← Eesti

3-22-1526/26

Obsah (4)§ 230§ 45§ 2§ 108

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 59 lg 3 kohaselt tegema ettepaneku nende tõendite esitamiseks. Kaebaja on oma õiguste kaitsmisel lähtunud talle edastatud infost ning esitanud seisukohad vastavalt kohtusse esitatud nõudele, et tema taotlus vaadataks läbi.

  1. Vastustaja I palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, jääb varem esitatud seisukohtade juurde ning märgib järgmist. 19.1 Kaebaja nõue tühistada KAK-i
  2. augusti 2021 a. otsus ei ole lubatav, kuna tegemist on uue nõudega, mida halduskohtus ei esitatud. 19.2 Korduvekspertiisiga ei tuvastata tervisekahju tekkimise asjaolusid, kuna korduvekspertiisi eelduseks on juba varem tuvastatud seos tervisekahjustuse ja teenistusülesannete vahel. Korduvekspertiisi aluseks olev konkreetne tervisekahjustus saab tekkida vaid üks kord ning kui isik on sellest paranenud, siis ei saa sama vigastus enam korduvekspertiisi aluseks olla. Seega ei saa kaebaja samale (paranenud) vigastusele tuginedes KAK-i poole korduvekspertiisi taotlusega pöörduda. 19.3 Kaebaja ei ole nimetanud tõendeid ega asjaolusid, mis lükkaksid ümber varem veenvalt kindlaks tehtud fakti kaebaja vigastusest paranemise kohta ning annaksid sellest tulenevalt aluse asuda senisest teistsugusele seisukohale osas, et kaebajal on õigus nõuda korduvekspertiisi. Kaebaja paljasõnalised väiteid selliste tõendite olemasolu kohta ei ole tõendiks. Alusetu on ka kaebaja etteheide, et ringkonnakohus pole küsinud tõendeid. Kaebaja ei ole esitanud erakorralisi asjaolusid, mis oleksid takistanud tal tõendite esitamist halduskohtus. 19.4 Kui kaebaja on läbivalt olnud seisukohal, et tema taotlus oleks tulnud läbi vaadata, siis ringkonnakohtu otsus, et taotlus on sisuliselt läbi vaadatud, kinnitab kaebaja seisukohta ega saa olla üllatuslik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning kohtuotsused tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu, ringkonnakohtu otsus ka kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (

§ 230lg 1 ja lg 5 p 5).

Kaitseväe arstliku vaidekomisjoni

  1. juuni
  2. a vaideotsus tuleb tühistada ning rahuldada kaebaja kohustamiskaebus tema taotluse uuesti lahendamiseks.
  3. Kaebaja taotluse eesmärk on saada töövõimetuspensioni KVTS § 209 alusel. KVTS § 209 lg 2 kohaselt ei teki õigust töövõimetuspensionile, kui esinevad KVTS § 203 asjaolud, sh kui arstliku komisjoni otsuse kohaselt puudub meditsiiniline seos teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel (KVTS-i kehtiva redaktsiooni § 203 lg 2 sõnastuse kohaselt: “kui terviseseisundi hindamisega tuvastatakse meditsiinilise seose puudumine”). Praeguse vaidluse keskmes on küsimus, kas ja millistel tingimustel on isikul hilisemale tervisekahjustusele tuginedes õigus nõuda KVTS-i 5

(9)3-22-1526 alusel püsiva töövõimetuse uuesti tuvastamist, kui vahepeal on tervisekahjustusest paranemine ning töövõimetuse periood on katkenud. tuvastatud esmasest
  1. Esmalt analüüsib kolleegium Kaitseväe arstliku komisjoni pädevust kaebaja taotlus läbi vaadata (I). Teiseks hindab kolleegium, kas KAK on kaebaja taotluse jätnud läbi vaatamata või, nagu leidis ringkonnakohus, sisuliselt läbi vaadanud ja rahuldamata jätnud (II). Seejärel analüüsib kolleegium KAK-i kohustust kaebaja korduv taotlus sisuliselt lahendada (III) ning viimaks selgitab tervisekahjustuse põhjusliku seose tuvastamise põhimõtteid (IV).
  2. Halduskohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu (halduskohtu otsuse p 12.2). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on asunud õigesti seisukohale, et kaebeõigus on olemas, kuivõrd kaebaja on pöördunud kohtusse enda väidetavalt riivatud subjektiivsete õiguste kaitseks ning ekspertiisitaotluse läbi vaatamata jätmine jätaks kaebaja ilma töövõimetuse tuvastamise võimalusest (vt käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a määruse p-d 12-13). I
  5. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et KAK on pädev kaebaja taotlust läbi vaatama. KAK-i otsuse tegemise ajal kehtinud KVTS-i redaktsioon sätestas § 30 lg-s 1 kaitseväe arstliku komisjoni ülesannetena järgmist: tuvastada meditsiiniline seos kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel (p 2); tuvastada kaitseväe- ja asendusteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu saadud tervisekahjustusest põhjustatud püsiv töövõimetus ja määrata töövõime kaotuse ulatus ja kestus (p 3). Kolleegium ei nõustu vastustajate tõlgendusega, mille järgi KVTS v.r § 30 lg 1 p 2 andis KAK-ile pädevuse meditsiinilise seose tuvastamiseks teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel üksnes taotluse esmakordsel esitamisel. Ülesannet tuvastada õiguslikult siduvalt põhjuslikku seost teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise, sealhulgas esmase vigastuse ning hilisemate tervisekahjustuste vahel ei olnud (ega ole ka kehtiva regulatsiooni järgi) seadusandja andnud ühegi teise haldusorgani pädevusse. Samuti tuvastas KAK korduvekspertiiside raames rutiinselt ka seost esmase vigastuse ning võimalike tüsistuste, järelnähtude, haigestumiste, haiguse ägenemiste või süvenemiste vahel (määruse nr 10 § 7). Asjaolu, et KVTS § 301 lg 6 alusel määrusega nr 10 kehtestatud menetluskorras ei olnud otsesõnu reguleeritud praegust erandlikku olukorda, mil põhjuslikku seost ja püsivat töövõimetust on vaja tuvastada uuesti põhjusel, et vahepealsel ajal on tuvastatud paranemine, ei kitsenda KAK-ile KVTS v.r § 30 lg-ga 1 pandud ülesandeid. II
  6. KAK tagastas kaebaja taotluse läbi vaatamata, põhjendades oma seisukohta. Ringkonnakohus mõistis otsust nii, et KAK on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ning rahuldamata jätnud (ringkonnakohtu otsuse p 27). Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu hinnanguga alltoodud põhjustel.
  7. Taotluse läbivaatamine on isiku taotletu suhtes sisulise seisukoha kujundamine. Sellele peab eelnema korrakohane haldusmenetlus, kus enne menetlusosalise õiguste ja kohustuste üle otsustamist antakse isikule menetlusega seoses selgitusi, arvestatakse tema õigusega ärakuulamisele ning tema kaasaaitamiskohustusega, teostatakse uurimisprintsiipi ning hinnatakse igakülgselt tõendeid. Taotluse sisulisel läbivaatamisel antakse haldusakt (õigusi andev või keelduv haldusakt, vt HMS § 43 lg 1 p 1, lg 2), millega mittenõustumisel tuleks pöörduda kaebetähtaegu järgides vaidega haldusorgani poole või tühistamiskaebusega halduskohtusse.
  8. Taotluse läbi vaatamata jätmine seevastu tähendab olukorda, kus haldusorgan ei kujunda seisukohta küsimuses, kas isikul on õigus tema poolt taotletule ning kas asjakohaste õigust andvate 6
(9)3-22-1526 normide eeldused on täidetud. Läbi vaatamata jätmisega haldusmenetlus lõppeb, kusjuures selline otsus ei ole haldusakt (HMS § 43 lg 1 p 3), mistõttu kohtusse tuleks pöörduda mitte tühistamis-, vaid kohustamiskaebusega. Läbi vaatamata jätmine ei pruugi välistada samas küsimuses taotlusega uuesti haldusorgani poole pöördumist.
  1. Asjaolu, et praegusel juhul on KAK vormistanud põhjendatud ning iseseisvalt vaidlustatava otsuse, ei tähenda veel, et tegu oleks haldusaktiga (vrd RKHKo
  2. juuli
  3. a otsus nr 3-20-1214, p 11). Põhjendada tuleb nii haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist kui ka taotluse haldusaktiga rahuldamata jätmist (HMS § 14 lg 7, § 56 lg 1) ning iseseisvalt vaidlustatav on nii haldusakt kui ka teatud juhtudel menetlustoiming (vt HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 3 p 4,

§ 45lg 3).

Ringkonnakohus on küll õigesti märkinud, et vaidlusalune KAK-i otsus sisaldab ka sisulise iseloomuga põhjendusi (vt siinse otsuse p 13), mis võiks viidata taotluse rahuldamata jätmisele haldusaktiga, kuid kolleegiumi hinnangul tuleb praegusel juhul haldustegevuse liigi üle otsustamisel pidada määravaks asjaolu, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole KAK asunud kaebaja esitatud väiteid sisuliselt uurima ega andnud ka kaebajale võimalust oma seisukohti, tõendeid või vastuväiteid esitada. 29. Tulenevalt ülaltoodud objektiivsetest eristusalustest ning arvestades KAK-i enda selgelt väljendatud eesmärgiga tagastada taotlus läbi vaatamata, leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei ole KAK-i tegevust õigesti mõistnud. KAK on tagastanud kaebaja taotluse läbi vaatamata, mitte selle sisuliselt läbi vaadanud ning rahuldamata jätnud. 30.

§ 2

lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest;

§ 2

lg 6 kohaselt tuleb anda menetlusosalistele kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti. Pooled on kohtumenetluses vaielnud keskselt selle üle, kas KAK võis kaebaja avalduse tagastada läbi vaatamata, mitte selle üle, kas kaebaja taotlus töövõimetuse tuvastamiseks ja töövõimetuspensioni määramiseks on sisuliselt põhjendatud. Toimikust ei nähtu, et ringkonnakohus oleks menetlusosalisi teavitanud, et kavatseb mõista KAK-i otsust haldusaktina. Jättes selle küsimuse menetlusosalistega arutamata, on ringkonnakohus eksinud nõude vastu, et kohtuotsus ei tohi olla pooltele üllatav (vt ka kolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus nr 3-3-1-6-14, p 11). Sellega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusnormi. III
  3. Ringkonnakohus leidis, et KVTS-i ja selle alusel antud määruse nr 10 järgi pole võimalikuks peetud, et tervisekahjustusest tingitud töövõimetus võiks pärast paranemist uuesti tekkida. Kolleegium on seisukohal, et üheselt ja abstraktsena ei ole võimalik välistada, et samast vigastusest põhjustatud tervisekahjustus ei võiks taas ilmneda, et vigastus ei võiks tuua kaasa latentse perioodiga haiguste hilisemat ilmnemist või olla uue vigastuse üheks põhjuseks, ning põhjustada eelnevast tulenevalt ka töövõimetust korduvalt (näiteks posttraumaatiline artroos). Eelneva võimalikkusele viitab ka kõnealuse määruse nr 10 § 7, mille kohaselt oli KAK-i ülesanne teha kindlaks meditsiiniline seos teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse või selle tagajärjel tekkinud tüsistuste, järelnähtude, haigestumise või haiguse ägenemise või süvenemise ning püsiva töövõimetuse vahel. Järelikult oli KAK-i ülesanne tuvastada põhjuslik seos ka esmase vigastuse ja hilisema tervisekahjustuse vahel. Kolleegiumi hinnangul ei välista määruse nr 10 § 7 üheselt, et eelnev ei võiks aset leida pärast seda, kui mingil vahepealsel ajahetkel on tuvastatud vigastuse paranemine. Samuti ei eelda meditsiinilise seose tuvastamine tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahel vältimatult, et hilisemad haigustunnused peavad olema samad, mis esmase vigastuse korral. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses möönduga, et tegemist on tõenduslikku laadi küsimusega. 7

(9)3-22-1526
  1. Kaebaja taotluse põhjal on selge, et ta soovib tema praeguse tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahelise põhjusliku seose tõendamist, kuid vastustajad ja kohtud on taandanud vaidluse peamiselt sellele, kas kaebajal on õigus korduvekspertiisile määruse nr 10 § 10 järgi.
  2. Kolleegium leiab, et vastustajad ning kohtud on määrust nr 10 ebaõigesti kohaldanud. Kaebaja on järjepidevalt viidanud, et korduvekspertiisi taotlust tuleb eristada taotlusest, mis on esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks korduvalt. Asjaolu, et seadusandja ei ole näinud ette eraldiseisvat menetluskorda, tuvastamaks põhjuslikku seost olukorras, kui tervisekahjustus ilmneb algsega võrreldes erineval moel, hilisemal ajahetkel või korduvalt, ei tähenda, et isik minetab õiguse taotleda selle seose kindlakstegemist.
  3. Seetõttu leiab kolleegium, et KVTS v.r § 30 lg 1 p-d 2 ja 3, § 301 lg 2 ning sama paragrahvi lg 6 alusel antud määrust nr 10 tuleb tõlgendada nii, et need annavad KAK-ile pädevuse ja volitavad tuvastama teenistusülesannete täitmise ning hilisema tervisekahjustuse (mis hõlmab ka teenistusülesannete täitmise käigus saadud esmase tervisekahjustuse ning hilisema tervisekahjustuse) vahelist põhjuslikku seost vajadusel ka korduvalt ning tuvastama püsivat töövõimetust erandina ka juhul, kui taotleja töövõimetuse periood oli vahepeal paranemise tõttu katkenud. Kaebaja taotlust tuli antud juhul käsitada kui uut taotlust, kohaldades sellele määruse nr 10 §-s 2 sätestatut.
  4. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud ka määruse nr 10 § 10 lg-t 1 ja lg-t 3, mis reguleerisid korduvekspertiisi taotlemiseks määratud tähtaega ning selle ennistamist mõjuval põhjusel. Kolleegiumi hinnangul on selle tähtaja esmane eesmärk kaitsta isiku huvi, et töövõimetuse korduva tuvastamise korral ei tekiks hüvitiste maksmisel lünki (vt määruse nr 10 § 5). Selle tähtaja puhul on tegemist menetlustähtajaga, mille eesmärk ei ole lõpetada isiku õigust tuvastada tulevikus püsivat töövõimetust ega takistada tal edaspidi hüvitise taotlemist. Seda seisukohta toetab ka üldises korras töövõime hindamise regulatsioon TVTS-i järgi, milles seadusandja loobus korduva hindamise taotlemisele tähtaja kehtestamisest sootuks. Seega on olnud väär kohtute järeldus, et kaebajal puudub õigus taotleda perioodilise hüvitise määramist (ning selle eelduseks oleva püsiva töövõimetuse tuvastamist) tähtaja möödumise tõttu.
  5. Kuigi esmase tervisekahjustuse tekkimise asjaolud selgitatakse välja teenistuskoha asutuse poolt läbi viidava uurimisega (määruse nr 10 § 2 p 5), olid ka KAK-i enda volitused piisavad, et hilisema tervisekahjustuse tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vaheline põhjuslik seos vajadusel ise tuvastada (see seisukoht laieneb ka alates
  6. aprillist 2023 määruse nr 10 asendanud praeguse määruse nr 12 alusel läbi viidavale püsiva töövõimetuse tuvastamise menetlusele). Vastutus tervisekahjustuse tekkimise asjaolude õiguslikult siduva kindlakstegemise eest lasus üheselt KAK-il.
  7. Isiku õigus püsiva töövõimetuse tuvastamisele ja selleks vajalikule terviseseisundi hindamisele korduvalt ei ole piiramatu. Taotluse uuesti läbivaatamise aluseks ei saa olla pelk rahulolematus varasemate ekspertiiside või kohtulahenditega. See läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega. Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole (vrd kolleegiumi
  8. aprilli
  9. a määrus asjas nr 3-19-1068, p 18). Arvestades, et kaebaja viitas KAK-ile esitatud taotluses uutele tõenditele (nelja arsti hinnangule), ei saanud KAK tugineda sellele, et taotluse lahendamisel puudub igal juhul vajadus lisaandmete saamiseks ja kaebaja ärakuulamiseks (HMS § 40 lg 3 p-d 2 ja 3).
  10. KVTS v.r § 14 lg 7 kohaselt oli KAK-il alates
  11. jaanuarist 2017 õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja isiku nõusolekul tervise infosüsteemist teavet teenistusülesannete täitmise tõttu 8
(9)3-22-1526 tervisekahjustuse saanud isiku terviseseisundi kohta KVTS v.r § 30 lg-s 1 sätestatud ülesannete täitmiseks (sh meditsiinilise seose tuvastamiseks teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel). Määruse nr 10 § 2 lg 31 täpsustas, et isik ei pea avaldusele lisama terviseseisundit, haiguse kulgu ja ravi kirjeldavaid dokumente, juhul kui need on kantud tervise infosüsteemi ning isik on andnud nõusoleku tervise infosüsteemi andmete kasutamiseks. Kuna eluliselt ei ole välistatud, et teenistusülesannete täitmisel saadud traumaga olulises põhjuslikus seoses olev tervisekahjustus ilmneb pärast seda, kui esmane vigastus on vahepeal paranenuks tunnistatud, ei piisanud taotluse läbi vaatamata jätmise põhjendamiseks viitest varasematele kohtuotsustele, millega kaebaja paranemine kinnitust leidis. Pidades silmas kaebaja viimasest tervisehindamisest möödunud pikka aega, oli KAK kohustatud tegema uute asjaolude esinemise kontrollimiseks päringu tervise infosüsteemi või – juhul, kui kaebaja selleks varem nõusolekut polnud andnud – küsima kaebajalt nõusolekut tervise infosüsteemi andmete kasutamiseks või nõudma kaebajalt endalt vajalike andmete esitamist.
  1. Kaebaja taotlus tuleb uuesti lahendada, arvestades vahepeal muutunud õiguslikku olukorda.
  2. aprillil 2023 jõustunud KVTS-i muudatustega lõpetati KAK-i tegevus eraldi haldusorganina ning senine määrus nr 10 asendus määrusega nr
  3. Kehtiva KVTS § 261 lg 6 kohaselt täidab KAK-i ülesandeid Kaitseväe juhataja määratud eriarst, kaasates vajaduse korral teisi tervishoiuteenuse osutajaid. Kaitseväe juhataja määratud arst peab kaebaja taotlust uuesti lahendades kontrollima kaebaja väidetud uute asjaolude esinemist ja asjakohasust ning vastavalt otsustama terviseseisundi uue hindamise üle. IV
  4. Inimese terviseseisundit võivad aja jooksul mõjutada paljud erinevad tegurid (geneetika, keskkond, elustiil, traumad, põetud haigused jne). Tervisekahjustus, mis on teenistusülesannete täitmisega ajalises seoses, ei pruugi olla teenistusülesannete täitmisega vältimatult põhjuslikus seoses. Samuti on võimalik, et püsiv töövõimetus on põhjustatud rohkem kui ühest haigusest või vigastusest (vt kehtiva määruse nr 12 § 3 lg 8).
  5. Püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb esmalt anda meditsiiniline hinnang tervisekahjustuse vallandanud põhjusele, kuid sellest üksi ei piisa KVTS § 209 lg-s 1 nõutud põhjuslike seoste tuvastamiseks. Haldusorganil tuleb hinnata ka seda, kas kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus on tema hilisema tervisekahjustuse tekkimist mõjutanud piisava tõenäosusega ja olulisel määral. Töövõimetuspensionile õiguse tekkimiseks nõutav põhjuslik seos esineb siis, kui igakülgse hindamise tulemusena osutub hilisema tervisekahjustuse kõigi võimalike põhjuste hulgast määravaks just teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus. 42.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kõik menetluskulud tuleb jätta solidaarselt vastustajate kanda ning mõista neilt välja X-i kasuks 3851 eurot ja 7 senti menetluskulude katteks. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.