Obsah (12)

§ 396§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 403§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-107469 Tsiviilasi Aktiva Finance Gro

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; 2) lepingust nr SR3804539 tulenevalt põhinõudelt (450 eurolt) määras 32,96% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja

1. aprillil 2022 laenulepingu nr SR3801375 (leping I), mille alusel sai kostja 200 euro suuruse laenu. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel kolme osamaksetega. Kostja ei ole ühtegi makset teinud. Esialgne võlausaldaja ütles lepingu I üles
2. augustil
3. Samuti sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja
4. aprillil 2022 laenulepingu nr SR3804539 (leping II), mille alusel sai kostja 450 euro suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel perioodil
5. juunist 2022 kuni
6. novembrini
7. Kostja ei ole põhiosa katteks ühtegi tagasimakset teinud. Esialgne võlausaldaja ütles lepingu II üles
8. augustil
9. Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.
10. Kostja ei ole hagile vastanud. 2 KOHTU SEISUKOHT
11. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
12. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel
13. aprillil 2022 sõlmitud laenulepingust nr SR3801375, mille alusel sai kostja 200 euro suuruse laenu (dtl 29 – 31; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 32 – 33). Kostja kohustus tagastama laenu kolme osamaksena. Samuti on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel
14. aprillil 2022 sõlmitud laenulepingust nt SR3804539, mille alusel sai kostja 450 euro suuruse laenu (dtl 34 – 36; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 37 – 38; üldtingimused 39 – 42). Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel perioodil
15. juunist 2022 kuni
16. novembrini
17. 6.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 0% (aastane intressimäär 0% ja viivise määr 0%). Lepingu II kohaselt on krediidi kulukuse määr 49% aastas. Lepingu II sõlmimise ajal (

1. aprillil 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr seega 50,85%). Seega ei ületa lepingu II järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). 3 Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on hagiavalduse p-s 3.6 esialgne võlausaldaja on
3. aprillil 2022 ja
4. aprillil 2022 teostanud kostja põhjaliku krediidianalüüsi enne lepingute sõlmimist.
5. aprilli 2022 taotluses oli kostja oma sissetulekuks märkinud 519 eurot ja väljaminekuteks 90 eurot.
6. aprilli 2022 taotluses oli kostja oma sissetulekuks märkinud 610 eurot ja väljaminekuteks 224 eurot 67 senti. Esialgne võlausaldaja on teinud päringuid avalikesse registrisse ja andmebaasidesse. Krediidihindamise tulemusena oli esialgne võlausaldaja veendunud, et kostja on võimeline laenulepingutest tulenevaid kohustusi (66 eurot 67 senti ja 32 eurot 30 senti kuus) täitma. Kohus selgitas
7. aprilli 2024 kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja 4 pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
10. oktoobri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2). Kohus palus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist.
11. Vastusena kohtunõudele selgitas hageja
12. mai 2024 menetlusdokumendis, et esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtete esitamist. Hageja on esitanud kohtule kostja pangakonto väljavõtte (dtl 153 - 155) Hageja on selgitanud, et pangakonto analüüsi tulemusel on esialgne võlausaldaja lepingu I puhul tuvastanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 499 eurot 36 senti ja kohustused 338 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotletava laenu osamakse (66 eurot 67 senti) ning teada saanud, et kostjale jääb reservi vähemalt 94 eurot 69 senti. Samuti on hageja selgitanud, et lepingu II puhul tuvastas esialgne võlausaldaja, et kostja igakuine sissetulek oli 499 eurot 36 senti ja kohustused 403 eurot 67 senti. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud ja taotletava laenu osamakse (32 eurot 30 senti) tuludest maha ja teada saanud, et kostjale jääb reservi vähemalt 62 eurot 39 senti.
13. Lepingu I kohta märgib kohus järgmist. Lepingu I alusel sai kostja 200 euro suuruse laenu, mille ta pidi tagastama kolme osamaksena (osamakse suurus 66 eurot 67 senti). Lepingu I järgi ei pidanud kostja intressi tasuma. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas (

§ 4034

lg 7), ei analüüsi kohus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist lepingu I puhul. Ka olukorras, kus kohus jõuaks järeldusele, et esialgne võlausaldaja on nimetatud põhimõtet rikkunud, ei mõjutaks see hageja nõuet. 13. Lepingu II kohta märgib kohus järgmist. Lepingu II alusel sai kostja 450 euro suuruse laenu, mille ta pidi tagastama 19 osamaksena (esimene kuumakse 22 eurot 50 senti ja järgnevad kuumaksed 32 eurot 30 senti, viimane kuumakse 32 eurot 15 senti). Kohus on seisukohal, et konto väljavõttest (dtl 153 – 155) nähtuvalt on kostja sissetulek ca 500 eurot ja kohustused ca 400 eurot, sellele lisandub laenumakse 32 eurot 30 senti kuus. Kohtu hinnangul oli lepingu II järgset kuumakset (32 eurot 30 senti) arvestades kostjal võimalik lepingut täita. Seega ei ole esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. 14.

§ 108

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on hagi p-des 2.1.1 ja 2.1.2 toonud välja põhivõla arvestused. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 650 eurot (200 + 450). 15.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu I kohaselt on intressimääraks 0% aastas. Lepingu II kohaselt on intressimääras 32,96% aastas. Hageja on hagi p-s 2.2 toonud välja intressi arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja intress 38 eurot 40 senti. 16.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 5 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu I puhul nõuab hageja viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Lepingu II on viivise määraks 32,96% aastas. Hageja on hagi p-s 2.4 toonud välja viivise arvestused. Kohus peab põhjendatuks sellest arvestusest ka lähtuda. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga (

1. mai 2023) sissenõutavaks muutunud viivis 120 eurot 09 senti (13,22 + 106,87). Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 200 eurolt alates
2. maist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras ning viivis põhinõudelt 450 eurolt alates

1. maist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 32,96% aastas.
2. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt kummagi lepinguga seoses 30 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Mõlema lepingu puhul on hageja tuginenud sellele, et ta on saatnud kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja (15 + 5 + 5). Need kirjad on kohtu ka esitatud (dtl 47 – 81). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 50 eurot (25 x 2). Samas ei pea kohus põhjendatuks kummagi lepingu puhul mõista kostjalt hageja kasuks välja muud makseviivitusega seotud kulud 10 eurot (iga lepingu kohta 5 eurot). Praegusel juhul saab kohtule arusaamatuks, milliseid päringuid ja kontaktandmete otsinguid hageja tegi, mida tähendavad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, samuti millal hageja kostjale helistas (kostjale tehtavate kõnede kulud) ning milliseid kulusid tegi hageja võlanõude avaldamisega seoses. Kohtu hinnangul ei saa sissenõudmiskulusid sisustada üldistavalt. Kohus märgib, et esimese meeldetuletuskirja ülempiir on kõrgem (15 eurot), et hüvitada vähemalt osaliselt ka võlausaldaja üldkulusid. Seega on hageja üldkulud kaetud ka esimese meeldetuletuskirja kuludega. 18. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjal hageja kasuks välja 858 eurot 49 senti (s.o põhinõue 650 eurot + intress 38 eurot 40 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 120 eurot 09 senti + sissenõudmiskulud 50 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (200 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras ja viivise põhinõudelt (450 eurolt) määras 32,96% aastas alates

1. maist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja 10 euro ulatuses (60 - 50).
2. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ca 98% ulatuses, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
3. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1145 eurot (riigilõiv 6 280 eurot ja lepingulise esindaja kulud 865 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.
4. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 845 eurot (5 h x 169 eur/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (5 h) ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud. Praegusel juhul on tegemist lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud kahest laenulepingust tulenevaid kohustusi), see ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ja koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Kostja ei ole menetluses oma vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (120 x 2).
5. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 540 eurot (280 + 20 + 240). Need kulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (540 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

1. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu
2. septembri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja
3. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p 9.2). /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7