← Eesti

2-23-15800/23

Obsah (6)§ 654§ 652§ 272§ 232§ 171§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Maris Kuurberg, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 04.10.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-15800

) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Kolleegium nõustub

§ 654lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele toob ringkonnakohus esile järgmise.

  1. Asja materjalidest nähtus alljärgnev: -Target Brands, Inc.-ile (edaspidi vastustaja) kuulub rahvusvaheline registreering nr 0775799 (kujutismärk), mille rahvusvahelise registreerimise kuupäev on 19.09.2001 ning Eestis avaldamise kuupäev 02.05.
  2. Kaubamärk oli registreeritud klassides 9, 16, 35, 38 ja
  3. -Veebipood target.com avati 29.10.2015 rahvusvahelisena (intl.target.com) ning, mh sai võimalikuks e-poe kaudu kaupade tellimine ja tarnimine Euroopa Liidu riikidesse, sh Eestisse. -Kostja logistika- ja e-kaubanduspartneriks on Borderfree. -Puudub vaidlus selles, et Eesti kliendid on kostja veebipoodi külastanud, nad on perioodil 11.03.2016 - 1.11.2017 tellimusi esitanud ning vastavalt neile tellimustele on kostja kaubanduspartner kaupu Eesti klientidele tarninud. -Hageja esitas 10.02.2021 kaubamärgiseaduse (KaMS) § 53 lg 1 p 4 ja § 55 lg 2 alusel tööstusomandi apellatsioonikomisjonile (TOAK) avalduse kaubamärgi registreeringu nr 0775799 lõppenuks tunnistamiseks alates avalduse esitamise kuupäevast (10.02.2021), tuginedes asjaolule, et nimetatud kujutismärki ei ole Eestis viimase viie aasta jooksul KaMS § 17 lg 1 mõistes tegelikult kasutatud. -TOAK rahuldas 08.09.2023 otsusega nr 1998-o hageja avalduse osaliselt, s.t avaldus jäeti rahuldamata seoses klassi 35 teenustega retail services (jaemüügiteenused), kuid rahuldati kõikide ülejäänud klasside 9 ja 16 kaupade osas ning teenuste suhtes, mis kuulusid klassi 38 ja
  4. 6

(9)-Hageja ei nõustunud TOAKi otsusega osas, milles TOAK jättis ainuõiguse lõppenuks tunnistamise avalduse rahuldamata klassi 35 teenuse jaemüügiteenused osas, esitades 08.11.2023 käesolevas asjas hagi.
  1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamise nõude raames selle üle, kas vastustaja on kaubamärki tegelikult kasutanud.
  2. Hageja on seisukohal, et maakohus jättis põhjendamatult hindamata ja määratlemata, kas vastustaja on kõnealust kaubamärki kasutanud viie järjestikuse aasta jooksul ning kas perioodi – 11.03.2016 kuni 01.11.2017 – saab lugeda viieks järjestikuseks aastaks või on siiski tegemist üksnes 1 aasta ja 8 kuu pikkuse perioodiga. Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustu.
  3. Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt KaMS § 53 lg 1 p 4, § 53 lg 2 ja § 55 lg 2 koosmõjust tuleb hageja nõude õigeks lahendamiseks uurida kaubamärgi kasutamist perioodil 10.02.2016-09.02.
  4. Maakohus asus seisukohale, et kuna TOAK tuvastas, et vaidlusalust kaubamärki on vaadeldaval perioodil Eestis tegelikult klassis 35 kasutatud ning hageja faktiliste asjaolude tuvastamise õigsust hagimenetluses vaidlustanud ei ole, tuleb lugeda kaubamärk kostja poolt kasutatuks.
  5. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et asjassepuutuvaks ajavahemikuks, mille jooksul kaubamärgiomanik peab oma kaubamärgi kasutamist tõendama, on kuupäevale 10.02.2021 eelnev viis aastat, s.o 10.02.2016–09.02.
  6. Apellant on ise taotlenud kaubamärgi lõppenuks tunnistamist enda avalduse esitamisest, s.o alates 10.02.2021, mitte mingist hilisemast või varsemast kuupäevast. Selleks, et täidetud oleks KaMS §-st 17 ja § 53 lg 1 p-st 3 tulenev kaubamärgi tegeliku kasutamise nõue, peab kaubamärki olema kasutatud millalgi asjassepuutuva 5-aastase ajavahemiku jooksul. Seega piisab, kui tõendatud on kasutus mingi ajaperioodi jooksul, mis jääb selle 5 aasta sisse. Kaubamärki ei pea olema kasutatud kogu selle aja jooksul katkematult. Eelnev tuleneb nii KaMS § 53 lg 1 p 3 sõnastusest kui ka Euroopa Liidu Üldkohtu praktikast, lahenditest nr T-344/01, p 40; T-203/02, p
  8. Hageja avaldas apellatsioonkaebuses seisukoha, et kostja poolt esitatud tõendid temale kuuluva kaubamärgi kasutamise tõendamiseks näitavad, et kostja või temaga lepinguliselt seotud isikud ei ole kasutanud kaubamärki rahvusvahelise kaubamärgi registreeringu nr 0775799 reproduktsiooniga ehk sellisel kujul nagu registrisse kantud.
  9. Ringkonnakohus leiab, et hageja nimetatud väide on esitatud hilinenult.

§ 652

lg 4 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuna hageja ei ole välja toonud põhjust, mis takistas tal varem apellatsioonkaebuses esmakordselt viidatud vastuväite esitamist ning kostja 7

(9)ei ole andnud nõusolekut uue asjaolu arvestamiseks, tuleb uus väide jätta ringkonnakohtus tähelepanuta. Ringkonnakohus toob esile, et maakohtus ei vaidlustanud hageja kostja poolt kaubamärgi kasutamist. Vastupidi, nii hagiavalduse ps 2.23 kui ka 16.01.2023 menetlusdokumendi p-s 11.1 on hageja nõustunud sellega, et kostja on kaubamärki kasutanud. Poolte vahel oli ja on vaidlus selles, kas kostja poolt kaubamärgi kasutamist saab lugeda tegelikuks KaMS § 17 lg 1 mõttes.
  1. Ringkonnakohtu arvates on kostja esitatud tõendid piisavad selleks, et tuvastada kostja poolt kaubamärgi tegelik kasutamine Eestis asjassepuutuval ajavahemikul. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et e-pood, kus kaubamärki kasutati, oli suunatud mh Eesti klientidele, neil oli võimalik sealt kaupu tellida ja nad ka tegelikult tellisid sealt kaupu. See, et tellimuste maht ei olnud väga suur, ei ole iseenesest oluline, kuna mingit minimaalse mahu nõuet kehtestatud ei ole. Asjaolu, et kostja ei ole seadnud omale eesmärgiks omandada Eestis suurt turuosa, ta pole avanud füüsilisi poode või teinud eraldiseisvalt oma veebipoele ja/või pakutavatele kaupadele spetsiaalselt Eesti klientidele suunatult reklaami, ei muuda ringkonnakohtu arvates kostja kaubamärgikasutust näiliseks.
  2. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et kostja on asjas esitanud artiklid (näiteks Vikipeedia), mida ei saa pidada tõendiks

mõttes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

§ 272lg 1 mõttes on tegemist dokumentaalsete tõenditega.

Ringkonnakohus möönab, et tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam või see võib üldse puududa, kui tõendit saab tõendi esitaja ise modifitseerida, mida Vikipeedia ka võimaldab, kuid vormilises mõttes on tegemist siiski tõendiga. Selleks, et lugeda tõend ebausaldusväärseks tuleb vastaspoolel põhjendada ja vajadusel ka põhistada, miks tema arvates tõendist nähtuv ei saa ilmselgelt tõene olla. Antud juhul hageja selliseid põhjendusi ei esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et igast tõendist nähtuv peab otseselt poolte vaidlusalust küsimust puudutama.

§ 232

lg 1 ja 2 järgi kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta, ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Eelnimetatu tähendab, et tõendeid tuleb hinnata ka kogumis ja vastastikuses seoses, mille tõttu otseselt vaidlusküsimust mittepuudutav tõend võib olla tõendite kogumis vajalik. 36. Käesoleva vaidluse lahendamiseks Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks vajadus puudus. Menetluskulude jaotus 37. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

Kostja on käesolevas tsiviilasjas kandnud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 3 162,50 eurot, millele lisandub kohtuistungil osalemise tasu. Kulude nimekirja kohaselt on kostjale 8

(9)lepingulise esindaja poolt apellatsiooniastmes õigusteenuseid osutatud tunnihinnaga 230 eurot (ilma km-ta).

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses 38. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusteenuse osutamise tunnihinda võib asja olemust arvestades pidada põhjendatuks, samas on mõnevõrra ülespaisutatud menetluskulude nimekirja tabelis positsioonil 2 olev ajakulu, sest sisuliselt jätkus apellatsioonimenetluses samas mahus vaidlus nagu see oli maakohtu menetluses, apellant esitas apellatsioonkaebuses küll uusi väiteid, kuid samas ei ole apellatsioonkaebuses esitatud kõiki väiteid võrreldes maakohtus esitatuga. Kohtukõne kirjalike teeside esitamiseks puudus samuti vajadus. Kuigi selliste teeside esitamine ei ole piiratud, ei pea vastaspool nende vormistamise ajakulu hüvitama. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on apellandilt vastustaja kasuks välja mõista 2 700 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Vastavalt vastustaja taotlusele tuleb märkida ka otsusesse, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb apellandil täitmisega viivitamisel tasuda viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.