Obsah (8)

§ 48§ 180§ 218§ 2§ 7§ 221§ 181§ 23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik (eesistuja), Kaija Kaijanen ja Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 16. juuli 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-1614 Kohtuasi

)), käitus vastuolus hea usu põhimõttega (pahas usus) ja omakasu ajendil ning sissenõudja huve soosides ehk erapoolikult. 2 2-24-1614 1.

1. Tsiviilasjas nr 2-22-6894 tehtud
2. juuni
3. a määruse resolutsiooni kohaselt tuli võlgnikul valdus vabastada. Õiguslikult on arusaamatu, millisest valduse vastuvõtmisest täitur kirjutab. Kohtutäitur ei või tekitada kohustusi, mida pole määruses kirjas. Kohtutäitur ei ole selgitanud, kuidas peaks toimuma valduse üleandmine (kinnisasjal on kaks kaasomanikku). Määruses ette nähtud valduse vabastamine on toimunud. Avaldaja viitas

§ 48

lg 1 p-s 7 ja

§ 48lg 1 p-s 2 sätestatule.

Kuna täitemenetluse eeldused ei ole siinsel juhul täidetud, esineb alus täitemenetluse lõpetamiseks. Sissenõudja nõue on juba varem kohtuväliselt ja vabatahtlikult rahuldatud. Q suhtes ei ole võimalik täitementlust läbi viia, kuna seda pole alustatudki. Ka S ja C vastu pole võimalik täitemenetlust läbi viia, kuna nende valdusõigus tuleneb muust kehtivast õiguslikust alusest, mis ei seondu tsiviilasjas nr 2-22-6894 tehtud

1. juuni
2. a määrusega. Puudutatud isikute seisukohad
3. Kohtutäitur palus jätta võlgniku kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. 2.
4. Kohtutäitur oli seisukohal et, täitedokumendiks on jõustunud kohtulahend. Selles on menetlusosalised kinnitanud kompromissi, mille kohaselt tuleb vabastada kinnistu asukohaga XXX avaldaja ja Q ebaseaduslikust valdusest hiljemalt
5. novembril
6. 2.
7. Täitemenetluse lõpetamise alused sätestab

§ 48

, mitte avaldaja paljasõnaline väide või arusaamatu venekeelne fail, millele avaldaja on kaebuses viidanud. Alusetu ja vale on avaldaja väide, justkui oleks avaldaja ja Q juba ammu (mis on umbmäärane mõiste) kinnisasja vabastanud. Avaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile ainsatki sellekohast tõendit, mistõttu puudus kohtutäituril alus täitemenetluse lõpetamiseks.

1. jaanuaril 2024 kinnisasja valduse äravõtmisel leidis tõendamist Q viibimine kinnisasjal. Eeltoodule tuginedes on avaldaja väited kohut eksitavad. Täitedokumendi alusel on avaldaja kohustatud kinnisasja vabastama. 2.
2. Vaidlust ei ole, et avaldaja on sundtäitmise vältimise eesmärgil andnud kinnisasja valduse üle kolmandatele isikutele S-le ja C-le, kuna on seda kaebuses kinnitanud.

§ 180

lg 2 p 2 kohaselt on kohtutäituril õigus tähtaja möödumisel kinnisasi sundkorras ära võtta või võlgnik ja temaga koosolevad isikud välja tõsta.

§ 180lg 3 teise lause kohaselt kuuluvad väljatõstmisele nii asjad kui ka isikud.

Väljatõstmisel kinnitas avaldaja esindaja A. Ratnikov, et kinnisasjal avaldajale kuuluvat vara ei asu. Siiski leiti kinnisasjalt relvakapp. Relvakapis oli püss SDM-AKS-47-MEU-SOC ning padrunid. Eeltoodu tõendab, et avaldaja ei olnud väljatõstmise ajaks, s.o

1. jaanuariks 2024 oma vara kinnisasjalt ära viinud. 2.
2. Kuna võlgnikule on kätte toimetatud kõik menetlusega seotud dokumendid, teda on teavitatud kõigist tema õigustest ja kohustustest ning ta jättis kinnisasja valduse hiljemalt
3. novembril 2023 vabastamata, siis oli kohtutäituri tegevus nõude sundtäitmisel õiguspärane. 2.
4. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, st kui täitmiseks on esitatud nõuetekohane täitedokument ning täidetud on täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused, siis kohtutäitur alustab sundtäitmisega. Kohtutäitur ei anna hinnanguid materiaalõiguslikes vaidlustes menetlusosaliste vahel. Täidetud olid kõik õiguslikud eeldused nii täitemenetluse alustamiseks kui ka täitedokumendi sundtäitmiseks, mistõttu toimus kinnisasja valduse sundkorras äravõtmine ja võlgniku, temaga koosolevate inimeste ning kinnisasjal paikneva vara ning isikute väljatõstmine.
5. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. 3 2-24-1614 Sissenõudja väitel on täitedokumendiks jõustunud kohtumäärus, mille resolutsiooni kohaselt avaldaja ja Q vabastavad kinnisasja hiljemalt
6. novembril 2023, kuid mitte varem kui ühe kuu jooksul peale määruse resolutsiooni p-st 2.2 nähtuva makse laekumist. Resolutsiooni p 2.2 järgi kohustati sissenõudjat hüvitama võlgnikule ja Q-le menetluskulud 6200 eurot. See kohustus on sissenõudja poolt täidetud. Võlgnik ja Q
7. novembril 2023 kinnisasja valdust ei vabastanud, valduse üleandmist ei toimunud. Seejärel oli sissenõudjal õigus alustada võlgniku ja Q suhtes täitemenetlust täitedokumendi resolutsiooni p 2.1 alusel. Kaebuses nimetatud Z ei olnud tsiviilasjas nr 2-22-6894 menetlusosaliseks, mistõttu tema seisukohad ei oma siinses menetluses tähtsust. Seda enam, et Z-le kuuluvale osale on seatud keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks sissenõudja kasuks. Maakohtu määrus ja põhjendused
8. Harju Maakohus jättis
9. aprilli
10. a määrusega kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ja otsustas menetluskulude suuruse kindlaks määrata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul peale kohtumääruse jõustumist. 4.
11. Maakohtu tuvastatud asjaoludel esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri
12. jaanuari
13. a otsuse peale

§ 218lg 1 järgi tähtaegselt ja õigele maakohtule.

Kohus märkis, et kontrollis vaid kohtutäituri

1. jaanuari
2. a otsuse seaduslikkust. 4.
3. Vaidlus puudus järgnevas:   
4. detsembri
5. a kinnisasja väljaandmise täitmisteate kohaselt on täiteasjas nr 027/2023/6341 algatatud võlgniku suhtes täitemenetlus. Täitemenetluse algatamise aluseks on Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-6894; Tallinna Ringkonnakohus kinnitas
8. juuni
9. a määrusega kompromissi tsiviilasjas nr 2-22-6894, mille p 2.1 kohaselt võlgnik ja Q vabastavad kinnistu XXX valduse hiljemalt
10. novembril 2023, kuid mitte varem kui ühe kuu jooksul peale määruse resolutsiooni p-st 2.2 nähtuva makse laekumist; Tallinna Ringkonnakohtu
11. juuni
12. a määrusest tsiviilasjas nr 2-22-6894 tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks. 4.
13. Kohus oli seisukohal, et kohtutäituril ei olnud alust keelduda täitemenetluse algatamisest. Sissenõudja esitas kohtutäiturile

§ 2lg 1 p 1 järgse täitedokumendina Tallinna Ringkonnakohtu 1.

juuni

1. a määruse tsiviilasjas nr 2-22-
2. Kohtutäituril oli täitemenetluse alustamiseks olemas nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Seega olid täidetud täitemenetluse üldised eeldused ning

§ 7

lg-st 1, §-st 8 ja § 23 lg-st 1 lähtudes ei olnud täituril alust täitemenetluse algatamisest keelduda (RKTKm 04.06.2012, 3-2-1-85-12, p 10). 4.

1. Kohtutäituril puudus ka alus täitemenetluse lõpetamiseks.
2. detsembri
3. a täitmisteates on märgitud, et kui võlgnik vabastab eluruumid vabatahtlikult ja tähtaegselt, on võlgnik kohustatud lukustama asjadest ja isikutest vabastatud eluruumi ning tooma võtmed kohtutäituri kätte kohtutäituri büroosse. Avaldaja ei ole kaebuses esile toonud, et ta oleks vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul viinud võtmed kohtutäituri kätte. Lisaks nähtub kohtutäituri otsusest, et sissenõudja ei olnud kinnitanud valduse üleandmist. Juhul kui avaldaja leiab, et sissenõudja ei ole esitanud kohtutäiturile korrektset teavet valduse üleandmise kohta, olnuks kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks 4 2-24-1614 tunnistamise hagi esitamine sissenõudja vastu.

§ 221

lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et nõue on rahuldatud. 4.

1. Kohus asus seisukohale, et kohtutäituri poolt kinnisasja väljaandmiseks tehtavad täitetoimingud ei rikkunud avaldaja õigusi ja avaldaja ei saa tugineda kaasvaldajate õiguste rikkumisele. Kaebuse läbivaatamise ajal ei olnud kohtutäitur väljatõstmise toimingut teostanud, mis tõttu kohus neid asjaolusid ei käsitlenud. 4.
2. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei omanud sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vastanud. 4.
3. Kuna avaldaja kaebus jäi rahuldamata, määras kohus TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel, et kõigi menetlusosaliste menetluskulud jäävad avaldaja kanda. 4.
4. Kuna menetlusosalised ei olnud kohtule esitanud oma lõplikke menetluskulude nimekirju, otsustas maakohus määrata menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul peale kohtumääruse jõustumist. Määruskaebus
5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldaja kaebus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta vastustaja kanda. 5.
6. Avaldaja väitel ei tuginenud kohus seadusesättele, mille kohaselt vajab kohtutäitur täitemenetluse lõpetamiseks sissenõudja kinnitust.

§ 48

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud (kohtutäitur koostas kohapeal olles dokumendi, kust nähtub, et avaldaja kohapeal ei ela).

§ 48

lg 1 p 7 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse selle põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. Kohtutäitur tuvastas ise kohapeal olles, et avaldajal puudus nii otsene kui ka kaudne valdus. Seega oli täitemenetlust alustatud põhjendamatult. Seadus ei nõua sissenõudjalt mingit kinnitust ning kohtu tõlgendus seadusest on vale. Kohtutäituril oli olemas alus täitemenetluse lõpetamiseks. 5.

1. Maakohus lähtus valest eeldusest, et avaldaja ei ole esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Avaldaja on esitanud sellekohase hagi tsiviilasjas nr 2-24-1615, mis on Harju Maakohtu menetluses. Määrus tuleb tühistada ja kaebus rahuldada, kuna maakohus lähtus ekslikust arvamusest, et sellist hagi ei ole esitatud. 5.
2. Avaldaja ei ole andnud valdust üle teistele isikutele, mistõttu kohus pidi lähtuma sellest, et valduse on üle andnud teine kaasomanik. Kaasomanike vahel on praegu pooleli kaasomandi jagamise menetlus. 5.
3. Sissenõudja on pöördunud kohtutäituri poole oma eeldatava õiguse kaitseks, kuid täitemenetluse kestel sai tuvastatud, et avaldaja, kelle suhtes on tehtud määrus tsiviilasjas nr 2-22-6894, ei valda eluaset, ei viibi ega ela seal. Järelikult ei saa avaldaja rikkuda sissenõudja õigust. 5.
4. Eeltoodut arvestades tuli täitemenetlus lõpetada. Maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja lähtunud ebaõigesti asjaoludest. 5 2-24-1614 5.
5. Avaldaja õigusi rikuti sellega, et tema suhtes tehti täitetoiminguid ajal, mil tal ei olnud juba pikka aega olnud kinnisasja valdust. Seega ei pea avaldaja tasuma menetluskulusid, mille on kaasa toonud täitemenetluse läbiviimine. Maakohus ei põhjendatud avaldajalt menetluskulude välja mõistmist Menetlusosaliste seisukohad
6. Kohtutäitur palub jätta
7. mai
8. a seisukohas määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud võlgniku kanda. 6.
9. Kohtutäituri väitel ei olnud avaldaja täitedokumenti enne täitemenetluse alustamist vabatahtlikult täitnud, st eluruumi vabatahtlikult ja tähtaegselt vabastanud. 6.
10. Vaidlust ei ole selles, et kohtutäituril olid täitemenetluse alustamiseks olemas nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Seega olid täidetud täitemenetluse üldised eeldused ning

§ 7

lg-st 1, §-st 8 ja § 23 lg-st 1 lähtudes ei olnud täituril alust täitemenetluse algatamisest keelduda. 6.

1. Avaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile tõendit, et eluruum oleks enne täitemenetluse alustamist vabastatud. Sissenõudja on
2. detsembril 2023 kinnitanud, et avaldaja ja Q ei ole kinnisasja vabastanud. Seega ei vasta tõele avaldaja väide, et ta on kinnisasja vabastanud. Sissenõudja ei ole kinnisasja valdust avaldajalt vastu võtnud. Järelikult on täitedokument avaldaja poolt täitmata. 6.
3. Avaldaja on tõendanud, et ta on ilmselt sundtäitmise vältimise eesmärgil andnud kinnisasja valduse üle kolmandatele isikutele, s.o S-le ja C-le, kellest üks on alaealine laps. Seetõttu on sissenõudja taotlenud kohtutäiturilt

§ 181lg 2 alusel kinnisasja kolmandate isikute valdusest äravõtmist.

Kui kinnistut valdavad lisaks võlgnikule ka kolmandad isikud, ei takista see asjaolu võlgniku suhtes täitedokumendi ja

§ 180alusel täitetoimingute läbiviimist.

6.

1. Eluruum ei olnud mitte ainult täitemenetluse alustamisel, vaid oli ka
2. jaanuaril 2024 avaldaja ning temaga koos elavate kolmandate isikute poolt vabastamata. 6.
3. Avaldaja lepinguline esindaja kinnitas väljatõstmisel, et kinnisasjal avaldajale kuuluvat vara ei asu. See väide osutus valeks, sest kinnisasjal asus avaldajale kuuluv relvakapp koos relva ning padrunitega. Kuna kinnisasjal asus avaldajale kuuluv vara, tuli avaldaja välja tõsta. Väljatõstmise ajaks, s.o
4. jaanuar 2024 kell 14.00, ei olnud ka Q oma vara kinnisasjalt ära viinud, vaid kinnisasjal oli nii ta ise kui ka talle kuuluv vara. Järelikult ei olnud kinnisasi avaldaja poolt vabastatud. 6.
5. Asjaolu, et avaldaja ei viibinud väljatõstmise ajal kinnisasjal, või väide, et võlgnikud on oma vara kinnisasjalt ära viinud, ei tähenda automaatselt, et ka kinnisasja valdus on nõuetekohaselt vabastatud. Kuivõrd kohtutäituril puudus alus toimingu tegemata jätmiseks, s.o valduse äravõtmise toimingu ärajätmiseks, oli kohtutäituril seadusest tulenev kohustus kinnisasja valduse äravõtmise akti koostamiseks. Seega puudub seaduslik alus kinnisasja valduse äravõtmise akti tühistamiseks.
6. Sissenõudja toetas täielikult kohtutäituri
7. mail 2024 kohtule esitatud seisukohta. Menetluse edasine käik 6 2-24-1614
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
10. Ringkonnakohus lahendab kõigepealt kohtutäituri
11. juuli
12. a taotluse määrata talle avaldaja
13. juuni
14. a menetluskulude nimekirja kohta seisukoha esitamise tähtajaks
15. juuli 2024 ja lugeda kohtutäituri seisukoht
16. juulil 2024 esitatud menetlusdokumendiga esitatuks. 10.
17. Kohtutäitur leiab, et ringkonnakohus ei olnud määranud talle määruskaebemenetluses tähtaega avaldaja menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitamiseks, rikkudes sellega TsMS §-s 7 sätestatut. Kolleegium sellega ei nõustu. Ringkonnakohus määras
18. juunil 2024 menetlusosalistele tähtajad menetluskulude nimekirjade esitamiseks (kolme päeva jooksul alates sellekohase kirja kättesaamisest) ja teiste menetlusosaliste menetluskulude nimekirjadele vastuväidete esitamiseks (kahe päeva jooksul alates menetluskulude nimekirja kättesaamisest). Seega oli kohtutäiturile määratud tähtaeg avaldaja menetluskulude nimekirja kohta seisukoha esitamiseks – selleks oli kaks päeva avaldaja menetluskulude nimekirja kättesaamisest. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kohtutäituri lepinguline esindaja on saanud avaldaja
19. juunil 2024 esitatud menetluskulude nimekirja kätte
20. juulil 2024, mistõttu sellele vastuväidete esitamise tähtpäev saabus
21. juulil
22. 10.
24. juunil 2024 esitas kohtutäitur taotluse, milles märkis, et ringkonnakohus on andnud tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, ning palus seoses juristi puhkusel viibimisega pikendada vastuse andmise tähtaega kuni
25. juulini
27. juunil 2024 ringkonnakohus pikendas TsMS § 64 lg 1 alusel siinse asja määruskaebemenetlusega seoses kantud menetluskulude nimekirja esitamise tähtaga kuni
28. juulini 2024 (kaasa arvatud). Kohtutäitur ei avaldanud
29. juuni
30. a taotluses ega hiljem soovi ka teiste menetlusosaliste menetluskulude kohta seisukohtade esitamise tähtaja pikendamiseks. Samuti ei esitanud kohtutäitur avaldaja menetluskulude kohta seisukohti oma
31. juuni
32. a tähtaja pikendamise taotluses märgitud tähtpäevaks, s.o
33. juuliks
34. 10.
35. Siinsel juhul ei esine ka mõjuvat põhjust menetlustähtaja pikendamiseks
36. juulini
37. Kuna ringkonnakohtu
38. juunil 2024 määratud tähtaeg avaldaja menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks möödus alles
39. juulil 2024, ei takistanud kohtutäituri lepingulise esindaja puhkus (ajavahemikul 18.–
40. juuni 2024) tal selle menetlustähtaja järgimist. 10.
41. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus kohtutäituri taotluse menetlustähtaja pikendamiseks
42. juulini 2024 rahuldamata. Kohtutäituri
43. juuli
44. a seisukoht avaldaja menetluskulude kohta on seega esitatud hilinenult. 10.
45. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab mh avalduse, taotluse või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtutäitur toonud esile mõjuvat põhjust menetlustähtaja järgimata jätmiseks. Samas ei 7 2-24-1614 põhjusta kohtutäituri
46. juulil 2024 esitatud seisukoha menetlemine asja lahendamise viibimist, kuna selleks kuupäevaks ei olnud ringkonnakohus veel määruskaebust lahendanud, kohtutäituri seisukoha kohta ei ole vaja küsida teiste menetlusosaliste arvamust ning ringkonnakohus ka ei määra määruskaebemenetluses kantud menetluskulusid kindlaks, vaid seda teeb TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras maakohus pärast praeguse määruse või muu menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt praeguse määruse p 20). Eelnevat arvestades võtab ringkonnakohus kohtutäituri
47. juuli
48. a seisukoha menetlusse.
49. Määruskaebemenetluses esitatud seisukohtadest nähtuvalt ei vaidle menetlusosalised praeguse määruse p-s 4.2 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolude üle, sh et avaldaja suhtes on algatatud täiteasjas täitemenetlus Tallinna Ringkonnakohtu
50. juuni
51. a määruse tsiviilasjas nr 2-22-6894 täitmiseks, mille p 2.1 kohaselt võlgnik ja Q kohustusid vabastama kinnisasja valduse, ning et nimetatud kohustus on muutunud sissenõutavaks.
52. Vaidlustatud
53. jaanuari
54. a otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja
55. detsembri
56. a kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas (avaldaja oli vaidlustanud täitemenetluse alustamise), jättis täitemenetluse täiteasjas lõpetamata ja jättis rahuldamata ka avaldaja alternatiivse taotluse täitemenetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-21-15324 kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus saab siinses asjas kontrollida vaid kohtutäituri
57. jaanuaril 2024 tehtud otsuse seaduslikkust, hinnates kohtutäituri tegevuse õiguspärasust kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal.
58. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et kohtutäitur alustas täiteasjas täitemenetlust põhjendamatult. 13.
59. Kohtutäitur teeb

§ 23

lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Seega on täitemenetluse alustamiseks vajalik sissenõudja avaldus, mis vastab

§ 23

lg-s 2 sätestatud nõuetele, ning täitedokumendi olemasolu ja kehtivus võlgniku suhtes. Muid tingimusi täitemenetluse seadustik täitemenetluse alustamiseks ei sätesta. 13.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinsel juhul olid kohtutäituril

§ 23

lg 1 kohaselt täitemenetluse alustamiseks nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument, ning sellekohaseid põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). Avaldaja ei ole väitnud, et täitmisavaldus ei oleks vastanud seaduse nõuetele, ega vaidlustanud täitedokumendi olemasolu või selle kehtivust. 13.3. Täitemenetluse alustamist ei muutnud põhjendamatuks avaldaja väide, et ta oli kinnistu vabastanud ja seega täitedokumendist tuleneva nõude täitnud juba enne täiteasjas täitmisteate saamist. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt RKTKm 07.04.2004, 3-2-1-78-04, p 13). Avaldaja väide täitedokumendist tuleneva nõude rahuldamise kohta on materiaalõiguslik vastuväide, mis võib anda avaldajale alust esitada sissenõudja vastu

§ 221lg 1 järgi hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks.

13.

1. Eeltoodud põhjendustel järeldas maakohus õigesti, et kohtutäituril ei olnud alust jätta täitemenetlust alustamata. 8 2-24-1614
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et avaldaja esile toodud asjaolud ei andnud kohtutäiturile alust täiteasjas täitemenetlust lõpetada. 14.
3. Täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud

§-s 48. Avaldaja on määruskaebuses viidanud

§ 48

lg 1 p-le 2, mille kohaselt kohtutäitur lõpetab täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Võlasuhte lõppemise alused on märgitud VÕS §-s 186. Nõude rahuldamine

§ 48

lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega (vt nt RKTKm 28.04.2011, 3-2-1-26-11, p 12). Siinsel juhul ei ole avaldaja (ega teised menetlusosalised) väitnud ning ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohtutäiturile oleks 22. jaanuariks 2024, s.o vaidlustatud kohtutäituri otsuse tegemise ajaks esitatud TsMS § 48 lg 1 p 2 kohane kirjalik dokument, millest nähtuks sissenõudja nõude rahuldamine, s.o kinnisasja vabastamine. Seega ei olnud kohtutäituril alust

§ 48lg 1 p 2 alusel täitemenetlust lõpetada.

14.2. Avaldaja on viidanud täitemenetluse lõpetamise alusena ka

§ 48

lg 1 p-le 7, mille kohaselt kohtutäitur lõpetab täitemenetluse selle põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas eelpool, et

§ 23

kohased täitemenetluse alustamise tingimused olid täidetud, st täitemenetluse alustamiseks olid olemas nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Avaldaja ei ole väitnud, et täitedokumenti täiteasja alustamiseks ei olnud, see ei olnud kehtiv või täitmisavaldus ei vastanud seaduse nõuetele (

§ 23lg 2).

Järelikult ei olnud kohtutäituril alust lõpetada täitemenetlust ka

§ 48lg 1 p 7 alusel.

14.3. Määruskaebuse väide, et sissenõudja nõue oli rahuldatud juba enne täitmisteate kättesaamist avaldaja poolt, ei annaks

§ 48lg 1 p 7 järgi alust täitemenetlust lõpetada.

Maakohus selgitas õigesti, et kui avaldaja tugineb sellele, et täitemenetlus on põhjendamatu täitedokumendist tuleneva nõude rahuldamise tõttu, on tegemist materiaalõigusliku vaidlusega võlgniku ja sissenõudja vahel, mille puhul võlgniku asjakohane õiguskaitsevahend on

§ 221järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

14.4. Avaldaja väidab määruskaebuses, et maakohus märkis määruses ekslikult, et avaldaja ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitanud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et avaldaja on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on tsiviilasjana nr 2-24-1615 Harju Maakohtu menetluses. See asjaolu ei anna siiski alust täitemenetlust lõpetada.

§ 48

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega täitmisele võetud täitedokument või kohustus see viivitamata täita on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks või on määratud sundtäitmise lõpetamine. Avaldaja ei ole väitnud, et 22. jaanuariks 2024, s.o vaidlustatud kohtutäituri otsuse tegemise ajaks oleks esinenud mõni

§ 48lg 1 p-s 4 sätestatud asjaolu.

Tsiviilasja nr 2-24-1615 menetlus ei olnud 22. jaanuaril 2024 veel alanud. Järelikult ei olnud kohtutäituril alust täitemenetlust lõpetada ka

§ 48lg 1 p 4 alusel.

15. Samuti ei esinenud vaidlustatud kohtutäituri otsuse tegemise ajal

§-s 46 sätestatud aluseid täiteasjas täitemenetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-21-15324 kohtulahendi jõustumiseni.

1. Praeguses määruses käsitlemata määruskaebuse väited ei oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Muu hulgas ei ole kohtutäituri
2. jaanuari
3. a otsuse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased väited, mis puudutavad täitemenetlust ja täitetoiminguid pärast
4. jaanuari 2024 või kolmandate isikute õigust kinnisasjal viibida. 9 2-24-1614
5. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus avaldaja kaebus jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult avaldaja kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause ja lg 10). Alusetu on avaldaja etteheide, et maakohus ei põhjendanud menetluskulude tema kanda jätmist. Maakohus viitas menetluskulude jaotamisel asjakohastele normidele ja põhjendas menetluskulude avaldaja kanda jätmist kaebuse rahuldamata jätmisega (vt maakohtu määruse p-d 28 ja 29).
6. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda.
8. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavad menetluskulud määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast praeguse määruse või muu menetlust lõpetava määruse jõustumist. 21.

§ 218lg 3 ja Ts

MS § 696 lg 3 võimaldavad esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10