Obsah (12)

§ 654§ 651§ 652§ 267§ 268§ 4§ 442§ 162§ 173§ 163§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5387

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas tööandja leppetrahvinõude töötaja vastu 4015,97 eurot ületavas ulatuses ning sellelt arvestatava seadusjärgse viivise nõude Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jätab tühistatud osas hagi rahuldamata. Eelnevast tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 10 2-20-5387 41. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse, milles rahuldati hageja hagi ja jäeti kostja hagi rahuldamata, täielikult. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (

§ 651lg 1).

42. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi ja milles ringkonnakohus vähendab tasumisele kuuluvat leppetrahvi. Ülejäänud osas ei ole ringkonnakohtul põhjust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu otsusega, siis ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 43. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigusenorme, kui jättis 19.01.2022 määrusega töötaja taotluse tema vande all seletuse andmiseks rahuldamata.

§ 267

lg 1 järgi võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist.

§ 268

kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub.

§ 268

¹ reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest tuleneb, et pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Kuna tööandja ei nõustunud töötaja vande all ülekuulamisega ja maakohus ei pidanud seda omal algatusel vajalikuks, siis võis maakohus jätta töötaja vande all üle kuulamata. Töötaja arvamus, et tema vande all antav seletus kinnitaks tema seisukohti, ei asenda siiski menetluses juba esitatud ja esitamata tõendeid, mistõttu ei pidanud ka ringkonnakohus vajalikuks omal algatusel töötajat vande all üle kuulata. 44. Kolleegium ei nõustu töötaja etteheitega, et maakohus oleks pidanud tegema talle ettepaneku esitada tõendeid erialakirjandusest avaldatu kohta. Olukorras, kus töötaja ise ei ole välja toonud, milliseid konkreetseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid ta soovib erialakirjandusele üldiselt viidates esile tuua ja tõendada, ei ole töötaja etteheide põhjendatud. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 4lg 2, § 5 lg-d 1-2, § 230 lg 1).

Asja materjalidest on näha, et praegusel juhul oli pooltele selge tõendamisele kuuluvate asjaolude ring, sh on töötajale olnud selge, et tema peab tõendama kõiki oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Töötaja seda võimalust ei ole kasutanud. Kui töötaja jätab oma väidete aluseks olevad asjaolud õigel ajal esile toomata ja tõendamata, siis on tema risk, et hagi lahendatakse tema kahjuks. 11 2-20-5387

1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et töötajale on tutvustatud töölepingu p-s 6.6 märgitud töökorralduse reegleid, ametikirjeldust, töökaitsejuhendit ja tuleohutuseekirju. Töötaja on 01.09.2014 sõlmitud töölepingu allkirjastanud, millega on kinnitanud töölepingu p-s 6.6 kirjeldatud dokumentidega tutvumist. Tööandja on põhistanud, et töölepingu p-s 6.6 on silmas peetud töökorralduse reeglite all tööandja töösisekorraeeskirju. Kuna töötaja on töölepingut sõlmides kinnitanud ka töökorralduse reeglitega, s.o sisekorraeeskirjadega, tutvumist, siis on tööandja tõendanud, et töötajale on sisekorraeeskirjad teatavaks tehtud ning töötaja on saanud nendega ka tutvuda. Lisaks on töötaja andnud eraldiseisvalt allkirjad selle kohta, et talle on töösisekorraeeskirju tutvustatud nii 01.09.2014 kui 26.09.2016 (III kd, tl 126–128, 176–177, 189–192). Selliselt on tõendatud tööandja väide, et töölepingu p-s 6.6 töökorralduse reeglite all silmas peetud töösisekorraeeskirjadega tutvumist on töötaja otsesõnu kinnitanud oma allkirjadega 01.09.2014 kui 26.09.2016 töötaja juhendamise kaardil.
2. Maakohus jättis töötaja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja sellega seonduvad nõuded rahuldamata, tuvastades mh, et töötaja rikkus töölepingust ja töösisekorraeeskirjadest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust. Maakohus, tuvastades, mida pooled peavad ärisaladuseks, on viidanud EKTÄKS § 5 lg-le
3. Kuna maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et pooled sõlmisid töölepingu 01.09.2014, siis ei saanud maakohus ärisaladuse määratlemisel viidata ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadusele, mis jõustus alles 17.12.2018, mistõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendusi selles osas muuta. Samas ei ole maakohus eksinud, tuvastades teabe, s.o ärisaladuse, millise hoidmise kohustus tulenes kostjale töölepingu p-st 5.4 ja töösisekorraeeskirjade p-dest 8.1, 8.2, 8.2.1, 8.2.2, 8.2.3, 8.2.4, 8.2.5, 8.2.6, 8.2.7 ja 8.2.
4. Tööandja tooteretsepte ja tootmisprotsesse saab pidada tööandja ärisaladuseks, nagu maakohus õigesti tuvastas, sest need ei ole üldteada ega kergesti kättesaadavad, toodete retseptid ja nendel põhinevate toodete tootmisprotsess on välja töötatud mitmete aastate jooksul, tehtud on kulutusi arendustööle, teabel on kaubanduslik väärtus selle salajasuse tõttu ning hagejal kui tööandjal on olnud ka soov hoida teavet salajas, rakendades selleks vastavaid meetmeid.
5. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas töölepingu p-s 5.6 sisalduv kokkulepe, et juhul, kui töötaja rikub lepingu kehtimise ajal või pärast töölepingu lõppemist p-s 5.4 kirjeldatud kohustusi, hüvitab töötaja tööandjale sellise tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi kuni töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, on kehtiv. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et leppetrahvi kokkulepe, mis on sõnastatud kuni töötaja kuue kuu keskmise töötasuna, on piisavalt määratlemata. Kuna töötajale on teada tema töölepingus kokku lepitud kuutasu ja töötajale on teada keskmine töötasu, mis talle tehtud töö eest makstakse, siis on ka kokkulepitud võimalik leppetrahvi suurus ettenähtav, mõlema poole jaoks kerge vaevaga välja arvutatav ja kontrollitav. Pooled leppisid kokku leppetrahvi tasumises puhuks, kui töötaja rikub töölepingu p-s 5.4 kirjeldatud kohustusi. Maakohus tuvastas kostjale etteheidetavad töölepingu p-s 5.4 kokkulepitud rikkumised, mis andsid tööandjale õiguse leppetrahvi nõude esitamiseks. Asjaolu, et töötaja väidete kohaselt on rohelise seebi valmistamisega võimalik igaühel hakkama saada, sest selle koostis ja valmistamisprotsess on kättesaadav nii keemiaõpikutest kui internetist, ei lükka ümber töötaja kohustust hoida tööandja ärisaladust, milles rohelist seepi kasutakse ja kasutamist arendatakse tööandja toodetes, mille avalikustamist ühe osana ärisaladusest tööandja töötajale ette heidab.
6. Pooled ei vaielnud selle üle, et tööandja esitas töötajale 23.03.2020 leppetrahvi nõude töölepingu p 5.6 alusel mõistliku aja jooksul töötaja rikkumistest teada saamisel ning töötaja andis nõusoleku leppetrahvi nõude tasaarvestamiseks lõpparvega. Kolleegiumi arvates ei saa aga nõustuda tööandjaga, et leppetrahvi nõude tasaarvestamisest on võimalik tuletada töötaja 12 2-20-5387 nõusolekut leppetrahvi tasumiseks suuremas ulatuses kui see tasaarvestati. Töötaja vaidleb hageja leppetrahvi nõudele vastu.
7. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti järeldanud, et töötaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annavad alust leppetrahvi vähendada. Kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Töötaja on taotlenud leppetrahvi vähendamist.
8. Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (RKTKo 06.04.2018, 2-15-3965, p 31). Leppetrahvi suuruse ebamõistlikkust tuleb hinnata eelkõige lähtuvalt sellest, mis eesmärgil leppetrahv lepingus kokku lepiti (RKTKo 06.04.2018 2-15-3965, p 32). Ühelt poolt võib leppetrahv olla võlgniku suhtes kohustuse täitmise sunnivahend (leppetrahvi preventiiv- ehk survefunktsioon) ning teiselt poolt võib leppetrahv täita lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsiooni (RKTKo 14.06.2005 3-2-1-66-05, p 13). Maakohus on õigesti tuvastanud, et leppetrahvi kokkulepe töölepingu p-s 5.6 sõlmiti eelduslikult mõlemat eesmärki silmas pidades, kuid kolleegiumi arvates siiski eelkõige töötaja võimaliku lepingurikkumise sanktsioneerimiseks (survefunktsioon), et töötaja ei avaldaks tööandja ärisaladust.
9. Arvestades, et leppetrahvi nõuab tööandja töötajalt, siis töösuhte õigustatud huve silmas pidades on põhjendatud arvata, et nõutav leppetrahv kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, kus töötaja on selleks teinud kuus kuud tööd, on ebamõistlikult suur. Võlasuhtes loetakse VÕS § 7 lg 1 järgi mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse VÕS § 7 lg 2 kohaselt võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Tööandja on esile toonud, et hagejal on tekkinud kostja rikkumise tõttu kahju, mis on järeldatav sellest, et hageja konkurendi, kellele kostja ärisaladust avaldas, kasum on kasvanud. Samas kostja rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju täpset suurust ei ole võimalik käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal tuvastada. Kolleegiumi arvates on töölepingulises suhtes leppetrahvi nõue 11 495 eurot ebaproportsionaalselt suur võrreldes lepingus kokku lepitud kostja ühe kuu keskmise töötasuga 1915,83 eurot nii survefunktsioonina kui ka kahju hüvitamise ning täitmise tagamiseks olukorras, kus kahju suurust pole võimalik täpselt tuvastada. Pooled ei vaielnud selle üle, et keskmine ühe kuu töötasu, millest leppetrahvi summa on arvestatud, on 1915,83 eurot. Lähtudes eeltoodust peab ringkonnakohus põhjendatuks hageja leppetrahvinõuet maksimaalses ulatuses poolte huve kaaludes vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel 50% võrra, s.o 5747,50 euroni. Ringkonnakohtu hinnangul on see piisavalt mõjus sanktsioon ärisaladuse hoidmise rikkumise keelu eest ja ka tööandjale kahju hüvitamiseks olukorras, kus tööandjal tekkinud kahju suurust pole võimalik välja arvestada.
10. Kuna töötaja on andnud nõusoleku leppetrahvi nõude tasaarvestamiseks lõpparvega 1731,53 eurot, siis jääb tööandja nõude suuruseks pärast tasaarvestust 4015,97 eurot (5747,50 – 1731,53). Seega tuleb tööandja leppetrahvi nõue rahuldada osaliselt ning töötajalt tuleb tööandja kasuks välja mõista 4015,97 eurot. Kuna ringkonnakohus vähendab käesoleva otsusega leppetrahvi suurust, tuleb sellest lähtuvalt muuta ka viivisearvestust ning töötajalt tuleb tööandja kasuks välja mõista põhinõudelt 4015,97 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest, s.o 09.04.2020 kuni põhinõude täitmiseni. 13 2-20-5387 53.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 13.04.20220 määrusega on tööandja hagi tagamiseks töötajale kuuluvale kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) IV jakku esimesele vabale järjekohale kantud kohtulik hüpoteek summas 15 544,55 eurot. Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis rakendatud hagi tagamise abinõude kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. Kuna hagi tagamise abinõu on seatud kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja tööandja nõue osaliselt rahuldatakse, siis on põhjendatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kuni praeguse otsuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus 54. Maakohus rahuldas tööandja hagi täies ulatuses ja jättis töötaja hagi rahuldamata ning sellest lähtudes jättis menetluskulud

§ 162lg 1 alusel töötaja kanda.

Ringkonnakohus rahuldab tööandja hagi osaliselt ning muudab

§ 173lg 3 esimesest lausest lähtudes seetõttu menetluskulude jaotust.

Töötaja hagi rahuldamata jätmise korral peaksid

§ 162

lg 1 alusel jääma menetluskulud töötaja kanda ja tööandja hagi osalise rahuldamise korral (rahuldamise ulatus 50%) peaksid

§ 163

lg 1 alusel jääma menetluskulud 50% ulatuses töötaja kanda ja 50% ulatuses tööandja kanda. Kuna käesoleva otsusega rahuldatakse tööandja põhinõue 50% ulatuses, maakohtu otsus töötaja hagi rahuldamata jätmise osas jääb muutmata, seega on töötaja hagi jäetud rahuldamata 100% ulatuses, siis oleks kolleegiumi arvates põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud 25% ulatuses tööandja kanda ja 75% ulatuses töötaja kanda. Käesoleval juhul esineb piisav põhjus jätta tööandja taotlusel siiski ka ringkonnakohtus kantud käekirjaekspertiisi kulud

§ 163lg 1 alusel töötaja kanda.

Selline kulude jaotus on põhjendatud, sest töötaja esitas põhjendamatult enda allkirja ehtsuse vaidlustamiseks väited, millest tulenevalt olid kantud kostja allkirja ehtsuse kindlaks tegemisega seotud käekirjaekspertiisi kulud. Seega jätab kolleegium ringkonnakohtus kantud käekirjaekspertiisi kulud töötaja kanda ja ülejäänud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 25% ulatuses tööandja kanda ja 75% ulatuses töötaja kanda. 55. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. 56. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 14