi teksti tõlgendamiseks. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei ole seadnud asjas kahtluse alla L.M.
2. märtsil 1998 tehtud notariaalse testamendi kehtivust ning asja materjalidest ei nähtu ka asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua kõnealuse testamendi tühisuse. Asepärija instituut oli enne
3. jaanuari 2009 kehtinud

1996 (§-des 40–42) reguleeritud peaaegu samaselt 5

-i §-de 42–44 sätetega. Sisulist erinevust varem kehtinud ning L.M. pärandi avanemise ajal kehtinud normide vahel ei ole. L.M. testamendi tegemise ajal kehtinud õigus võimaldas testaatoril nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu (

1996 § 40 lg 1). Kehtiva

§ 43

lg 1 järgi saab asepärija pärijaks juhul, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud (nii oli see ka

1996 § 40 lg 1 järgi). Hageja oli vaidlusaluses testamendis (tl 4) nimetatud N. M. asepärijaks kõikideks eespool loetletud juhtudeks. 7.

1. Iseenesest õige on hageja märgitu, et testamendi tõlgendamisel tuleb lähtuda testaatori tegelikust tahtest. Samas ei tähelda ringkonnakohus, et pooltel oleks vaidlus L. M. poolt enda surma puhuks testamendis tehtud korralduste sisu üle. Hageja ei ole väitnud, et tema asepärijaks nimetamine ei vastanud L. M. tegelikule tahtele. Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a istungil kinnitas hageja samuti, et tegemist on asepärija nimetamise korraldusega (tl 115 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et need korraldused, mida pärandaja saab testamendiga enda surma puhuks teha, on seaduses ammendavalt sätestatud. 7.
4. Asja materjalidest nähtuvalt suri N. M.
5. oktoobril 2020 (tl 8) ning poolte esitatust ei nähtu, et ta oleks jõudnud oma eluajal L. M. pärandi osas midagi väljendada, st kas loobub pärandist või võtab selle vastu (

§ 118). N.

M. surma hetkeks ei saanud olla möödunud ka

§ 119lg-s 1 sätestatud kolmekuuline tähtaeg L.

M. pärandist loobumiseks. Eelmärgitut arvestades kuulus N. M. pärandvara hulka ja sai tema pärijale (eelduslikult kostjale) üle minna N. M. tema eluajal kuulunud õigus L.M. pärand vastu võtta või sellest loobuda (

§ 120). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja N.

M. pärijana oleks L.M. pärandist loobunud. Kostja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kostja (N. M. pärijana) ei kavatse L.M. pärandist loobuda (tl 116 pöördel).

1. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
2. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 6