3. Kohaldada V.W suhtes
lg 3 p 1 alusel lisakaristust ja võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. 4. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 15.12.2015.a otsuses näidatud arveldusarvele. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitada, et Liiklusseaduse (
) § 127 kohaselt on V.W kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna poolt 27.11.2015 koostatud väärteoprotokolli nr AB1468091 (2316,15,014922) kohaselt juhtis V.W 27.11.2015 kella 09.33 ajal Harju Maakonnas Tallinnas Paldiski mnt, liikudes Mustamäe tee suunas mootorsõidukit Opel Vectra r/n r/n XXX (FIN) seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,39 mg/l +/- 0,05 mg/l (0,34 mg/l). Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 nr ARDF-0051, taatlemistunnistus nr TTRC-15-00171. Menetlusalune isik rikkus seega
lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 15.12.2015 otsuse alusel väärteoasjas nr 2316,15,014922 karistati V.W
lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 eurot ning
lg 3 p 1 alusel võeti V.W-lt lisakaristuseks ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja kergendava asjaoluna arvesse isiku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid menetleja ei tuvastanud. Kaebaja seisukoht ja taotlus: V.W esitas kohtule kaebuse, millest nähtuvalt ei ole isik nõus talle määratud rahatrahvi suurusega ning lisakaristuse kohaldamisega. Kaebaja märkis, et soovib vaidlustada kohtuvälise menetleja otsuse seoses jääknähtudega sõitmisega. Kaebuse kohaselt juhtis kaebaja mootorsõidukit jääknähtudega ning talle tehti trahvi 800,00 eurot, mis on ilmselgelt sellise asja eest palju. Samuti ei ole põhjendatud lisakaristuse kohaldamine, kaebaja sõnul vajab ta lube igapäevaselt tööl käimiseks ja selle tegemiseks. Kaebaja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja esitas kohtule väärteoasja toimiku. Oma kirjalikus seisukohas märgib menetleja, et V.W poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Menetleja hinnangul ei ole kaebus põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: - kaebaja süü on suur. Keelatud seisundis mootorsõiduki juht on liikluses kõrgendatud ohu allikas, eriti Tallinna linnas, kus on liiklus sõltumata kellaajast alati aktiivne; karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Kaebajale süüksarvatava rikkumise näol on tegemist nn massväärteoga, mille karistamisse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Liiklusõnnetuste arv on seostatav suures osas keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisega. Kokkuvõtvalt leidis menetleja, et väärteoasja menetlemisel ei ole kohaldatud vääralt menetlus- või materiaalõigust ning kaebuses ei ole viidatud sellistele asjaoludele, mis võiksid kaasa tuua kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise või muutmise. Kohtu seisukoht: VTMS § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused, menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha. Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega, hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et V.W-le etteheidetav tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud
Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta V.W sündmuse faktilisi asjaolusid. Tunnistaja A. Yoliku ütlustega on tõendatud, et ta oli 27.11.2015 koos R. Kurmiga tööl, liiklusjärelevalvet teostamas. Ta märkas Paldiski mnt-l kahtlase sõidustiiliga mootorsõidukit Opel Vectra r/n XXX, mis sõitis Mustamäe tee suunas. Mootorsõiduk peatati kella 09.33 ajal kontrolliks Paldiski mnt 48B juures. Kontrollimisel selgus, et mootorsõiduki juht on V.W (isikukood: XXX) kellel oli tunda alkoholilõhna suust, juhi silmad olid punased. Tekkis kahtlus, et mootorsõiduki juht võib olla alkoholijoobes. Kohapeal kontrolliti juhi võimalikku joovet alkomeetriga AlcoQuant 6020 nr A111215, mille tulemus oli 0,39 mg/l. V.W toimetati Kesklinna politseijaoskonda, kus isik puhus tõenduslikku alkomeetrisse, mille näit oli 0,39 mg/l kohta. Väärteoasja toimikust nähtuvalt tuvastati V.W isikusamasus juhiloa nr ET730702 alusel. Tunnistaja sõnu kinnitab 27.11.2015 indikaatorvahendi kasutamise protokoll, millest nähtuvalt on 27.11.2015 kella 09.34 kontrollitud V.W võimalikku alkoholijoovet indikaatorvahendiga AlcoQuant 6020 nr A111215. Protokolli kohaselt oli kontrolli tulemus positiivne, s.o indikaatorvahendi näit oli 0,39 mg/l. Väärteoasja materjalidele on lisatud tõendusliku alkomeetri väljatrükk. KorS § 38 lg 5 alusel kehtestatud Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (vt siseministri 30.05.2014 määrus nr 19) § 5 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina ning see peab sisaldama § 5 lg 2 p-des 1-5 näidatud andmeid. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on Politsei- ja piirivalveameti ametnik Rünno Kurm 27.11.2015 kella 09.42 – 09.46 allutanud V.W (isikukood: XXX) menetlustoimingule, menetlusalune isik puhus tõenduslikku alkomeetrisse Dräger Alcotest 7110 EST (tunnistus nr TTRC-15-000171), mille lõplik näit oli peale laiendmääramatuse maha arvamist 0,34 mg/l kohta. Väärteotoimikus on mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRC-15/00171, mis tõendab asjaolu, et tõenduslik alkomeeter omas kehtivat taatlust. Kohtu hinnangul puudub asjas seega vaidlus selles, et kaebaja oli tarvitanud alkoholi.
lg 2 p 1 kohaselt on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Kaebaja on oma vastulauses selgitanud, et näit oli talle üllatus, sest ta oli eelmisel õhtul joonud üksnes õlut, ta enesetunne oli kaine. Kohus märgib, et kaebaja pidi eelmisel õhtul alkoholi tarvitanuna siiski oma elukogemust arvesse võttes möönma, et ta ei pruugi olla sõiduki juhtimiseks lubatud seisundis; kohus leiab, et kaebaja on väärteo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega.
sätted ei anna sõidukijuhile võimalust jääda oma terviseseisundi kontrollimisel passiivseks, antud juhul kaebaja oletas, et ta on kaine, kuid ei veendunud selles enne sõitma asumist.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Käesolevas asjas on tõendatud, et V.W-l tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,34 mg/l kohta, seega on isiku tegu õigesti kvalifitseeritud
Kohtu hinnangul puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud; isik on süüvõimeline, süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus: KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni;
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud V.W-le on menetleja otsuse alusel määratud
lg 2 alusel rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 eurot ning
lg 3 p 1 alusel kohaldati lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kohus märgib, et
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul väljendub teosüü mh ka isiku joobeastme suuruses. V.W-l tuvastatud joobeaste jääb
Samas ei saa süü suuruse määratlemisel lähtuda pelgalt tõendusliku alkomeetri näidust vaid tuleb arvestada ka teisi tegureid. Antud juhul väärib märkimist, et V.W sõidukit ei peatatud korralise politseioperatsiooni „kõik puhuvad“ raames vaid isiku peatamine oli tingitud faktist, et asjas üle kuulatud tunnistaja tähelepanu pälvis kaebaja poolt juhitud sõiduk oma ebakindla sõidustiili tõttu. Indikaatorvahendi pöördel on märgitud, et kaebajal esinesid ka kerged koordinatsioonihäired. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et karistuse määramisel tuleb vältimatult arvestada ka üldpreventiivsete aspektidega. Kohus märgib, et sõiduki juhtimine alkoholijoobes mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil, tundega, et mis see pudel õlut ikka teeb, midagi ei juhtu, võtsin toidu kõrvale klaasikese ja tundsin ennast normaalselt jm ettekäänetel ning põhjustel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud süütegu. Kohtuväline menetleja on V.W-le karistuse määramisel lähtunud
V.W-le on rahatrahv määratud üle keskmise sanktsioonimäära. Kohtu hinnangul võib kaebajale määratud rahatrahvi seoses joobeastme suurusega vähendada, kuid mitte ülemäära; kohus leiab, et käesoleval juhul on kohaseks karistuseks rahatrahv sanktsiooni keskmises määras, s.o 150 trahviühiku ulatuses, mis on 600,00 eurot, Kaebaja taotlusega, mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, kohus ei nõustu. Lisakaristuse osas märgib kohus, et RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. V.W süü suuruse osas on kohus oma seisukohta juba väljendanud, s.o kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tema süü oli väike. V.W karistusregistri õiendist nähtub, et isikul on kehtiv kriminaalkaristus joobes juhtimise eest. Kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt isik oma tegevust eriti taunimisväärseks ei pea – kaebaja rõhutab läbivalt, et tal olid üksnes jääknähud. Arvestades isiku suhtumist oma teosse ning võrdlemisi kergekäelist rooli asumist olukorras, kus tunnistaja sõnul tundis ta koheselt juhi suust alkoholilõhna, nõustub kohus menetlejaga selles, et lisakaristuse kohaldamine normis märgitud minimaalmääras on kahjuks vältimatu. Kohtu hinnangul tuleb kohtuvälise menetleja otsus V.W-le
MS § 132 p 2 alusel tühistab kohus seega 15.12.2015 kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ja teeb asjas uue otsuse, mille alusel tuleb V.W süüdi mõista
lg 2 järgi ning teda tuleb karistada rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, so 600,00 eurot. Kohaldada V.W suhtes
lg 3 p 1 alusel lisakaristust ja võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.