← Eesti

2-24-112546/9

Obsah (6)§ 113§ 402§ 406§ 4062§ 4034§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Maido Roots Otsuse tegemise aeg 25.09.2024.a. Tsiviilasja number 2-24-112546 Tsiviilasi Era Liisingu Inkassoteenused AS hagi V M vastu võl

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras tagastamata põhivõlgnevuselt.

Jätta poolte menetluskulud kostja kanda. Välja mõista kostjalt V Milt hageja Era Liisingu Inkassoteenused AS-i kasuks menetluskulud summas 530.- eurot. Välja mõista kostjalt V Milt hageja Era Liisingu Inkassoteenused AS-i kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (530.- eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. EDASIKAEBAMISE KORD 1

(7)Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. ASJAOLUD Hageja nõue Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada ja andis asja üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Viru Maakohtu 26.04.2024 määrusega jäeti hagi käiguta ja anti hagejale puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Hageja esitas 30.05.2024 hagiavalduse, mida on Viru Maakohtu 04.06.2024 määruse alusel täpsustanud 18.06.2024. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 1963,15 eurot, millest laenu põhiosa on 1866,87 eurot, viivis 96,28 eurot; samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 31.05.2024.a kuni põhinõude summa 1866,87 eurot täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tagastamata laenu summalt päevas. Juhul, kui kohus peaks leidma, et esialgne võlausaldaja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kehtivat laenulepingut või laenuleping on tühine ja kohus ei rahulda hageja nõuet kostja vastu, mis tuleneb laenulepingust, siis alternatiivse nõudena esitab hageja kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude summas 1963,15 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista alates 31.05.2024.a, kuni põhinõude 1866,87 euro täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja interneti vahendusel 17.12.2020.a lepingu. Lepingu sõlmimisel avati kostjale krediidilimiit ja esialgne võlausaldaja võimaldas kostjale võtta kiirlaenu avatud krediidilimiidi ulatuses. Kostja on taotlenud laenu neli korda ja esialgne võlausaldaja on kandnud kostjale neli laenumakset, kokku 2000.- eurot: 18.12.2020.a 1000.- eurot; 20.12.2020.a 350.- eurot; 23.12.2020.a 350.- eurot; 31.12.2020.a 300.- eurot. Viimase laenuosamakse taotluse esitas kostja 26.12.2020 ja esialgne võlausaldaja rahuldas kostja taotluse 31.12.2020.a. Kostja esitas laenutaotluse antud summa kasutamiseks 1080 päevaks, ehk kostja kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 31.12.2023.a. Peale kostjale laenu ülekandmist saadeti esialgse võlausaldaja poolt kostjale arve, et kostjat veelkord teavitada laenu tagasimakse tähtajast. Kostja kohustus laenusumma koos laenukasutamise tasuga tasuma hiljemalt 31.12.2023.a. Kostja isik on tuvastatud peale laenulepingu sõlmimist ja esimese laenutaotluse esitamist digitaalselt Rahvastikuregistri ja kostja SMART-ID alusel. Krediidisummaks on 2000 eurot ja lepingu perioodiks on 36 kuud. Tasumisele kuulus laenu põhiosa tagasimaksest ja intressist koosnev makse – makse suurus maksimaalselt kokku 102,50 eurot. Kokku kuni 36 makset. Intress on arvestatud osamakse sisse. Intress makstakse järgmiselt: Arvestatud intress kuulub tasumisele igakuiselt laenu põhiosa tagasimaksmise tähtpäeval. Intressimäär on 45.30% aastas ja tegemist on fikseeritud intressimääraga. Krediidi kulukuse määr on 55,99% aastas. Kostja poolt taotletud laenusumma kanti kostja arveldusarvele üle 31.12.2020.a. Hageja on seisukohal, et kostjaga lepingu sõlmimisel ei ole rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuid arvestades kehtivat kohtupraktikat ja seda, et esialgne laenuandja ei saa ärisaladuse kaitse ja pangasaladuse kaitse põhimõttest tulenevalt väljastada kõiki andmeid, mida kohus ilmselt soovib näha, siis hageja loobub täielikult intressi nõude nõudmiselt kostjalt ja nõuab tagasi ainult laenuks saadud põhisumma jääki. 2

(7)Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. Kostja kõigi esialgne võlausaldajaga sõlmitud laenulepingu laenutagastamise osamaksete tähtaeg saabunud 31.12.2023.a. Seega on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud ja ümberarvestust ei tule esitada. Kostja ei tasunud esialgsele võlausaldajale laenu tagasi vastavalt kokkuleppele, mistõttu esialgne võlausaldaja loovutas nõude kostja vastu hagejale. Esialgne võlausaldaja kandis kostja kontole neli laenumakset, kokku 2000 eurot. Kostja on sooritanud laenu tagastamiseks järgnevad maksed: 20.12.2020 summas 3.78 eurot, 23.12.2020 summas 6.79 eurot, 26.12.2020 summas 8.56 eurot, 09.01.2021 summas 76 eurot, 18.02.2021 summas 38 eurot. Kokku on kostja sooritanud laenu tagastamiseks makseid kokku summas (3,78 + 6,79 + 8,56 + 76 + 38 =133,13) 133,13 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 31.12.2023.a. Seega kostja võlgnevus hagejale seisuga 30.05.2024.a tagastamata laenupõhiosa eest on (2000 – 133,13 = 1866,87) 1866,87 eurot. Seadusjärgne viivis põhivõlgnevuselt 1866,87 eurot perioodil 01.01.2024 kuni 30.05.2024 on 96,28 eurot (1866,87x 151 p x

§ 113lg 1 toodud määras viivise protsent).

Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivis alates 31.05.2024.a, kuni põhinõude 1866,87 euro täitmiseni võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul, kui kohus peaks leidma, et esialgne võlausaldaja ja kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ja kohus ei rahulda hageja nõuet kostja vastu, mis tuleneb laenulepingust, siis alternatiivse nõudena esitab hageja kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Kostja arveldusarvele on kantud 2000 eurot. Kostja on olnud teadlik, et summa, mis on esialgne võlausaldaja poolt kostja arveldusarvele kantud on alusetult saadud ja kostja ei ole 2000 eurot tagasi kandnud. 30.05.2024.a seisuga on tagastamata laenu jääk 1866,87 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista alates 01.01.2024 (päev peale laenu tagastamise tähtaja lõppu) kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seadusjärgne viivis põhivõlgnevuselt 1866,87 eurot perioodil 01.01.2024 kuni 30.05.2024 on 96,28 eurot. Seega tagastamiseks kuuluv alusetult saadud summa koos intressiga seisuga 30.05.2024 on: 1866,87 + 96,28 = 1963,15 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 31.05.2024.a, kuni põhinõude summa 1866,87 eurot täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja palub kostja vastase alusetust rikastumisest tuleneva alternatiivse nõude rahuldada üksnes juhul kui kohus ei rahulda hageja nõuet kostja vastu, mis tuleneb sõlmitud laenulepingust. Kostja vastus Viru Maakohtu 19.06.2024 määrusega võeti hagi menetlusse ja edastati kostjale vastamiseks 14 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kostja on hagimaterjali koos vastuse nõudega saanud kätte isiklikult allkirja vastu 02.08.

  1. Seega oli hagile vastuse esitamise tähtajaks 16.08.
  2. Kostja ei esitanud kohtule nõuetekohast vastust ega taotlenud tähtaja pikendamist. KOHTU PÕHJENDUSED Tsiviilasjas nr 2-23-11580 on Tartu Ringkonnakohtu 04.12.2023 otsuse (jõustunud 09.01.2024) p-s 7 märkinud, et kõigil juhtudel, kus kohus saab tagaseljaotsuse tegemisele asumisel hinnata nõude aluseks oleva tehingu kehtivust selle võimaliku tühisuse aspektist, ei tohi maakohus tehingu tühisuse korral tagaseljaotsust teha. Kuna kohtul ei ole ühelgi 3

(7)juhul kohustust TsMS § 407 lg 1 järgi tagaseljaotsust teha, võib kohus oma sellist diskretsiooniõigust kasutada ka juhtudel, kus ta tagaseljaotsuse tegemisel ei saa kõrvaldada kahtlust, kas tehing, millele hageja tugineb, on tühine või kehtiv. Seega on kohtul sellises olukorras alati õigus asja sisuliselt menetleda ning käesolevalt lahendab kohus asja sisulise otsusega. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hageja on esitanud kostja vastu lepingust tuleneva nõude ja alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Kohus hindab esmalt laenulepingust tulenevat nõuet. Hageja ja kostja on sõlminud 17.12.2020 kliendilepingu (dtl 87-96), mis oma olemuselt on tarbijakrediidileping.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu sõlmimisele eelnes kostja poolt lepingu tingimustega nõustumine (dtl 97) ning isiku tuvastamine (dtl 117 jj). Hageja on tõendanud, et kostjale on üle kantud laen kogusummas 2000.- eurot (maksekorraldused, dtl 98-101). Esialgne võlausaldaja loovutas nõude hagejale (dtl 102). Tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kulukuse määr on 55.99% aastas. Lepingu järgsete osamaksete tasumise tähtaeg on saabunud. Viimase osamakse tähtaeg oli 31.12.2023 (dtl 120-121). Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18). Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad.

§ 406

lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Käesoleval juhul on krediidi kulukuse määraks 55.99% aastas, mille kohus leiab olevat kooskõlas seaduses sätestatud määraga. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija 4

(7)krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja

§ 4034lg 3 1.

lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab

§ 4034 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja.

Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“. Hageja ei ole välja toonud vastutustundlikku laenamist põhistavaid asjaolusid ega tõendeid. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole kostja puhul järgitud.

§ 4034

lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid 5

(7)tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 24. novembri 2023 kohtumääruse nr 2-21-13098 p-s 25 märkinud, et ,,kuivõrd tehingu tühisuse aluseid peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad, ja intressikokkuleppe kehtivuse eelduseks on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, siis peab krediidiandja oma nõude eeldusena vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama. /…/ See tähendab, et kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui krediidiandja kohtu määratud tähtaja jooksul ei selgita, millised sammud ta tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus, või kui ta ei suuda oma kohustuste täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt rahuldamata. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks.’’ Juba viidatud riigikohtu lahendi nr 2-21-13098 punktist 24 tuleneb, et ,,vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast.’’ Kohus leiab, et hagejal on vaatamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele õigus nõuda krediidilepingust tulenevalt tagastamata krediidisummat ning viivist seadusjärgses määras. Seega rahuldab kohus hageja nõude tagastamata laenu põhiosa ja viivise väljamõistmiseks. Hageja on tõendanud, et kostjale tehti laenu väljamakseid kogusummas 2000.- eurot. Kostja tegi tagasimakseid summas 133,13 eurot (dtl 103-106). Seega on põhjendatud hageja põhinõue summas 1866,87 eurot. Hageja nõuab põhinõudelt viivist seadusjärgses määras. Sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 01.01.2024 - 30.05.2024 eest on põhjendatud, kuna kostja kohustus lepingust tuleneva viimase osamakse tasuma hiljemalt 31.12.2023. Lisaks kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis alates 31.05.2024 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Eeltoodust tulenevalt ei asu kohus analüüsima hageja alternatiivset nõuet. Menetluskulud TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lõike 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või 6

(7)menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad poolte menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskuludeks käesolevas menetluses on riigilõiv summas 350 eurot ja õigusabikulud 180 eurot. Hageja palub lisaks kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja tema esindaja kokku, et õigusabi tunnitasuks on 120 eurot pluss käibemaks. Hageja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Maksekäsu kiirmenetluse dokumentidega tutvumisele tsiviilasjas, hagiavalduse aluseks olevate dokumentidega tutvumisele, hagiavalduse lisaks olevate tõendite komplekteerimisele ja hagiavalduse koostamisele ja esitamisele kulus 1,5 h x 120 =180 eurot. Hageja on kandnud õigusabikulusid kokku summas 180.- eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas 2-24-112546. Kohus loeb hageja õigusabikulud põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud menetluskuludeks kokku 530.- eurot. TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maido Roots Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.