Obsah (9)

§ 23§ 56§ 49§ 48§ 8§ 217§ 221§ 223§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 05.07.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-13296 Kohtua

) § 49 lg 2 järgi sissenõudja õigus pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata. Ka

§ 23

lg 45 näeb ette võimaluse esitada tulevikus sissenõutavaks muutuvaid nõudeid eraldi täitemenetluse raames ega kohusta sissenõudjat esitama kõiki täitedokumendis märgitud nõudeid täitmiseks sama täitemenetluse raames. Üksnes asjaolu, et kahe täitemenetluse läbiviimine on võlgniku jaoks kulukam, ei ole alus täitemenetluse lõpetamiseks. 1.2. Kohtule esitatud avalduses jäi avaldaja kohtutäiturile esitatud kaebuses toodud seisukohtade juurde ega nõustunud kohtutäituri otsuses toodud põhjendustega. Mh leidis avaldaja, et

§ 56

lg 1 ei luba täitemenetlust põhi- ja kõrvalnõude osas eraldi täitemenetlustes läbi viia. Kui sissenõudja märgib täitmisavalduses nõude sisu ja ulatuse, mis 2 2-22-13296 erineb täitedokumendist nähtuvast, peab kohtutäitur sellele sissenõudja tähelepanu juhtima ja selgitama välja, milline on sissenõudja tegelik tahe. Seega, kui sissenõudja on täitmisavalduses märkinud ainult põhinõude, peab kohtutäitur sissenõudjale selgitama, et kõrvalnõude sissenõudmiseks tuleb vastav tahe selgelt avaldada ka täitmisavalduses. Kui sissenõudja seda selgelt täitmisavalduses ei märgi, ei saa ta enam kõrvalnõudeid sisse nõuda. Mh ei saa

§ 49

lg 2 järgi alustada uut täitemenetlust eraldi kõrvalnõude osas, kui põhinõude osas on täitemenetlus lõppenud ja lõppenud täitemenetluse raames ei tahtnud sissenõudja kõrvalnõude sundtäitmist. Põhi- ja kõrvalnõude eraldi menetlemine tekitab võlgnikule rohkem täitemenetluse kulusid. 29.07.2022 täitmisavalduses nimetatud viivisenõue oli täitmisavalduse esitamise ajaks osaliselt aegunud. Viivisenõue aegus 11 079 euro osas 01.06.2022 ja aegumine ei katkenud, sest viivisenõue esitati esimest korda täitmiseks 29.07.

2. Enne avalduse esitamist (07.09.2022) esitas avaldaja Harju Maakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlusaluse täiteasja menetluse. Harju Maakohus rahuldas 09.09.2022 määrusega taotluse ja peatas täitemenetluse kuni 12.10.2022 (kohtutäituri otsuse tegemiseni). Avaldaja esitas 12.10.2022 uue esialgse õiguskaitse taotluse täitemenetluse jätkuvaks peatamiseks ning Harju Maakohus peatas 13.10.2022 määrusega täitemenetluse kuni siinses asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Puudutatud isikute seisukohad
3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtutäitur peab lähtuma täitemenetluse läbiviimisel täitmisavaldusest ja ei pea selgitama välja sissenõudja tegelikku tahet, ega seda sissenõudjale selgitama. Kohtutäitur kontrollib vaid täitmisavalduse alusel esitatud täitedokumendi formaalsetele nõuetele vastavust. Kui täitedokument vastab formaalsetele nõuetele, on kohtutäitur kohustatud täitedokumendi ja täitmisavalduse alusel algatama täitemenetluse. Riigikohus on leidnud, et täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (RKTKo 16.10.2002, 3-2-1-119-02, p 8). Sissenõudja esitas praeguses täiteasjas kohtutäiturile vorminõuetele vastava täitmisavalduse ning täitedokumendi. Formaliseerituse printsiibist lähtuvalt ei saa kohtutäitur teha otsuseid ega anda õiguslikke hinnanguid sissenõudja ja võlgniku vahel tekkinud materiaalõiguslikele asjaoludele. Sissenõudja võib sama täitedokumendiga pöörduda kohtutäituri poole.

§ 49

lg 2 alusel on piiratud üksnes sama nõudega kohtutäituri poole pöördumine.

§ 56

lg 1 reguleerib nõude rahuldamise ulatust kohustuse täitmisel, mitte ei kohusta sissenõudjat esitama täitmisele kõiki täitedokumendist tulenevad nõuded. Kohtutäitur ei saa täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt hinnata võlgniku väiteid, mis puudutavad aegumist.

1. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Esimeses täiteasjas esitas sissenõudja 02.05.2022 täitmisavalduse põhinõude täitmiseks ning 19.07.2022 täiendava avalduse viivisenõude täitmiseks, kuid võlgniku vastuväite tõttu lõpetas kohtutäitur menetluse. Kohtutäitur lõpetas menetluse, sest võlgnik oli põhikohustuste täitnud 3 2-22-13296 enne seda, kui sissenõudja esitas täiendava avalduse viiviste sissenõudmiseks ja nõuet ei saanud enam suurendada. Seetõttu esitas sissenõudja viivise sissenõudmiseks 29.07.2022 uue täitmisavalduse. Asjaolu, et sissenõudja ei vaidlustanud kohtutäituri otsust, ei võta sissenõudjalt õigust esitada uut avaldust. Sissenõudjal ei tule esitada viivisenõuet täitmisele koos põhinõudega samas täitemenetluses ning võlgniku kaebuse alusel täitemenetluse lõpetamine oleks sissenõudja õiguste ebaproportsionaalne riive. Maakohtu määrus ja põhjendused
2. Harju Maakohus jättis 22.02.2023 määrusega kaebuse rahuldamata ja tühistas 13.10.2022 kohtumäärusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega peatati vaidlusaluses täiteasjas täitemenetlus. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1128,80 eurot koos kohustusega tasuda neilt seadusjärgses määras viivist. 5.
3. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - sissenõudja esitas täiteasjas nr 022/2022/3427 kohtutäiturile täitmisavalduse Harju Maakohtu 09.04.2012 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-48363 tuleneva põhivõla 40 000 euro sissenõudmiseks; kohtutäitur lõpetas

§ 48

lg 1 p 3 alusel 27.07.2022 otsusega selles asjas täitemenetluse, kuna sissenõudja nõue oli täidetud ja täitemenetluse kulud tasutud; - sissenõudja esitas 29.07.2022 kohtutäiturile täitmisavalduse Harju Maakohtu 09.04.2012 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-48363 tuleneva viivisenõude 29 084 eurot sissenõudmiseks; - kohtutäitur alustas 05.08.2022 võlgniku vastu 29 084 euro suuruse viivise sissenõudmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 022/2022/4925; - võlgnik taotles 18.08.2022 kaebuses täitemenetluse lõpetamist; - kohtutäitur jättis 12.09.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. 5.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei pidanud kohtutäitur täitemenetlust

§ 48

lg 1 p 7 alusel lõpetama, sest kohtutäitur ei alustanud täitemenetlust põhjendamatult. Kohtutäitur viib täitemenetlust

§ 23lg 1 alusel läbi sissenõudja esitatud täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel.

Riigikohtu praktika kohaselt kehtib täitemenetluses formaliseerituse põhimõte, mille järgi peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Seega ei pidanud kohtutäitur välja selgitama sissenõudja nõude tegelikku sisu ja/või ulatust ning pidi lähtuma üksnes täitmisavalduses märgitust. Sissenõudjale ei tulene seadusest kohustust esitada korraga täitmisele kõiki täitedokumendist tulenevad nõudeid, sh põhi- ja kõrvalnõuded. Sissenõudja peab

§ 23

lg 4 5 alusel märkima, kui täitedokument sisaldab nõudeid, mis muutuvad sissenõutavaks tulevikus, kas ta soovib nende nõuete täitmist samas täitemenetluses. Täitemenetluse lõpetamine ei piira

§ 49

lg 2 esimese lause kohaselt sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata. Riigikohus on selgitanud, et kehtiv õigus ei piira ka sissenõudja võimalust esitada

§ 48

lg 1 p 1 kohaselt avaldust käimasoleva täitemenetluse lõpetamiseks ning pöörduda seejärel 4 2-22-13296

§ 49

lg 2 alusel uuesti kohtutäituri poole täitedokumendist tuleneva nõude täitmiseks (RKTKo 13.12.2018, 2-15-16664, p 21). Seega ei saanud võlgnik eeldada, et sissenõudja peab kõik oma nõuded esitama sama täitemenetluse raames.

§ 56

lg 1 reguleerib nõude rahuldamise ulatust kohustuse täitmisel, mitte ei kohusta sissenõudjat esitama korraga täitmisele kõiki täitedokumendist tulenevad nõudeid, sh viivisenõuet.

§ 56

lg 1 ei sätesta, et sissenõudja kaotab õiguse ülejäänud võla sissenõudmiseks olukorras, kus juba aset leidnud täitemenetluse käigus on sissenõudja nõue osaliselt rahuldatud. Sissenõudja ei ole oma nõudest kirjalikult loobunud ning täitemenetlust praeguses täiteasjas ei lõpetatud ka nõude täitmise aegumise tõttu. Seetõttu oli sissenõudjal õigus esitada kohtutäiturile uus täitmisavaldus täitmata jäänud nõude osas. Kuna kohtutäiturile esitati täitmiseks nõuetele vastav täitmisavaldus ja jõustunud kohtulahend ning täitmisavalduse aluseks olev nõue ei olnud rahuldatud, ei saanud kohtutäitur täitemenetlust lõpetada. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad 6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega kaebus rahuldada ja lõpetada täiteasja menetlus. Menetluskulud palus avaldaja jätta sissenõudja kanda. 6.1. Määruskaebuse väidete kohaselt jättis maakohus arvestamata, et lisaks täitedokumendi ja täitmisavalduse formaalsele kontrollile pidi kohtutäitur

§ 8lg 1 järgi selgitama sissenõudjale tema õigusi ja kohustusi.

Olukorras, kus sissenõudja ei märkinud esimeses täiteasjas täitmisvaldusele kõrvalnõuet, oli kohtutäituril selles täiteasjas

§ 8

lg 1 järgi kohustus selgitada välja, milline oli sissenõudja tegelik tahe kõrvalnõude osas (kas ta soovib selle sissenõudmist või mitte), ning selgitada, et

§ 56lg 1 järgi rahuldatakse põhinõue koos kõrvalnõudega ühes täitemenetluses.

Samuti lõpetas kohtutäitur ekslikult

§ 48

lg 1 p 3 alusel esimese täitemenetluse põhjusel, et täitemenetluse jätkamine ei olnud viivisenõude esitamata jätmise tõttu võimalik. Kuna sissenõudja saatis kohtutäiturile e-kirja, millest nähtus sissenõudja soov täita selles täiteasjas ka viivisenõuet, saab tema algselt esitatud täitmisavaldust pidada ekslikuks ja tema tegeliku sooviga vastuolus olevaks. Kui sissenõudja soovis viivisenõuet täita, pidi kohtutäitur selgitama talle vajadust esitada uus täitmisavaldus ja käimasoleva täitemenetlusega ühinemise avaldus. 6.2. Maakohus tõlgendas vääralt

§ 49

lg-t 2 ning asus seetõttu vääralt seisukohale, et täitemenetluse lõpetamiseks ei ole alust. Uue täitemenetluse alustamine sama täitedokumendi alusel ei olnud lubatav. Olukorras, kus kohtutäitur lõpetas täitemenetluse

§ 48

lg 1 p 3 alusel, st leidis, et sissenõudja nõue on rahuldatud, saab

§ 56

lg 1 järgi eeldada, et esimeses täitemenetluses oli täitmisel nii põhi- kui ka kõrvalnõue ning täitedokument sai rahuldatud kogu ulatuses, s.o nii põhi- kui ka kõrvalnõuete osas. Viidatud sätteid koosmõjus tõlgendades saab järeldada, et sissenõudjal ei olnud õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole.

§ 56

lg 1 järgi oli sissenõudjal kohustus esitada täitmiseks kõiki täitedokumendist tulenevaid nõudeid. Viidatud sättest tuleneb, et põhi- ja kõrvalnõuded rahuldatakse ühes täitemenetluses. 5 2-22-13296 Maakohus jättis tähelepanuta, et täitemenetlus ei ole lubatav, sest viivisenõue oli täitmisavalduse esitamise ajaks aegunud. Riigikohtu praktika (RKTKm 09.11.2009, 3-2-1116-09, p 9) kohaselt peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega pidi kohtutäitur kontrollima, kas täitedokumendi kuupäevad viitavad aegumisele. Maakohus jättis vääralt arvestamata, et kõrvalnõude täitmine eraldi täitemenetluses on lubamatu ka suuremate täitekulude tõttu ega vasta menetlusökonoomia põhimõttele. Viivisenõude esimeses täitemenetluses esitamise korral oleks avaldajal tulnud vabatahtliku täitmise korral tasuda põhi- ja kõrvalnõudelt kohtutäituri põhitasu kokku 1740 eurot, kuid nõuete eraldi täitemenetluses sissenõudmise korral peab avaldaja tasuma 2520 eurot (2×1260). 6.

1. Maakohus jättis arvestamata, et avaldaja vastu uue täitmisavalduse esitamine on pahatahtlik ja rikub VÕS § 6 lg-st 1 tulenevat hea usu põhimõtet. Avaldajal oli õiguspärane ootus, et sissenõudja esitas tema vastu esimeses täitemenetluses kogu nõude, ning vabatahtliku täitmise järel sai sissenõudja uskuda, et tema kohustused on täidetud, sest kohtutäitur ei võtnud sissenõudja viivisenõuet täitmisele ja lõpetas täitemenetluse. Avaldaja sai sellises olukorras uskuda, et saabus õigusrahu. Uue täitmisavalduse esitamine oli avaldajale üllatav. Sissenõudja tegevus uue täitmisavalduse esitamisel on pahatahtlik. Sissenõudja on asunud avaldajat kiusama, sundides teda taluma uut täitemenetlust ja kandam täiendavaid kulusid.
2. Kohtutäitur jäi varem esitatud seisukohtade juurde, vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
3. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu, jäi varem esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Menetluse edasine käik
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Ringkonnakohus vastab üksnes määruskaebuse väidetele.
6. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust avaldaja väited selle kohta, et kohtutäitur rikkus esimeses täitemenetluses talle

§ 8

lg-st 1 tulenevat selgitamiskohustust ja lõpetas ebaõigesti selle täiteasja menetluse, samuti väited sissenõudja käitumise kohta. Avaldajal oli

§ 217

lg 1 järgi õigus esitada kümne päeva jooksul alates kohtutäituri vastava otsuse kättesaamisest kohtutäiturile tema otsuse peale kaebus, kui ta ei nõustunud tema vastu alustatud esimese täitemenetluse lõpetamisega, ja esitada selles kaebuses oma vastuväited täitemenetluse eksliku lõpetamise ja selgitamiskohustuse täitmata jätmise kohta. 6 2-22-13296 Seda ei ole avaldaja teinud. Vaidlusaluse täitemenetluse alustamise peale esitatud kaebuse puhul ei ole aga enam tähtsust sellel, kas ja kuidas rikkus kohtutäitur oma kohustusi esimest täitemenetlust korraldades, ning kas täitemenetluse lõpetamine oli õiguspärane. Siinses menetluses ei saa avaldaja enam kohtutäituri esimeses täitemenetluses tehtud toiminguid vaidlustada. Samuti ei ole tähtsust avaldaja väidetel sissenõudja käitumise, sh uue täitmisavalduse lubamatu esitamise kohta. Siinses menetluses kontrollib kohus, kas kohtutäitur alustas õigesti sissenõudja 29.07.2022 täitemenetlust kohtumäärusest tuleneva viivisenõude sissenõudmiseks. 12. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus vaidlusaluse täiteasja alustamist puudutavalt põhjendatult seisukohtale, et kohtutäituril oli õigus alustada vaidlusalust täitemenetlust ning seetõttu ei ole alust täitemenetlust

§ 48lg 1 p 7 alusel (põhjendamatu alustamise tõttu) lõpetada.

12.1. See, et sissenõudja esitas esimeses täitemenetluses täitmiseks üksnes täitedokumendist tuleneva põhinõude ja kohtutäitur lõpetas esimese täitemenetluse

§ 48

lg 1 p 3 alusel nõude rahuldamise tõttu, ei muuda samast täitedokumendist tuleneva viivisenõude sissenõudmiseks uue täitemenetluse alustamist lubamatuks. Maakohus leidis õigesti, et

§ 49

lg 2 järgi ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata, v.a juhul, kui sissenõudja on nõudest loobunud või sama nõude täitemenetlus on aegumise tõttu lõpetatud. Viidatud sättest tuleneb selgelt, et veel täitmata nõude sundtäitmiseks saab sissenõudja esitada üldjuhul uuesti täitmisavalduse sõltumata sellest, et sama täitedokumendi alusel alustatud varasem täitemenetlus on lõpetatud. Erandina ei ole see võimalik üksnes siis, kui sissenõudja loobus nõudest või täitemenetlus lõpetati sama nõude aegumise tõttu. Muul juhul, sh samast täitedokumendist tuleneva viivisenõude sissenõudmiseks täitemenetluse alustamisel pärast põhinõude sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse lõpetamist, ei ole seadusandja piiranguid ette näinud. Seega oli sissenõudjal õigus esitada kohtutäiturile samast täitedokumendist tuleneva veel täitmata nõude, sh viivisenõude sissenõudmiseks uus täitmisavaldus ning kohtutäituril ei olnud alust esimese täitemenetluse lõpetamise tõttu jätta täiemenetlust alustamata. Seejuures ei ole uue täitemenetluse alustamise lubatavuse kontekstis tähtsust sellele, kas esimeses täitemenetluses olid täitmisel kõik täitedokumendist tulenevad nõuded või mitte ning kas kohtutäitur pidi esimeses menetluses täitma kõiki täitedokumendist tulenevaid nõudeid. Maakohus viitas õigesti sellele, et kehtiv õigus ei piira sissenõudja võimalust esitada

§ 48

lg 1 p 1 kohaselt avaldust käimasoleva täitemenetluse lõpetamiseks ning pöörduda seejärel

§ 49

lg 2 alusel uuesti kohtutäituri poole täitedokumendist tuleneva nõude täitmiseks (RKTKo 13.12.2018, 2-15-16664, p 21). Seega, sõltumata sellest, millises ulatuses täitis kohtutäitur esimeses täitemenetluses täitedokumendist tulenevaid nõudeid, oli sissenõudjal õigus esitada pärast esimese täitemenetluse lõpetamist kohtutäiturile täitmisavaldus samast täitedokumendist tulenevate täitmata nõuete sissenõudmiseks ning kohtutäituril ei olnud seadusest tulenevat alust jätta täitemenetlust alustamata. 12.

1. Kuigi uue täitemenetluse alustamine põhjustab võlgnikule suuremaid täitekulusid, ei saa ka sel põhjusel pidada uue täitemenetluse alustamist lubamatuks, sest ülaltoodu kohaselt on sama täitedokumendi alusel lubatav esitada uuesti täitmisavaldus ning kohtutäituril ei ole 7 2-22-13296 seaduse järgi alust jätta täitemenetlust alustamata võlgnikule tekkivate ülemääraste täitekulude tõttu. 12.
2. Avaldaja vastu vaidlusaluse täitemenetluse alustamist ei saa pidada lubamatuks ka sel põhjusel, et kohtutäitur ei kontrollinud täitemenetluse alustamise eel, kas täitmiseks esitatud nõue võib olla aegunud. Kohtutäituril ei ole täitemenetlust alustades formaliseerituse põhimõttest tulenevalt kohustust kontrollida täitmisele esitatud nõude võimalikku aegumist. Riigikohus on korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid ega saa kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse alustama. Seejuures saab kohus avaldaja kaebuse alusel hinnata üksnes täitemenetluse formaalset õiguspärasust, kuid sisulised vastuväited nõudele tuleb avaldajal esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt RKTKm 23.02.2021, 2-19-14461, p 13; RKTKm 21.06.2017, 3-2-1-63-17, p 32; RKTKm 16.01.2008, 3-2-1-132-07, p 11). Ülaltoodu kohaselt ei pidanud kohtutäitur kontrollima täitemenetluse alustamise eel sissenõutava nõude võimalikku aegumist ning avaldaja ei saa

§ 217

alusel esitatud kaebuses heita kohtutäiturile ette aegumise omal algatusel kontrollimata jätmist. Võlgnik sai varem taotleda aegumise kohaldamist

§ 221

lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (RKTKm 21.06.2017, 3-2-1-63-17, p 32). Alates 1. aprillist 2021 kehtiv

§ 48

¹ lg 1 näeb võlgnikule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise asemel ette õiguse esitada kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui on möödunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 157 sätestatud aegumistähtaeg, ning kohtutäiturile esitatava avalduse asemel või selle edutuse korral, võib võlgnik

§ 223

¹ alusel esitada samal põhjusel, s.o aegumistähtaja möödumise tõttu ka avalduse maakohtule (vt ka RKTKm 19.06.2024, 2-22-4074, p 12). Sellist avaldust ei ole avaldaja esitanud. Seega ei pidanud kohtutäitur täitemenetlust alustades kontrollima nõude võimalikku aegumist. Selleks on võlgnikule täitemenetluses ette nähtud muud õiguskaitsevahendid. Sellest erinevat järeldust ei saa teha ka avaldaja määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendist, mille kohaselt peab kohtutäitur täitemenetluse alustamisel mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras (RKTKm 09.11.2009, 3-2-1-116-09, p 9). Viidatud lahend puudutas pankrotimenetluse kestel massikohustuse täitmist ning sellest ei saa järeldada kohtutäituri kohustust kontrollida täitemenetluse alustamise eel nõude aegumist. 12.4. Täitemenetluse alustamist ei saa pidada ka hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatuks. Iseenesest tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida TsÜS § 138 järgi heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Ka VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viidatud sätted puudutavad eelkõige võlgniku ja sissenõudja vahelisi suhteid. Samuti heidab avaldaja määruskaebuses hea usu põhimõtte vastast käitumist ette just sissenõudjale. Sissenõudja pahatahtlik käitumine ei anna aga kohtutäiturile alust jätta täitemenetlust alustamata. Ka juhul, kui sissenõudja peaks kuritarvitama võlgniku hinnangul oma õigusi, 8 2-22-13296 esitades võlgniku vastu samast täitedokumendist tulenevate erinevate nõuete sissenõudmiseks mitmeid täitmisavaldusi erinevate täitemenetluste alustamiseks eesmärgiga põhjustada võlgnikule suuremate täitekuludega kahju, ei oleks kohtutäituril formaliseerituse põhimõttest tulenevalt õigust jätta sissenõudja poolt formaalsetele tingimustele vastava täitmisavalduse ja täitedokumendi esitamise korral täitemenetlust alustamata. Samuti ei tulene

§-st 48 kohtutäiturile õigust sel põhjusel täitemenetlust lõpetada. Tegemist on täitmisel oleva nõude kohta esitatud sisulise vastuväitega, mille võlgnik saab maksma panna

§ 221lg 1 alusel esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Samas, arvestades seda, et avaldaja ise esitas esimeses täitemenetluses hiljem esitatud viivisenõude sissenõudmisele vastuväite, mille tõttu kohtutäitur lõpetas selles asjas täitemenetluse, ei saaks sissenõudja käitumist (s.o uue täitmisavalduse kohtutäiturile esitamist) pidada ilmselt hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatuks. 13. Eelnevat arvestades oli kohtutäituril õigus ja kohustus alustada

§ 23

lg 1 esimese aluse järgi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel avaldaja vastu vaidlusalust täitemenetlust ning maakohus jättis õigesti avaldaja kaebuse kohtutäituri otsuse peale rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata avaldaja määruskaebus. 14. Arvestades seda, et vaidlusaluses täitemenetluses täidetakse 29 084 euro suurust viivisenõuet, saab kohtutäituri otsuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale

§ 218lg 3 teise lause järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetlusega menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. seotud
2. Arvestades, et kohtutäitur tegi määruskaebemenetluses toiminguid isiklikult ja vaid sissenõudja on esitanud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulude nimekirja, tuleb määrata kindlaks sissenõudja menetluskulude suurus. Teistel menetlusosalistel ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt määruskaebemenetluses menetluskulusid tekkinud, seega ei ole vaja kindlaks määrata neile hüvitatavate menetluskulude suurust.
3. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Sissenõudja 12.06.2024 esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema määruskaebemenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 715,13 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus sissenõudja vandeadvokaadist lepingulisel esindajal määruskaebemenetluse toimingutele kokku 3 tundi 20 minutit, sh 05.04.2023 määruskaebuse koostamisele 3 tundi ja 07.06.2024 menetluskulude nimekirja koostamiseks 20 minutit. Muid kulusid toimikust ei nähtu. Arvestades maakohtu määruse, määruskaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on sissenõudja esindaja tunnitasu 170 eurot (lisandub käibemaks), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul. 9 2-22-13296 Seega on sissenõudja vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 715,13 eurot (3 tundi × 170 eurot/tund + 20% = 645,99 eurot ja 0,33 tundi x 170 eurot/tund + 22% = 69,14 eurot ), mis tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista. Vastavalt sissenõudja taotlusele tuleb avaldajal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
4. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 10