KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Kairi Piirisild ja Triin Siimpoeg Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2024, Tallinn Kohtuas

) § 131 lg 2, sest kõnealune säte reguleerib kinnisasjade vahelist piiri juhul, kui selleks on looduslik vesi. Praeguse vaidluse esemeks on aga inimtekkeline veekogu, mis ei ole kaevatud hageja kinnistu teenindamiseks. Asjaolu, et hageja ja tema pere on pikaajaliselt teisel kinnistul asuvat tiiki kasutanud, ei tekita omandiõigust. Omandiõigust tiigile (tiigi alusele maale) ei tekita ka hageja kaevetööd kostja kinnistul. 3 3.2. Maakohus kontrollis

§ 89

kohaldamise eeldusi ning tuvastas, et piiriprotokollist nr LY2202250643 ja selle lisadest nähtub üheselt, et kostja on paigaldanud postid enda kinnistule. Maakohus viitas, et

§ 89

suhtes on erinormiks

§ 144

, kuid viidatud sätte kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. Seejuures ei ole hageja väitnud, et kostja poolt paigaldatav aed kahjustaks hageja kinnistut. Hageja on läbivalt tuginenud sellele, et hagejal on omandiõigus tiigi kasutamiseks, kuid omandiõiguse olemasolu ei ole hageja tõendanud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. 3.

1. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus pidas kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurust põhjendatuks, kuid leidis, et esindaja toimingutele kulunud ajakulu on arvestades asja keerukust põhjendatud vaid osaliselt. Maakohu arvates oli hagiga tutvumiseks ja vastuse koostamiseks piisav 8 tundi, sest kostja esindaja oli eelnevalt asjaoludega kursis. Maakohus luges kostja menetluskulude nimekirja p-des 2.6–2.11 märgitud toimingud põhjendamatuks nende ebaselguse tõttu. Ka leidis maakohus, et kliendil on õigus saada oma advokaadilt igasuguseid selgitusi, kuid kõikide selliste kulude väljamõistmine vastaspoolelt ei ole põhjendatud. Kokku pidas maakohus kostja esindaja põhjendatud ajakuluks 42 tundi ja 45 minutit, sh sõidule kulunud aeg 4 tundi. Hageja apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda, alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 4.
3. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei asu aiapostid Kaika kinnistul. Seejuures on maakohus asunud üllatuslikult seisukohale, et asjas

§ 131lg 2 ei kohaldu.

Võimalust, et kõnealune säte kohaldamisele ei kuulu, pole maakohus pooltega arutanud. 4.2. Hageja leiab jätkuvalt, et praeguses asjas tuleb kohaldada

§ 131

lg-t 2 ning maakohus leidis vääralt, et vaidlusalune tiik ei ole veekogu kõnealuse sätte mõttes. Seejuures ei seo asjaõigusseadus omandit vee liikumisega. Osa veekogust kuulub Kaika kinnistu koosseisu. Tiigi rajamise ajal kehtinud VeeS § 2 p 17 kohaselt oli tiik seisuveekogu, sõltumata sellest, kas ta on looduslik või inimtekkeline, ning veekogu mõiste ei olnud pindalaga piiratud. VeeS v.r § 4 lg 1 täpsustas, et kinnisasjal asuv veekogu kuulub kinnisasja omanikule, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Ka kehtiva veeseaduse kohaselt ei ole vaidlusalune tiik väljavooluta tehisjärv. Seejuures ei nähtu vaidlustatud otsusest põhjendused, miks maakohus vastupidisele järeldusele jõudis. Maakohtu märgitu, et hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et vaidlusaluse tiigi pindalaks on 0,82 hektarit, oli tingitud sellest, et maakohus ei olnud veekogu mõistega seonduvat pooltega arutanud. Ka saab tiiki pidada piirirajatiseks

§ 151lg 1 mõttes.

Piirirajatis on naabrite ühiskasutuses ning selle kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada naabrile kahju. 4.3. Maakohus on vaidlustatud otsuses hagejale ette heitnud, et viimane ei ole

§ 144kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid esile toonud.

Hageja hinnangul on maakohus ise rikkunud selgitamiskohustust, jättes hagejale selgitamata, et tema esile toodud asjaolud ei pruugi olla piisavad

§ 131lg 2 kohaldamiseks.

Seetõttu ei osanud hageja ette näha ka vajadust kaaluda hagi põhjendamist muudel alustel. 4.

1. Maakohus tuvastas vääralt, et tiiki ei rajatud hageja kinnistu teenindamiseks. Veekogu oli kaevatud Kaika kinnistule just eesmärgiga, et ka Kaika kinnistult oleks juurdepääs tiigile 4 olemas. Kahe kinnistu vahelisse tiigi nurka on rajatud ühine liivane rannaala, mis tänaseks on piirdeaiaga poolitatud ning millest suur osa jääb just Kaika kinnistule. 4.
2. Samuti on väär maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei kahjusta kostja paigaldatav aed hageja kinnistut. Vastupidi, aed takistab nii tiigi edasist kasutamist kui hooldamist. Tiiki tuleb hooldada selleks, et veekogu olemasolev ökosüsteem säiliks ning see ei soostuks ega kasvaks kinni. Kostja poolt korrastamata kaldalt tulevad suvel hageja kinnistule maod, mis on alaealistele lastele ohtlikud. Hageja on Kaika kinnistu äärset tiigi kallast ja ka kinnistute vahelist liivaranna ala hooldanud ja korrastanud. Kostja käitub pahatahtlikult, üritades seda takistada aia ehitusega ja keelates kalda korrastamist. Kostja väide, nagu oleks hageja teostanud
3. a kostja kinnistul kaevetöid, on tõendamata. 4.
4. Hageja hinnangul ei ole maakohtu poolt kindlaksmääratud kostja menetluskulud täies ulatuses põhjendatud. Hageja kordas maakohtule kostja menetluskulude nimekirja suhtes esitatud vastuväiteid. Vastustaja seisukoht
5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Tulenevalt hagiavalduses esitatud asjaoludest ja nõudest omas asja lahendamisel tähtsust, kus paikneb maakatastris määratud ametlik piir. Maakohus ei pidanud hagejale selgitama võimalust esitada alternatiivne nõue

§-de 144 või 151 alusel. Menetluskulud tuli kostja arvates jätta hageja kanda. Kostja vastuapellatsioonkaebus

1. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis kostja menetluskulud 5782,40 eurot ületavas osas kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja 1564,80 eurot menetluskulude katteks. 6.
2. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et kohtumenetlusele eelnenud poolte esindajate kirjavahetus tähendab, et kostja esindajal piisanuks hagivastuse koostamisele menetluskulude nimekirjas esitatust vähem aega. Hageja nõuete õiguslik alus ja väidete tõendamiseks esitatud tõendid said kostjale lõplikult teatavaks alles hagiavaldusest. 6.
3. Ka on maakohus jätnud põhjendamatult hagejalt välja mõistmata kostja menetluskulude nimekirja p-des 2.6–2.11 märgitud ajakulu. Esiteks leidis maakohus ekslikult, et viidatud punktides toodud toimingute ajakulu on kokku 6 tundi ja 17 minutit, mistõttu on maakohtu arvutusliku vea tõttu jäänud hagejalt kostja kasuks välja mõistmata 1 tunni kulud. Teiseks on kõnealustes punktides toodud toimingud täiesti arusaadavad ja põhjendatud. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega määrati kindlaks ja mõisteti hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1781,60 5 eurot ja seadusjärgne viivis sellelt summalt. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kostja menetluskulude hüvitise katteks 1781,60 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt hagejalt kostja kasuks välja mõistmata. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
6. Hageja on praeguses asjas esitanud omandiõiguse rikkumisest tuleneva nõude. Asjas tuleb lahendada õiguslik vaidlus selle üle, kas kostja on riivanud hageja omandiõigust seaduslikul alusel või mitte, kui ta asus
7. oktoobril 2021 rajama hageja kinnistuga piirneva tiigi äärde piirdeaeda.

§ 68

lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad

§ 68lg 2 järgi olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega.

Nimetatud sätetest on Riigikohus varasemas praktikas järeldanud, et igal omanikul on põhimõtteliselt õigus vallata ja kasutada oma omandit enda äranägemise järgi ning tema õigusi piiravad üksnes teiste omanike või muude isikute õigused või üldised huvid tervikuna (vt nt RKTKo 19.04.2011, 3-2-1-12-11, p 19). 10. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest ei arutanud pooltega

§ 131lg 2 kohaldamise eeldusi.

10.1. Hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt leidis hageja esmalt, et piirdeaia postid on püstitatud tema kinnistule. Pärast piiri ja piirimärkide maastikul kindlakstegemist leidis hageja, et kui postid asuvad Pulga kinnistul, siis arvestades

§ 131

lg-t 2, asuvad postid siiski tiigi kaldal ja vees, mis kuulub hagejale, ning rajatav võrkaed hakkab takistama hageja liikumist oma omandi (kallas ja tiigi osa) piires (vt hageja 18. juuli 2022. a menetlusdokument; kd I, tl 137 pöördel).

§ 131

lg 2 järgi kuulub mitme kinnisasja piires olevast veekogust igale kaldaomanikule see osa, mis on veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel või veekogu keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Kolleegiumi hinnangul andsid hageja kohtu ette toodud asjaolud aluse kontrollida

§ 131lg 2 kohaldamist.

10.

1. Pooltele oli teada vaidlusaluse sätte kohaldamise eeldused (vt kostja
2. oktoobri
3. a menetlusdokument; p-d 2.3–2.3.5). Hageja on mitmes menetlusdokumendis kinnitanud, et ta sai aru tõendamiskoormisest – hageja peab tõendama, et tiik ulatub üle piiri tema kinnistule ning et aiapostid asetsevad hageja kinnistul (vt nt
4. veebruari
5. a menetlusdokument; kd I, tl 107; samuti
6. märtsi
7. a menetlusdokument; kd I, tl 114 ja ka
8. juuli
9. a menetlusdokument; kd I, tl 137). Kostja vastusest hagiavaldusele oli hagejale teada, et

§ 131lg 2 kohaldamise eeldusena omab tähtsust tiigi pindala (vt kd I, tl 85).

Maakohtu

1. jaanuari
2. a istungil on hageja kinnitanud, et „tiik on 0,8 hektarit“ (kd I, tl 102; ajamärk 00:04:19). Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Tegemist on omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõttes. Apellatsioonkaebuse p-s 3.7 esitatud väide, et tiikide ühendamisel on nende pindala rohkem kui üks hektar, on uus väide, mis ei ole TsMS § 652 lg 2 järgi lubatav.
3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et praeguses asjas ei ole

§ 1316 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Kolleegium nõustub maakohtu p-des 8–11 toodud põhjendustega ja tulenevalt Ts

MS § 654 lg-st 6 neid täies ulatuses ei korda. 11.1.

§ 128

lg 1 järgi määratakse piir külgnevate maatükkide vahel plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras. Piirivaidluses piiri kindlakstegemisel eeldatakse katastrikannete õigsust. Vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha asjatundja abil. Ka praeguses asjas on maamõõtja 6. mail 2022 teinud piirid kindlaks (kd I, tld 139–141). Nimetatud tõendiga on tõendatud, et paigaldatud aiapostid asuvad kostja kinnistul. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kuna tiik on ca 50 m² tema kinnistul, kuulub hagejale

§ 131

lg 2 järgi veekogust see osa, mis on veekogu keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel (vt kd I, tl 9). Kolleegium leiab, et

§-s 131 sätestatud veekogu mõiste sisustamisel tuleb lähtuda kehtivas veeseaduses sätestatust. Hageja on esitanud seadusjärgse tulevikku suunatud nõude, mille lahendamisel kohaldub kehtiv seadus (vt RKTKm 08.06.2023, 2-18-9777/116, p 13). Seega, sõltumata sellest, millal vaidlusalune tiik oli kaevatud, tuleb selle vaidluse lahendamisel kohaldada alates

1. oktoobrist 2019 kehtima hakanud veeseadust, mille § 3 lg 4 p 7 kohaselt ei peeta veekoguks väljavooluta tehisjärve veepeegli pindalaga alla ühe hektari. 11.
2. Kolleegiumi arvates ei tulene hageja omandiõigust tiigile ka sellest, et aeg-ajalt (sõltuvalt aastaajast) ulatub vesi hageja kinnistule (vrd fotosid kd I, tl 80 ja tl 144). Õiguskirjanduses on selgitatud, et

§ 131

reguleerib maaomandiga seotud küsimusi, st veekogumi alla jääva veekogu põhja omandit, veekogu kui pinnavormi, ning veekogus oleva vee omandit antud säte ei reguleeri (

I komm

§ 89tähenduses (vt RKTKo 13.12.2004, 3-2-1-141-04, p 18).

Hageja on pidanud asja lahendamisel oluliseks Maa-ameti ametniku

1. veebruari
2. a ekirjas sisalduvaid selgitusi ning kõlvikukaarti (kd I, tl 119–120, 11–13). Kolleegiumi 7 hinnangul ei oma kõlvikukaardile kantud andmed

§ 131lg 2 kohaldamise eelduste tuvastamisel õiguslikku tähendust.

Nagu kolleegium varem märkis, siis Kaika ja Pulga kinnistute moodustamisel ei peetud tiiki piiriveekoguks ning ka praegu kehtiva seaduse järgi ei ulatu hageja omand tiigile. Maa-ameti ametnik on viidanud keskkonnaministri

1. detsembri
2. a määrusele nr 76 „Topograafiliste andmete hõive kord ja üldist tähtsust omavad topograafilised nähtused“ (andmehõivemäärus), mille § 23 lg 4 p 6 (e-kirjas ekslikult märgitud § 38 lg 4 p 6) kohaselt lähtutakse kaldajoone kaardistamisel sellest, et veekogu kaeve serva olemasolul kaardistatakse kaldajoon ümbritseva maapinna tasandil. Kõnealuse määrusega sätestatakse nõuded topograafiliste andmete hõivele, üldist tähtsust omavad topograafilised nähtused, nende omaduste koosseis ning nendega vastavuses olevate ruumiobjektide määramise kord (vt § 1). Kolleegium nõustub kostjaga, et Maa-ameti ruumiandmete veebilehelt (geoportaal) alla laetav dokument on informatiivne, see moodustatakse Eesti topograafia andmekogu andmetest, võimaldades maaomanikul saada infot maatüki kõlvikulise koosseisu kohta (vt ruumiandmete tähenduse kohta veebilehe väljavõtet; kd I, tl-d 86–87). Maa-ameti ametnik on seega selgitanud, kuidas on kõlvikukaardil kaldajoon kaardistatud, kuid ametniku arvamus, et tiik jääb 50 m² Kaika kinnistule, ei oma kinnistute vahelise piiri asukoha tuvastamisel tähtsust. Asjas omab tähtsust see, kus asub katastriüksuse piir maastikul. Ka ei lükka see ümber eelnevalt tuvastatud asjaolu, et kostja on paigaldanud rajatava piirdeaia jaoks postid oma kinnistule.
3. Hageja on maakohtule ette heitnud, et maakohus on jätnud

§ 144

lg 1 ja § 151 lg 1 kohaldamise eeldused välja selgitamata ning hagejale ei antud võimalust nende sätete eelduseks olevate asjaolude esitamiseks ja tõendamiseks, et hagi saaks sisuliselt lahendatud. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. 12.

1. Riigikohtu praktika kohaselt on õigussuhte kvalifitseerimine tulenevalt TsMS § 436 lgst 7 ja § 438 lg-st 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt nt RKTKo 01.11.2023, 220-5571/91, p 12). Samas aga ei tähenda see, et kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille kohta ei ole pooled nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud (vt RKTKo 04.05.2022, 2-19-121704/50, p 11). Kohtu kohustus selgitada poolele täiendavate asjaolude esitamise vajadust on eelkõige olukorras, kus pool on esitanud enda nõude või vastuväite aluseks olevad asjaolud üksnes osaliselt (vt nt RKTKo 13.04.2016, 3-21-17-16, p 12) või on poole esitatud nõuded, vastuväited või asjaolud ebaselged (vt nt RKTKo 09.02.2015, 3-2-1-158-14, p 15). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul kohustust selgitada poolele kõigi õiguslikult võimalike väidete ja nende aluseks olevate asjaolude esitamise võimalust. 12.
2. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole

§ 144lg 1 kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid esile toonud.

Hageja nõude aluseks on asjaolu, et kostja paigaldas postid hageja kinnistule. Hageja soovib, et kostja postid eemaldaks ja endise olukorra taastaks. Eeltoodud asjaolude kohaselt vajas hageja kaitset valdusega seotud omandi kahjustamise eest, määrates ise vaidluse eseme (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2). Kui maamõõtja tegi piirid kindlaks ja selle käigus selgus, et postid ei ole paigaldatud hageja kinnistule, jäi hageja jätkuvalt hagiavalduses esitatud faktiliste asjaolude kogumi juurde, leides, et piiriprotokoll ja selle skeem tõendavad hageja väidet, et hagejale kuulub

§ 131lg-st 2 tulenevalt osa tiigist (vt hageja 18.

juuli 2022. a menetlusdokument; kd I, tl-d 137 ja pöördel). Hageja ei muutnud ka oma nõuet – kohustada kostjat eemaldama omal kulul hagejale kuuluvale kinnistule rajatud 18 8 metallist piirdeaia posti.

§ 144

lg 1 kohaldamise aluseks olevate asjaolude esitamine oleks eeldanud ka senisel kujul esitatud nõude sõnastuse muutmist, sest TsMS § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. 12.3. Kolleegiumi hinnangul, arvestades seejuures esitatud nõuet, ei olnud hageja

§ 144lg 1 kohaldamise eeldusi ka osaliselt kohtu ette toonud.

Hageja leidis, et hagi tagamise avalduses esitatud asjaolud olid piisavad selleks, et maakohus selgitaks talle

§ 144lg 1 kohaldamise eeldusi.

Kolleegium sellega ei nõustu. Hagi tagamise avalduses on hageja esile toonud, et kostja rikub tema omandiõigust ning tal on vaja ligipääsu tiigile ujuvsilla kasutamiseks, kastmisvee võtmiseks ning suplemiseks (vt kd I, tl 5). Veel on hageja esile toonud, et ta soovib kasutada kogu tiigiäärt, et seda lisaks kena vaate säilitamisele ka hooldada, et see ei kasvaks kõrkjatesse ega mudastuks. Kostja rajatav piirdeaed takistaks tal seda teha (vt kd I, tl 186 pöördel).

§-st 144 tulenev nõudeõigus on rakendatav rajatiste või seadeldiste suhtes, millest on alust eeldada, et need põhjustavad keelatud mõju naaberkinnisasjale. Sätte eesmärk on anda kinnisasja omanikule kaitset valdusega mitteseotud omandi kahjustamise eest (

I komm

§ 89

järgi on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Kuigi

§ 144

lg 1 rakendusalasse kuuluvad ka mittemateriaalsed mõjutused, sh ebaesteetiline või ebameeldiv vaade, siis hageja esile toodud asjaolud (hageja ei saa kasutada ega hooldada võrkaia taga olevat kostja kinnistul asuvat tiigi kallast) ei ole kõnealuse sätte rakendusalaga kaetud. Ka on kohtupraktikas kahjulike mõjutuste hindamisel leitud, et kahjustatud kinnisasja omanik saab kahjustava varjava mõjutuse kõrvaldamist nõuda üksnes erandlikel juhtudel, st kui ta tõendab, et mõjutusega kaasnevad talle talumatud tagajärjed (vt RKTKo 08.11.2023, 2-21-18920/34, p 12). See põhimõte kohaldub kolleegiumi arvates ka

§ 144

kohaldamisel, sest

§ 144

hõlmab mõjutusi, mis kuuluvad

§ 143

rakendusalasse, kui ka neid, mille suhtes

§ 143

ei kohaldata, kuid mille kõrvaldamist on võimalik

§ 89

kohaselt nõuda (

I komm

§ 151piirirajatise kohta.

Vaidlusalune tiik ei ole

§ 151

lg 1 mõttes piirirajatis, st ta ei eralda kinnistuid teineteisest, mistõttu ei ole kõnealune säte selle vaidluse lahendamisel asjakohane norm. Hageja nõue ei ole nimetatud paragrahvi rakendusalaga kaetud. 12.

1. Kuna hageja nõue omandiõiguse rikkumise lõpetamiseks jääb rahuldamata, ei ole põhjust hinnata endise olukorra taastamise nõuet.
2. Hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas jääb maakohtu otsus muutmata, mistõttu pole põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Maakohus on õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
3. Mõlemad pooled vaidlustavad apellatsiooniastmes maakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramist. Hageja arvates on kindlaksmääratud menetluskulude summa liiga suur, kostja seevastu leiab, et kõik tema menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja kulud on vajalikud ja põhjendatud. Kolleegium nõustub hageja etteheidetega osaliselt, leides, et maakohus ei ole TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega analüüsinud ja hinnanud kostja lepingulise esindaja õigusabitoimingute ning neile kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust. Hageja apellatsioonkaebuse väiteid hinnates vastab ringkonnakohus ka kostja 9 vastuapellatsioonkaebuse väidetele. 14.
4. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale õigusabi kokku 53,78 tundi, st menetluskulu suurus on vandeadvokaadi tunnitasu (40 eurot ja 120 eurot (lisandub käibemaks)) arvestades kokku 7347,20 eurot. Maakohus pidas sellest põhjendatuks 42,75 tundi, s.o 5782,40 eurot. Kolleegiumi arvates on maakohus kostja lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire ületanud. 14.
5. Kolleegium märgib, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Riigikohtu viimase praktika kohaselt ei loeta põhjendamiskohustuse rikkumiseks seda, kui kohus jätab menetluskulude kindlaksmääramise lahendis üksikasjalikult välja toomata konkreetsed tegevused ja kulud menetluskulude nimekirjast ning ei hinda igat kuluartiklit eraldi (vt RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt samas ja selles viidatud kohtupraktika). Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p 56). 14.
6. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kui asja materjalidest nähtuvalt oli kostja lepinguline esindaja menetlustoiminguid teinud, ei saanud maakohus nende toimingutega seotud ajakulu tulenevalt menetluskulude jaotusest jätta arvestamata (toimingud 2.6–2.11 ja 2.18–2.20). Iga menetluskulude nimekirjas märgitud kuluartiklit eraldi hinnates võibki jääda mulje, et sellega seoses ei ole toimingut tehtud, mistõttu hindab ringkonnakohus lepingulise esindaja kulude suurust tervikuna. Menetlusosalise toiming, millega kohus menetluses ei nõustu, ei anna veel alust jätta sellega seotud kulusid asjaomase menetlusosalise kanda või lugeda neid ebavajalikeks. Kuna maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, siis sõltumata sellest, kas maakohus mõne kostja väitega arvestas või mitte, tuli sellega seotud ajakulu menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada (TsMS § 169 lg 3). Samuti on lepingulisel esindajal õigus ja kohustus tutvuda asja materjalide ja seisukohtadega, mis talle e-toimikus kohtu poolt nähtavaks tehakse, ning esitada kohtu nõudmisel seisukoht. 14.
7. Kolleegium leiab, et kostja maakohtus esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud osutatud õigusabi maht on asja sisu, keerukust ja esindaja toiminguid arvestades ka pärast maakohtu ajakulu vähendamist ülemäärane. Praegune õigusvaidlus ei olnud tavapärasest keerukam. Ka ei olnud asjaolude ja tõendite maht asjas eriliselt suur. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hagiavalduse koostamisele kulunud ajakulu on põhjendamatult suur. Asja materjalidest nähtuvalt olid poolte lepingulised esindajad enne hagiavalduse esitamist omavahel nõudekirju vahetanud. Seega oli kostja lepinguline esindaja vaidlusaluste asjaoludega kursis, samuti oli ta suhelnud kliendiga ja välja selgitanud tema seisukoha. On õige, et hagiavaldusele vastuse koostamine vajas asjaoludele õigusliku hinnangu andmist ja hagiavaldusega esitatud tõenditega tutvumist, kuid ka neid väiteid arvestades on 8 tundi nende toimingute jaoks piisav. Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et iga menetlustoimingu 10 juures märgitud kliendi või kohtuga suhtlus ja toimiku komplekteerimine ei ole märgitud ulatuses vajalik ja põhjendatud. Kliendi või kohtuga suhtlemise ajakulu peab kohus kontrollida lähtuvalt mõistlikkuse põhimõttest, et tagatud oleks asjaolude väljaselgitamine ja asjatundlik esindamine.
8. jaanuari
9. a toimingu 2.33 osas märgib kolleegium, et on küll arusaadav, et pool võib soovida kaaluda täiendava seisukoha esitamist, kuid teiselt poolt on kohtu kohustus hinnata, millisel määral on konkreetses vaidluses kulud põhjendatud ja vajalikud ning vastaspoolelt saab üldjuhul välja mõista esindaja kulu üksnes nende toimingute eest, mis on toimikust nähtuvad ja kohtu poolt kontrollitavad. Kui tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatakse toiminguid, mis ei ole kohtule nähtavad, kontrollitavad või vajalikud, siis võetakse sellega ka risk, et kohus võib jätta menetluskulude suurust kindlaks määrates nende toimingute eest vastaspoolelt hüvitise välja mõistmata. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pärast maakohtu
10. jaanuari
11. a määrust esitanud üksnes menetluskulude nimekirja, mille koostamise põhjendatud ajakuluks peab ringkonnakohus 2 tunni asemel on 0,5 tundi. 14.
12. Eeltoodud põhimõtteid arvestades on ringkonnakohtu arvates maakohtu menetluses vajalikud ja põhjendatud järgmised toimingud:
13. oktoobri
14. a määrusega tutvumine, hagiavaldusele vastuse koostamine ja sellega seotud toimingud 9,3 tundi (toimingud 2.1–2.5); maakohtu
15. jaanuari
16. a kohtuistungiga seotud toimingud, sh suhtlus kliendiga, istungiaja kooskõlastamine, istungiks ettevalmistamine, istungil osalemine ja protokolliga tutvumine 3,5 tundi (toimingud 2.6–2.11, 2.13–2.15); toimingud kuni menetluse peatamiseni 4 tundi (toimingud 2.16–2.20);
17. juuli
18. a menetlusdokumendi esitamisega ja pärast menetluse uuendamist seotud toimingud 5,5 tundi (toimingud 2.21–2.27);
19. aprilli
20. a ja
21. oktoobri
22. a taotlustega seotud toimingud 3,75 tundi (toimingud 2.28–2.32);
23. jaanuari
24. a määrusega tutvumine ja menetluskulude nimekirja koostamine 1,5 tundi (2.33–2.34). Eeltoodust tulenevalt on taotletavatest õigusabikuludest TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad kokku 27,55 tunnile. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu määr 120 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud. Kostja on palunud maakohtus kantud menetluskulud välja mõista käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). 14.
25. Kolleegiumi hinnangul on alust sekkuda maakohtu kaalutlusotsustusse kostja lepingulise esindaja sõidukulude 192 eurot kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Kolleegium märgib, et maakohus on põhjendamatult arvestanud õigusabikulude hulka sõidule kulunud 4 tundi tunnitasuga 40 eurot (lisandub käibemaks). Hageja ei pea hüvitama kostja lepingulise esindaja sõiduaega kostja ja tema lepingulise esindaja kokkulepitud tunnihinna järgi. Riigikohtu praktika kohaselt saab alates
26. augustist 2016 analoogia korras sõidukulude hüvitamisel lähtuda justiitsministri
27. juuli
28. a määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast (kord; vt RKTKm 29.09.2021, 214-63261/149, p 12). Kohtuistungi toimumise ajal kehtinud korra § 15¹ lg 1 redaktsiooni kohaselt, kui riigi õigusabi osutamise koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit, makstakse riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda. Sõiduaja eest makstava hüvitise suurus sõltub advokaadibüroo ja riigi õigusabi osutamise koha vahemaast (korra § 15¹ lg 1 p-d 1-5). Kostja lepingulise esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist reguleerib korra § 15¹ lg 1 p
29. 11 Kuna kostja lepinguline esindaja on taotlenud hüvitist tema tegevuskohaks oleva advokaadibüroo asukohast (Tallinna linn) õigusteenuse osutamise kohta (XXX ) ja tagasi sõitmisele kulutatud aja eest ning õigusabi osutamise koha kaugus lepingulise esindaja tegevuskohast jääb ühte suunda arvestades vahemikku 101–150 kilomeetrit, peab hageja hüvitama kostjale esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest 25 eurot. Kuna kostja on kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga menetluskulude kindlaksmääramise taotluses kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, lisandub hagejalt väljamõistetavale kostja lepingulise esindaja 25-eurosele sõidukulule käibemaks 5 eurot. 14.
30. Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu maakohtu menetluses 4000,80 eurot (= (26,05 x 144) + (1,5 x 146,4) + 30). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4000,80 eurot ületavas osas (s.o 1781,60 eurot) ja sellelt ületavalt osalt seadusjärgse viivise. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1). Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 178 lg 4 järgi jätta poolte endi kanda, sest menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
32. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks kostja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. 16.
33. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista 2170,84 eurot (sh riigilõiv 70 eurot ja istungil osalemise kulu 161,04 eurot). Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutatud õigusabi kokku 14,35 tundi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja palub ka ringkonnakohtus kantud kulud välja mõista käibemaksuga. Kostja kinnitab, et eelnimetatud õigusabikulu on seotud vaid käesoleva tsiviilasjaga. 16.
34. Kostja lepingulise esindaja kulu apellatsiooniastmes tuleneb järgmistest toimingutest: maakohtu lahendiga tutvumine, apellatsioonkaebusega tutvumine ja konsultatsioon kliendiga vastuapellatsioonkaebuse esitamise osas 3 tundi (toimingud 1.1–1.3); vastuapellatsioonkaebuse ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja kohtule esitamine 8,25 tundi; ettevalmistus kohtuistungiks 1 tund; menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine 1 tund; kohtuistungil osalemine 1,1 tundi. Hageja hinnangul on kostja lepingulise esindaja õigusabi maht apellatsiooniastmes ülepaisutatud, samuti ei ole kliendiga suhtlemisest ja menetlusdokumentide esitamise korraldamisest tekkinud kulud vajalikud ja põhjendatud. 16.
35. Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud, kuid esindaja toimingute maht on põhjendatud osaliselt. Taotletavatest õigusabikuludest on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad kokku 9,6 tunnile: maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine 7 tundi, ettevalmistus kohtuistungiks ja menetluskulude nimekirja koostamine 1,5 tundi, kohtuistungil osalemine 1,1 tundi. Kolleegium arvestab, et menetlustoimingute maht apellatsiooniastmes ei ole suur, kuid apellatsioonkaebus sisaldas uusi väiteid ja esitati uusi tõendeid. Samas ei saa arvestada vastuapellatsioonkaebusega seotud toimingutega ja selle esitamisel tasutud riigilõivuga, sest menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata. 12 Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsioonimenetluses 1405,44 eurot (= 9,6 × 146,40).
36. Kokku tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud kuludena hagejalt kostja kasuks välja mõista 5406,24 eurot (= 4000,80 + 1405,44). Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
37. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 13