1-19-4765/19

1-19-4765 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2019, Tallinn Kohtuasja number 1-19-4765 Kohtukoosseis Meelika Aava, Orvi Koik, Paval Gontšarov Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsus V.L-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi lühimenetluses kiirmenetluse korras Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.L RESOLUTSIOON Jätta V.L-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega lühimenetluses tunnistati V.L süüdi ja karistati karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi 2 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 kuu 10 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud kaaristust Harju Maakohtu
7. jaanuari
8. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuu 12 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti mitme kohtuotsuse järgi 4 kuud 22 päeva vangistust alates kinnipidamisest
9. juunist
10. V.L-ilt mõisteti välja menetluskuluna sundraha 405 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu 180 eurot, mis kuuluvad tasumisele ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
11. V.L mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna püüdis
12. juunil 2019 taas Tallinnas X kaupluse müügisaalist varastada ühe pudeli alkoholi. Kuritegu jäi katse staadiumi, sest turvatöötaja pidas ta kauplusest väljudes kinni.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V.L , kes vaidlustab kohtuotsust talle mõistetud karistuse liigi osas. Taotleb enda karistamist rahatrahviga, sest ta saab 150 eurot toimetulekutoetust ja on võimeline trahvi tasuma. Miks süüdistatav vangistuse mõistmisega ei nõustu, seda apellatsioonist ei nähtu. Lisaks sellele on V.L esitanud määruskaebuse menetluskulude peale, milles taotleb jätta menetluskulud riigi kanda, sest ta viibib vanglas. Ta on töötu, mistõttu sissetulek puudub. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
14. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooni ja määruskaebusega, leiab üksmeelselt, et apellatsioon ja määruskaebus on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Kuna süüdistatav on esitanud lisaks määruskaebusele ka apellatsiooni, siis käsitleb kohtukolleegium ka määruskaebust apellatsioonina ja võtab nende kohta ühise seisukoha. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
15. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Esmalt märgib kohtukolleegium, et V.L taotleb enda karistamist rahatrahviga, kuid KarS § 199 lg 2 sanktsioon sellist karistusliiki ette ei näe. Rahatrahviga karistatakse isikuid, kes on toime pannud väärteo. V.L on toime pannud kuriteo. Teiseks ei ole V.L põhjendanud, miks ta ei nõustu maakohtu poolt mõistetud karistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus karistuse mõistmisel arvesse võtnud kõiki KarS §-s 56 loetletud karistuse mõistmise aluseid. V.L-i on varem korduvalt kriminaalkorras ja väärteomenetluse korras karistatud, kuid need karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Kuna V.L pani uue kuriteo toime katseajal, siis kohaldas maakohus tema suhtes 2